Jah, see on ju teada asi, et elu on meeldiv. Alati, kui miskit teoksil on ja mõtled, et kõik võiks ju kenasti ja hästi kulgeda, minna, nagu soovid või ootad või arvad, siis ühel hetkel saad aru, et elu vaid ootas kuskil varjus, et siis vajalikul hetkel kogu iroonia täies hiilguses su ette laotada ja ise mõnusasti naeru mugistada.
Ja seetõttu mulle elu ikka ja aina meeldib, et alati pead olema valmis selleks, et kõik senine pööratakse peapeale, kõik tõekspidamised ja väärtushinnangud lendavad vastu taevast, kindlust pole kusagilt võtta ja jõudu edasiminekuks pead ammutama olematutest allikatest.
Hea, et kellelgi vähemalt lõbus on kogu selle segaduse keskel! Inimolevuse osaks on selles mängus vaid üheks lõbusaks leluks olla...
esmaspäev, 31. august 2015
Mees otse laulust
Elu veeretas mu tee peale ühe tegelase ja mulle hakkas tunduma, et ma tean juba seda lugu. Ja, kui ma veidi pikemalt asja üle järele mõtlesin, siis tuli mulle meelde, et see tegelane on mulle tuttav ühest laulust.
Laul ise on siis seesugune:
Ja iroonilisel kombel on selle loo töötlus täpselt selline, et sobib hästi punktiks sellele muusikalisele "elamusele", mida sel nädalavahetusel pakkuda oli. Ja tõesti, tuli välja, et ma valdan mingil määral ka Meie Mehe repertuaari, mis seal salata.
Ja eks see laul ole ka märk omaette, et see mees nõnda kenasti Meie Mehe repertuaaris sees on. Nad sobivad teineteisega tõesti hästi.
Laul ise on siis seesugune:
Ja iroonilisel kombel on selle loo töötlus täpselt selline, et sobib hästi punktiks sellele muusikalisele "elamusele", mida sel nädalavahetusel pakkuda oli. Ja tõesti, tuli välja, et ma valdan mingil määral ka Meie Mehe repertuaari, mis seal salata.
Ja eks see laul ole ka märk omaette, et see mees nõnda kenasti Meie Mehe repertuaaris sees on. Nad sobivad teineteisega tõesti hästi.
neljapäev, 27. august 2015
Just sain selgeks
Kuidas on elus asjadega nii, et kui oled just millegi selgeks saanud, selgub, et tuleb ümber õppida. Nii pikalt läks mul aega, et ma omandaksin selle oskuse, ja ma juba hakkasin sellega hakkama saama. Ja nüüd ütleb elu mulle, et tuleb ümber õppida, tuleb uuesti otsast alustada.
Teravalt tunnetatud paratamatus
Asjad olid nii, nagu nad olid. Ma olin nendega harjunud. Nüüd aga on seisud muutunud ja seisan silmitsi teravalt tunnetatud paratamatusega. Peaks olema lihtne ja kerge, peaksin nautima oma praeguseid võimalusi, aga...
See on mind alati hämmastama pannud kui kiiresti võib kõik muutuda, sisuliselt, põhimõtteliselt, elu saada pea peale keeratud. Piisab vaid loetud hetkedest ja ongi kõik sootuks teisiti. Aga see süsteem ei toimi niimoodi, et saaks seda samamoodi hetkedega ka eelnevasse seisu viia, tekitatud muutuse tagasi kutsuda. Kui juba hoog sisse saadud, siis siirdeaeg viib uue seisundini, millest väljasaamiseks tuleb kõvasti vaeva näha.
See on mind alati hämmastama pannud kui kiiresti võib kõik muutuda, sisuliselt, põhimõtteliselt, elu saada pea peale keeratud. Piisab vaid loetud hetkedest ja ongi kõik sootuks teisiti. Aga see süsteem ei toimi niimoodi, et saaks seda samamoodi hetkedega ka eelnevasse seisu viia, tekitatud muutuse tagasi kutsuda. Kui juba hoog sisse saadud, siis siirdeaeg viib uue seisundini, millest väljasaamiseks tuleb kõvasti vaeva näha.
Kas endal paha ei hakka?
Olen siin juba pikemat aega olnud ühe inimesega suheldes sellises seisus, et iga kord, kui me kokku saame, tuletan talle tema antud lubadust meelde. Ja iga kord ta siis kinnitab, et tal on plaan seda lubadust pidada. Eile siis ütlesin viimaks välja selle, mida oleksin pidanud juba ammu teadma - et mul tuleb endale lihtsalt tunnistada reaalsust, et ta ei kavatse seda enda antud lubadust sugugi pidada. Ja vastuseks tuli, et ma andvat liiga kergelt alla, loobuvat liiga kiiresti. Kas tõesti on pool aastat küsimist ja uurimist tõesti liig kerge allaandmine?
Ja muidugi lisati sinna juurde ka see, et kui saaks, küll siis ikka peaks seda lubadust. Juba mingi aeg tagasi tõdesin, et tegelikult on selle lubaduse pidamine imelihtne ja tuleks see vaid ära teha. Ja eilegi tuli see teema jälle üles. Ja ikka arvati, et peaks ikka võimaluse leidma.
Mis siis siiani on takistanud seda kõike tegemast? Ju siis ikka ei taha, kui pole teinud. Ju siis on asi selles, et midagi on, mida tahetakse oluliselt enam teha, prioriteedid on mujal. Ja hala teemal, et inimene selle pärast, et ta oma lubadust pidanud pole, ennast niigi halvasti tunneb, ei aita sugugi kaasa - siis, kui juba halvasti ennast tuntakse, tuleks ju ometi midagi ette võtta. Aga, miskit pole juhtunud, miskit pole muutunud, lubadust täidetud pole.
Ja kõik see tekitab minus küsimuse: kas endal paha ei hakka, sellist jura suust välja ajada?
Alati käib selliste asjade juurde muidugi ka see, kuidas ma ikka avastan, missugune on inimeste tegelik olemus. Konkreetse inimese puhul mõtlen, et kas ta on alati seesugune olnud või on selliseks muutunud nüüd, kui tal on "mõjuvad põhjused". Eks ma saan ka sellest aru, et kui on "mõjuvad põhjused", siis ongi mõtted ja teod nende juures, aga milleks siis mulle aina kinnitada lubadust, mida pidada ei kavatsetagi?
Ja muidugi lisati sinna juurde ka see, et kui saaks, küll siis ikka peaks seda lubadust. Juba mingi aeg tagasi tõdesin, et tegelikult on selle lubaduse pidamine imelihtne ja tuleks see vaid ära teha. Ja eilegi tuli see teema jälle üles. Ja ikka arvati, et peaks ikka võimaluse leidma.
Mis siis siiani on takistanud seda kõike tegemast? Ju siis ikka ei taha, kui pole teinud. Ju siis on asi selles, et midagi on, mida tahetakse oluliselt enam teha, prioriteedid on mujal. Ja hala teemal, et inimene selle pärast, et ta oma lubadust pidanud pole, ennast niigi halvasti tunneb, ei aita sugugi kaasa - siis, kui juba halvasti ennast tuntakse, tuleks ju ometi midagi ette võtta. Aga, miskit pole juhtunud, miskit pole muutunud, lubadust täidetud pole.
Ja kõik see tekitab minus küsimuse: kas endal paha ei hakka, sellist jura suust välja ajada?
Alati käib selliste asjade juurde muidugi ka see, kuidas ma ikka avastan, missugune on inimeste tegelik olemus. Konkreetse inimese puhul mõtlen, et kas ta on alati seesugune olnud või on selliseks muutunud nüüd, kui tal on "mõjuvad põhjused". Eks ma saan ka sellest aru, et kui on "mõjuvad põhjused", siis ongi mõtted ja teod nende juures, aga milleks siis mulle aina kinnitada lubadust, mida pidada ei kavatsetagi?
teisipäev, 25. august 2015
Harutan ennast lahti
Seesugune kogemus on minu elus esmakordne, et mul tuleb teadlikult tegeleda enese lahti harutamisega. Midagi muud mul teha ei ole, midagi muud ma teha ka ei saa. Lihtsalt, tuleb enese mõtted ja tunded lahti harutada ja loota, et siis jõuan soovitud tulemuseni. Praegu on seda iseäranis keeruline teha, sest selgusetu on missugune see soovitud tulemus siis õigupoolest olema peab. Aga, suurt vahet vist polegi, teekond on ette võetud ja tuleb sellel aga edasi minna, küll elu näitab, kuhu ja kuidas.
Unustan hingata
Viimasel ajal on mind tabanud üks omamoodi harjumus - ma unustan hingata. Ma ei tea, miks see nii on või kust selline asi tuleb, aga mitmel korral olen ennast avastanud seisust, kus mul on meelest ära läinud kopsud õhku täis tõmmata ja nad siis uuesti tühjaks suruda. Ehk siis, kui need hetked kätte jõuavad ja ma selle ära tajun, teen seda kõike teadlikult. Aga ometi peaks ju hingamine olema niivõrd loomulik tegevus, et selle peale ei peaks mõtlema. Minul aga praegu on see asi nõnda, et ilma mõtlemata suurt ei saa.
Jäljed järel
Sa tulid,
jäljed järel.
Sa olid,
jäljed järel.
Sa läksid,
jäljed järel.
Jäljed järel,
süda ei küsi,
jäljed järel,
Sa jäid,
jäljed järel,
Sa püsid.
jäljed järel.
Sa olid,
jäljed järel.
Sa läksid,
jäljed järel.
Jäljed järel,
süda ei küsi,
jäljed järel,
Sa jäid,
jäljed järel,
Sa püsid.
esmaspäev, 24. august 2015
Lastele ma ikka meeldin
Ühel hetkel sattus mu kätte see punutud pael, ühe teise punutud paela kõrval, vaatasin neid kahte paela, mõlemad siirad kingitused lastelt ja korraga tabas mind üks suur arusaamine: lastele ma ikka meeldin. See oli selline sisemise hea enesetunde hetk. Et kui täiskasvanutega on lood keerulised, siis lastega läbisaamine on mul alati ja ikka hea olnud. Nendega on nii lihtne, nad on rõõmsad selle üle, kui nendega tegeletakse, kui neile tähelepanu jagub. Nad on nii siirad, nii avalad, nii toredad.
Ja sinnasamasse ooperisse läks ka see leitud joonistus - tüdrukult, kes nüüdseks on juba abielus ja ilmselt peagi ise juba emaks saamas, oma lastelt seesuguseid joonistusi saamas.
Ja kasvõi see aastavahetuse pidu, kus minuga tuli tantsima üks 3-4-aastane tirts, kelle piduõhtu ma loodetavasti sain oluliselt rõõmsamaks muuta sellega, et pakkusin talle oma seltskond, lõpuks jõudis minu juurde ka tema paar aastat vanem õde, kellele samuti lusti pakkuda sain.
Ikka ja aina samamoodi: lastele ma ikka meeldin. See on ka üks suur väärtus elus, kas pole mitte nõnda?
Ja sinnasamasse ooperisse läks ka see leitud joonistus - tüdrukult, kes nüüdseks on juba abielus ja ilmselt peagi ise juba emaks saamas, oma lastelt seesuguseid joonistusi saamas.
Ja kasvõi see aastavahetuse pidu, kus minuga tuli tantsima üks 3-4-aastane tirts, kelle piduõhtu ma loodetavasti sain oluliselt rõõmsamaks muuta sellega, et pakkusin talle oma seltskond, lõpuks jõudis minu juurde ka tema paar aastat vanem õde, kellele samuti lusti pakkuda sain.
Ikka ja aina samamoodi: lastele ma ikka meeldin. See on ka üks suur väärtus elus, kas pole mitte nõnda?
laupäev, 22. august 2015
Elu täis huumorit
Mul juhtus siin seesugune lugu, et oli võimalik saada kõrvalpilk ühele inimesele, kellega olen viimasel ajal palju kokku puutunud ja palju ei puudunud, et ma selle peale, mida teine inimene välja ütles, kuidas selle inimese isikuomadusi kirjeldas, poleks valjul häälel naerma hakanud. See iseloomustus, mis mulle anti, oli sootuks vastupidine sellele, mida mina näinud olen, mida mina tunda olen saanud. See oli peaaegu aasta huumoripreemiat väärt väljaütlemine. Asja kurb pool on, et inimene ei olegi märganud oma õitsemise ja õilmitsemise sees seda, mis seisus teine inimene on. Üks teine väljaütlemine sellesama inimese suust oleks pidanud ta enda valvsaks tegema, see käitumismuster, mille ta esile tõi, minu arvates oli see selge märk sellest, et miskit pole päris sedasi, nagu peaks olema.
Aga eks ma tean hästi, et on palju inimesi, kes ei saa üldse aru enda ümber toimuvast, sest nad lihtsalt ei oska näha ja tähele panna, ei oskagi aru saada sellest - kas siis pole aega või pole tahtmist või on loodud endale mingi illusioon sellest. Minule aga on antud võime (või võimalus) näha kaugemale, mõista ja tajuda, et mis ja kus ja kuidas. Mõnel juhul, saan aru, on see suur needus. Vahel ei peaks nii palju mõistma ja aru saama, peaks ka vähe rohkem isekas olema.
Aga eks ma tean hästi, et on palju inimesi, kes ei saa üldse aru enda ümber toimuvast, sest nad lihtsalt ei oska näha ja tähele panna, ei oskagi aru saada sellest - kas siis pole aega või pole tahtmist või on loodud endale mingi illusioon sellest. Minule aga on antud võime (või võimalus) näha kaugemale, mõista ja tajuda, et mis ja kus ja kuidas. Mõnel juhul, saan aru, on see suur needus. Vahel ei peaks nii palju mõistma ja aru saama, peaks ka vähe rohkem isekas olema.
Nii see läkski?
Vaatasin huviga, kuidas päevad mööda läksid ja vaikus püsis, kindlalt ja rikkumatult. Nüüd sai siis aeg täiesti otsa ja vaikus ei katkenudki. Nii see siis nüüd läkski või? Kas ma võin sellest välja lugeda, et see aastatepikkune suhe ongi nüüd läbi? Niisama lihtsalt, hingeline side on nii lühikese ajaga hääbunud. Või kas tõesti on asi sotsiaalmeedias ja seal toimuvas? See ei saa ju ometi niimoodi olla? Või tõesti siis on? Viimasel ajal olen sellel teemal mitmelt poolt ikka sugeda saanud. Aga ma tunnen jätkuvalt, et ma olen konservatiivne inimene, et mulle ikkagi meeldib inimestega rääkida.
Energiast tulvil
Nii hea on olla energiast tulvil. Siht, nagu siin mõni aeg tagasi paika sai pandud, on silme ees ja tegelikult, kui ennast piisavalt motiveerida, pole selles kõiges midagi keerulist. Lihtsalt, tuleb hoida see enda mõtetes ja nii ongi kõik tehtav. Tead, mida teed ja milleks teed, siis polegi muud, kui vaid teha.
Ja kõige selle tulemusena, isegi vaatamata füüsilisele väsimusele, olin täiesti energiast tulvil. Ja sain aru, et peamine energiavoolu põhjus ongi see, et kogu oma tahte selle asja sisse olen pannud ja esimesed tulemused hakkavad juba tulema. Nüüd pole muud, kui vaid samasuguse hooga edasi panna!
Ja kõige selle tulemusena, isegi vaatamata füüsilisele väsimusele, olin täiesti energiast tulvil. Ja sain aru, et peamine energiavoolu põhjus ongi see, et kogu oma tahte selle asja sisse olen pannud ja esimesed tulemused hakkavad juba tulema. Nüüd pole muud, kui vaid samasuguse hooga edasi panna!
Sihi kõrgemale!
Eile oli põnev päev ses mõttes, et sain vaadata oma minevikku ja vaadata seda sootuks teise pilguga. Vaatasin seda ja sain aru, et see, mida mulle siin ükspäev räägiti, et tuleb olla valija, on täiesti õige.
Ja sain suuresti naerda selle üle, mis toimunud on, milliste tulemusteni on see viinud. Ja minu peas kumises vaid üks soovitus, mis on tõeks saanud: "Aim higher!" Jah, just nõnda, sihtida kõrgemale, teada, et olen väärt paremat, et olen väärt oluliselt enamat.
Iseäranis kentsakas oli vaadata seda, kuidas mõjuvad mingid teod inimestele, kellele mu olemasolu või kohalolek pole siiani midagi tähendanud ja nüüd korraga on nad justkui hirmsasti igatsemas mu seltskonda. Kus te enne olite? Ja taaskord sain aru, kuidas mulle ei meeldi libekeelsed inimesed, kuidas mulle meeldib siirus, ausus, otsekohesus. Eks ma sain aru küll, milleks see lipitsemine vajalik oli, aga seda enam oli see minu jaoks tülgastav.
Ühest asjast olen ma kõigi viimase aegade sündmuste käigus aga väga kenasti aru saanud - ma olen parandamatu romantik. Uskuda, usaldada, loota. Ja muidugi armastada, miks ka mitte?
Ja sain suuresti naerda selle üle, mis toimunud on, milliste tulemusteni on see viinud. Ja minu peas kumises vaid üks soovitus, mis on tõeks saanud: "Aim higher!" Jah, just nõnda, sihtida kõrgemale, teada, et olen väärt paremat, et olen väärt oluliselt enamat.
Iseäranis kentsakas oli vaadata seda, kuidas mõjuvad mingid teod inimestele, kellele mu olemasolu või kohalolek pole siiani midagi tähendanud ja nüüd korraga on nad justkui hirmsasti igatsemas mu seltskonda. Kus te enne olite? Ja taaskord sain aru, kuidas mulle ei meeldi libekeelsed inimesed, kuidas mulle meeldib siirus, ausus, otsekohesus. Eks ma sain aru küll, milleks see lipitsemine vajalik oli, aga seda enam oli see minu jaoks tülgastav.
Ühest asjast olen ma kõigi viimase aegade sündmuste käigus aga väga kenasti aru saanud - ma olen parandamatu romantik. Uskuda, usaldada, loota. Ja muidugi armastada, miks ka mitte?
reede, 21. august 2015
Päeva täht
Ma olen seda ikka teadnud, seda, et inimesed mind vaatavad. Sellega olen ma harjunud, nõnda palju, kui seesuguse asjaga võib üldse harjuda. Pigem ei pane ma seda enam tähele, lasen sellel olla - kui tahavad, las nad siis vaatavad, mina toimetan omi asju nõnda, nagu ma soovin.
Eile aga sain ma olla päeva täht, vaatamata sellele, et mu kõrval oli inimene, kes ilmselgelt oli rohkem tähe moodi, kui mina, vaatamata sellele, et oli neid, kes tegelikult särasid ja tähestaatusesse oluliselt paremini passiksid, aga hämmastaval kombel tabasin ennast "välklampide" valgel, sest nii ühelt kui teiselt poolt märkasin inimesi, kes minu toimetamisi oma mobiiltelefonidega jäädvustasid.
Täiesti kummastav, täiesti hämmastav...
Eile aga sain ma olla päeva täht, vaatamata sellele, et mu kõrval oli inimene, kes ilmselgelt oli rohkem tähe moodi, kui mina, vaatamata sellele, et oli neid, kes tegelikult särasid ja tähestaatusesse oluliselt paremini passiksid, aga hämmastaval kombel tabasin ennast "välklampide" valgel, sest nii ühelt kui teiselt poolt märkasin inimesi, kes minu toimetamisi oma mobiiltelefonidega jäädvustasid.
Täiesti kummastav, täiesti hämmastav...
Privaatpidu
Päris põnev on elu. Kui arvad, et asjad lähevad ühtemoodi, siis nad ikka lähevad kuidagi sootuks teisiti. Nõnda sai mulle eile osaks suuresti privaatpidu. Seda, et sellel peol oli veel mitmeid sadu teisi inimesi, ei välistanud sugugi seda, et see ei oleks olnud privaatpidu. Millised on siis privaatpeo kriteeriumid? Minu jaoks muidugi esmalt peamiselt see, mis toimub tantsupõrandal. Selles osas oli peaaegu privaatpidu, oli veel üksikuid hulkujaid minu kõrval. Aga, veel suuremas osas oli see privaatpidu selles mõttes, et moosekandid joondasid oma lood meie, tantsijate järgi. Algul oli plaan mõeldud ühte suunda, tantsijate tekkides aga võeti ette suunamuutus ja pakuti meile seda, mida meie soovisime.
Kerge saak
Enne ei olnud ma seda endale kuidagi teadvustanud, varemalt polnud selleks põhjust olnud, aga praegu, muutunud olukorras, saan ma aru, et ma olen kerge saak. Ma tean, et see tunne tuleb sootuks teisest kohast. Ma olen nüüd viimaks mõistnud, mida teised näevad ja sealt see siis tulebki, see kergeks saagiks olemine. Selles osas, et minust valesti aru saadakse, ei saa mina mitte midagi ette võtta.
Kuigi sellise asja teadvustamine peaks olukorra lihtsamaks tegema, sest ma tean, mida oodata, mida mitte (ja ometi peaks see asi ju olema juba pikalt selge, mitte mingisugune uus avastus), loob see minu jaoks sootuks teistsuguse pinge. Nüüd on vaja hoolikas olla, nüüd tuleb mõelda, nüüd tuleb ette vaadata. Lihtsus, kergus, loomulikkus, selgus on need asjad, mis võiksid siiski selle asja juures olla, jätkuvalt. Tahan säilitada oma vabaduse olla vaba ja teha, mida tahan.
Ja nõnda tunnen ma korraga, et ma vajan kaitset, et olla, nagu ma tahan. Seegi on täiesti uus tunne, midagi seesugust, mida ma pole varem tundnud, mida ma pole varemalt vajanud.
Kuigi sellise asja teadvustamine peaks olukorra lihtsamaks tegema, sest ma tean, mida oodata, mida mitte (ja ometi peaks see asi ju olema juba pikalt selge, mitte mingisugune uus avastus), loob see minu jaoks sootuks teistsuguse pinge. Nüüd on vaja hoolikas olla, nüüd tuleb mõelda, nüüd tuleb ette vaadata. Lihtsus, kergus, loomulikkus, selgus on need asjad, mis võiksid siiski selle asja juures olla, jätkuvalt. Tahan säilitada oma vabaduse olla vaba ja teha, mida tahan.
Ja nõnda tunnen ma korraga, et ma vajan kaitset, et olla, nagu ma tahan. Seegi on täiesti uus tunne, midagi seesugust, mida ma pole varem tundnud, mida ma pole varemalt vajanud.
Ei lase endale udu ajada
Sain aru, et taaskord on seis selline, kus ma ei saa iseenda vastu. Jutt, mida mulle räägiti, ei saanud kuidagi tõele vastata. Niipalju, kui mina aru sain, niipalju, kui mina teadsin. Ja eks ma siis ei suutnud seda siis ka ütlemata jätta, et minu arvates on kogu loos väike loogikaviga sees, et see, mida räägitakse, ei saa tõsi olla.
Kui selle kõige peale nüüd tagasi vaatan, siis saan aru, et selline ma olengi. Ma ei lase endale mingit udu ajada, ma lihtsalt lõikan kõik sellised asjad kohe ja alguses läbi. Selline ma olen ja sinna ma midagi parata ei saa. Eks ma tean, et see on üks mu suur viga, aga ma ei saa miskit parata, kui ma inimesi kuulan ja ka kaasa mõtlen, mitte ei lase asju ühest kõrvast sisse ja teisest välja.
Kui selle kõige peale nüüd tagasi vaatan, siis saan aru, et selline ma olengi. Ma ei lase endale mingit udu ajada, ma lihtsalt lõikan kõik sellised asjad kohe ja alguses läbi. Selline ma olen ja sinna ma midagi parata ei saa. Eks ma tean, et see on üks mu suur viga, aga ma ei saa miskit parata, kui ma inimesi kuulan ja ka kaasa mõtlen, mitte ei lase asju ühest kõrvast sisse ja teisest välja.
teisipäev, 18. august 2015
Ei kasutanud võimalust oma suud kinni hoida
Ma olen ikka tõesti osav. Kui ma siin mõnikord olen mõelnud teiste inimeste peale ja arvanud, et nad võiksid mõnikord kasutada võimalust oma suud kinni hoida, siis praegu on see asi taaskord iroonilisel kombel minu juurde tagasi tulnud. Ikka ja alati kipuvad sellised asjad mu juurde tagasi tulema - et teiste suhtes võin ju targutada küll, aga ise talitan sama targasti!
Mina, olukorras, kus suu kinnihoidmine oleks olnud kõige mõistlikum tegevus, ei kasutanud seda mulle antud võimalust. Sootuks vastupidi, pigem ütlesin välja rohkem, kui mul plaanis oli, jõudes selliste teemadeni, millest ma polnud undki näinud või mille peale mõelnud.
Aga, eks ma nüüd siis mõtlen, et ju see pidigi siis nõndamoodi minema...
Mina, olukorras, kus suu kinnihoidmine oleks olnud kõige mõistlikum tegevus, ei kasutanud seda mulle antud võimalust. Sootuks vastupidi, pigem ütlesin välja rohkem, kui mul plaanis oli, jõudes selliste teemadeni, millest ma polnud undki näinud või mille peale mõelnud.
Aga, eks ma nüüd siis mõtlen, et ju see pidigi siis nõndamoodi minema...
Meeletu intensiivsus
Mäest üles, mäest all, kiiresti paremale, siis vasakule võssa. Ma ei suuda ära imestada, kuidas asjad nii kiiresti käia võivad, kuidas on võimalik nii lühikese aja sisse mahutada niivõrd palju.
Mõtlen, et see ei ole reaalne, see ei ole lihtsalt võimalik. Mismoodi? Kust? Kuidas?
Intensiivsus ületas kõik piirid. Eks ma saan aru ka, millest see tuli - pidureid polnud peal, kõik tuli täiesti pidurdamatult seest välja.
Hämmastav, lihtsalt hämmastav. Et kogu see intensiivsus tunduski normaalne, ei paistnud kuskilt mingit ruttamist, tormamist ega midagi muud sellesarnast. Samas aga, ajaskaalal oli see suure kiirusega ühest punktist teise kihutamine. Rääkimata kõigest sellest, mis läbi käidud sai, see on veel täiesti omaette teema.
Mõtlen, et see ei ole reaalne, see ei ole lihtsalt võimalik. Mismoodi? Kust? Kuidas?
Intensiivsus ületas kõik piirid. Eks ma saan aru ka, millest see tuli - pidureid polnud peal, kõik tuli täiesti pidurdamatult seest välja.
Hämmastav, lihtsalt hämmastav. Et kogu see intensiivsus tunduski normaalne, ei paistnud kuskilt mingit ruttamist, tormamist ega midagi muud sellesarnast. Samas aga, ajaskaalal oli see suure kiirusega ühest punktist teise kihutamine. Rääkimata kõigest sellest, mis läbi käidud sai, see on veel täiesti omaette teema.
Nüüd tahaksin ma...
... magada, meeletult. Selline rammestus tuli peale, et tahtsin juba keset päeva silmad sulgeda ja lihtsalt magada ja magada ja magada. Võib-olla on nüüd siis see hetk, kui viimaks ma saan magada, rahulikult, sügavalt, kosutavalt. Sest viimased ajad ei ole mulle rahulikku und pakkunud - küll on ööd lühikeseks jäänud, küll pole und kusagilt võtta olnud, küll on meeled nii erksad olnud, mõtted nii lennukad, et unemaale pole mul ujuda õnnestunud.
Ja eks märk sellest kuivõrd halvad on need ööd olnud, on ka see, et hommikul, kohe ärgates, olen tundnud meeletut väsimust. Täpselt sellist, et jõud on otsas ja enam ei jaksa. Ometi peaks ju hommik olema värskuse ja uue alguse aeg? Ehk ma siis nüüd magama minnes jõuan teistsugusesse hommikusse?
Ja eks märk sellest kuivõrd halvad on need ööd olnud, on ka see, et hommikul, kohe ärgates, olen tundnud meeletut väsimust. Täpselt sellist, et jõud on otsas ja enam ei jaksa. Ometi peaks ju hommik olema värskuse ja uue alguse aeg? Ehk ma siis nüüd magama minnes jõuan teistsugusesse hommikusse?
pühapäev, 16. august 2015
Kaunid kunstid minu elus
Kui siin mingi aeg tagasi tuli mul tegeleda joonistamisega, siis eile saabus uus ülesanne, tegeleda luule lugemise ja analüüsimisega. Ja nõnda ma imestangi, kuidas minu ellu tekivad need kaunid kunstid, kust nad tulevad, miks nad tulevad. Eks seda olen ma ammu täheldanud, et palju ilu on minu ümber - palju ilusaid inimesi, palju ilusat loomingut. Ja muidugi tunnen ma ennast selle kõige keskel väga hästi!
laupäev, 15. august 2015
Surm siin, surm seal, surm iga nurga peal
Juhtusin lugema üht vaidlust teemal, et millisest uudisest peaks rohkem uudist tegema, kas sellest, kui inimene hukkub rahupiirkonnas õnnetuse tagajärjel või sõjapiirkonnas hukkunust. Ja sain aru, et selles vaidluses polegi võitjaid, selles vaidluses on õigus mõlemal poolel, sest inimesed surevad kõikjal ja kogu aeg, ja igal juhul on see traagiline. Sõltumata neist põhjustest.
Ja seda kurvem on mõista, et surmast on saanud meie igapäevaelu nii lahutamatu osa. Eks see ole ka arusaadav, elutsüklisse kuulub paratamatult ka surm, aga kas tõesti niimoodi, et inimesed üksteisel päid maha notivad, üksteist maha lasevad, üksteist hävitavad. Ometi peaks ju inimestel, mõistusega olevustel, rohkem aru peas olema. Aga, iroonilisel kombel pole seda tarkust kusagilt võtta. Ja ega minagi ei tea, mis on need asjaolud, mis võivad viia sellise lahenduseni. Kuigi ikka on tahtmine teisi inimesi hoida ja säästa, siis ei või iial teada, millal mingi karikas täis saab ja kõik pidurdamatuks muutuda võib.
Selles valguses, iseäranis: hoida neid, kes on olulised, hinnata ja väärtustada ja võtta see ühine aeg, mis on antud ning maksimaalselt ära kasutada.
Ja seda kurvem on mõista, et surmast on saanud meie igapäevaelu nii lahutamatu osa. Eks see ole ka arusaadav, elutsüklisse kuulub paratamatult ka surm, aga kas tõesti niimoodi, et inimesed üksteisel päid maha notivad, üksteist maha lasevad, üksteist hävitavad. Ometi peaks ju inimestel, mõistusega olevustel, rohkem aru peas olema. Aga, iroonilisel kombel pole seda tarkust kusagilt võtta. Ja ega minagi ei tea, mis on need asjaolud, mis võivad viia sellise lahenduseni. Kuigi ikka on tahtmine teisi inimesi hoida ja säästa, siis ei või iial teada, millal mingi karikas täis saab ja kõik pidurdamatuks muutuda võib.
Selles valguses, iseäranis: hoida neid, kes on olulised, hinnata ja väärtustada ja võtta see ühine aeg, mis on antud ning maksimaalselt ära kasutada.
Mis järgmiseks?
Olen ikka pidanud Eestimaad üheks kõige vahvamaks ja toredamaks ja kaunima loodusega maaks. Ja seda kurvem on mul praegu lugeda seda lugu, kuidas need seakatku nakkusega tapetud sead seal Torma külje all maetuna on. Et roiskumisgaasid on juba saavutanud sellise taseme, et seakorjused maa alt välja on tulnud.
Ja täiesti õõvastav on mõelda, et meie oma inimesed niimoodi tegutsedes risustavad meie oma kodumaad. Sest kui neil sigadel on nüüd see katk ja need korjused seal siis on, nagu nad on, siis nad ju lagunevad ja ometigi kõik, mis pinnases on, mõjutab ju ka selles piirkonnas olevat vett, iseäranis arvestades, et tegemist olevat savipinnasega, kus korjused olevat suisa vee sisse paigutatud. Lisaks veel teised loomad, kes sealt võivad endale toidupoolist hankida ja sedasi seda katku edasi kanda.
Mul on ainult 1 küsimus: mis järgmiseks? Milleks jääda siia pidama, oleks võinud need korjused siis juba keset mõnd linna paigutada, nii kõigile käe-jala juurde, oleks vast saanud etema tulemuse. Kiirem, efektiivsem, tulemuslikum. Kogu see matmise teema tundus mulle algusest peale juba kentsakas - kas siis tõesti nõnda saab sellele asjale piiri panna, kui jätta need nakatunud sead sedasi kuhugi "vedelema"?
Ja miks ka mitte, üks teine teema ka, tuleb mulle meelde see raamat, mida ma siin mõni aeg tagasi lugesin, sellest leeduka perest, et Ameerikasse õnne otsima läks ja siis sattus sinna tapamajade-vorstitööstuse linnaossa elama. Ja osa sellest, mis rääkis, mida kõike jäätmete jäätmete jäätmetest ei toodetud.
Ja täiesti õõvastav on mõelda, et meie oma inimesed niimoodi tegutsedes risustavad meie oma kodumaad. Sest kui neil sigadel on nüüd see katk ja need korjused seal siis on, nagu nad on, siis nad ju lagunevad ja ometigi kõik, mis pinnases on, mõjutab ju ka selles piirkonnas olevat vett, iseäranis arvestades, et tegemist olevat savipinnasega, kus korjused olevat suisa vee sisse paigutatud. Lisaks veel teised loomad, kes sealt võivad endale toidupoolist hankida ja sedasi seda katku edasi kanda.
Mul on ainult 1 küsimus: mis järgmiseks? Milleks jääda siia pidama, oleks võinud need korjused siis juba keset mõnd linna paigutada, nii kõigile käe-jala juurde, oleks vast saanud etema tulemuse. Kiirem, efektiivsem, tulemuslikum. Kogu see matmise teema tundus mulle algusest peale juba kentsakas - kas siis tõesti nõnda saab sellele asjale piiri panna, kui jätta need nakatunud sead sedasi kuhugi "vedelema"?
Ja miks ka mitte, üks teine teema ka, tuleb mulle meelde see raamat, mida ma siin mõni aeg tagasi lugesin, sellest leeduka perest, et Ameerikasse õnne otsima läks ja siis sattus sinna tapamajade-vorstitööstuse linnaossa elama. Ja osa sellest, mis rääkis, mida kõike jäätmete jäätmete jäätmetest ei toodetud.
Võõristav vaade
Kummaline on vaadata inimesi, keda oled harjunud nägema mingi nurga alt, kellest sul on kujunenud mingi arvamus, korraga täiesti uue vaatenurga alt. Seekordne vaade tekitas minus aga võõristust. Keegi, kes oli minu jaoks olnud soe ja südamlik, oli korraga kõrk ja külm. Milline muutus millise aja jooksul. Ja kui ma polnud varem seda taibata suutnud, siis nüüd asetusid kõik teised asjad oma kohale, kõik sai paika, selgelt ja sirgelt. See, mida varemalt polnud suutnud märgata, oli äkki täiesti üheselt arusaadav, teisipidi arusaamadele polnudki kohta.
neljapäev, 13. august 2015
Ah, siis sedasi...
Jah, see vaatepilt oli mul ju ka enne olemas. Ja ma olin selgelt sõnastanud põhjuse, miks kõik on nii, nagu on, või miks pole asjad arenenud sinnamaani, kuhu nad oleksid võinud areneda (ülimalt hüpoteetiliselt). Ja nüüd vaatasin seda vaatepilti veelkord ja sain aru, et jah, tõesti, selge pilguga vaadates, on kõik täiesti õige. Ehk siis see, mille olin sõnastanud, mille suhtes aga siiski kahtlev olin, osutus tõesti tõeks.
Ja ise muidugi ironiseerisin selle kõige keskel iseenda üle - mina muidugi olen kõige õigem inimene üldse sellistel teemadel sõna võtma, isegi isekeskis arutledes.
Aga naeratamast, avalalt ja soojalt, ei takistanud see kuidagi. Samuti ei muutnud see tõdemus midagi üldises plaanis, kõik on jätkuvalt nii, nagu on olnud ja ilmselt jääb ka edaspidi.
Ja ise muidugi ironiseerisin selle kõige keskel iseenda üle - mina muidugi olen kõige õigem inimene üldse sellistel teemadel sõna võtma, isegi isekeskis arutledes.
Aga naeratamast, avalalt ja soojalt, ei takistanud see kuidagi. Samuti ei muutnud see tõdemus midagi üldises plaanis, kõik on jätkuvalt nii, nagu on olnud ja ilmselt jääb ka edaspidi.
Uus tekkiv allergia
Nii, see on nüüd küll huvitav areng. Ma ei oleks osanud arvata, et seesugune asi võib minu jaoks määravaks saada. Vale tonaalsusega heli, mis karjub mu kõrvas ja annab märku tekkivast allergiast. Mis nüüd siis edasi saab? Kuidas nüüd siis edasi? Kas ma peaks kuskilt abi otsima?
Midagi ei olnud...
Mitte midagi ei olnud, mõtlesin, et mis värk nüüd on - peab ju olema, et kuidas siis ei ole, sellist asja ei saa ju ometi olla, et ei ole. Aga näed, tuli välja, et ei ole. Mõtlesin, et kummaline, see üks kord nüüd ja ei ole, kohe üldse ei ole, ei siin ega seal ega kusagil kaugemal-lähemal. Arutlesin veel omaette, et mis siis juhtuda sai, et ei ole. Just nüüd, kui peab olema. Ja eks ma siis hiljem saingi teada, et saab olla, et ei ole ja seekord just nõnda oligi.
Irooniline, mõtlen ma praegu. Nii väike võimalus, üks tuhandest, et ei ole ja nüüd siis läkski tõeks, et ei ole. Vaat sedasi siis juhtub mõnikord, kui asjad ei lähe täpselt nii, nagu nad minema peaksid. Aga kui ei olnud, siis ei olnud, mitte midagi pole parata...
Irooniline, mõtlen ma praegu. Nii väike võimalus, üks tuhandest, et ei ole ja nüüd siis läkski tõeks, et ei ole. Vaat sedasi siis juhtub mõnikord, kui asjad ei lähe täpselt nii, nagu nad minema peaksid. Aga kui ei olnud, siis ei olnud, mitte midagi pole parata...
Otsitud sõnad...
Sa ei pea neid sõnu otsima, Sa võid mulle otse öelda, mida Sa öelda tahad. Ära lase ennast segada sellest, mida mina arvan või mida mina selle peale ütlen. Aga, tundub, et oma otseste küsimuste ja märkustega olen tekitanud need otsitud sõnad.
Minu ees või minu jaoks ei ole Sul vaja mitte midagi põhjendada. Iseenda jaoks on Sul vaja need asjad selgeks saada. Mina saan vaid olla see, kes küsib: kuidas Sul läheb? Helistada, sest ma hoolin.
Ja ära päri seepeale, et kuidas minul läheb. Minul läheb, kuidas parajasti läheb. Ma tean küll ja tunnen juba, seda ulakust enda sees, mis teeb kõik lollused ära, keerab kõik vindid üle võlli. Juba on suund sinnapoole võetud, eks siis nüüd on vaid tagajärgi oodata. Vaat, sedasi läheb mul. Aga, Sa ei pea seda küsimust küsima, sest Sulle ma niikuinii midagi sisulist ei vasta, sest ma tean, et see küsimus pole sisuline küsimus, see on formaalne ja viisakusest ajendatud küsimus, nõnda reageerin ka mina sellele. Võib-olla peaks eeskujuks võtma hoopis ühest inimesest, kes sai ühel hetkel aru, et keegi ei jaksa tema jutte ära kuulata, ja nüüd teadlikult "piinab" teisi oma juttudega - lihtsalt räägib, sest on lahe rääkida, tegemata välja teiste tülpinud nägudest.
Minu ees või minu jaoks ei ole Sul vaja mitte midagi põhjendada. Iseenda jaoks on Sul vaja need asjad selgeks saada. Mina saan vaid olla see, kes küsib: kuidas Sul läheb? Helistada, sest ma hoolin.
Ja ära päri seepeale, et kuidas minul läheb. Minul läheb, kuidas parajasti läheb. Ma tean küll ja tunnen juba, seda ulakust enda sees, mis teeb kõik lollused ära, keerab kõik vindid üle võlli. Juba on suund sinnapoole võetud, eks siis nüüd on vaid tagajärgi oodata. Vaat, sedasi läheb mul. Aga, Sa ei pea seda küsimust küsima, sest Sulle ma niikuinii midagi sisulist ei vasta, sest ma tean, et see küsimus pole sisuline küsimus, see on formaalne ja viisakusest ajendatud küsimus, nõnda reageerin ka mina sellele. Võib-olla peaks eeskujuks võtma hoopis ühest inimesest, kes sai ühel hetkel aru, et keegi ei jaksa tema jutte ära kuulata, ja nüüd teadlikult "piinab" teisi oma juttudega - lihtsalt räägib, sest on lahe rääkida, tegemata välja teiste tülpinud nägudest.
Ja mul ongi täiesti ükskõik...
Ma tunnen praegu, et mul on täiesti ükskõik. Absoluutselt, ei mingeid mõtteid-soove peas... Olgu siis, kuidas on, saagu siis, mis saab. Või ärgu saagu. Mind tõesti ei huvita. See, kes tahab, sõitku seenele, see, kes tahab, sõitku kukele, see, kes tahab, ärgu sõitku üldse mitte kuhugi. Ja igaüks vaadaku ise, kas ja mis ja kuidas saab. Sest praegu just tundsin, et mul ongi täiesti ükskõik.
kolmapäev, 12. august 2015
Tähesadu
Tänaseks ööks siis lubatakse selle augusti tähesaju tippu, aga minul pole sellest enam sooja ega külma, sest mina käisin tähistaevast nautimas ja oma ühte soovi välja ütlemas juba esmaspäeval. Lihtsalt, vaatasin, et on pilvitu õhtu ja lubati ka virmaliste võimalust ja nõnda ma siis ennast suveöös teele seadsingi.
Langevaid tähti ma nägin ja soovi sain ka lausutud. Eks siis hoian pöialt, et see ka täide läheks.
Ja kummaline on see, et see soov on aina kindlamaks saanud. Esmalt oli see üks ähmane teadmine, tunne, mis tuli seestpoolt, justkui käsk. Ja nüüd, mida aeg edasi, seda kindlamaks ja selgemaks on ta läinud. Ja eks ta siis peab ka täide minema, kui ma seda kõike juba nii selgelt ette kujutan.
Langevaid tähti ma nägin ja soovi sain ka lausutud. Eks siis hoian pöialt, et see ka täide läheks.
Ja kummaline on see, et see soov on aina kindlamaks saanud. Esmalt oli see üks ähmane teadmine, tunne, mis tuli seestpoolt, justkui käsk. Ja nüüd, mida aeg edasi, seda kindlamaks ja selgemaks on ta läinud. Ja eks ta siis peab ka täide minema, kui ma seda kõike juba nii selgelt ette kujutan.
Pärnu teooria
Mul on hulk aega olnud see teooria, et Pärnus valitseb mingi omamoodi õhkkond, mille tulemusena need inimesed, kes on Pärnus sündinud ja kasvanud, on kuidagi hoopis teistmoodi arusaamadega maailmast. Mulle need inimesed meeldivad, sest enamasti on neil mingisugune selline tabamatu vabadus, et kohe hea on nendega koos olla.
Põhjus, miks ma selle Pärnu teooria peale praegu mõtlema hakkasin, oli selles, et vaatasin, et Paides toimub Arvamusfestival. Ja minu jaoks on näiteks Paide üks selline koht, mida ma kunagi endale elukohaks ei vali. Mitte ainult seetõttu, et see on merest kaugel, vaid ka seetõttu, millised on minu kokkupuuted nende inimestega selles paigas, nende arusaamade ja maailmavaatega. Minule see kohe kuidagi ei istu ja peagi istuma, sest keegi ei sunni mind ju nende inimestega koos olema, ühes kohas paiknema.
Aga pärnakad, võib-olla see tuleb juba lapsepõlvest, kus sai sagedasti Pärnus käidud, vaat nemad mulle küll meeldivad ja kui ma Eestis peaksin mingi teise elukoha valima ja see oleks linn, siis oleks selleks kindlasti Pärnu.
Põhjus, miks ma selle Pärnu teooria peale praegu mõtlema hakkasin, oli selles, et vaatasin, et Paides toimub Arvamusfestival. Ja minu jaoks on näiteks Paide üks selline koht, mida ma kunagi endale elukohaks ei vali. Mitte ainult seetõttu, et see on merest kaugel, vaid ka seetõttu, millised on minu kokkupuuted nende inimestega selles paigas, nende arusaamade ja maailmavaatega. Minule see kohe kuidagi ei istu ja peagi istuma, sest keegi ei sunni mind ju nende inimestega koos olema, ühes kohas paiknema.
Aga pärnakad, võib-olla see tuleb juba lapsepõlvest, kus sai sagedasti Pärnus käidud, vaat nemad mulle küll meeldivad ja kui ma Eestis peaksin mingi teise elukoha valima ja see oleks linn, siis oleks selleks kindlasti Pärnu.
esmaspäev, 10. august 2015
Ei mingit reaktsiooni
Ilusad sõnad leidsid tee mu juurde, vähemalt elektroonilisel kujul. Varemalt, analoogsetes olukordades, olid seesugused sõnad mind nutma pannud. Meeleliigutusest, heldimusest. Seekord aga ei järgnenud mitte mingit reaktsiooni. Mis nüüd siis teistmoodi on? Mis on nii põhjalikult muutunud? Kas nüüd siis peangi seda kõike iseenesest mõistetavaks ega arva, et see võiks olla midagi erakordset?
Lugesin neid sõnu, korra ja siis veelkord ja imestasin iseenda reaktsiooni üle. Mitte midagi, mitte mingisugust meeleliigutust. Ehmatav oli see mõnes mõttes, aga teisest küljest, võib-olla selge märk sellest, mis siin vahepeal toimunud on, millisesse suunda mu mõtted ja tunded on liikunud.
Ja ometi olid need nii olulised sõnad, veelgi olulisemad aga olid mõtted nende taga. Tean, et need olid ennegi olemas olnud, need mõtted ja soovid. Aga, võib-olla on siin ka üks teine tõetera - et ma olen näinud, kuivõrd tühjad on need mõtted, sest teod käivad ikka vanu radu pidi. Ja eks ma siis selle kogemuse pealt olengi praegu sellises seisus - kui mulle on antud soovitus inimestelt mitte midagi oodata-loota, siis just selle järgi ma toimetasingi või vähemalt nõnda see tundub.
Lugesin neid sõnu, korra ja siis veelkord ja imestasin iseenda reaktsiooni üle. Mitte midagi, mitte mingisugust meeleliigutust. Ehmatav oli see mõnes mõttes, aga teisest küljest, võib-olla selge märk sellest, mis siin vahepeal toimunud on, millisesse suunda mu mõtted ja tunded on liikunud.
Ja ometi olid need nii olulised sõnad, veelgi olulisemad aga olid mõtted nende taga. Tean, et need olid ennegi olemas olnud, need mõtted ja soovid. Aga, võib-olla on siin ka üks teine tõetera - et ma olen näinud, kuivõrd tühjad on need mõtted, sest teod käivad ikka vanu radu pidi. Ja eks ma siis selle kogemuse pealt olengi praegu sellises seisus - kui mulle on antud soovitus inimestelt mitte midagi oodata-loota, siis just selle järgi ma toimetasingi või vähemalt nõnda see tundub.
Tänane teesõnum
Mulle on need teed ikka meeldinud, teed, millega saab sõnumi kaasa.
Tänaseks teesõnumiks oli:
Compassion has no limit, kindness has no enemy.
Kuidagi ei lähe see minu tänase päeva meeleoluga kokku, võib-olla just seetõttu ta selline ongi. Et mulle teine suund ja vaade anda.
Aga, tänahommikuse otsuse taga oli hoopis viha. Eks ma keeran kõik asjad heaks. Mõtlesin välja eesmärgi ja mõtlesin välja tähtaja ja nüüd pole midagi muud teha, kui sinnapoole sammuda. Ma tean, et ma suudan, ma tean, et teen selle teoks. Olgu, mis on, tulgu, mis tuleb. Need, kes minu vihaga on kokku puutunud, peaksid teadma, et kui mind nii kaugele suudetakse viia, et ma vihastan, siis tuleb hoida kõik, piip ja prillid on selle kõrval vaid lapsemäng.
You are way too gifted and talented and unusual to let anyone to keep you from standing (Music and Lyrics).
Ära nuta selle pärast, et Sind lüüakse, kui Sa maas lamad - miks Sa siis vedeled seal (ilmselt just mitte kõige täpsem tsitaat "Miljonite lemmikust", aga mõtte annab see siiski edasi)?
Tänaseks teesõnumiks oli:
Compassion has no limit, kindness has no enemy.
Kuidagi ei lähe see minu tänase päeva meeleoluga kokku, võib-olla just seetõttu ta selline ongi. Et mulle teine suund ja vaade anda.
Aga, tänahommikuse otsuse taga oli hoopis viha. Eks ma keeran kõik asjad heaks. Mõtlesin välja eesmärgi ja mõtlesin välja tähtaja ja nüüd pole midagi muud teha, kui sinnapoole sammuda. Ma tean, et ma suudan, ma tean, et teen selle teoks. Olgu, mis on, tulgu, mis tuleb. Need, kes minu vihaga on kokku puutunud, peaksid teadma, et kui mind nii kaugele suudetakse viia, et ma vihastan, siis tuleb hoida kõik, piip ja prillid on selle kõrval vaid lapsemäng.
You are way too gifted and talented and unusual to let anyone to keep you from standing (Music and Lyrics).
Ära nuta selle pärast, et Sind lüüakse, kui Sa maas lamad - miks Sa siis vedeled seal (ilmselt just mitte kõige täpsem tsitaat "Miljonite lemmikust", aga mõtte annab see siiski edasi)?
pühapäev, 9. august 2015
Teistsugune vaade
Kuigi võiks olla nii, et sellises olukorras oleksin ma võinud draama püsti panna ja terve tsirkuse välja mängida, vaatasin mina kõike toimuvat sootuks teise mätta otsast. Ma nägin neid väärtushinnanguid, mis olid nende tegude taga. Võib-olla oleks tõesti olnud parem, kui ma oleksin enesekeskselt ja pirtsakalt selle situatsiooni enda kasuks keeranud, siis poleks mul olnud võimalust märgata ja tähele panna, siis oleks mõju ka väiksemaks jäänud.
Aga mina, oma elukogemuse pealt, vaatasin ja nägin ja märkasin ja panin tähele. Eks seda hullem see tulemus praegu on. Ja eks ma tean ka seda, et minu suur viga on see, et kui ma juba hoo sisse saan, siis ei saa ma seda enam pidama. Ei aita keelud ega käsud, hoiatused ega manitsused...
Aga mina, oma elukogemuse pealt, vaatasin ja nägin ja märkasin ja panin tähele. Eks seda hullem see tulemus praegu on. Ja eks ma tean ka seda, et minu suur viga on see, et kui ma juba hoo sisse saan, siis ei saa ma seda enam pidama. Ei aita keelud ega käsud, hoiatused ega manitsused...
Ebavõrdses seisus
Ma tean, et kõik need asjad juhtuvad peamiselt ühel põhjusel. Minu suur sõber, alkohol, on see peamine mõjutav tegur. Ja seetõttu, saan ma aru, ollakse minuga alati ebavõrdses seisus. Olen alati arvanud, et see on teiste inimeste suur kaotus. Praegu aga saan aru, et tegelikult olen hoopis mina ebavõrdses seisus - minul pole seda vabandavat alkoholimõju kusagilt võtta, neid lõdvemaks lastud ahelaid pole mul enda kaitseks kasutada. Sest mina, enamasti purukaine, olen nii nagu ma parajasti olen.
Süda tuleb eemaldada...
Taaskord, olles selle lõhkise küna ees, pole mul teha muud, kui vaadata enda sisse ja "vigu" ikka endast otsida. See, et mina kõiges süüdi olen, on juba väga ammu teada. Ja eks ma ikka ise võtan kõigi oma tegude eest vastutuse ka - ise olen oma valikud teinud ja ise pean ka tagajärgedega silmitsi seisma.
Aga, inimene peab ikka oma vigadest õppima ja kui ma praegu püüan taaskord sellestki seigast mingit tarkusetera välja püüda, siis ei lähe see mul suurt õnneks. Sest, kui ma oleksin teinud mõne teistsuguse valiku, oleksin astunud teistsuguseid samme, siis, ma tean, poleks need olnud minu enda sammud, osa minust.
Üks asi, millest aga praegu väga selgesti aru saan, on see, et asjad läheksid sootuks teisiti, kui mul ei oleks minu südant, ja-jah, seda sooja, head ja suurt südant. Siis oleksid võimalikud teistsugused tulemused, siis oleks võimalik, et ma saaks kalgilt mööda jalutada - teise inimese valust, igatsusest.
Siit jõuangi ainsa võimaliku lahenduseni: mu süda tuleb minust eemaldada. Muudmoodi olen ikka sama mustri sees ja mitte miski ei aita, sest ma teistmoodi ei oska ka. Ja-jah, tuleks olla külm ja kalk ja mida kõike veel. Eks tean, on neidki inimesi, kes minu sellist poolt tunda saavad - aga nemad on tahtlikult mulle haiget teinud, oma pikaajalise tööga mind sellisesse seisu viinud. Neile aga, kes on minu vastu olnud hoolivad, lahked ja hellad, on minu süda ikka avatud ja ma hindan ja hoian neid inimesi väga.
Aga, inimene peab ikka oma vigadest õppima ja kui ma praegu püüan taaskord sellestki seigast mingit tarkusetera välja püüda, siis ei lähe see mul suurt õnneks. Sest, kui ma oleksin teinud mõne teistsuguse valiku, oleksin astunud teistsuguseid samme, siis, ma tean, poleks need olnud minu enda sammud, osa minust.
Üks asi, millest aga praegu väga selgesti aru saan, on see, et asjad läheksid sootuks teisiti, kui mul ei oleks minu südant, ja-jah, seda sooja, head ja suurt südant. Siis oleksid võimalikud teistsugused tulemused, siis oleks võimalik, et ma saaks kalgilt mööda jalutada - teise inimese valust, igatsusest.
Siit jõuangi ainsa võimaliku lahenduseni: mu süda tuleb minust eemaldada. Muudmoodi olen ikka sama mustri sees ja mitte miski ei aita, sest ma teistmoodi ei oska ka. Ja-jah, tuleks olla külm ja kalk ja mida kõike veel. Eks tean, on neidki inimesi, kes minu sellist poolt tunda saavad - aga nemad on tahtlikult mulle haiget teinud, oma pikaajalise tööga mind sellisesse seisu viinud. Neile aga, kes on minu vastu olnud hoolivad, lahked ja hellad, on minu süda ikka avatud ja ma hindan ja hoian neid inimesi väga.
laupäev, 8. august 2015
Turvaline keskkond
Ma ei arvanud, et ma praegu vajan seesugust turvatunnet. Ma ei teadnud seda hetkeni, kui hakkasid kõlama need pillilood. Ja mida lugu edasi, seda rohkem ma tundsin, kuidas see muusika mind õrnalt ja kindlalt enda rüppe võtab.
Ma tean, et ma ootasin sootuks teistsugust reaktsiooni, ma tean, et ootasin seda, et pisarad hakkavad silmist voolama. Aga ometi ei olnud pisarate jaoks seal ruumi, sest muusika andis kogu selle turvalisuse ja hea enesetunde, mida vajasin.
Ja ootamatult oli see hoopis üks muusika süleluse paitus, õrnalt haaras see mu enda embusesse ja võimaldas mul unustada, võimaldas mul hetkekski välja astuda nendest mõtetest ja tunnetest, mis mu sees on nädala jagu olnud.
Oi, ja need magusad hetked, kui tunned, et helid võtavad seest läbi, sügavalt ja süviti. Oi, see on ikka paras ulm küll. Või siis hullus. Aga vahet pole, mulle meeldib, mulle mõjub ja miski muu polegi oluline.
Ma tean, et ma ootasin sootuks teistsugust reaktsiooni, ma tean, et ootasin seda, et pisarad hakkavad silmist voolama. Aga ometi ei olnud pisarate jaoks seal ruumi, sest muusika andis kogu selle turvalisuse ja hea enesetunde, mida vajasin.
Ja ootamatult oli see hoopis üks muusika süleluse paitus, õrnalt haaras see mu enda embusesse ja võimaldas mul unustada, võimaldas mul hetkekski välja astuda nendest mõtetest ja tunnetest, mis mu sees on nädala jagu olnud.
Oi, ja need magusad hetked, kui tunned, et helid võtavad seest läbi, sügavalt ja süviti. Oi, see on ikka paras ulm küll. Või siis hullus. Aga vahet pole, mulle meeldib, mulle mõjub ja miski muu polegi oluline.
reede, 7. august 2015
Tekkinud unistused
Juba väga pikalt ei olnud mul olnud ühtegi unistust - kõik, mida soovinud olen, olen lihtsalt teoks teinud.
Nüüd aga, selle ootamatult leitud olematuse keskel, on mul korraga tekkinud unistused. Sellest, kuidas sumedas suveõhtus kuskil mererannas jalutada, kuidas nautida vaid ühe inimese seltskonda, kuidas hoida käest kinni ja lihtsalt olla, vaikida ja oleleda.
Ja seda kõike vaatamata sellele, et see lugu lõppes enne, kui ta alatagi sai, ilma mingi lootuseta tulevikule...
Hämmastav võib olla see inimese loomus. Iseäranis minu oma. Kui kerge on minu usaldust võita, kui kerge on mul, vaatamata arvukatele kogemustele, pea ees tundmatusse sisse sumada, hoolimata sellest, mis ees seisab... Kui lihtne on mind võluda - väike õrnus, väike häbelikkus, väike sügav silmavaade, väike veiderdus ja olengi ära tehtud.
Nüüd aga, selle ootamatult leitud olematuse keskel, on mul korraga tekkinud unistused. Sellest, kuidas sumedas suveõhtus kuskil mererannas jalutada, kuidas nautida vaid ühe inimese seltskonda, kuidas hoida käest kinni ja lihtsalt olla, vaikida ja oleleda.
Ja seda kõike vaatamata sellele, et see lugu lõppes enne, kui ta alatagi sai, ilma mingi lootuseta tulevikule...
Hämmastav võib olla see inimese loomus. Iseäranis minu oma. Kui kerge on minu usaldust võita, kui kerge on mul, vaatamata arvukatele kogemustele, pea ees tundmatusse sisse sumada, hoolimata sellest, mis ees seisab... Kui lihtne on mind võluda - väike õrnus, väike häbelikkus, väike sügav silmavaade, väike veiderdus ja olengi ära tehtud.
Silmad vastu taevast
Kui nukker poleks ka minu meel, ikka leian ma endas jõudu, et heita pilk taevasse. See ehk mind päästabki, see ehk ongi see võluvägi, mis mind edasi aitab.
Silmad vastu taevast, ikka märkamas, mis seal toimub. Igav on, kui pole ühtegi pilve. Aga seda põnevam, lummavam, meeliülendavam on, kui pilved taevalaotusele ilmuvad. Nagu praegugi - õrnad niidid, mõned valged tupsud. Ilus on see looduse loodu ikka!
Silmad vastu taevast, ikka märkamas, mis seal toimub. Igav on, kui pole ühtegi pilve. Aga seda põnevam, lummavam, meeliülendavam on, kui pilved taevalaotusele ilmuvad. Nagu praegugi - õrnad niidid, mõned valged tupsud. Ilus on see looduse loodu ikka!
Kontsert, mida ei kuulnud ega näinud...
Muusikasuvi on mul olnud mitmekesine ja seda mitmekesisust otsustasin nüüd veel ühe kontserdiga rikastada, vähe teisest muusikavaldkonnast, kui tavaliselt kuulan. Ehk siis Lenna ja Vaiko Eplik "Nelgid Rapunzelile" oli see kontsert, mille võtsin endale kavva.
Ja kurb on see, et muusikalist elamust, mida sellest kontserdid saada oleks võinud, ma ei saanud. Esmalt muidugi polnud suurt midagi näha, sest kontserdipaigas oli rahvast rohkem, kui korraldajad üldse oodata oskasid. Aga see selleks, vaatamine polegi kontserdi ajal kõige olulisem asi. Peamiselt on kontserdid ikka kuulamiseks ja vaat seesugust kogemust polnud ma ammu saanud - kui puldis on helimees ja ta ei kuule, et bass käib kogu ülejäänud muusikast üle ja oma kuminaga kõik muu kuuldamatuks muudab, siis on ikka kohutavalt kurb küll.
Esimest korda tekkis mul kange tahtmine minna korraldajate juurde ja nõuda piletiraha tagasi. Võib-olla on asi selles, et ma olen harjunud sellega, et muusika on korralikult paika häälestatud, et muusika paitab kõrva, aga selle konkreetse kontserdi puhul sellist asja küll ei olnud. Aga, tundus, et suurem osa publikust ei lasknud ennast sellest häirida, nii võingi järeldada seda, et viga on vist suuresti minus...
Ahjaa, ja muidugi see kommentaar veel ka: et oli lootus, et lood on uutmoodi seadetega ja tõesti tehakse lugude vahetamist, nagu reklaam lubas. Aga ka seda ei pakkunud see kontsert. Seesuguse võrdlusmomendi tekkimisel läheb sügav kummardus siitpoolt teele hoopis Väikeste Lõõtspilllide Ühingu poole, kes ikka korra aastas jaksavad seadetega jännata - võtta oma lood ja need uue rakursi alla panna - üle-eelmisel aasta Evert Taube lugude kava Käsmu folgis, eelmisel aastal VLÜ 25. juubeli tuur, sel aastal on uusi üllatusi oodata müravabal jõuluturneel, kus teeb kaasa Pirjo Levandi.
Ja kurb on see, et muusikalist elamust, mida sellest kontserdid saada oleks võinud, ma ei saanud. Esmalt muidugi polnud suurt midagi näha, sest kontserdipaigas oli rahvast rohkem, kui korraldajad üldse oodata oskasid. Aga see selleks, vaatamine polegi kontserdi ajal kõige olulisem asi. Peamiselt on kontserdid ikka kuulamiseks ja vaat seesugust kogemust polnud ma ammu saanud - kui puldis on helimees ja ta ei kuule, et bass käib kogu ülejäänud muusikast üle ja oma kuminaga kõik muu kuuldamatuks muudab, siis on ikka kohutavalt kurb küll.
Esimest korda tekkis mul kange tahtmine minna korraldajate juurde ja nõuda piletiraha tagasi. Võib-olla on asi selles, et ma olen harjunud sellega, et muusika on korralikult paika häälestatud, et muusika paitab kõrva, aga selle konkreetse kontserdi puhul sellist asja küll ei olnud. Aga, tundus, et suurem osa publikust ei lasknud ennast sellest häirida, nii võingi järeldada seda, et viga on vist suuresti minus...
Ahjaa, ja muidugi see kommentaar veel ka: et oli lootus, et lood on uutmoodi seadetega ja tõesti tehakse lugude vahetamist, nagu reklaam lubas. Aga ka seda ei pakkunud see kontsert. Seesuguse võrdlusmomendi tekkimisel läheb sügav kummardus siitpoolt teele hoopis Väikeste Lõõtspilllide Ühingu poole, kes ikka korra aastas jaksavad seadetega jännata - võtta oma lood ja need uue rakursi alla panna - üle-eelmisel aasta Evert Taube lugude kava Käsmu folgis, eelmisel aastal VLÜ 25. juubeli tuur, sel aastal on uusi üllatusi oodata müravabal jõuluturneel, kus teeb kaasa Pirjo Levandi.
Nutisõltuvus
Jah, eks see nutisõltuvus ole teadagi üks suur probleem tänapäeval. Enamasti ma sellega suurt kokku ei puutu, sest mul endal nutiseadmeid pole ja seltskond, kus ma enamasti ringi liigun, on ikka ka rohkem reaalses maailmas kui näppupidi seadmega ühendatud.
Nüüd siis oli mul võimalik näha nutisõltuvuse tipptaset - kuhu iganes kaasa võtta nutiseade ja näppupidi selle külge aheldatud olla. Kui ma sellele tähelepanu juhtisin, tuli terav vastu: "Kuidas ma muidu inimestega ühendust pidada saan?" Ma siis küsisin, et ehk saaks neile helistada ja helistades kõik asjad läbi rääkida, kokku leppida.
Ja tuleb mulle meelde mu kaugel võõral maal elav sõber, kes hakkas mulle rääkima sellest, et ma võiks oma vana telefoni kõrvale võtta endale ka nutiseadme ja siis app'i, et saaksime tasuta sõnumeid vahetada. Mina aga tunnen jätkuvalt, et mulle piisab mu vanast telefonist küll ja veel. Kõik ma saan temaga tehtud, kõik, mida mina vajan.
Ja kuidagi ei unune mul see kuuldud lugu lapsest, kes lasteaias läbi akna ema nähes tegi tema lähemale saamiseks just seesugust liigutust, nagu ühel nutiseadmel tuleb pildi suurendamiseks teha. Aga siia juurde tuleb üks teine lugu ühest väikesest poisist, kes mulle siin ükskord koos oma emaga külla tuli ja oli ka ikka oma nutiseadet taga nutmas, aga kui me ta juba looduse keskele saime, siis läks lapse silm särama ja ununes kogu see nutimaailm ära, see, mida ta tegi ja millega hakkama sai, lummas teda oluliselt enam.
Nüüd siis oli mul võimalik näha nutisõltuvuse tipptaset - kuhu iganes kaasa võtta nutiseade ja näppupidi selle külge aheldatud olla. Kui ma sellele tähelepanu juhtisin, tuli terav vastu: "Kuidas ma muidu inimestega ühendust pidada saan?" Ma siis küsisin, et ehk saaks neile helistada ja helistades kõik asjad läbi rääkida, kokku leppida.
Ja tuleb mulle meelde mu kaugel võõral maal elav sõber, kes hakkas mulle rääkima sellest, et ma võiks oma vana telefoni kõrvale võtta endale ka nutiseadme ja siis app'i, et saaksime tasuta sõnumeid vahetada. Mina aga tunnen jätkuvalt, et mulle piisab mu vanast telefonist küll ja veel. Kõik ma saan temaga tehtud, kõik, mida mina vajan.
Ja kuidagi ei unune mul see kuuldud lugu lapsest, kes lasteaias läbi akna ema nähes tegi tema lähemale saamiseks just seesugust liigutust, nagu ühel nutiseadmel tuleb pildi suurendamiseks teha. Aga siia juurde tuleb üks teine lugu ühest väikesest poisist, kes mulle siin ükskord koos oma emaga külla tuli ja oli ka ikka oma nutiseadet taga nutmas, aga kui me ta juba looduse keskele saime, siis läks lapse silm särama ja ununes kogu see nutimaailm ära, see, mida ta tegi ja millega hakkama sai, lummas teda oluliselt enam.
Draama keskel
Ühest asjast sain ma siis oma paaripäevase ühiselu kogemuse jooksul küll aru - et ma ei jaksa draama keskel olla, ma ei jaksa taluda neid tühja koha pealt tekitatud probleeme, ma ei jaksa kohaneda sellega, et kogu aeg on vaja mingi intriig üles kiskuda.
Mulle meeldib rahu ja vaikus ja harmoonia, mulle meeldib kooskõla ja tasakaal. Eks ma ikka mõistan seda ka, et konfliktivaba elu pole võimalik, aga siiski ei taha ma kogeda seda, kuidas käib mingi saagimine ja mingid teemad puhutakse suuremaks kui asi väärt on.
Aga, ju siis on seda kõike vaja - et ennast maandada, ennast oluliseks teha, ennast kehtestada.
Ja nii kummaline on kuulda neid põhjendusi - ühest küljest näha ja taibata, et vaid ise toimetatakse, teisest küljest, kuidas mingite elementaarsete asjadega ei saada ise hakkama ja soovitakse teise osapoole juuresolekut. Mulle jääb kogu see asi arusaamatuks - kui oskad ise kõike nii hästi, siis miks on mingid teemad, mida saaks täpselt sama hästi otsustada, vaja veel kuidagi mitmekordselt üle käia. Ja ka huvitav on märgata seda, kuidas on toimunud suhtemuutused ja milliseid uusi tehnikaid rakendatakse "ellujäämiseks".
Mulle meeldib rahu ja vaikus ja harmoonia, mulle meeldib kooskõla ja tasakaal. Eks ma ikka mõistan seda ka, et konfliktivaba elu pole võimalik, aga siiski ei taha ma kogeda seda, kuidas käib mingi saagimine ja mingid teemad puhutakse suuremaks kui asi väärt on.
Aga, ju siis on seda kõike vaja - et ennast maandada, ennast oluliseks teha, ennast kehtestada.
Ja nii kummaline on kuulda neid põhjendusi - ühest küljest näha ja taibata, et vaid ise toimetatakse, teisest küljest, kuidas mingite elementaarsete asjadega ei saada ise hakkama ja soovitakse teise osapoole juuresolekut. Mulle jääb kogu see asi arusaamatuks - kui oskad ise kõike nii hästi, siis miks on mingid teemad, mida saaks täpselt sama hästi otsustada, vaja veel kuidagi mitmekordselt üle käia. Ja ka huvitav on märgata seda, kuidas on toimunud suhtemuutused ja milliseid uusi tehnikaid rakendatakse "ellujäämiseks".
Kuidas mina hakkama pean saama?
See muster on minu elus juba olemas olnud - et sel hetkel, kui ma ise olen taaskord jalust niidetud ja vajaksin tuge ja abi, tuleb mul tegeleda hoopis teise inimese püstihoidmisega.
Viisakas küsimus: kuidas minul läheb. Ja siis sunnitult ära kuulatud vastus, et siis kohe selle järel oma mured ja hirmud mulle usaldada ja otsida tuge, seda, mida ma ikka nii hästi pakkuda oskan. Ja nõnda mitu korda, mina ikka abipakkuja rollis, ikka aitamas edasi, vähemalt moraalse toega.
Kuulasin neid sõnu ja püüdsin olla võimalikult neutraalne, mitte ironiseerida, mitte halvustada, vaid pigem mõista ja toetada. Minu peas tekkinud küsimusi ja sarkastilisi märkusi aga ei peatanud miski.
Ma saan aru, et on palju inimesi, kes on halvemas ja nõrgemas seisus kui mina. Ma saan aru, et neid tuleb hoida, abistada ja toetada. Aga ikkagi ei suuda ma kuidagi peatada neid mõtted, et kuidas pean siis mina hakkama saama, miks ei kasuta mina samasuguseid vabandusi, miks otsin mina pigem võimalusi olukordi lahendada, kui neist põgeneda. Vastus on imelihtne - mul ei ole sellist seljatagust ja ma tean ka, et ega suurt keegi mind aidata saagi.
Iroonilisena kõlavad siinkohal just sellesama inimese suust kõlanud sõnad: "Anna teada, millal Sa abi vajad, ja ma aitan Sind!" Kuidas ma saan oma murega sellise inimese juurde minna, kui tal on endalgi nõnda palju muret, et kanda ei jaksa?
Viisakas küsimus: kuidas minul läheb. Ja siis sunnitult ära kuulatud vastus, et siis kohe selle järel oma mured ja hirmud mulle usaldada ja otsida tuge, seda, mida ma ikka nii hästi pakkuda oskan. Ja nõnda mitu korda, mina ikka abipakkuja rollis, ikka aitamas edasi, vähemalt moraalse toega.
Kuulasin neid sõnu ja püüdsin olla võimalikult neutraalne, mitte ironiseerida, mitte halvustada, vaid pigem mõista ja toetada. Minu peas tekkinud küsimusi ja sarkastilisi märkusi aga ei peatanud miski.
Ma saan aru, et on palju inimesi, kes on halvemas ja nõrgemas seisus kui mina. Ma saan aru, et neid tuleb hoida, abistada ja toetada. Aga ikkagi ei suuda ma kuidagi peatada neid mõtted, et kuidas pean siis mina hakkama saama, miks ei kasuta mina samasuguseid vabandusi, miks otsin mina pigem võimalusi olukordi lahendada, kui neist põgeneda. Vastus on imelihtne - mul ei ole sellist seljatagust ja ma tean ka, et ega suurt keegi mind aidata saagi.
Iroonilisena kõlavad siinkohal just sellesama inimese suust kõlanud sõnad: "Anna teada, millal Sa abi vajad, ja ma aitan Sind!" Kuidas ma saan oma murega sellise inimese juurde minna, kui tal on endalgi nõnda palju muret, et kanda ei jaksa?
Täiesti üleliigne
Jõudsin seltskonda, mis väidetavalt oli mind ammu oodanud. Jõudsin kohale ja olin "kohal" päris mitu päeva, aga seda, et ma oleks ka vajalik olnud selles seltskonnas, ei olnud. Tundsin ennast täiesti üleliigsena, inimesena, kes küll on seltskonda oodatud, kes aga muutub kohe seltskonda saabumise hetkest kellekski, keda pole vaja.
Kuidas on nii, et mõnede inimestega säilib side ka siis, kui nad eemal, kui teistega on lugu jälle sedasi, et olgu nad siis lähedal või kaugel, tekib distants iseenesest.
Kord aastas kokku saada ja aega raisata, see peab ikka omamoodi oskus olema...
Ja eks ma saan kõigest aru. Nii sellest, et see tunne oli vaid mu enda sees, kui ka sellest, et prioriteedid ongi mujal, ja muidugi mõista taipan ka seda, et ma oleksin ju võinud ise initsiatiivi üles võtta.
Tühjaks jäävad seesugused käigud, tühjaks jääb ka hing seesuguste käikude järel. Ja distants ikka suureneb, mitte midagi pole teha.
Kuidas on nii, et mõnede inimestega säilib side ka siis, kui nad eemal, kui teistega on lugu jälle sedasi, et olgu nad siis lähedal või kaugel, tekib distants iseenesest.
Kord aastas kokku saada ja aega raisata, see peab ikka omamoodi oskus olema...
Ja eks ma saan kõigest aru. Nii sellest, et see tunne oli vaid mu enda sees, kui ka sellest, et prioriteedid ongi mujal, ja muidugi mõista taipan ka seda, et ma oleksin ju võinud ise initsiatiivi üles võtta.
Tühjaks jäävad seesugused käigud, tühjaks jääb ka hing seesuguste käikude järel. Ja distants ikka suureneb, mitte midagi pole teha.
esmaspäev, 3. august 2015
Ka meeste poolt armastatud
Kuidas võib ennast tunda üks heteromees, kes teab, et ta ka meeste poolt armastatud on. Ei-ei, ma ei pea siin silmas mingit seksuaalses mõttes armastust, vaid sellist lugupidamisega segatud armastust, mida võib üks heteromees teise heteromehe vastu tunda.
Lihtsalt, olen siin nüüd mitmel puhul sattunud meeste otsa, kes kõik ühte konkreetset armastavad, seda ka välja öeldes. Ju siis ikka peab väärt mees olema, kui mehed ka armastavad.
Naistega on lugu ilmselt päevselge, nemad armastavad seda meest kohe ja väga, mulle vähemalt on seesugune mulje jäänud ja arusaamine tekkinud. Kuigi jah, naiste puhul on selle armastuse põhjused vist sootuks teises kohas.
Lihtsalt, olen siin nüüd mitmel puhul sattunud meeste otsa, kes kõik ühte konkreetset armastavad, seda ka välja öeldes. Ju siis ikka peab väärt mees olema, kui mehed ka armastavad.
Naistega on lugu ilmselt päevselge, nemad armastavad seda meest kohe ja väga, mulle vähemalt on seesugune mulje jäänud ja arusaamine tekkinud. Kuigi jah, naiste puhul on selle armastuse põhjused vist sootuks teises kohas.
Hetkegi kahtlemata
Mina, kes ma enamasti ikka oma ebakindluse käes vaevlen, ei kahelnud mitte hetkekski, olin kindel iseendas ja selles, mida ma tahan. Minus ei tekkinud mingeid kõhklusi-kahtlusi-teisipidi-mõtteid. Oli vaid olelemine, sest oli hea olla ja mitte ühtegi pikemat ega kaugemat mõtet peas. Ise muidugi olin üllatunud, nii ühel, teisel kui ka kolmandal hetkel - sellest, mis toimus ja miks toimus. Aga kahtlemine polnud hetkekski nende tunnete seas.
Kas on tõesti siis nõnda, et kui tegeled teise inimese veenmisega, unustad iseenda täiesti ära, kõik oma teadaolevad vead, kõik oma pahed, ja arvadki enda olevat päris parajasti kõike seda, mida olla võiks.
Aga, teisest küljest: miks ma oleks pidanud kahtlema? Või milles ma oleks pidanud kahtlema? Mina põhjust ei näinud, minu jaoks asi toimis ja klappis, kõik oli kena, vähemalt minu enda seisukoha pealt.
Siia juurde tuleb mulle meelde see eelmisel aastal PÖFFil vabatahtlikuna toimetamise kogemus - pidasin ennast ikka väga ebakindlaks ja täiesti kobaks, aga nähes kõrvalt, et on inimesi, kes veel rohkem endas kahtlesid, kes veel rohkem tuge vajasid, sain ma aru, et pole mul häda midagi - kui teeotsa kätte saan, siis saavad kõik asjad tehtud.
Kas on tõesti siis nõnda, et kui tegeled teise inimese veenmisega, unustad iseenda täiesti ära, kõik oma teadaolevad vead, kõik oma pahed, ja arvadki enda olevat päris parajasti kõike seda, mida olla võiks.
Aga, teisest küljest: miks ma oleks pidanud kahtlema? Või milles ma oleks pidanud kahtlema? Mina põhjust ei näinud, minu jaoks asi toimis ja klappis, kõik oli kena, vähemalt minu enda seisukoha pealt.
Siia juurde tuleb mulle meelde see eelmisel aastal PÖFFil vabatahtlikuna toimetamise kogemus - pidasin ennast ikka väga ebakindlaks ja täiesti kobaks, aga nähes kõrvalt, et on inimesi, kes veel rohkem endas kahtlesid, kes veel rohkem tuge vajasid, sain ma aru, et pole mul häda midagi - kui teeotsa kätte saan, siis saavad kõik asjad tehtud.
Sõna "vähemalt" kasutamine...
Olen juba mitu aega selle peale mõelnud, et mind häirib sõna "vähemalt" kasutamine. Enamasti kasutatakse seda sõna artiklite juures, kus räägitakse mingisugustest õnnetustest ja siis on seal kirjas, et viga või surma sai vähemalt nii ja nii palju inimesi.
Minu jaoks tundub see olevat selline paras iroonitsemise koht - tahetaks justkui rõhutada seda, et tegemist on minimaalse inimeste hulgaga, kes surma-viga said, nagu oleks tegemist mingi alumise piiriga, mis peab ületatud olema, muidu pole asi ikka päris see. Ma saan muidugi aru, et sellise sõna kasutamine näitab, et mitu inimest on konkreetsel hetkel teadaolevalt viga-surma saanud, arvestades, et see arv võib kasvada, aga sõna "vähemalt" kasutamine on minu arvates kohatu. Minu jaoks annab see sõna kogu infole sellise valguse, et tahetaks, et neid vigastatuid-surnuid oleks rohkem, sest tegemist on ju sõnaga "vähemalt" - ehk siis, "tulemus" peaks justkui "parem" olema!
Mõistan väga selgesti, et see on suuresti tühja koha pealt tekitatud "probleem", aga ma ei saa sinna midagi parata, et mind selline sõnakasutus häirib ja et ma kuidagi ei saa seesugusest sõnakasutusest rahulikult mööda vaadata.
Minu jaoks tundub see olevat selline paras iroonitsemise koht - tahetaks justkui rõhutada seda, et tegemist on minimaalse inimeste hulgaga, kes surma-viga said, nagu oleks tegemist mingi alumise piiriga, mis peab ületatud olema, muidu pole asi ikka päris see. Ma saan muidugi aru, et sellise sõna kasutamine näitab, et mitu inimest on konkreetsel hetkel teadaolevalt viga-surma saanud, arvestades, et see arv võib kasvada, aga sõna "vähemalt" kasutamine on minu arvates kohatu. Minu jaoks annab see sõna kogu infole sellise valguse, et tahetaks, et neid vigastatuid-surnuid oleks rohkem, sest tegemist on ju sõnaga "vähemalt" - ehk siis, "tulemus" peaks justkui "parem" olema!
Mõistan väga selgesti, et see on suuresti tühja koha pealt tekitatud "probleem", aga ma ei saa sinna midagi parata, et mind selline sõnakasutus häirib ja et ma kuidagi ei saa seesugusest sõnakasutusest rahulikult mööda vaadata.
Tellimine:
Postitused (Atom)