LinkedIn ja sellega seotud kogemus

Kuna mul on Linkedin'is konto, siis tulevad mulle ka selle kontoga seotud teavitused. Aga kuna aktiivselt külastan seda vaid vahel harva, siis võib juhtuda selline lugu, nagu minuga juhtus mingi aeg tagasi (see tuli mulle praegu meelde, kui üks järjekordne paljulubav automaatkiri minu postkasti jõudis).

Lugu ise algab siis sellest, et ma polnud juba tükk aega oma kontot külastanud ja siis logisin millegipärast kontole sisse ja avastasin, et mulle on tükk aega tagasi kirjutanud üks rahvusvahelise ettevõtte esindaja, soovides minuga ühendust saada. 

Panin siis ettevõtte nime otsingusse sisse ja sain teada, et tegemist on ettevõttega, mis pakub tõlketeenuseid mitmel pool, muuhulgas ka Eestis. Ja kuna mul on profiilis kirjas ka see, et tegelen tõlkimisega, siis kirjutasingi neile. Vabandades hilinenud vastuse pärast, loomulikult, lisades juurde selgituse, miks selline asi juhtus.

Aga tuli välja, et sellest pole suurt midagi, sest peagi saabus vastus, et tõlkijaid on neile ikka vaja ja et täitku ma nende kodulehel ära ankeet (mugav variant, mida ikka kasutatakse inimeste andmete kogumiseks, on neid ankeete täidetud juba üksjagu). Kuna mul olid sellel hetkel ka suhteliselt vaiksed ajad, siis mõtlesin, et olgu siis pealegi, täidan ankeedi ära, eks siis paistab, mis sellest kõigest edasi saab.

Küsiti seal ankeedis siis ühte ja teist ja lisaks kõigele muule ka seda, millist tasu ma oma töö eest ootan. Ei võtnud ma ette midagi ulmelist, vaid need summad, mis mul praegugi tõlketööd tasudeks on ja panin need siis ankeeti kenasti kirja.

Ja kui ma siis jäin ootama, et keegi minuga uuesti ühendust võtaks, siis nüüd tagantjärele tarkusena saan aru, et olin üks suur naiivitar. Peamiseks põhjuseks, miks siiani vaikus valitseb, arvan olevat selle, et need soovitud rahanumbrid olid liiga suured. Aga, miks ma peaks tegema asju odavamalt, kui mulle ollakse valmis rohkem maksma?

Selline kogemus siis LinkedIn'iga, aga eks ma saan aru, et igal pool ikka otsitakse odavat tööjõudu, aga, kui tahad saad kvaliteetsemat tegijat, siis tulebki rohkem maksta (ja-jah, tean-tean, mingites asjades pean ennast ikka üsna heaks ja tundub, nagu uhkustaksin, aga nagu ma ükskord selle kohta ütlesin - see on lihtsalt tõestamist leidnud fakt, nõnda sellelgi teemal)!

Siia juurde tuleb mulle meelde üks humoorikas seik hiljutisest Rahvusooperi külastusest, kus tiitrite hulgas oli sõna gay, kui oleks pidanud olema sõna guy - seda nii kontekstist kui ka esitaja suust kuulduna. Seda ma isegi ei oska kirjutada, kuidas sõna psychologically kirjutatud oli, sest seal oli midagi väga paigast ära ja lisaks kõigele oli sõna lõpuotsas suisa üks k-täht sees. Kummaline oli minu jaoks see, et kogu see tekst peaks ju olema inglise keeles kättesaadav, sest tegu oli "West Side Story" ingliskeelse etendusega, kustkohast sellised vead siis sisse tulevad (praegu vaatan, et isegi lihtne internetiotsing ei anna mingit k-tähega ja vigast varianti sellele sõnale - ja eks sellel ajal, kui see tükk loodud on, olid ajad ka teised, oli aega süveneda ja asjadega tegeleda). Juhtub ka parimates peredes.

Usaldades tegijat

Käisin ükspäev kinos, vaatamas Quentin Tarantino filmi "Ükskord Hollywoodis". Ja see film tekitas minus mitmeid mõtteid.

Esmalt muidugi ehmatasin ära sellest, et filmi pikkus küündis kolme tunni alla. Aga eks ole Tarantino ju teinud suisa kaheosalisi filmegi ja eks ma olen ju pikki filme ennegi vaadanud - kõige pikem filmiseanss on seotud mul ju ikkagi Lars von Trieri ja tema "Riigiga", aga see jääb juba kaugete aastate taha -, niiet polnud see mingi uudis, et üks film võib nõnda kaua kesta. Aga, otsustatud ju sai filmi kaema minna, nõnda siis olingi selle asjaoluga arvestanud.

Ja istusin mina siis kinosaalis ja vaatasin seda filmi ja igav oli. Eks mul on Tarantinoga nii- ja naasuguseid emotsioone-kogemusi ja tema suur hulk vahepealseid filme on mul ju ka nägemata jäänud. Aga, kuidagi eeldasin, et põnev saab see kõik olema. Praegu mõtlen, et asi tundub olevat selles, et ma võib-olla ei osanud tabada selle filmi sügavamat sisu (kui seesugune olemas oli). Viimane Tarantino film, mida enne seda vaatamas olin käinud, oli "Vabastatud Django" ja see film imponeeris mulle küll. Aga selle kõnealuse filmi puhul tundus asi ühe lõputu jändamisena ja selles valguses jäi mulle küll mulje, et seda lugu oleks saanud oluliselt intensiivsemaks teha, oluliselt kaasahaaravamaks muuta ja ajaliselt ka oluliselt lühemaks muuta.

Ja lõpuks siis mõtlesin ikka ka selle peale, et tegelikult on asi selles, et usaldan tegijat, et kui konkreetne tegija juba teeb, siis on tal ka midagi öelda, et selle taga on kvaliteet ja sisu. Aga sel korral oli see "ütlemine" küll väga väeti. Eks ta oli nii "Pulp Fiction'i" kui ka "Lock, Stock and Two Smoking Barrels'i" hale vari. Idee oli analoogne, aga mis kokku sai, jäi väga nõrgaks. 

Saalis istudes tuli mulle pähe samasugune mõte, nagu kunagi aastaid tagasi, taaskord tegijaid usaldades, sattusin vaatama filmi "Umbkotid". Tookordne filmivaatamine sisaldas suurt küsimust teemal, et mille jaoks selline film tehtud ja kas tõesti keegi peab seda sügavaks väärtuseks (olgu-olgu, tegu on komöödiafilmiga ja sisu otsimine vast polegi selle puhul kõige olulisem, aga kvaliteeti eeldaks ju siiski?). Jah, eks ma saan aru, et minu huumorimeel on teistsugune ja asi võis olla ka selles, et mind see film pigem ärritas ja tüütas.

Niiet, kokkuvõtteks peab ikka alati kaaluma, kas tegijat usaldada või mitte ja selle kõneks oleva linateose valguses soovitan mina küll pigem minna Nóllywoodi, sealne meelelahutus on oluliselt huvitavam ja sisukam.

Kaasaegne maailm või siis vajadus jagada

Eks see ole vist üksiku inimese probleem, mõtlen ma praegu. See, et kui ma midagi kellegagi jagan, siis minu jaoks on oluline, et see, kellega midagi jagan, minuga oma tähelepanu jagaks, et see, mis mul öelda on või näidata on või jagada on, jõuaks ka tegelikult selleni, kellega ma neid asju jagan.

Lugu ise leidis siis aset neil hetkedel, kui Fääri saartel tehtud pilte oma pereringis näitasin. Kuigi arvasin, et selle jaoks võiks olla mingi eraldi hetk, leiti, et sobib väga hästi, kui need käivad siis söögilaua ääres söömise taustaks. Ja nii see siis läkski ja kuna pildid vaheldusid suhteliselt kiiresti, siis arvan, et vaid murdosa neist jõudis vaatajateni.

Ja minu jaoks oli see selline pooliku jagamise hetk või üldse mitte jagamise hetk. Panin selle kaasaegse maailma arvele, kus süvenemiseks aega ei ole, kus mingi meelelahutus on taustaks, mis pole enamat väärt kui vaid kiiret pilguga ülelaskmist. 

Eks ma ikka olen kasuahne inimene, nagu mulle ükskord öeldud on - et tahan ikka ise midagi andes ka midagi vastu saada. Ehk siis selgi korral mõlkus mul meeles see, et ühe teise pereliikme tehtud pilte olin ma vaadanud kolmel erineval korral, iga kord süvenedes, iga kord üle vaadates ka need kaadrid, mille mingit väärtust ei olnud, mis olid lihtsalt kustutamata jäetud pildid, mis olid tehtud saanud näiteks kogemata nupule vajutades. Ja ma tõesti ootasin sedasama tähelepanu millegi pärast ka neile piltidele, mis mul Fääridel tehtud olid, sest nende puhul olid ju alles jäänud vaid paremad palad, olin nende näinud mitmeid päevi vaeva, et nad ikka võimalikult head välja näeksid. Tehtud ülesvõtest kolmandik läks kustutamisele ja tuli välja, et mingit suuremat niisama plõksutamist ma seal tegelikult ei harrastanudki. 

Ja eks omaette kahju on mul sellest kõigest ka seetõttu, et tegelikult oli selles kollektsioonis hulgaliselt selliseid kaadreid, mis nõuavad süvenemist, mis pole sellised pilguga üle laskmise pildid, mis on väärtused omaette. Aga eks see ole minu enda probleem - need on ju minu tehtud pildid ja neil on tõeline väärtus on ju vaid minu enda jaoks.

Aga, kui nüüd sügavamalt mõelda, siis see jagamise rõõm on ikka üsna suur asi. Või vahel ka mure jagamise vajadus ja olen sellel teemal ikka mitmeid kordi pidanud oma lähedastele tegema märkusi - kasvõi sedasi, et kui ma parajasti räägin millestki, mis on minu jaoks oluline, lõigatakse jutt lihtsalt pooleks ja hakatakse rääkima sootuks muust. Alternatiiviks siis küsitakse lühikese telefonivestluse jooksul, et kuidas mul läinud on, aga siis, kui asun sellele küsimusele sisuliselt vastama, saan peagi aru, et tegelikult ei olda sisulisest vastusest huvitatud (eks see sotsiaalne oskus on mul täielikult omandamata, saan ise ka väga hästi aru - see selline tühja jutu ajamine - ja mina ikka naiivselt mõtlen, et kui mu käest midagi küsitakse, siis sellele küsimusele ka tegelikult vastust oodatakse). Siis olengi selle välja toonud, et pole mõtet küsida, kui huvi ei ole - see ei anna midagi, kui selline sisutu küsimus mulle esitatakse.

Eks see ole arusaadav, et kõik tahavad ikka iseendast rääkida ja mina olen alati olnud selles kuulaja rollis, aktiivse kuulaja rollis, kes ka süveneb. Eks siis sealt ka see viga, et ootan sedasama ka teistelt.

Ja tegelikult on mul ju seda rõõmu, et on vähemalt üks inimene, kes süveneb ja kellega heal meelel omi asju jagan. Ega rohkemat polegi vist tarvis? Sellest vast ehk piisabki?

Kuid jah, üldise ilmaelu taustal tunnen mina küll seda, et mu elutempo on ikka argipäeva oravarattast niipalju väljas, et ma vajan süvenemist, vajan sügavuti minemist, vajan aega. Ja selles osas kaasaegne maailm mulle ikka kohe üldse ei istu, kogu aeg tundub, et satun sellega konflikti ega suuda kohaneda.

Võib-olla järgmises elus...

Mul on ikka ja alati hea meel, kui mu sõpradel hästi läheb. Viimasel ajal on kõigil aga nii hästi minema hakanud, et see hästi minema tähendab seda, et asjatoimetused võtavad sõpradel kõik aja ära ja selle tulemus on see, et nendega kokkusaamise võimalused on aina väiksemad.

Ja just nüüd, kui taaskord üks kokkusaamise võimalus ühe sõbraga luhtus, tõdesin ma, et võib-olla tuleb see kokku saamise ja koos olemise aeg kunagi järgmises elus. Sest minu soov ja vajadus oma sõprade järele ületab mõnel hetkel, vähemalt mulle endale tundub, mõistlikkuse piirid, sest kuigi on mitmeid alternatiive, mida välja pakun, ei tundu ükski sobivat ja lõpuks tekibki selline tunne, et võimalus ühiseks ajaks lükkub nii kaugele edasi, et sellest võibki saada järgmine elu...

Kui on olemas õige vahend...

Kevadel, kui ma pärast üht järjekordset päikeseloojanguretke pilte fotokaamerast arvutisse tõmbasin, sai minu mõõt täis, lõplikult. Loomulikult sellest, mismoodi minu olemasolev fotode töötlemise tarkvara neid pilte siis ümber pööras, sel hetkel, kui need arvutisse tõmmatud said. Kõigist kirgastest ja eredatest värvidest said plassid, ägedatest päikeseloojanguhetkedest ei jäänud suurt midagi järele.

Eks esimene reaktsioon oli ikka see, et peaks ju kuidagi saama niimoodi, et see tarkvara neid asju ei teeks. Aga uurisin interneidise läbi ja sain peagi teada, et polegi võimalik. Alternatiiv oleks olnud jpg-formaadis pildistamine ja selle peale ei taha ma oma praeguste pilditegemise vahendite juures isegi mitte mõelda (samamoodi, nagu ma ei saa rahulduda mobiiltelefoniga pildi tegemisega või siis sellega, et valimatult kõik on tehtud klõpsud ilma mingi eelneva töötlemiseta kellegi ette laotaksin).

Ja eks siis tuligi hakata vaatama, mida ja kuidas edasi. Sai ühte ja teist artiklit loetud, ühte ja teist asja proovitud ja jõudsingi välja selleni, et võtsin endale Capture One'i nimelise tarkvara prooviversiooni. Ja kui olen temaga veidi toimetanud ja mõned nipid ja nõksud ka selgeks õppinud, siis leidsin peagi, et see on asi, millesse ma tõesti olengi valmis investeerima.

Eks mul kevadel vist ikka üks täiesti hull periood oli, sest väljaminekuid oli nii- ja naasuguseid ja ühel hetkel juba tundus, et kas ma need kõik ikka välja ka vean. Aga, väikese arvutamise järel otsustasin eluaegse litsentsi kasuks. Et kui on olemas, siis on olemas, sest ometi tahan ma teda ju kasutada pikemalt kui vaid aasta. Ja kuidagi kiiresti ja lihtsasti tuli tema kasutamine mulle kätte - olen siin ju nõnda mitut erinevat programmi juba kasutama õppinud, et võiks sellel teemal kohe eraldi kokkuvõtte vist kirjutada ja ühe järjekordse endale selgeks tegemine tundus olevat ületamatult raske.

Aga, põhjus, miks sellest kõigest kirjutan, on selles, et nüüd, kui oma Fääridel tehtud pilte (üle 600 erineva kaadri, millest alles jäi kusagil 400 ringis) töötlesin, siis nautisin seda tegevust päris korralikult, sest tulemused olid kiired tulema ja ei pidanudki eriti pikalt ja eriti palju vaeva nägema. Eks seda kõike osaliselt ka tänu sellele, et poole aasta jagu on mul nüüd kasutamiskogemust ka ja need asjad, mida ise oluliseks pean, saan suhteliselt kiiresti paika. Aga, igal juhul oli hea nautida seda, kui on kasutada "see õige vahend" (tean-tean, see Fääride reis oli selles mõttes justkui täiuslik kombinatsioon (vähemalt minu enda jaoks): imelised vaated-kogemused, vajalik pilditegemise varustus nende hetkede jäädvustamiseks ja ka täiuslik vahend nende ülesvõtete hilisemaks töötlemiseks). Ja omamoodi loomingulisust andis ta mulle nende piltide töötlemiselgi juurde, nt avardasin oma ampluaad must-valge suunas...

Fääri saared ehk mine, naudi Eestimaa loodust!

Seda lugu tuleb alustada veidi kaugemalt, sellest tundest, mis on mind mitmeid aastaid juba vallanud, seoses jõulupühade ja aastavahetusega. Et tahaks kuhugi kaugele ära minna, et tahaks minna kuhugi maailma otsa, kaugele paika, kus inimesi peaaegu ei leidugi. Näiteks on Teravmäed ja Lapimaa selles kontekstis mu "laua pealt läbi käinud". Aga, kuna talvisel ajal kipuvad lennukipiletid sellistesse kohtadesse olema üsna kallid, sest lende on vähe, siis on sedalaadi maailma otsa minemine ära jäänud.

Kevadel, kui sattusin aga uurima lennukipiletite hindu, ilma mingi suurema mõtteta, et tahaks kuhugi minna, lehitsesin mitu lehekülge pakkumisi läbi ja avastasin korraga, et pakkumisel on imelise hinnaga ja täiesti normaalsete lennuaegadega piletid Fääri saartele. Vaatasin oma suvisele kalendrile otsa, et kas leidub mõnda sobivat vaba auku, kohe uurisin järele, kas öömaja ka kuskilt saab ja kuna kõik klappis, siis tunniga olingi teinud hullumeelse otsuse suvel Fääri saartele minna. 

Ega ma neist saartest suurt midagi teadnud, et kus nad on ja mis nad on ja mida see kõik üldse tähendab. Lihtsalt, tundus, et võiks olla selline sihtkoht, mis on midagi minu jaoks. Kui see kõik siis tehtud oli, siis hakkasin uurima ja eestikeelset kirjandustki lugema sellel teemal. Ja üsna pea sain aru, et see on üks unelmate sihtkoht, vähemalt minusuguse jaoks, kes soojast kliimast sugugi ei unista, kes hindab privaatsust ja mõnusat olemist ja eks seda suurem ärevus oli enne reisi sees. Veidi muidugi hirmutas see, et ööbimine oli mul broneeritud haagissuvilas ja käsipagas ei lubanud mingit suurt hulka riideid ka kaasa võtta (ja lisaks oli ju vaja ka fototehnika kaasa haarata, sest ilma selleta poleks minu jaoks olnud mõeldav selline reis), et kuidas see 10-12 kraadise "soojusega" nii ööl kui ka päeval hakkamasaamine siis läheb.

Aga, Fäärid olid minu vastu lahked, väga lahked. Kuigi kaks päeva puhus tuul - nende mõistes natuke tugevam tuul, minu jaoks ikka natuke liiga tugev, sest käimisega oli raskusi ja isegi haagissuvila kõikus selle tuule käes -, oli üldiselt hea ja mõnus olla, ja lubatud vihm ja udu, mille jaoks ennast olin valmis pannud, jäid minul kogemata. Ja viimaste päevade jooksul kerkis temperatuur juba 17 soojakraadini, mis tundus täiesti palav ilm olevat. Ja kuigi mõnel hetkel olid käed ikka väga külmad ja mõnel hetkel, sel kõige tuulisemal päev mitmeid tunde õues olles, hakkasid ka mingid külmavärinate laadsed asjad tekkima, siis tegelikult läks see kõik kiiresti üle ja sealne karge ja värske õhk mõjus väga hästi - ööd magasin sügavalt ja ärkasin ikka ja aina värske ja puhanuna.

Ja kui fäärlased ise on välja mõelnud sellise lause, et kui sulle praegune ilm ei meeldi, siis oota 5 minutit, sest siis tuleb parem ilm (kirjeldades nende pidevalt muutuvat ilma), siis minu hea ilma kogemus rääkis sellest, et kui sulle praegune ilm ei meeldi, siis sõida teise saare peale, sest üldiselt oli ikka niimoodi, et kui minu "kodukülas" ilm kehv oli ja ähvardas sadada, siis nt teise kohta sõites säras päike ja tuulgi oli vaiksem.

Kuid, tagasi selle maailma servas olemise juurde. Kui ma seal kaugel maal siis olin, oligi niimoodi, et see tundus olevat maailma ots, sest kõik muu, mis oli kusagil siin või üldse mujal maailmas, tundus olevat nii kaugel ja nii eemal, et seda justkui polnudki olemas. Oli "siin ja praegu olemise aeg". Ja eks ma siis muigasin ennast ja omi mõtteid - et näed, saab ju küll seda, mida soovid, aga eks ikka veidi teise nurga alt, kui oodanud oleks. Ja kummaline oli see hetk, kui olin lennukiga jõudnud juba Tallinna kohale, siis alla vaadates ei tundnud seda kohta justkui äragi ja pidin hakkama endale meelde tuletama, et mis on kus ja kuidas see asi siin kõik käib. Selline maailma serva peal (või maailmast eraldi olemise) efekt toimis siis, kõik muu kustutati päris korralikult ära.

Aga, minnes nüüd selle kirjatüki pealkirja juurde, siis kirjutama ajendas mind see, mida sealsetel matkaradadel kogeda sain. See, et nüüd on hakatud teatud radadel matkamise eest tasu võtma ja et neid matkajaid olid niikuinii kõik kohad täis. Ja siis ma mõtlesingi, et tegelikult on meil siin Eestimaa peal niipalju avastamata rikkusi, niipalju neid kohti ja paiku, kus saad loodusega kahekesi olla, ilma suurte hordideta, ilma mingi tasuta, et tekkis tahtmine kõiki üles kutsuda Eestimaist ilu ja olemist avastama. Tean-tean, see on selline kaugelt vaatamise pilk Eesti peale. Ja eks ma ise ju olen siin neid kohalikke imesid ja imelisusi ikka ja aina avastamas käinud ja olnud ikka Eestimaa suur armastaja ja austaja. Aga seal kaugel maal tuli see asi kõik kuidagi iseäranis selgelt esile.

Ja üldiselt sain juba reisi teisi päeva hommikul aru, et Fääri saared on just õige sihtkoht minu jaoks - oma karguse ja selgusega, oma roheliste heinamaade ja sinise taeva ja sinise merega (ja see teadmine ja arusaamine vedas mu suu kõrvuni pähe ja käisin veidi totaka ilmega ringi, sest nii hea oli olla). Sest iga uus vaade lummas ja õnneks oli minu jaoks ka hulgaliselt pilvi taevasse laotud, et ma ikka täiusliku elamuse saaks, ja valguse ja varjude mänge pakuti mulle ka hulgaliselt. Ja selle kõige jaoks ei olnud tegelikult vaja muud kui vaid vaadata ja seda ilu kõike endasse ahmida. 

Ja eks ma siis muigasin seda asja seal ka - et ma olin teinud ikka mitu aastat ettevalmistusi - selleks, et ka veidi jahedama ilmaga laevateki peal õues olla, selleks, et lendavatest lindudest pilte saada. Sest kõiki neid "omandatud oskusi" läks mul selle reisi käigus vaja. 

Ja kuigi fototehnika osas läksin ma nö säästuvariandi peale - st kaasas oli mul ainult mu kaamera koos kahe põhiobjektiiviga -, siis üldiselt sain tehtud kõik need pildid, mida teha soovisin ja tulemustega jäin rahule. Ja kuigi mõnel hetkel oli tunne, et pikemat toru oleks vaja, siis tegelikult nägin neid pikkade torudega tegelasi küll, kuid ega seal mingit suuremat rõõmu polnud ja üldiselt arvan, et ega ma pikema toruga polekski jaksanud näiteks lunnide pildile püüdmisega tegeleda, rääkimata sellest, et jalgsi igale poole minnes seda kõike endaga kaasa vedada.

Lisaks muidugi kiitsin ka kaameratootjat, kes nii kaamera kui ka põhiobjektiivid ilmastikukindlaks oli teinud, sest ometigi oli mul ju vaja selle minu sealoleku aja kõige tugevama tuulega päeval, mil mul oli sealsele pärlile Mykines'ele mineku laevapilet ostetud, vaja ka möllaval merel, kus laine üle laeva käis, pilte teha. Ja hea oli, et kaamerameistrid sellise võimaluse-variandi peale mõelnud olid, sest ookeaniveest märjaks saanud kaamera-objektiividega ei juhtunud midagi ja sain edaspidigi rõõmsalt pilte edasi klõpsida. Sest seda, mida üles pildistada, jagus küll ja veel!

Üheks suureks eeliseks oli minu jaoks ka see, et ajavahe Fääridega on meil kaks tundi, mis tähendab, et sain mõnusasti magada ja ärkasin täpselt sellisel ajal, et sain oma toimetustega varakult alustada, nt ühel hommikul läksin 6:55 bussi peale, mis muidu võis tunduda ulmevara, aga kui vaadata, et Eesti aja järgi tähendas see 8:55, siis oli see ju täiesti paras aeg on järjekordset seiklust alustada.

Mis siis veel? Üldiselt leidsin, et selle reisi näol oli tegu tutvumisreisiga. Sest vaatamata selle, et jõudsin nii põhja kui lõunasse ja läändegi nende nelja päeva jooksul, mis mul oli võimalik seal kohapeal olla, jäi seda aega ikka liiga väheks ja sain aru, et selle maaga tuttavaks saamiseks on pikemat aega vaja. Ja et sellisel juhul tuleks ööbimised vaadata sedasi, et ei peaks edasi-tagasi sõitma, nagu ma sel korral tegin, vaid et oleks nö püsiv kulgemine - lähed mingisse kohta ja siis avastad sealkandis erinevaid paiku ja siis liigud järgmisele saarele edasi. Ja kuigi ma polnud kindel, kas minu suured lemmikud lunnid ikka on veel kohal, siis neid leidus ohtrasti ja minu suureks rõõmuks oli ka suulasid näha ja eks kohalik rahvuslind merisk hakkas ka ikka silma, lisaks mõni krüüsel - üks näiteks tuli mulle personaalseks modelliks. 

Ja kui ma kevadel selle reisi endale rõõmustasin, siis polnud ma sugugi kindel, kas seda endale ka rahaliselt lubada saan - kuidagi hullumeelne tundus see asi kõik -, siis reisil olla sain aru, et sellise reisi jaoks pole mingist rahast kahju, et sellise elamuse jaoks on raha just kõige paremini ja õigemini kasutatud. Lisaks avastasin, et kohapeal ei kulunud mul suurt mingit raha - suurim väljaminek oli kohaliku transpordi 4 päeva pilet, aga ringi liikudes ei saanudki raha justkui kusagil kulutada, sest enamasti on igas külas kohvik ja pood, niiet, mingit suuremat raha raiskamise kohta polegi ja kui oled niikuinii matkarajal kulgemas, siis on kaasas see, mis on kaasas. Ja kraanivesi on seal ju samamoodi nagu Islandil imemaitsev, niiet, ka joogipoolise pärast polnud tarvis muret tunda - veepudeli (tühja) võtsin ju kodust kaasa ja see oli vaja enne järjekordset teeleasumist vaid ära täita. Ja tee pealgi leidus alati mõni koht, kust vett juurde sai. Ja ega sellise temperatuuri juures ju suurt jooma ajagi...