Nüüd saan aru!

Jah, eks ikka püüad aru saada sellest kõigest, mis elu sinuga teeb. Püüad aru saada ja mõista, miks lähevad asjad just nii, nagu nad lähevad. Nii saabus minulegi selguse hetk, kus sain väga selgelt teada, miks kõik asjad on läinud nii, nagu nad läinud on. Sain aru sellest, et ma olen olnud väga rumal, kui olen otsinud kes teab kust seda, mida mul vaja on olnud, kui on olemas ideaalne koht, kus see on iseenesest olemas olnud. Samuti asetus kenasti kohale ka kogu see keeruline tee, mille nüüdseks olen läbi käinud. Sain aru sellest, et see kõik oli vajalik selleks, et oleksin valmis - küps ning omaksin piisavalt kogemusi ja oskusi.

Minu enda rumalust ja seda sisemist tunnet, kui rumal ma ikka võisin olla, ei tühista see nüüdne arusaamine mitte üks raas. Samas aga ei halvenda ta ka minu enesetunnet, vaid annab rahu südamesse, sest nüüd on kõik õige.

Võlgadest nii- ja naapidi

Elu on kord juba selline, et tekib võlgu. Tekib võlgu ja kui juba võlad tekivad, siis tuleb ka nende tasandamisega tegeleda. Enamasti peetakse võlgade all silmas ikka mingeid rahalisi kohustusi. Minu jaoks on sama olulised või vaat et olulisemadki au- ja tänuvõlad. Nende likvideerimisega tegelen ikka aeg-ajalt ja püüan oma sotid nendel teemadel päris sirged hoida. See aasta on mulle pakkunud arvukalt võimalusi oma võlgadest lahti saada ja olen need võimalused ka kenasti ära kasutanud. Ja rõõmuga võin tõdeda, et sain lahti ka ühest võlast, mida ma kuhugi alla isegi ei oska liigitada, aga mis ikka hinge peal kripeldas. Tore, et võlausaldaja mulle ise appi tuli seda võlga kustutama, nõnda sai see asi kiiresti ja hästi korda aetud. Ja nüüd on hoopis teine tunne aastat kokku võtta ja uuele aastale vastu minna.

Soov täidetud

Oli siin üks mäng, mida oma peas mängisin. See oli kahepidine mäng. Mäng sellega, et kui algul oleks midagi ja kui mina midagi teen, siis pärast enam ei oleks seda, mis algul oli. Ja sama mängu teine pool oli see, et kui algul ei ole midagi ja kui mina midagi teen, siis pärast oleks midagi. Mängu esimest poolt ma eriti läbi teha ei soovinud, sest see on ju ometi midagi ebameeldivat, mida tahad olematuks teha. Mängu teine pool oli aga see, mida soovisin, kogu hingest, juba pikalt. Nüüd siis sai see soov imetlusväärselt täidetud. Hea!

Elusäde

Jõulud on teadagi selline aeg, kui tahad koos olla nende inimestega, kellest hoolid ja kes tähtsad on. Nii said minugi seekordsed jõulud sellised, et oli õnne näha mitmeid minu jaoks kallitest inimestest ja sai nendega jagatud kvaliteetaega. Eile, kui suurem jõuluralli minu jaoks ühele poole sai, leidsin enda peast ühe päris huvitava mõtte.

Mõtlesin selle peale, milline on see emotsioon, mille kallite inimestega koosolemine minu sisse tõi. Selle emotsiooni saan kokku võtta ühe sõnaga: elusäde. See on sõna, mis ühendab kõiki neid inimesi, keda oluliseks pean. Kuigi näen, et vahel on raske ja probleeme on, ühendab kõiki neid inimesi see, et neil on ikka sees see sisemine tuli ja soov elada, elada nii, et oled tundnud, et oled elanud, ei lasta elul lihtsalt endast mööda voolata, vaid tegutsetakse, toimetatakse, astutakse julgeid samme tuleviku suunas.

Mõnus oli selline tõdemus ja mõnus on olla selliste inimeste seltsis. Head sädelemist!

Matemaatikast

Leidsin enda peast matemaatiliste tehete jada. Tehted olid liitmistehted. Ja liidetavaks oli vaid "ei". Tegin kaks liitmistehet, sest "ei'sid" oli kolm.

Jada oli siis selline:
ei+ei=jah
jah+ei=0

Ehk siis sain tulemuseks, et need kolm "ei'd" neutraliseerivad üksteist ära. See muidugi on mitme erineva matemaatika meelevaldne väänamine, aga ehk antakse see mulle andeks, sest oma mõtetes sain ma täpselt sellise tulemuse, mis siin näha on.

Samas ei saa öelda, et selline tulemus mulle midagi juurde annaks või kuidagi edasi aitaks, kolm "ei'd" jäävad ju ikka üksiti alles. Ja selle kõige juurde veel teadmine, et niikuinii on kõik vaid väljamõeldis.

Paradoksaalne elu

Elu on täis paradokse. Sinna pole midagi parata. Nii see lihtsalt on. Paradoksid on tee peal igal hetkel, kuhu aga iganes vaatad. Kuidas küll selles rägastikus hakkama saada ja milliseid otsuseid vastu võtta? Paradoks eeldab kahe vastandliku valikuvariandi olemasolu. Aga võib-olla on olukorra lahendamiseks vaja mingit eriti tarka kolmandat valikut - see ehk aitaks edasi ja päästaks kõigest sellest, mis muidu tundub iga teo iseenda kaudu tühistavat?

Kuidas on see võimalik?

Kas on asi minu mõttemaailmas või on kusagil tõesti ette nähtud see, et ma pean saama kõik, mida ma saada tahan? Taaskord sain oma tahtmise välja öeldud ja kuigi esialgu tundus, et minu tahtmine seekord luhta minemas on, selgus üsna pea, et minu tahtmisel on seegi kord ette nähtud tõeks saada.

Tean-tean, et pidin sinna juurde vajaliku (mõtte)töö ära tegema, aga teha pole midagi, vahel seisavad asjad puhtalt defineerimise taga.

Kuid küsimusele - kuidas see võimalik on - ei anna see mingisugust seletust. Ehk on mul nii palju taipu, et tahta õigeid asju? Ja ma pole nii naiivne, et hakkaksin tahtma asju, mida ma ei saa? Lihtsalt olen osanud oma elu lihtsaks elada?

Praegu on muidugi hea targutada, aga on ju olnud ka teistsuguseid olukordi, kus ma pole saanud seda, mida ma tahtnud olen. Kuigi tegelikult on nende asjade juures ikka olnud kahtlused ja kõhklused, ka neil tahtmise-hetkedel. Ehk siis tarkus on siiski kogu aeg olemas?

Hirmuta

Leidsin ennast suurt riski võtmas, sest muudmoodi edasi minna polnud enam võimalik. Ma ei suutnud enam, sest muutust oli vaja. Võtsin riski, mitmekordselt ja kindlalt, midagi kartmata. Ilma mingi hirmuta, mis saab või mis juhtuda võib. Kartmata ka seda, mis juhtub siis, kui kogu see asi metsa läheb.

Ehk siis püüdsin õppida suurmehelt:

Põletada enda taga kõik sillad. Siis pole inimesel valikut. Jääb järele vaid edasi minna - kuni võiduni. /Fridtjof Nansen/

Ei tea, kas tulemust just võiduks nimetada saab, aga kord juba otsa lahti teinud, polnud mul enam mingit valikut, mulle püüti küll ehitada silda, et saaksin tagasi minna, aga ega ma sellest suurt hoolinud, sest hirm oli võidetud ja minu silmad suunatud vaid "võidule".

PS Kui oled ühest hirmust võitu saanud, siis ole mureta, küll kohe tekib järgmine asemele. Elu ilma hirmuta ei ole lihtsalt võimalik, tundub mulle, vähemalt praegu.

Rikkumata

Alles nüüd saan aru, kui rikkumata ma olen. Oli nii mõnigi olukord, mille oleks saanud edasi arendada millekski rikutuks, aga minul ei tulnud need mõtted isegi mitte pähe. Ja isegi siis, kui mulle anti nõu, kuidas ma käituma peaks, suutsin ma hakata vastu puiklema, et ei tea miks ma sedasi peaksin toimima.

Vaat selline ma siis olen - rikun teiste mängulusti sellega ära, et olen rikkumata ega oska riukalikke mõtteid endast välja valada. Mis ma nüüd siis peale peaks hakkama? Samas, eks oli hetki, mil mina olin mängulusti täis, ja siis pidurdati minu hoog maha - ikka tasakaalus peavad asjad olema.

Praegu märkasin sõnakasutust - rikkumata olemiseks oli vaja midagi ära rikkuda. Ehk siis ikka mitte täielikult rikkumata? Või rikkuda midagi selleks, et olla rikkumata?

Eks sinna rikkumatuse juurde käib see tunne ka - ma olen õnnelik, et ma ei teinud seda, mida minult paluti, sest praegu saan selle üle ainult rõõmu tunda, kuigi see, mida paluti, oli see, mida kõige enam teha oleksin tahtnud, on siiski hea, kui mõned asjad on tegemata ja mõned rajad on käimata. Eks elu näitab, kuidas ja kuhu edasi...

Ennast unustades

Küsisin ja sain küsimusele vastuse. Ja siis lihtsalt unustasin ennast. Unustasin ennast vaikusesse, lihtsalt otsa vaatama. Ja tundsin, et ma ei tahagi mitte midagi rohkemat öelda, mitte midagi rohkemat küsida, vaid ma tahan lihtsalt olla selles hetkes. Kaks inimest teineteisele avalalt silma vaatamas ja ei midagi enamat.

Selline hetk tabas mind kogu selle melu sees. Ja peas polnudki mitte ühtegi mõtet, sest polnud vaja. Kuigi oleksin pidanud edasi arutlema ja veel ehk mõne küsimuse küsima, olin ennast unustanud sellesse vaatamise ja vaikimise hetke...

Seosed ehk Eesti elu väiksus

"See ongi loopimiseks!"

Selge-selge, ega mina vastu vaidlema hakka. Võtsin siis SELLE maast üles. Ja vaatasin, mis SELLE peale kirjutatud oli. Lugesin ja tuli meelde. Nüüd siis vaatasin järele. Täpselt sedasi see asi oligi, mulle oli asi õigesti meelde jäänud. Et see, mis oli SELLE asja peale kirjutatud, on seotud hoopis ühe teise inimesega, kes on seotud kolmanda inimesega, kellega mina omakorda seotud olen. Vaat selline see elu meil siin väikesel kodumaal on - olgu nii- või naapidi, ikka jõuad mingite seoste kaudu inimesteni, keda tunned mingitel kolmandatel põhjustel.

/Oh, kui Sa vaid teaks... Kui Sa vaid teaks, mida see kõik endaga kaasa tuua võib - ehk reageeriksid siis samamoodi: "See on kättemaks!" (minu peas moodustus selle peale lause: "This will happen to you too if you mess with my friends!") Ma tean, et ma olen erapoolik, aga mulle meeldib./

Asjaajamine

Kui ikka ei puutu kokku sellega, et igapäevaselt asju ajaksid, siis tunduvad asjaajamised, kui neid ette juhtub, iseäranis kentsakad.

Tänahommikune kogemus oli siis selline:
1. helistasin üldtelefonile, kust pidi saama vastuseid kõigile küsimustele;
2. sealt öeldi telefoninumber, kuhu tuleks helistada, sest üldnumbril polevat vastuseid;
3. helistasin siis uuele numbrile;
4. sealt öeldi järgmine telefoninumber, sest neil vajalikku infot ei olevat;
5. helistasin siis sellele numbrile;
6. ja saingi viimaks küsimusele vastuse.

Päris kiire ja operatiivne? Ainult kolm erinevat numbrit tuligi valida ja vastus oligi käes. Ja suunamisest pole need tegelased vist mitte midagi kuulnud (pidin kõik numbrid meelde jätma või vähemalt viimased kolm numbrit igast numbrist, sest algused olid kõigil ühesugused) - elame justkui üle-eelmisel sajandil...

Ega ma ei oskaks seda suunamise asja oodatagi, kui ma ei teaks, et selline võimalus on olemas ja iseäranis igasugused info- ja keskpunktid peaksid sellise funktsiooni kasutamisega imelihtsalt hakkama saama. Võib-olla olen ma liiga naiivne, et pean seda normaalse asjaajamise juurde kuuluvaks?

Ja nagu tähele panete, andis selline toimetamine hommikule kohe uue värvingu. Nii vähe ongi vaja, et tekitada emotsiooni ja reaktsiooni.

Mineviku ja tuleviku vahel

Selline tunne on - mineviku ja tuleviku vahel olemise tunne, midagi unustada ja millegi saabumist oodata-loota. Siia sobiks palju laule, praegu sai valitud see. Võib-olla räägib see veidi sellest, mis hetkel toimub... minu hinges.

Vähemalt võimalus

Kuigi midagi kindlat ju ei olnud, oli vähemalt võimalus. Võimalus, küll õhkõrn, aga siiski reaalne. Tegelikult pole ju õnneks palju vajagi - vahel piisab sellest, et on olemas võimalus ja on olemas lootus, et võimalus realiseeruks. Sellest, et õnneks vaid sellistest väikestest asjadest piisab, saab aru sellel hetkel, kui võimalust ei ole ja seepärast on olukord lootusetu.

Ehk siis, mida ma tahan öelda: oska näha võimalusi ja oska loota ning oska hinnata seda, et Sul üldse on olemas võimalused...

Taaskord muster

Juba kaks nädalat tagasi lootsin, et see muster, mis eelmine kord toimis, toimiks ka nüüd. Ja nõnda see asi siis läks - lootsin ja ootasin ja vaatasin. Kuigi see, et asjad sedasi lähevad, selgus alles üsna viimasel hetkel... Olin juba arvamas, et asjad ei lähe nõnda, nagu ma oleksin tahtnud. Olin juba peaaegu meelt heitmas. Ja siis läks kõik paika. Üks telefonikõne näitas, et muster on olemas ja saab seegi kord tõeks. Seesama telefonikõne pani kõik ümberringi särama ja muutis elu vaid hetkega helgeks. Alles siis sain aru, kui väga olin oodanud mustri tõekssaamist.

Kogu selle asja juures sain teada veel ühe teisegi asja - mulle sai selgeks, mida ma vajan ja millest puudust tunnen. Mõnikord on vaja natuke kõrvale astuda, et saada aru, mida tahad, ja kinnitust sellele, et ikka tahad.

/Kuidas ma küll oskasin üldse kahelda selles, et kui juba minu pärast plaanid korra ringi tehti, siis nad kohanduksid täpselt selliseks, nagu minul vaja on. Tegelikult oli see kummaline olukord, kus minu silma all läksid plaanid selliseks, nagu mina soovisin - kõik algas kurva tõdemusega, et ma ei saa tehnilistel põhjustel olla seal, kus tahaksin kõige rohkem olla, ja siis arenes olukord paarikümne minutiga selliseks, et kogu asi lükati edasi, küll teistel põhjustel, aga nagu justkui võlu väel minu võimaluste kohaselt./

Nii saigi ühest suhteliselt toimetustevaesest päevast üks päris toimekas päev. Ja mitte ainult sellest päevast, ka üheks teiseks päevaks anti selge tegevuskava kätte - vaata nüüd, selline on elu plaan, Sinu asi on oma panus sellesse anda, Sa ju väga tahad, siis tee seda, see on Sinu võimalus.

Aega anda

Aega peab andma. Kui aega on vähe, siis tuleb aega võtta. Aga andma peab seda aega ikkagi. Aega tuleb anda neile, kellest hoolid ja kes su ümber on. Aega tahad ju neile anda, sest mida muud on inimesel ikka anda. Mida muud, kui ikka ennast ja oma aega.

Tasakaal

Tasakaal on märksõna suhete juures. Kui on olemas tasakaal, siis saab asi hästi toimida. Tasakaal eeldab tunnustamist ja väärtustamist, hindamist ja arvestamist. Tasakaal - mõlemad pooled võrdselt huvitatud, ei mingeid äärmustesse kaldumisi. Kõik lihtne ja selge, mõnusasti kohandatud ja kohanenud, sest inimesed tasakaalustavad suhte iseenda ja oma olemisega selles suhtes.

Pehmelt lausutud

Kas oli asi
minu kõrvades,
et kuulsin
kuivõrd pehmelt
kõlas minu nimi
Sinu suust lausutuna
ega suutnud meenutada,
et keegi kunagi
võtnud kutsuda
mind oleks sedasi?

Ma pigem tajusin,
kui kuulsin,
et Sa minuga
tahad kõneleda.
Kui iseenesest
leidsin ennast
Su juurde tulemas,
Su sõnatut soovi
tundusin täitma
pimesi asuvat.
/22.11.2010/

Lumest, millest muust?

Sõitsin üle kahe nädala taaskord ühel Tallinna tänaval ja tõdesin, et mitte midagi pole kahe nädalaga muutunud. Sedasi võivad asjad vahel minna.

Eilse jutu jätkuks: nägin kaitseväelasi lund koristamas ka kesklinnas - ehk sai neid rohkem või siis said nad Lasnamäel kiiresti hakkama ja seejärel suunati mujale ümber. Samas aga Kaitseväe Peastaabi ühes parklas toimetas ka oma paarkümmend vormis tegelast lumelabidate ja sahkadega.

Enne tuppatulekut võtsin hetke, et nautida seda tuulevaikust ja kergelt langevat lund - imeilus oli see vaikse kauniduse hetk! Täpselt sama ilus, kui paar päeva tagasi need hetked, kui võtsin kogu hingest nautida tuule ja lume tormilist üheskoos toimetamist. Loodus on suurepärane, kui aga oskad tähele panna!

Mõtlesin, et lähen...

...raamatupoodi aega parajaks tegema. Mõtlesin ja läksin ka. Aga raamatupoodi ma ei jõudnud, sest raamatupoodi selle koha peal (Viru väravate juures), kus mina arvasin teda olevat, enam ei olnud. Selliseid muutusi siis teeb elu, kui arvad, et asjad on sedasi, nagu nad viimati olid. Ahjaa, selle raamatukaupluse asemel, millesse püüdsin aega parajaks tegema minna, on nüüd "Eesti esindus Tallinnas". Sealt võib leida igasuguseid Eestis tehtud asju - nii igapäevaseks tarvitamiseks kui ka kinkimiseks.

Ikka kontserdile

Kui olete plaadipoest endale plaadi rõõmustanud ja sellega juba kuulamise kaudu tuttavaks saanud, siis, kui vähegi tekib võimalus, minge neid lugusid ka kontserdile kuulama.

Sellist asja leidsin ennast taaskord tõdemas, istudes Liisi Koikson'i "Ettepoole" plaadi esitluskontserdil. Iga minut, iga sekund oli ehe emotsioon, võimalus minna koos muusikaga rändama, hetkeks astuda reaalsusest välja ning saada helidest kantud.

Hea ja ilus õhtupoolik!

Adekvaatne reaktsioon

Sain sõnumi: "Kallis, linnupojukene! Ole terve, tubli ja õnnelik."

Selle peale valisin numbri, kust sõnum tuli ja küsisin: "Mis nüüd siis lahti on?"

Minu arvates on selline reaktsioon absoluutselt adekvaatne, kui ilma mingi suurema põhjuseta saadab inimene, kellest sa juba mingi aeg midagi ei tea, sellise sisuga sõnumi. Maailm on ikka kummalisusi täis, muudkui vaata ja imesta... (st mina muudkui vaatan ja imestan)

Silmarõõmuga sisukalt kõnelemas

Mäletate, mul oli kunagi ammu üks silmarõõm. Kirjutasin temast vist juba väga kaua aega tagasi. Täna aga juhtus siis sedasi, et mu silmarõõm tuli ise minu juurde ja meil oli väga sisukas jutuajamine. Suureks silmarõõmuks ta mulle enam ju pole, aga silm ikka puhkab tema peal. Kuid sisukas jutuajamine pani igal juhul muigama. Ja ehk sai minu tegutseminegi uut hoogu juurde, kui silmarõõm ise sedasi minu vastu huvi tundma hakkas ja ise rääkima tuli. Vaat selliseid vangerdusi teeb elu! Lõbus!

Maailmapilt

Lugesin uudist selle kohta, kuidas Tallinna linn palub vabatahtlikke appi lund koristama. Lugesin uudise läbi ja silma hakkas selle juures see, et kaitseväelased, kes on linnale appi antud, saadetakse Lasnamäele lumekoristust teostama. Teistes linnaosades peavad vabatahtlikud linnavalitsuse toel saama isekeskis hakkama.

Ma ei tea, kas probleem on minu maailmapildis või milleski muus, aga selline asjade korraldamine tekitas minus hämmeldust. Mis oli sellise otsuse praktiline kaalutlus? Või oli see puhtalt poliitiline otsus, arvestades, et linnavalitsuse põhiline valijaskond pärineb just sellest linnaosast? Sellised seosed tekkisid igal juhul minu peas.

Siia juurde muidugi võin jutustada loo sellest, kuidas minu jaoks on suurimaks mureks see, et ma linnas ennast autoga kusagil lumme kinni ei sõidaks. See asi, miks meil siin, linnapiiri taga, ei ole mingeid selliseid probleeme, seletati mulle ükskord ära nõnda, et meil on siin traktorid. See on muidugi õige tähelepanek, kuid siiski olen ka ise oma kahe käega sel talvel päris mitmel korral maja ümbert lund rookinud, sest nii on mul endal kindel tunne, et saan autoga liikuma ega pea kinnijäämist kartma - ehk siis teisisõnu teinud, mida on teha vaja - sest selle peale, kas traktor tuleb ja millal tuleb, ei saa mina küll lootma jääda. Linnas, mulle tundub, loodetakse ikka kellegi teise peale ja siis polegi see suur lumi enam mitte kellegi asi. Aga eks siis homme paistab, kuidas vabatahtlike lumetõrjujate abiga Tallinna linnas vähemalt lumi kontrolli alla saadakse.

Avastada midagi ilusat

Elu juhtis mu kontserdile, et saaksin enda jaoks avastada ühe uue esineja. Siit üks stiilinäide Heldur Harry Põlda'lt:

Õpetamine vs õppimine

Piret Jeedas tutvustas Tallinna Ülikooli üliõpilaste teadustööde konverentsil oma magistritööd "Õppiva kogukonna kujunemise eeldused õppijate ja koolitajate kogemuses (pikaajalise kaasava juhtimise arenguprogrammi näitel)", rääkides sellest, et õpetaja peaks unustama õpetaja rolli ning olema pigem inimene ja õpetamise asemel peaks tegelema hoopis ühisõppimisega, ja saalist kõlas peale seda küsimus:
"Kui õpetaja peaks õpetamise juures olema eelkõige inimene, kas siis see kehtiks ka teismeliste juures, kus on vaja piisavalt autoriteeti?"

Piret Jeedas vastas selle peale: "Minu arvates ei välista üks teist. Ehk kui õpetaja on õpetades pigem inimene, siis tuleb sinna juurde ka autoriteet. Ehk teisisõna kaasneb autoriteet sellega, et õpetaja teeb ausalt seda, mida ta teeb, ega püüa kindlalt mingit rolli täita."

Kui hakkasin selle asja üle järele mõtlema, siis leidsin, et minagi olen oma elus asjadega paremini hakkama saanud just siis, kui olen asjadele lähenenud inimeseks olemise vaatenurgast. Kui taandada kõik asjad inimeseks olemise peale, siis ei teki ka rollisegadusi ega -konflikte. Võib-olla on see meelevaldne järeldus, aga ma arvan, et kogu elu peakski olema inimeseks olemine, unustades struktuurid, positsioonid, atribuudid ja muud välisid eraldusmärgid.

Teine teema, mis minuga selles ettekandes kõneles, oli see ühisõppimise mõte. See sobib mulle õppimise poole pealt väga hästi ja enamasti pole ma suuteline olema lihtsalt õppija rollis, st olema kuulaja, kes tuima näoga ja omapoolset panust andmata kuulab seda, mida õpetajal on välja pakkuda. Mulle on vaja dialoogi, mulle on vaja arutelu, vaid sedasi saan ma paremini omandada selle, mis omandamist vajab. Samuti mõjub dialoog ja arutelu hästi ka seepärast, et siis tunnen seda, et ka minu panust on vaja kogu protsessi edenemiseks. Oma panus aga teadagi on iga protsessi juures oluline - et tunda ennast vajaliku ja väärtuslikuna.

/Konverentsil oli ka teisi põnevaid teemasid. Mõnel juhul tekkis mul küsitavusi, kust jookseb teaduse piir - kas teadusega on samamoodi nagu kunstigagi, et tuleb oma tegevusele selline pealkiri anda ja ongi asi kohe sedasi, samas kõrval võivad ka teised selle sama asjaga tegeleda, aga sellele silti määramata jääb ta justkui asjaks iseeneses. Ühel juhul tekkis küsimuse, mille oli töö koostaja esitanud - "Kas?" - asemel minul hoopis küsimus: "Miks?" Ja mõnel juhul tekkis küsimus selle kohta, kas teistsuguseid termineid kasutades oleks asi inimestele arusaadavam või millised on põhjused just seesuguste terminite kasutamiseks./

Enda teha

Eile tekkis selline olukord, kus oleksin pidanud selle peale, mis teine inimene ütles ja millise emotsiooni olen jätnud kolmandate inimeste sisse ning kuidas nad oleksid rõõmsad iga hetke üle, mis nad minuga koos veedavad, täiesti rõõmus olema. Eks ma siis püüdsingi olla. Kogu see asi aga tõi välja hoopis ühe teise asja, mis mu suisa õnnetuks teha oleks võinud.

Nõnda ma siis seisin oma peas nende kahe olukorra vahel - ühelt poolt suur õnn ja teiselt poolt sügav õnnetus. Ja siis sain ma aru, et see, kas ma vaatan õnne poole või otsustan siiski sügavalt õnnetu olla, on ainult minu enda teha. Nii keerasingi õnnetusele selja ja nautisin kogu südamest seda, et on olemas õnn ja on olemas inimesed, kes on õnnelikud selle üle, et olemas olen just mina. See on üks ütlemata suur privileeg ja hindan seda kogu südamest. Aitäh!

Ennast hästi tunda

Eile tundsin ennast hästi, kui olin ennast taaskord muusikapoodi ekslema unustanud. See oli hea tunne - tunne, et tean päris palju sellest, milline on muusika ühe või teise plaadi peal, millised on need esitajad ja millist stiili muusikat nad teevad. Tean-tean, et minu teadmised muusikast pole sugugi sügavad, aga plaadipoes üldistel teemadel ringi vaadates tean ikka suhteliselt hästi seda, millega tegemist on. Iseäranis hästi tunnen ennast, kui vaatan ringi nende loojate seas, kes siin meie kallil kodumaal toimetavad. Ma ei tea, kust need teadmised pärit on, aga igal juhul on nad olemas ja vajalikul hetkel ka rakendatavad.

PS Liisi Koikson'i "Ettepoole" on väga hea plaat ja olen väga õnnelik selle üle, et selle endale rõõmustasin! Hanna-Liina Võsa "Pimedas on valge" on täpselt nii hea, kui eelkuulamine lubas.

PPS Ei tea, kas minust saab kunagi selline inimene, et muusika puhul elektrooniliste failidega lepin? Praegu annab plaadi füüsilisel kujul käeshoidmine nii kindluse kui ka soojuse.

Ei oska kirjutada

Kui ma praegu käiksin esimeses klassis, saaksin ma kirjatehnika ilma igasuguste illusioonideta "kahe". Sellise hinde paneksin vähemalt ise endale. See kõik on sedasi seepärast, et eile avastasin, et ma ei oska kirjutada. Ei-ei, ma tunnen tähti ja tean, kuidas nad üksteise järel paberile kanda tuleb, aga see, millisel kujul nad sinna jõuavad, on ikka täiesti kohutav. Pole siis imestada, et täna ühte blanketti täites pidi ametnik tegema sinna omakäelise paranduse, sest minu käekirjast polnud lihtsalt võimalik aru saada. Vaat sellised lood! Täpselt nii kaugele on viinud see alaline elektroonilisel kujul kirjutamine ja pastaka/pliiatsi haruharv kasutamine. Pole siis imestada, et juba legendaarne härra Tammeraid mulle ülikooli ajal ütles: "Teie kirjutage oma tööd trükitähtedega, muidu ei saa ma midagi aru, mis Te kirjutate." Nüüd, kus olen aastatega õppinud trükitähtedega kiiresti kirjutama, on mu käekiri ka trükitähtedega kirjutatuna lugematuks muutunud.

Huvitav, mida ma selle teadmisega nüüd peale peaks hakkama? Võib-olla hakkama kirjatehnika tunde võtma? Tegelikult tean ka seda, kus peitub loetamatu käekirja peapõhjus - selleks on vajadus asjadega kiiresti ühele poole saada ja nii see asi vett vedama lähebki... Ehk siis peaksin hoopis kannatlikkust arendama hakkama.

Ilus päev

Vastuseks selle peale, kui soovisin müüjale ilusat päev, vastas ta:
"Kui kõik kliendid oleksid sellised, nagu teie, siis olekski minu päev ilus."

Nii vähe tehtud ja nii palju saavutatud. Muuta osa ühe inimese päevast veidi paremaks. Nüüd siis olen aina kindlamalt klienditeenindajatele ilusat päeva soovimas. Tänagi sain sellega paar inimest naeratama. Tore!

Momentaalne muutus

Olin oma rõõmsas olekus liikumas ringi, tundmas südame sügavuses seda mõnusat sooja armastuse tunnet, mis paneb kõik asjad ümberringi särama ja teeb kõik asjad heaks ning ilusaks.

Ja siis juhtus, nagu filmides juhtub - krigisev muusika ja aeg luubis. Toimus momentaalne muutus, pinnale ujus valus mälestus minevikust ja kogu see mõnus-soe-tore-armastus-südames-tunne kadus hetkega. Asemele tulid tunded, mida ma tegelikult tunda ei tahaks. Aga enda vastu ei saa, kui juba sisemuses on sellised tunded olemas, eks nad siis ikka tulevad esile, kui leidub see "õige" nupp, millele vajutatakse.

/Ma eksisin, kui arvasin, et tõenäosus on 0. Tuleb välja, et ka sellise olematu tõenäosuse juures võivad asjad reaalselt juhtuda. Eks ma siis pean arvestama, et mõnel tulevasel korral ei lähe nii hästi, kui täna, ja siis pean ma olema valmis selleks, millised reaktsioonid minu seest välja pääsevad./

Kuidas üldse defineerida seda, et asjad on hästi? See on ju sügavalt subjektiivne hinnang ja arvestades kogemusi, olen ma hakanud kartma väljendit: "Kui kõik hästi läheb, siis..." Tegelikult pole ju asi üldse mitte sõnades, aga ometi kardan.

Taas üks ring täis

Elu käib ikka ringe mööda. Nüüd sai siis jälle üks ring täis. Ring, mis sai alguse üle kuue aasta tagasi, sai täis eilsega. Kõik, mis tolles ringis on, jääb nüüd minevikku. Tulevikku seda kaasa võtta ei saa. Tuleviku jaoks annab see ring vaid elukogemuse ja teadmise, et igaüks ise peab mõõtkava enda mõõdu järgi paika panema ja teiste mõõtkava kasutades võib kõvasti puusse või siis teemakohaselt kividesse panna.

Ringid eluringis

Ring ringi järel
saab eluteel täis,
kuni ühel päeval
ongi eluring täis.

Käi ja ela, lase
ringidel täituda,
hinga ja tunne,
kuidas ringi käib pea.

Kas vedamine?

Juba eelmisel nädalal tundsin ennast nii kindlalt, et endas kahtlema ei pidanud. Mõtlesin siis, et see asi võib tekitada väga suure pettumuse. Kui olen endas kindel ega kahtle selles, et saaksin hakkama sellega, mida tegema peab, siis võib see viia selleni, et tulemus saab olema negatiivne.

Aga tulemus oli positiivne. Ja peaaegu hetkekski ei tekkinud kahtlust selles, mida ma tean ja oskan, mida omandanud olen. Loodan, et selle enesekindluse saan kaasa võtta ka sinna, kuhu mul edaspidi vaja minna on.

Kogu protsessi käigus leidsin ennast mõtlemas selle peale, kas on tegemist vedamisega või olen ma tõesti siis omandanud need teadmised ja oskused, mille omandamiseks sai õppimine ette võetud. Nüüd, kui kontroll on edukalt läbitud, võin tõdeda, et ehk siis ongi asi sedasi, et kõik need asjad on nii hästi kinnistunud, et polnud vaja millegi pärast muretseda.

Reede tunne

Täna on siis selline päev, et esmaspäeval on reede tunne. See tunne vist on tingitud sellest, et täna sai otsa üks teekond ja kui teekond saab otsa, siis millegipärast tuleb peale reede tunne.

Tegelikult viis täna lõppenud teekond aga hoopis ühe uue teekonna algusesse. Seega on täna ikkagi esmaspäev, alguse päev, edasiminekute päev.

Kingiring

Koju tulles asetasin kingiks saadud ingli (V) aknalauale teiste kingiks saadud inglite (V ja J) ning küünlajalgade (D, J ja K) juurde, kingiks saadud lille (T) kõrvale. Mandariinid panin kingiks saadud korvi (J). Kirjutan seda blogi siin kingitud sülearvutiga (R). Toas põleb mul kingiks saadud küünal (H), mis on küünlajalal (J), mille olen kingiks saanud. Keetsin endale teevett kingiks saadud veekeedukannuga (I) ning tassi asetasin kingiks saadud teekoti (L). Jalga panin kingiks saadud villased sokid (A). Peagi korjan diivanilt kokku kingiks saadud padjad (A ja I) ja teen voodi üles.

Sellise kingiringi sain praegu kokku. Heade inimeste head ja südamlikud kingid, pole siis imestada, et ennast oma kodus hästi tunnen. Ja olen väga tänulik...

Kõik sõltub taustsüsteemist

Elus kehtib ikka see reegel, et kõik sõltub taustsüsteemist. Nii sõltusid taustsüsteemist ka hinnangud seekordsetele ekstreemsetele tingimustele maanteel. Kui ikka mitte midagi näha ei ole, siis tuleb kõvasti vaeva nähe, et autot tee peal hoida ja püüda aru saada, kuhu see tee parajasti viib. Selline tore autosõiduharjutus oli elul mulle plaanijärgselt ette laotanud eile - valges oli ümberringi kõik nii valge, et langeva lume seest ei olnud sugugi teed välja paista, pimedas oli aga ümberringi taaskord see valgus, mis segas ette vaatamast, headel hetkedel oli ette näha kolme teeäärse posti jagu, kehvematel hetkedel aga vaid ühe jagu ja silm otsis pingsalt järgmist. Omaette ristisin selle tee merel paiknevaks faarvaatriks - kus liikledki vaid tee servas olevate märkide järgi, sest teed kui sellist pole maha märgitud.

Kuid sellistes oludes hakkamasaamine loob hea taustsüsteemi - väljaspool sellist "pimeduses" sõitmist tundub hea nähtavus ja selgelt eristatav tee imelisena ning selle läbimine lihtsana kui lapsemäng.

Õnnelik inimene

Vaatasin täna üht lõiku "Estonia" teatri selleaastasest "Pähklipurejast" ja leidsin ennast korraga mõtlemas selle peale, kui õnnelik inimene ma olen. Õnnelikkuse põhjuseks oli sel korral siis see, et mul on võti võlumaailma, mida endas peidab muusika ja tants. Mina saan neid imetleda ilma tehnilisi detaile ja termineid teadmata. See muudabki minu jaoks kogu selle maailma võluvaks - selliseks, milles on ikka midagi uut avastada, selliseks, kus on imeks see, kui mingi pill mingit häält teeb või mõni tantsija teeb mõne sellise sammu, millist mina ennast tegemas ette kujutada ei oska.

Minu õnn on siis see, et ma saan lihtsalt nautida, imetleda ja imestada. Kuniks minus on seesugune avastamisrõõm, on võti võlumaailma mul ikka ja alati tagataskus olemas.

Kas ma juba kirjutasin?

Kas ma juba kirjutasin sellest, et minu jaoks on oluline meelelahutus? Nii leidsingi ennast nautimas ühte järjekordset meelelahutust. Tore on teada, kes on need inimesed, kes alati meelelahutuse tagavad. Nii leian minagi ennast ikka ja jälle ennast nende inimeste poolt teostatavate etteastete juurest. Tore, kui need, kes on ikka meelt lahutavad, jätkuvalt vahvalt meelt lahutavad.

Aga eks alati ole ju nii, et ühe meelelahutaja kaudu võib jõuda teise meelelahutajani, ja nii tundub mulle praegu, et olen avastanud enda jaoks uue meelelahutaja - Erik Nisu on üks tore noormees, kes mitte ainult kenasti pilli ei mängi vaid ka seejuures suudab oma etteastest elamuse teha. Tore!

Grace ja Glorie

Ikka olen järginud seda põhimõtet, et kui mind kuhugi kutsutakse ja mul on võimalus minna, siis ma ka lähen. Nii läks see asi ka seekord. Läksin, ilma suuremate ootusteta, isegi lähemat huvi tundmata, mis on see, mida ma vaatama lähen. Võib-olla just seesuguse puhta lehena sain vastu võtta kõike seda, mida pakuti.

"Grace ja Glorie", Viljandi "Ugala" üks uuemaid lavastusi, on väga hea. Kui vähegi võimalust on, siis soovitan vaatama minna. Võib-olla ei kõnele see teatritükk teiste vaatajatega nii, nagu ta minuga kõneles, aga isegi siis, kui see nii ei ole, saab osa suurepärastest osatäitmistest - Leila Säälik ja Kadri Lepp teevad suurepärase töö mõlemad omaette ning absoluutselt kaasahaaravalt ka kokku sulandudes.

Ja iseäranis tegi selle tüki minu jaoks meeldivaks ja meeldejäävaks see, kuidas Leila Säälik oskas ennast kuulama, jälgima panna ning võita vaataja jäägitu tähelepanu. Lihtsalt nauditav on see, kui näitleja suudab su endaga kaasa viia imelisele seiklusele läbi konkreetse tegelase elu.

Ahjaa, üks asi oleks peaaegu meelest läinud - imetlusväärne vaade naiste maailma ühe meesterahva, autor Tom Ziegler'i poolt.

Suur tänu Viivele, kes minu jaoks selle toreda teatrielamuse võimalikuks tegi - aitäh!

OoperJazz

Polnud tükil ajal käinud ühelgi kontserdil, mille oleksin ise valinud. Eile siis sai üle pika aja jälle selle kandi pealt kultuuri nautimas käidud. Ja valik osutus väga heaks ning kontsert suurepäraseks. Kui ikka on tegijad koos, siis saabki just selline tulemus olla. Ja kui lisaks sellele, et ollakse tegijad, on ka soojust ja heasoovlikkust kogu asja sees, siis ongi tulemus selline, et esinejad naudivad teineteise seltskonda, publik esinejaid ja esinejad publikut. Tore! Lisaks muidugi see, et Janne Ševtšenko nägi absoluutselt suurepärane välja - silmale väga nauditav vaatepilt.

Ehk siis OoperJazz, koosseisus: Janne Ševtšenko, Siim Aimla, Tõnu Naissoo, Rene Soom, Toivo Unt, Aivar Vassiljev, Priit Volmer.

Mina otsisin inimest...

See fraas on ikka mu peas ringi käinud (ja käib iseäranis nüüd, kui olen targemaks saanud): "Ära vaata mu silmadest mööda, argust taluda mina ei või. On otsitud saari ja mandreid, mina otsisin inimest, kinni tuisanud tunnete hanges olin hulkuja hiline." /Sa ütlesid: "Näkku ei lööda", Virve Osila/

Sinu tehtud

Sinu tehtud on
mu sirge selg,
mu aval naeratus,
mu särav võlu.

Sinu tehtud on
mu sisemine kindlus,
mu lahke naerusuu,
mu õitsev hing.

Sina mu tegid,
Sina mu lõid,
Sina mulle kodu andsid
ja soojuse hinge tõid.

Sinu hingepesa,
ma tean, et Sa tead,
on mu avali südames
ja hinges sügaval.

Väikeste sammudega

Päris huvitav on vaadata oma elu ja avastada, kuidas mõne inimesega selles elus käib suhte loomine. Praegu on mul üks sellistest suhetest algstaadiumis ja see on suisa hämmastav, milliste väikeste sammudega see suhe arenemas on. Kõige võluvam kogu asja juures on see, et väikestest asjadest saab nalja ja naeratusi saab jagada ka sõnu vahetamata, lihtsalt koomilistes olukordades kokku juhtudes.

Tegelikult on tore avastada enda ümber toredaid inimesi, kellega on lihtne ühisele arusaamisele jõuda ja mõnus koos naerda.

/Jälle olen teel sihtmärgini ümber nurga, aga võib-olla see peabki sedasi olema? Ehk ongi elu ette näinud seda, et äraspidine toimetamine viib soovitud tulemuseni. Eks see saab peagi selgeks./

Punastades

Kas teie kujutate ette seda, kuidas üks täiskasvanud inimene võib punastada selle peale, kui ta näeb kedagi sellist, kes tema hinge liigutab? Mina ei kujutanud sellist asja ette. Senikaua, kuni see minu endaga juhtus. Siis sain küll aru, et niimoodi võibki olla. Ja kõige selle juures punastasin sisemiselt, justnimelt selsamal põhjusel, et ma tegelikult punastasin. Lisaks oli üks väike ja ilmselgelt täitumata jäänud soov - et valgust oleks vähem, et keegi ei näeks ega märkaks. Teisalt aga oli see vist suhteliselt loomulik reaktsioon - kui ikka armastus on südame sees, eks see ikka paneb vere kiiremini käima siis, kui... Iseasi on see, miks see kõik just nüüd juhtuma on hakanud.