Yamato - läbi mängu publiku südamesse

27. veebruaril toimus Saku Suurhallis Jaapani trummarite ansambli "Yamato - the Dummers of Japan" maailmaturnee "Shin-On - Heartbeat" kontsert. Asjasse süvenemata võib ju arvata, et mida on pakkuda ühel kollektiivil, kelle töövahenditeks on peamiselt trummid - aga Jaapani trummarid näitasid, et ka trummidega on võimalik anda suurepärane ja publikut haarav kontsert, kui vürtsitada esinemist pisukese huumori ja südamest tuleva naudinguga võimaluse üle oma oskusi demonstreerida. Nauditav oli jälgida, kuidas füüsiliselt raske esinemine (suured trummid ja pulgad ning mõnikord lõputuna tunduvad soolod) viidi läbi mängleva kerguse ja naljatleva alatooniga, andmata hetkekski allahindlust meisterlikkuses.

Publiku kaasamine toimus lihtsalt ja märkamatult - st temast sai osa muusikalises mängus ja tundes ennast mänguhasardist haaratuna, tahtis publik anda endast parima üldise harmoonia tekkimisel. Energia, mis vallandus, kui kogu saal dikteeritud rütmis kaasa plaksutas ja karjus, oli VÕIMAS! Ja nii mängiski Yamato ennast publiku südamesse...

Hetk vaikust keset hommikust linnakära

Seisin hommikul Nõmmel bussipeatuses ja hetkeks jäi aeg justkui seisma - ühe tihenevas lumesajus saabus hetk vaikust. Ja kõik ümbritsev lülitus justkui välja. Tekkis tunne, et oled kusagil maakohas, kus vaid vahel harva tekib veidi kära. Lumi, mis taevast alla sadas, andis omapoolse tõuke mõnusa eraldatuse tajumiseks. Nii seisin seal ja nautisin hetke, üksikut vaikuse hetke, keset hommikust linnakära - väga mõnus oli!

24. veebruar - Eesti Vabariigi sünnipäev

Selleks, et saada teada, kui hea ja mõnus on meil Eestis elada, tuleb ära minna - selline oli sõnum, mis jõudis minuni sel aastal 24. veebruaril. Head soovid Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul tulid kaugete maade ja merede tagant (ilmsete märkidena, et igatsetakse taga kodumaad). Mõnes mõttes on ju kurb, kui selleks, et hinnata, mis meil siin head on, peab ära minema. Kuid tore on, kui inimesed leiavad ka mujal endale rakendust ja tööd, võimalused ennast teostada. Samas hakkad ise mõtlema, et kas hindad piisavalt oma siinset elu? Kas oled rahul sellega, mis siin on? Tunnistan, et mina olen enamasti rahul sellega, et elan Eestis ja et Eesti on just selline nagu ta on - ilus, väike, armas ja mõnusalt kodune!

Päkapikk ja maja

Kas mäletad multifilmi päkapikust ja majast? Seda, kus päkapikk jäi natuke kauemaks ära ja maja hakkas üksi olles kartma ning ta otsustas päkapikku otsima minna. Kui päkapikk koju jõudis, ei leidnud ta eest maja, ja nii läks tema omakorda maja otsima. Nii nad otsisid üksteist mitu korda, kuni lõpuks väsisid ja leidsid teineteist.

See analoogia tuleb mulle meelde, kui mõtlen viimase nädala sündmuste peale - küll teises mõõtmes, aga siiski. Kuidas on nii, et kui pilt on, siis heli pole? Ja kui heli on, siis pilti pole? Ehk teisisõnu - näed, aga ei kuule ja kuuled, aga ei näe. Miks ei võiks korraga nii näha kui ka kuulda? Või ehk on sedasi, et kui ma lõpuks loobun otsimast, siis tulevad mõlemad - nii heli kui ka pilt, nii nägemine kui ka kuulmine?

Unenäod

Nii hea on hommikul ärgata, kui unenäos on juhtunud midagi ilusat, midagi positiivset - see annab uuele päevale justkui helgema hingamise. Kuid miks juhtub vaid vahel harva, et unenäod on head ja mõnusad? Millest sõltub see emotsioon? Kuidas saaks unenägusid suunata? Ilmselt ei saagi, sest üllatusmoment muudab ju emotsiooni seda hinnatavamaks, et unenäos toimuv on ootamatu ja ette seda aimata pole võimalik. Ehk siis teisisõnu - hea, kui unenägu on hea!

Mõnusat unenägudes seiklemist!

Teel valguse ja soojuse pool

Kas oled juba märganud, et päevad on pikemaks läinud? Kas oled tähele pannud, et keskpäevane päike sulatab räästaid? Lähenevast looduse tärkamisest annab kõige paremini märku aknalaual ilutsev lill, mis on endal juba õienupu välja ajanud ja paari-kolme nädala pärast ilmselt ka täies hiilguses õide puhkeb.

Kummaline on see, et olen täiesti rahul praeguse talvise ilmaga - sellega, et väljas on külm ja lund sajab - kuid sügaval hingesopis ootan ikkagi kevadet, et saaks juba lahti sellest alalisest enda paksudesse riietesse mässimisest ja pärast sama tülikast riidest lahtiharutamisest.

Ja kõiki neid mõtteid saadab üks rõõmustav teadmine - kevad tuleb iga päevaga aina lähemale ja saabumata ta kindlasti ei jää!

Genf = igatsus

Huvitav, kas ma olen kusagil tundnud kevade lõhna, et mulle tuli peale igatsus Genfi järele (tavaliselt tekitab kevade saabumine vajaduse tunda ennast vabalt, ringi liikuda)? Arusaamatutel põhjustel on tõesti sedasi, et Genf on koht, kus ma ennast tõeliselt hästi tunnen. Seal pole mul kunagi igav ega teki tüdimust. Ei leia ma midagi ahvatlevat lõunamaa- ja suusareisidest, ega hooli suurt eksootiliste kohtade külastamisest, kui muidugi välja arvata Tiibet (aga Tiibetisse minekuks pole ma veel valmis), kuid Genf on alati ootelehel.

Ei tea, kas peaks selle igatsuse igatsuseks jätmagi praegu või hakkama endale organiseerima ühte igatsuse-leevendamise-reisi? Jah, leevendus mõneks päevaks, kuid igatsus järgnevateks kuudeks-aastateks kuni järgmise korrani!

Quadro Nuevo

19. veebruaril esines Jazzkaar'e Kevadjazzi raames NO99 suures saalis Saksamaalt pärit Quadro Nuevo. Kontsert pealkirjaga "Tango bitter sweet" läbis maid ja aastakümneid, olles muusikaliselt mitmekesine ja värvikas. Sulgedes silmad ja lastes kujutlusvõimel lennata, tekkis silme ette pilt sumedast õhtust omaenese tegemistest haaratud tänavail, kus lahtisest aknast kõlab muusika, mis lummab möödakäijaid, kes justkui hõljuvad muusika rütmis. Lastes end sel viisil muusikast kanda, lülitus ümbritsev maailm justkui välja - see, et väljas on külm talv, ununes kaugustesse.

Kogu kontsert oli justkui meditatsioon - muusikat kuulates iseenda sisse vaatamine. Mulle avaldas enim muljet, kuidas Mulo Francel jäljendas saksofoniga Tiibeti muusikast tuttava dung-chen'i (mantraid saatva pilli) madalat häält . Meditatsioonihõngu andis juurde ka viimane lugu "Flor de la noche" (öölill), mis kanti ette täielikus pimeduses.

Ära tahaks märkida ka selle, kuidas bänd publikuga suhtles - lõbusalt, vabalt, kaasahaaravalt, ise samal ajal oma tegevusest täiel määral rõõmu tundes.

Õppetunnid elust enesest

Sain möödunud laupäeval väga vajaliku õppetunni - kui midagi pole ette nähtud ja Sul on kahtlused millegi suhtes, siis usalda ennast. Aga ei, ikka on vaja enda nahal kõik järele proovida ja veenduda, et jah, tõesti polnud selline asi ette nähtud.

Aga kui selliseid õppetunde koguneb palju ja oled juba piisavalt targaks saanud, siis mida selle tarkusega peale hakata? Kuhu seda tarkust jagama minna? Või peaks endas midagi muutma nende õppetundide järel? On need õppetunnid selleks, et Sa lõpetaksid selle otsimise, mida nii meeletult taga ajad, suudaksid sundida ennast loobuma lootmast? Muud vastust nendele küsimustele pole, kui et aeg annab arutust. Ja ootamiseks peab kannatlik olema (oh, jaguks mul vaid seda kannatust)!

Imeline talveilm

Täna on meil jälle kätte jõudnud suurepärane talveilm - taevast sajab laia valget lund. Hommikul oleks tahtnud lihtsalt istuma ja aknast välja vaatama jääda, sest langevates valgetes helvestes oli nii palju rahu, rõõmu ja vallatust. Vahva on vaadata, millised helbed välja näevad - mõned on üksikud ja väikesed, mõned karjakaupa ringi lendlemas.

Väsinud valimispropagandast

Miks juba ei jõua kätte see aeg, kus valimised on läbi ja võitlus selle nimel, kes pakub paremat tulevikuvisiooni, kes lubab võimalusi edasiminekuks, on lõpuks läbi saanud? Lihtsalt ei jaksa enam kannatada seda, kuidas kõik kohad on täis valimisreklaami - satud korraks vaatama televiisorist reklaamipausi ja tulevad üksteise järel loosungid, millest enamikku pole ellu viia võimalik või siis on juba rakendunud, kusagil tänavanurgal soovitakse Sulle pihku suruda järjekordset lipukut teemal vali see ja see kandidaat. Ja siis küsid endalt, et palju veel aega on valimisteni ja avastad kurvalt, et aega on veel palju - tervelt 2,5 nädalat!

Samas jääb arusaamatuks, miks algab valimisvõitlus juba kuid enne valimisi - kas on eesmärgiks pika mõjutustöö tulemusena kedagi "ära rääkida"? Inimesele, kes on enda jaoks valiku teinud, ei avalda reklaamikampaania mingit mõju. Kuid ilmselt on inimesi, kelle hulka mina ei kuulu ja seetõttu keda ka ilmselt ei mõista, kes lasevad ennast igast järgnevast reklaamist mõjutada. Ju siis nende jaoks on selline pikk "piinaperiood" vajalik.

Teisest küljest omab mõnel juhul valimisvõitlus vastupidist efekti soovitud tulemusele - erakonnad, kes lubavad kõik maailmailmed kokku (ja mis seal salata - teisi mustates soovivad endale loorbereid lõigata), tüütavad "tulevase" valija nii ära, et viimane loobub ega lähegi valima.

Et siis kõik valima, kui lõpuks õige aeg kätte jõuab...

Sõbrapäev

Kui palju on vaja elus näha ja läbi elada selleks, et teada saada ja osata hinnata oma sõpru? Minu kogemus näitab, et väga palju. Ja nii hea on, kui on head sõbrad, kellega koos olles saad naerda nii, et pisarad lausa voolavad. Ja vahemaad ning aeg ei muuda head sõprust - saad sõbraga kokku ja tunned, et kõik läheb edasi sealt, kust viimati pooleli jäi ja tunned, et hea on olla!

Aitäh armsad sõbrad, et olemas olete ja kui teid vahel veel näha ka saab, siis on veel eriti vahva!