pühapäev, 13. august 2017

Ise õnnelik olla!

Kunagi aastaid tagasi sattusin vaatama maailma parimaid purjetamispilte. Ja nende seas oli üks selline pilt, kus oli üks mees purjejahi roolis ja jahiga samas suunas oli liikumas üks tormipilv. Selline võimas pilt ja võimas vaade. Tookord mõtlesin, et peab ikka olema head silma ja head oskust see asi niimoodi ära vormistada, kujutasin ette, et selle kõige jaoks on vajalik ka korralik tehniline baas.

Eilne torm pakkus mulle sellist võimsat vaatepilti, kuidas äikesepilve sisemises elu käib ja kuna üks vihmasabin oli juba olnud, siis kasutasin pilditegemiseks vaid oma "seebikarbist" kaamerat - et ikka väärtuslikumat vara hoida ja säästa (sest kuidagi on nii, et kasutatuna soetatud peegelkaamera on nii armsaks saanud ja tahaks temaga ikka veel häid hetki kogeda, niiet, raju käes temaga pildistama ma ennast ei usaldanud, mine tea, võib-olla ei jõua piisavalt kiiresti ära peita, "seebikarp" aga mahtus kenasti vihmakindlasse taskusse). "Seebikarbist" aga suurt kahju pole ja nõnda siis sai tehtud ülesvõtteid, nii- ja naasuguseid, ekraanilt oli näha, et "seebikarp" keerab kõik värvid nässu - tema ekraanil olid kenad hallid pilved ja neid tegelikke tumedaid-kontrastseid-rohekaid pilvepilte ikka kätte ei saa.

Ja kuidagi oli nii, hämmastaval kombel, et ma väga ei muretsenud selle pärast, kas lõpp-produkt saab ikka olema vaatamist väärt või mitte, olulisem oli selle hetke, selle raju kogemine ja "läbielamine".

Täna, pilte arvutisse tõstes ja nendega siis toimetama hakates, tõdesin rõõmuga, et väikese korrektsiooni järel sain "seebikarbiga" tehtud piltidest kätte just need õiged värvid ja toonid, mis tegelikult taevas olid ja see oli minu jaoks selline hetk, kus ma olin õnnelik - et ka minul on olnud õnne saada ülespildistatud selline erakordne hetk, nagu ma tookord seal sellel purjetamispildil nägin (sellest pilvest sai mitmeid pilte tehtud, aga minu arvates on just see tabamus, mida ka oma teises äikeseteemalises ülestähenduses kasutasin, täpselt selline, mis annab edasi sedasama purjetamispildi emotsiooni - kuidas loodus kogu oma aus ja uhkuses ilutseb):


Ja ma saan väga hästi aru ka sellest, et eilsest äikesest on oluliselt paremaid ja ägedamaid pilte - tõeliselt vahva on näha, milliseid suurepäraseid jäädvustusi kõigest toimuvast tehti. Aga selline oli minu parim võimalus seda asja fikseerida ja ma arvan, et mul oli piisavalt õnne (oskusi ma endal nii heaks ei pea), et üks mõjuv pilt "purki saada".

Eks need on need hetked, mis innustavad aina enam pilte tegema, aina enam püüdma neid erilisi ja imelisi hetki, mida elu pakub. Ja mõnikord piisabki õnneks vaid sellest, kui on olnud õnn üks erakordne hetk fikseerida:


Kuigi jah, mõnel hetkel tekib tunne, et kas ma ise jaksan kõik ilupildid läbi vaadata ja ära otsustada, millised neist parimad on ja milliseid tuleks ka teistega jagada. Aga igal juhul olen ma õnnelik, et loodus mulle neid vaateid pakub ja et on tekkinud oskus ka märgata ja tähele panna.

Elu viskab vimkasid

Nagu aeg-ajalt ikka, nõnda oli mul ka nüüd mõte, et läheks tuulutaks ennast veidi merel. Kuna sobiv aeg sai välja valitud, siis enne piletite ostmist tuli ikka ilmaennustust ka kaeda. Ilmaennustus oli paljulubav - suhteliselt tuulevaikne, soe ja pehmelt pilves ilm. Nõnda siis saidki piletid ära ostetud, lootuses saada kena päikeseloojangureis.

Reisiaeg jõudiski kätte ja kuigi ilmaennustus oli muutuse teinud, klappisid kellaajad nii kenasti, et merereis pidi olema idülliline. Ja alustuseks võiski ju näha, et kenad pilved on ennast taevasse seadnud.


Kuid aimata võis ka seda, et hakkab looma, seda äikesetormi, mida lubati. Ja nõnda ta siis ennast keris. Vaevalt sai laev sadamast veidi eemale, kui taamal hakkasid välgud sähvima ja kõik see jõud ja võim ennast demonstreerima. Ja üsna pea oligi see suur pilv kogu oma jõuga kohal - sellist tumesinist taevast ei olnud mina vist päevasel ajal näinudki.



Peagi sai selgeks ka see, et äikese kese on meie kohal, sest pilve sees oli auk ja hirmutav oli vaadata, millise jõuga tõmbab pilv merevett endasse. Mõnel hetkel tekkis selline tunne, et tõmbab tornaadogi ülesse, algeid oli vee peal siin ja seal näha, aga ühtegi keerist veepinnast kõrgemale ei tõusnud.


Ja muidugi see rohekas toon pilvedes, mis andis tunnistust sellest, millise tegelasega tegu oli. Edasi läks aga kõik juba "tavalist" rada pidi - pangega tuli vett taevast alla ja välgutas ja paugutas ikka väga korralikult. Mõnel hetkel läks hingaminegi meelest ära, sest õhus oli sõna otseses mõttes väga palju elektrit.


Helsingisse jõudes oli ilm ilus ja mõnusad pilvetupsud taevas. Vihma enam ei sadanud ja äike oli silmapiiril sähvimas, pilv endiselt tumesinist karva.

Nõnda siis viskaski elu mulle sellise vimka, et sain nii päikeseloojangureisi...


kui ka äikeseloojangureisi (koos võimsa äikeseelamusega), sest kogu see äikesepilve tagumine serv oli tagasiteel näha....



Ja ühe asja peale mõtlesin kogu selle kogemuse juures veel - 18.- euroraha eest sain meeletult võimsa elamuse osaliseks - tunda looduse jõudu nii lähedalt, näha ja olla osake sellest, siiski suhteliselt turvaliselt, on midagi väga erakordset. Ükski kunstlikus keskkonnas saadud kogemus pole sellega võrreldav.

Ja joonealuse märkusena: minu sügav lugupidamine kõigile merel töötavatele inimestele - minu jaoks oli see ju meeldiv vaheldus, nende jaoks aga on see "igapäevane" töökeskkond!