reede, 17. juuni 2011

Äraspidine käitumine

Kuigi oleksin pidanud saba jalge vahele tõmbama ja selline mõte oli mingil hetkel isegi mu peas olemas, leidsin ennast käitumas sellele mõttele sootuks vastupidiselt. Leidsin ennast astumas võitlusesse, minnes just selles suunas, kuhu minek mulle ära keelati. Mina aga, teades täpselt, mis on see, mida ma teha ei tohi, võtsin kätte ja tegin seda, kogu hingest kõik oma julguse selle asja sisse pannes.

Eks ole ju vaja riskida, et teada saada asjade väärtust ja olulisust. Nii on mõnikord vaja astuda vastu sellele, millega vastasseis hirmu tekitab.

Asjade üle järele mõelda

Leidsin ennast mõtlemas selle üle, miks asjad on sedasi, nagu nad parajasti on. Ja hämmastavalt avastuselt tabasin ennast. Ma suudan ja oskan ka iseenda mõttemudelit muuta, kui ma vaid tahan. Nii oskasin selle, mis mind häiris, enda jaoks häirimatuks teha. Samuti selgeks ja sirgeks mõeldud teise inimese käitumismotiivid, mille tulemusena jõudsin hoopis olulise järelduseni. Kui sain üle solvumisest ja valust, taipasin korraga, et mulle oli tahetud vaid head teha. See oli kogu tegevuse eesmärk.

Seepärast ongi mõnikord vaja aega ja võimalust asjade üle järele mõelda, lasta neid veidi eemale, et neile siis pilk peale heita. Liigne lähedus võib fookuse paigast nihutada.

kolmapäev, 15. juuni 2011

Vaikida, ainult vaikida

Ühel hetkel tekib soov vaikida. Selline soov tuleb siis, kui saad aru, et kõik need sõnad, mis välja ütled, on valed ja viivad hoopis kaugemale sellest, mida tegelikult tahaksid öelda. Siis on mõistlikum vaikida ja ollagi kõigega iseenda sees. Las ta siis olla, kui juba ise aru saan, et muudkui valed sõnad minu seest välja tulevad.

/Ei lasta mul ka vaikida, ikka on midagi, mida teada tahetakse. Eks ma siis räägin, kui seda niiväga tahetakse. Aga ega ma suurt kontrolli oma selle üle, mis mu suust välja tuleb. Siirus ja otsekohesus - neid kahte omadust ei saa ma kuhugi peita./

Elu elamise viis...

Hämmastav, lihtsalt hämmastav on see elu. Vaid loetud minutite sisse mahub elu kogu oma paradoksaalsuses. Ühelt poolt siis see, kuidas tajun selgelt, et mina ikka pean ise endaga ja oma asjadega hakkama saama, samas kui on inimesi, kellele kõik ette ära tehakse ja kandikul kätte tuuakse. Ja teiselt poolt siis see, et minu elu elamise viisi ei saa kuidagi heaks kiita.

Ma ei tea, kas viga on minu loogikas või milleski muus, aga kuskil siin peaks ju olema käärid. Mina ei ole hetkekski leidnud ega arvanud endal õigust olevat elada kellegi teise kulul, kellegi teise arvelt. Ja kui ma siis saan oma elukorraldusega kenasti hakkama, siis selle asja juures on midagi valesti.

/Eks ma tean ka seda, miks see kõik niivõrd puudutab ja korda läheb. Ja igaühel on omad põhjused./

Mõistetes kokku leppida

Kõik asjad peaksid algama sedasi, et kõigepealt lepitakse kokku mõistetes. Et ikka osapooled ühtemoodi aru saaksid, mis on see asi, millest nad parajasti räägivad. Nii sain mina taaskord õppetunni, milline tähendus on ühel õhku visatud sõnal. Sain teada ja ehk sedagi, et mina olen hoopis teistsuguse sisu sellele sõnale andnud. Nüüd siis sain teada, et on võimalik ka teistsugune sisu, et on võimalik sellest asjast ka teistmoodi aru saada.

Ja nii ma siis muudkui õpin, tarkust tuleb igalt poolt. Samas viib see tarkus minema hoopis olulisema - usu ja lootuse. Aga mis siis ikka - elu on selline ja ju tal on siis just selline plaan.

kolmapäev, 8. juuni 2011

Milline tee on ette nähtud?

Vaatan siin oma elu peale, suunaga tulevikku. Saan aru, et mingid asjad peavad toimuma ja ühel hetkel saavad nad ka toimuma. Aga milline on siis see konkreetne rada, mida pidi minul on ette nähtud minna? Milline on see tee, mille mina pean maha käima?

Ikka taandub kõik selle peale, mis on ette nähtud ja mis saama peab. Ise ma seda ei tea, aga tundub, et midagi peaks justkui olema ette nähtud. Tuleb vaid leida õige hetk ja kõik läheb oma kohale.

Hea on, kui...

Ükspäev avastasin ühe huvitava asja - kui oled päikesest ära põlenud, siis ei paista see, et nutnud oled, üldse välja. Kaks halba asja teevad seeläbi kokku kolmanda ja hea. Vähemalt nõnda julgen arvata...

pühapäev, 5. juuni 2011

Piltmõistatuse lahendus

Pikalt olin otsinud puuduvaid osi ja sobitanud olemasolevaid omavahel kokku, et aru saada, mis toimub ja miks toimub ja just sedamoodi toimub. Tuli üks kild juurde ja siis said kõik asjad selgeks. Hetkega saabus selgus kõigis asjades. Tunne, et kusagil midagi valesti on, oli olnud õige. Nüüd on teada, kus see miski, mis valesti on, on ja saab asuda lahendust kokku panema, valesti olevat asja õigeks tegema.

Sisetunne ütleb täpselt ette, mis on õige ja mis on vale. Ja eks ka loogika on see, mis aitab. Loogika aga teadagi on minu tugevam külg. Nii võingi ainuüksi oma arutluste tulemusena välja raalida õige vastuse, peab vaid piisavalt algandmeid olema.

Mõtlemapanev stseen

Vaatasin kõrvalt, kuidas teine inimene toimetas ja korraga tabasin ennast mõttelt, et mina küll endale sellist asja lubada ei saa. Kuigi ma tean viisakusest ja etiketist väga vähe, arvan ma siiski päris kindlasti teadvat elementaarseid reegleid. Näiteks selliseid:
1. kui midagi maha pillan, siis korjan selle ka ülesse, mitte ei löö jalaga kuhugi laua alla;
2. kui mõni joogipudel on juba avatud, siis ainuüksi sellepärast, et mulle mõni teine jook maitseb, ei hakka ma seda teist jooki lahti korkima.

Selliste reeglite juurde tulebki nüüd see peamine küsimus - miks ma neid asju siis endale lubada ei saa. Võti muidugi on selles, et ma ise olen see keelaja ja käskija. Aga mõned asjad ikka võiksid olla ja jääda, aga milleni see siis lõpuks viib? Eks ikka selleni, et olen küll olnud korralik ja ontlik, kuid siiski pole talitanud oma soovide kohaselt. Mis aga toimuks siis, kui ma ühel hetkel lubaks endale neid asju, mida ma endale lubada ei saa? Huvitav, väga huvitav!

Keeleparandus

Ikka juhtub niimoodi, et sõnades lähevad silbid segamini ja ühe sellise segimineku tulemusena leiutasin ühe uues sõna: kirgliiklustee. Tee, kus kirge on palju, sest enamasti tegelevad seal inimesega sellega, mis neis kire süütab. Ja-jah, otse loomulikult pole see koht, kus oma peamisi kirgi välja elada, aga mingi osa jaoks täiesti sobiv.

Ma isegi ei taha praegu mõelda selle peale, millises suunas minu mõtted teele läksid. Mõtted siis sellel teemal, milline peaks välja nägema spetsiaalselt kavandatud ja kujundatud kirgliiklustee või kirglikkustee?

Ja siis veel see suurepärane järgmise aasta sünnipäevaplaan. Vaat see juba oleks midagi, kui see teoks saaks. Oh, ma tunnen nii rikkumata inimesi, aga ehk ongi viimane aeg rikutuks saada?

Rüütlid? Rüültid!

Sooviga alustada oma uut eluaastat romantilisel lainel, sai valitud kohe kohane sündmus - rüütliturniir koos papagoilaskmisega. Ja nagu ikka, toimus peamine etendus väljaspool lava, eluteater laotas ennast sujuvalt laiali.

Kui rüütlitest on ikka loodud mingi romantiline kuvand, siis turniiril osalenud rüütlite käitumine oli selge näide sellest, et romantilisest oreoolist on asi kaugel. Üks konkreetne rüütel sõimas daamil näo täis, kui see piisava kiirusega ei suutnud talle turvist selga aidatud ega suutnud piisavalt kiiresti õiget mõõka ulatada. Samuti käis hilje pikk seletamine mõõka tekkinud täkke üle ja kuidas see kõik nurjas tema hea turniiritulemuse. Nii saigi seda teatrit pealt vaadatud, natuke arutletud ning lõpuks välja jõutud kokkuvõtteni: rüütlid on ühed metsikud mehed, kes hea juhul suudaval ennast oma südamedaami võlumiseks viieks minutiks kokku võtta, aga siis langevad enda metsikusse tagasi.

Siia juurde tuleb meelde ühe noormehe jutt, kes ütles, et kaasaegsed filmid loovad väära arusaama meestest - et tegelikult ei olegi meeste olemuses olla viisakas, lugupidav ja muud säärast, vaid mehed on oma olemuselt ikka mehed.

Eluteater pakkus veel ühe väga mõtlemapaneva vaatuse - üks poni ei tahtnud treileri peale minna. Ta lihtsalt ajas kabjad kõvasti maa sisse ja keeldus minemast. Meie nägime seda trianglit pealt pea kolmveerand tunni jagu ning siis enam ei suutnud. Nii kahe otsaga asi oli see, aga kõrvalt oli valus vaadata, kuidas looma jõuga sunniti minema sinna, kuhu ta ilmselget minna ei tahtnud.

It's my party...

Vaat sedasi siis, ilma suurema vaevata rikuti minu pidu ära. Lihtsalt sedasi, et mind ei kuulatud ja toimetati ikka omatahtsi. Ja mina ei suutnud piisavalt suur olla, et lasta teisel inimesel olla nii, nagu tema tahtis.

Kas siis tõesti on liiga palju tahetud, et pidu, millele ma olen teised kutsunud, võikski olla minu reeglite järgi tehtud pidu? Kas siis tõesti on liiga palju soovitud, et võiks olla üks pidu, kus mina võiks olla tähelepanu keskpunktis?

Ilmselt küll, kui teine inimene arvas, et ta võibki teha seda, mida ta tegi. Hakkasin pärast mõtlema selle üle, et miks ta siis sedasi tegi. Kas see oli kõik jälle selleks, et tunda, et tema vastu ollakse ebaõiglane? Kas see oli vajalik selleks, et keegi peab märter olema? Vabandust, aga kui inimene ise tekitab olukorra, siis ta peab ka tagajärgedega hakkama saama.

/Silma ette tuli üks aastatetagune pidu, kus lapsed, kellele olin just oma sünnipäevapeo alguses kinkinud binokli, ei suutnud omavahel kokku leppida, kes ja kuidas seda hoiab ja kasutab, ning tunne minu sees oli täpselt samasugune. Kahju küll, aga haiget teevad asjad. Ja ma ei saa sinna midagi teha, kui ma sellest valust üle olla ei saa. Seejuures tekib mul aga küsimus: kas ma peakski püüdma?/

Ja tõesti:
It's my party and I cry (karjumise tähenduses) if I want to!