Seda lugu olen ma ikka rääkinud, et üksaeg puutusin väga palju kokku inimestega, kelle keel sisaldab poolenisti ingliskeelseid väljendeid. Seda, et tänapäeva lapsed räägivad suuresti inglise keeles, saan ikka ja aina kogeda - eilnegi õhtu pakkus selles osas taaskord täiendust (ja kui ma piisavalt kiiresti ei taibanud, mida mõeldakse sõna "toksik" kasutades, siis vestluspartnerist teismeline ikka korralikult pead).
Aga, teema tuli uuesti üles tänase hommikuga, kui lugesin ajalehest eestikeelse artikli pealkirja, mis sisaldas sõna power. Ja selle peale tuligi mulle meelde, et ma olen ju kuulnud küll seda, et inimesed räägivad, et neil on pauer ja et fiiling on õige. Kuid, lugedes seda pealkirja, hakkasin mina mõtlema sootuks muule - tegelikult näitab ju see, et on vaja inglise keel mängu tuua, seda, et eestikeelne sõnavara on piiratud, et ei osata oma emakeeles leida seda õiget sõna.
Ja kui ma hakkasin mõtlema, mis sõna mina kasutanud oleks, siis tuli mulle ette üks ilus eestikeelne sõna "vägi". See on just selline sõna, mida on hea kasutada, selle sõna kõige väekamas tähenduses.
Kuid, kurb on mõista, et inglise keel meie ellu ennast nii sisse söönud on. Ja eks peagi algab taaskord see aeg, kui minulgi, mu muude tegevuste kõrval, hakkab suhteliselt automaatselt toimima süsteem, kus pakun lastele ingliskeelsete sõnade juurde eestikeelseid vasteid ja meenutades, milleni see eelmisel kevadel viis, teen seda heal meelel - ühel hetkel hakkasid lapsed ise oma automaatsetele ingliskeelsetele sõnadele eestikeelseid vasteid pakkuma. Ja just sedasi mulle meeldib - osatakse ja saadakse küll, kui soovi ja tahet on, tuleb vaid eeskuju näidata.
teisipäev, 28. august 2018
esmaspäev, 20. august 2018
Hümnita ja nõnda edasi...
Eks see ole teada tõde, et kuidas on aasta esimene päev, nõnda jätkub ka ülejäänud aasta. Kuidagi turgatas see mulle pähe, kui lugesin täna eilse ühislaulmise teemalisi kommentaare.
Mina olin üks nendest inimestest, kes käies hoopis teisel põhjusel Piletilevi kodulehel, avastas ebameeldiva üllatusena, et ühislaulmine on puha tasuline üritus ja selline uudis oli minu jaoks päris parajaks šokiks. Lihtsalt, ma olen arvanud, et mõned asjad peaksid jääma pühaks ja minu jaoks tähendas see ühislaulmine, kuni selle hetkeni, Öölaulupidude tuules sõitmist ja sellise asja juures ei tulnud kellelgi pähe, et tuleks osalejate käest raha küsida.
Veel "vahvamaks" läks kogu see asi siis, kui sain aru, et see ühislaulmine on mõeldud nii, et lisaks Lauluväljakul lauljatele, on mitmetes paikades üles seatud televiisorid, mille ees ja vahendusel siis konkreetses kohas paiknevad inimesed saavad kaasa laulda. Ma kuidagi ei kujutanud seda asja üldse ette - koos laulda on tore ja mulle meeldib inimeste keskel olla, aga selline karaokepidu kusagil avalikus kohas - minu kujutlusvõime piiridesse see asi tõesti ei mahu.
Ja pärleid aina lisandus - krooniks siis kroonitud pea ja teised, kes kutsetega sellele üritusele said, samal ajal, kui tavainimene sellele üritusele pileti pidi ostma. Mis kõigi asjades valguses - mida riik teeb ja kuhu raha raiskab (kirjutasin siia meelega sellise sõna, sest kulutamisest-kasutamisest on juttu vaid vahel harva, ikka on tegemist raiskamisega) - asja veel iseäranis magedaks muutis.
Minu jaoks on siiani ka arusaamatu see, et miks see asi korraldati 19. kuupäeval, mitte 20.? Et kas asi oli siis selles, et see oleks kattunud presidendi vastuvõtuga Kadrioru lossi roosiaias, sellega, millega on sisustatud ETV tänaõhtune programm. Et teleprogramm dikteerib sellised asjad - päriselt ka või?
Ja lugedes inimeste arvamusi sellest, jõudsin kuidagi selleni, et võib-olla tõesti ongi see piletiteema taotluslik, et hoida eemal inimesed, kes oleksid heal meelel koos olema ja laulma ja rõõmu tundma tulnud, et ei tekiks seda mõnusat rahvuslikku külg-külje kõrval olemise tunnet.
Kuigi jah, olles ühes teatud situatsioonis kokku puutunud Tõnu Kaljuste asjade korraldamisega, siis mõni inimene kohe oskab - märksõnadeks on Naissaare talgud, ühe laeva, mis oli ette nähtud talgute käigus kokkukorjatu saarelt äraviimiseks, Kaljuste jaoks vajaliku kraamiga täis lastimist, kusjuures talguliste töö jäigi seetõttu poolikuks, sest kogutud prügi mandrile vedamiseks polnud enam alust.
Aga, selle ühislaulmise teema juurde naastes, tuli mulle meelde see suur poleemika aastavahetuse ümber, mil Eesti hümn lihtsalt "ära unustati". Ja eks see siis ongi andnud tooni sellele, Eesti juubeliaastale. See muster on üsna ühesuunaline, sest 24. veebruari vastuvõtt oli ju ka sel aastal "mälestusväärne".
Kuid, võib-olla olen ma lihtsalt liiga sarkastiline, sest Eesti Vabariik 100 kogu kommertssüsteem on mulle kuidagi algusest peale vastumeelne - nähes, kuidas kõike annab rahaks teha, ei oleks ma tegelikult pidanud ühislaulmise teemal sugugi nii üllatunud olema.
Ja telekava vaadates ei leidnud ma seda pidu, kuhu mina selle pidupäeva raames minna tahan - "Saja-aastane öö", Pärnu Vallikääru aasal, täna õhtul, algusega kell 22:00, kõigile täiesti tasuta:
Mina olin üks nendest inimestest, kes käies hoopis teisel põhjusel Piletilevi kodulehel, avastas ebameeldiva üllatusena, et ühislaulmine on puha tasuline üritus ja selline uudis oli minu jaoks päris parajaks šokiks. Lihtsalt, ma olen arvanud, et mõned asjad peaksid jääma pühaks ja minu jaoks tähendas see ühislaulmine, kuni selle hetkeni, Öölaulupidude tuules sõitmist ja sellise asja juures ei tulnud kellelgi pähe, et tuleks osalejate käest raha küsida.
Veel "vahvamaks" läks kogu see asi siis, kui sain aru, et see ühislaulmine on mõeldud nii, et lisaks Lauluväljakul lauljatele, on mitmetes paikades üles seatud televiisorid, mille ees ja vahendusel siis konkreetses kohas paiknevad inimesed saavad kaasa laulda. Ma kuidagi ei kujutanud seda asja üldse ette - koos laulda on tore ja mulle meeldib inimeste keskel olla, aga selline karaokepidu kusagil avalikus kohas - minu kujutlusvõime piiridesse see asi tõesti ei mahu.
Ja pärleid aina lisandus - krooniks siis kroonitud pea ja teised, kes kutsetega sellele üritusele said, samal ajal, kui tavainimene sellele üritusele pileti pidi ostma. Mis kõigi asjades valguses - mida riik teeb ja kuhu raha raiskab (kirjutasin siia meelega sellise sõna, sest kulutamisest-kasutamisest on juttu vaid vahel harva, ikka on tegemist raiskamisega) - asja veel iseäranis magedaks muutis.
Minu jaoks on siiani ka arusaamatu see, et miks see asi korraldati 19. kuupäeval, mitte 20.? Et kas asi oli siis selles, et see oleks kattunud presidendi vastuvõtuga Kadrioru lossi roosiaias, sellega, millega on sisustatud ETV tänaõhtune programm. Et teleprogramm dikteerib sellised asjad - päriselt ka või?
Ja lugedes inimeste arvamusi sellest, jõudsin kuidagi selleni, et võib-olla tõesti ongi see piletiteema taotluslik, et hoida eemal inimesed, kes oleksid heal meelel koos olema ja laulma ja rõõmu tundma tulnud, et ei tekiks seda mõnusat rahvuslikku külg-külje kõrval olemise tunnet.
Kuigi jah, olles ühes teatud situatsioonis kokku puutunud Tõnu Kaljuste asjade korraldamisega, siis mõni inimene kohe oskab - märksõnadeks on Naissaare talgud, ühe laeva, mis oli ette nähtud talgute käigus kokkukorjatu saarelt äraviimiseks, Kaljuste jaoks vajaliku kraamiga täis lastimist, kusjuures talguliste töö jäigi seetõttu poolikuks, sest kogutud prügi mandrile vedamiseks polnud enam alust.
Aga, selle ühislaulmise teema juurde naastes, tuli mulle meelde see suur poleemika aastavahetuse ümber, mil Eesti hümn lihtsalt "ära unustati". Ja eks see siis ongi andnud tooni sellele, Eesti juubeliaastale. See muster on üsna ühesuunaline, sest 24. veebruari vastuvõtt oli ju ka sel aastal "mälestusväärne".
Kuid, võib-olla olen ma lihtsalt liiga sarkastiline, sest Eesti Vabariik 100 kogu kommertssüsteem on mulle kuidagi algusest peale vastumeelne - nähes, kuidas kõike annab rahaks teha, ei oleks ma tegelikult pidanud ühislaulmise teemal sugugi nii üllatunud olema.
Ja telekava vaadates ei leidnud ma seda pidu, kuhu mina selle pidupäeva raames minna tahan - "Saja-aastane öö", Pärnu Vallikääru aasal, täna õhtul, algusega kell 22:00, kõigile täiesti tasuta:
reede, 17. august 2018
Sügavalt liigutav
Dagö on ansambel, kelle laule olen ikka kuulanud. Dagö kontserdile olen sattunud ühe lähedase inimese kutsel. Nii oli meil juba kusagil veebruaris kalendrisse kirja pandud, et ühel augustiõhtul lähme Dagöd kuulama-vaatama. Eile oli see õhtu.
Eellugu teab vist igaüks, kes vähegi on viimase aja uudiseid lugenud - skandaalne Dagö kontsert vist vaid nädalatagusest ajast ja Kõltsu mõisast. Mis seal küll juhtus või mis seal küll toimus. Kommentaare ja arusaamu oli nii- ja naapidiseid. Tunnistan ausalt, et kontserdist üles pandud videot ma ei vaadanud ja lugesin vaid kohalkäinute kommentaare - nii nende omi, kes skandaalsust üles kütsid, kui ka nende omi, kellele kontsert igati meeldis. Iseenda arvamus oli mul selline, et osad inimesed ei pruugi Lauri Saatpalu naljadest aru saada ja et osad inimesed polegi Dagö publik.
Aga, meil oli kontserdiplaan ja minu arvamust Dagöst see eellugu kuidagi ei kõigutanud - sümpaatsed on nende lood mulle ikka olnud, iseäranis vanemad palad.
Eile oli ilus õhtu, rahvast oli palju ja kontsert oli tõeliselt mõnus. Kuni, hakkas siis kontsert läbi saama ja publik tõusis püsti ja viimased lood lauldi koos ansambliga püstiseistes kaasa. See oli see hetk, mil mina tabasin ära kuivõrd toetavad ja ühtehoidvad võivad inimesed olla - ma arvan, et see kontsert poleks sugugi selliseks kujunenud ilma selle eelnevalt kirjeldatud eelloota, sest inimeste olemisest selles kontserdikeskkonnas oli aru saada, et kohale on tuldud selleks, et Lauri Saatpalule toetust avaldada, et siiralt väljendada oma siiralt häid soove ja mõtteid. Ja see kõik oli nii sügavalt liigutav (mulle tuli mu oma elust silme ette see hetk, kui mu kolleegid mind umbes samasuguses seisus võtsid enda hoida ja kaitsta), et ma lahistasin meeleliigutusest nutta kontserdi viimase pala:
Ja iseäranis liigutav oli see kõik just selles valguses, et viimasel ajal on meie ühiskonnas nii palju juttu olnud sellest, kuidas inimesed on hoolimatud - siin siis ehe näide sellest kuivõrd palju on inimestes hoolivust ja soojust.
PS Muidugi pidi sellel kontserdil kõlama ka see pala:
Eellugu teab vist igaüks, kes vähegi on viimase aja uudiseid lugenud - skandaalne Dagö kontsert vist vaid nädalatagusest ajast ja Kõltsu mõisast. Mis seal küll juhtus või mis seal küll toimus. Kommentaare ja arusaamu oli nii- ja naapidiseid. Tunnistan ausalt, et kontserdist üles pandud videot ma ei vaadanud ja lugesin vaid kohalkäinute kommentaare - nii nende omi, kes skandaalsust üles kütsid, kui ka nende omi, kellele kontsert igati meeldis. Iseenda arvamus oli mul selline, et osad inimesed ei pruugi Lauri Saatpalu naljadest aru saada ja et osad inimesed polegi Dagö publik.
Aga, meil oli kontserdiplaan ja minu arvamust Dagöst see eellugu kuidagi ei kõigutanud - sümpaatsed on nende lood mulle ikka olnud, iseäranis vanemad palad.
Eile oli ilus õhtu, rahvast oli palju ja kontsert oli tõeliselt mõnus. Kuni, hakkas siis kontsert läbi saama ja publik tõusis püsti ja viimased lood lauldi koos ansambliga püstiseistes kaasa. See oli see hetk, mil mina tabasin ära kuivõrd toetavad ja ühtehoidvad võivad inimesed olla - ma arvan, et see kontsert poleks sugugi selliseks kujunenud ilma selle eelnevalt kirjeldatud eelloota, sest inimeste olemisest selles kontserdikeskkonnas oli aru saada, et kohale on tuldud selleks, et Lauri Saatpalule toetust avaldada, et siiralt väljendada oma siiralt häid soove ja mõtteid. Ja see kõik oli nii sügavalt liigutav (mulle tuli mu oma elust silme ette see hetk, kui mu kolleegid mind umbes samasuguses seisus võtsid enda hoida ja kaitsta), et ma lahistasin meeleliigutusest nutta kontserdi viimase pala:
Ja iseäranis liigutav oli see kõik just selles valguses, et viimasel ajal on meie ühiskonnas nii palju juttu olnud sellest, kuidas inimesed on hoolimatud - siin siis ehe näide sellest kuivõrd palju on inimestes hoolivust ja soojust.
PS Muidugi pidi sellel kontserdil kõlama ka see pala:
kolmapäev, 15. august 2018
Pealt siiruviiruline, seest...
Aeg kulgeb omasoodu ja kõik on justkui õige ja hea. Aga, iga järgmine sõna viib edasi vaid ühes suunas. Kuigi pealtnäha tundub, et toimub lähenemine, on tegemist hoopis kaugenemisega. Sest vähemalt mina saan aina enam aru sellest, et kuigi kõik need ühised mõtted tunduvad lähendavad, on seal nii palju seda, mis jääb ridade vahele ja mis tekitab aina suuremat distantsi.
Ja asi ongi ju vaid selles, millised on igaühe prioriteedid ja mida neist välja lugeda võib. Ja kui prioriteedid on seesugused, nagu nad on, siis tuleb nendega lihtsalt leppida. Eks ma saan iseennast kõrvalt vaadata ja analüüsida, arvukalt ja korralikult. Selles valguses, et mida mina tahan ja mida mina soovin ja kas ma seda ka siis saan. Või mida ma siis teen, kui asjad ei lähe päris nii, nagu ma soovin. Iseenda sisse tuleb kogu aeg vaadata ja sealt vaatab vastu ikka igasuguseid asju.
Hakib, oi, kuidas hakib. Pealt siiruviiruline, seest aga ussitanud paistab see asi, nagu sellele aastale kohane. Peamiselt, tundub mulle, on tegemist mugavusega ja mugavustsoonis toimetamisega. Aga eks me kõik püüame ju lihtsamalt läbi ajada...
Ja asi ongi ju vaid selles, millised on igaühe prioriteedid ja mida neist välja lugeda võib. Ja kui prioriteedid on seesugused, nagu nad on, siis tuleb nendega lihtsalt leppida. Eks ma saan iseennast kõrvalt vaadata ja analüüsida, arvukalt ja korralikult. Selles valguses, et mida mina tahan ja mida mina soovin ja kas ma seda ka siis saan. Või mida ma siis teen, kui asjad ei lähe päris nii, nagu ma soovin. Iseenda sisse tuleb kogu aeg vaadata ja sealt vaatab vastu ikka igasuguseid asju.
Hakib, oi, kuidas hakib. Pealt siiruviiruline, seest aga ussitanud paistab see asi, nagu sellele aastale kohane. Peamiselt, tundub mulle, on tegemist mugavusega ja mugavustsoonis toimetamisega. Aga eks me kõik püüame ju lihtsamalt läbi ajada...
esmaspäev, 13. august 2018
Aastatepikkuse töö tulemus
"Loll oled!"
"Sina oled loll!"
Kaks ühe pere last suhtlevad selliselt omavahel. Ja selliseid "õrnusi" vahetatakse pidevalt ja jätkuvalt. Mina, kõrvaltvaatajana, püüan neid juhtida arusaamise juurde, et sellised väljaütlemised pole sugugi kohased ja et nad peaksid teineteist hoidma ja teineteisele ikka häid asju ütlema. Aga, minu sõnad kaovad tuulde, sest tegemist on aastatepikkuse töö tulemusega. Selle töö, mida nende ema on nendega teinud - ise oma ühele või teisele lapsele öeldes, et lapsed lollid on -, tulemusega.
Ja kõige selle keskel - mina püüdmas väljendada seda, et selline suhtlusviis ei ole normaalne ja jään suuresti vaid hüüdjaks hääleks kõrbes -, lausub perepea mulle filosoofiliselt: "Sul on vist igav elu, nõndamoodi üksinda elades, pole kellegi peale karjuda, pole kellegi peal ennast välja elada?" Selline mõtteavaldus paneb mind mõtlema jah ja üldiselt olen viimaste nädalate jooksul korduvalt tõdenud seda, et minu igapäevaelu ongi suuresti vaikne ja rahulik ja mulle tõesti niimoodi meeldib. Ja mingitel puhkudel olen ikka leidnud, ühe või teise asja puhul, et ma pigem laseksin asjadel minna omasoodu - et vaidlemine ja kraaklemine ja muu säärane tegevus pole sugugi minu jaoks.
Kurb on kõrvalt vaadata seda, milliste tulemusteni jõuavad inimestevahelised suhted - kodus, kus peaks olema soe, mõnus ja toetav õhkkond, on ainult närvilisus õhus ja üks emotsionaalne plahvatus järgneb teisele.
"Sina oled loll!"
Kaks ühe pere last suhtlevad selliselt omavahel. Ja selliseid "õrnusi" vahetatakse pidevalt ja jätkuvalt. Mina, kõrvaltvaatajana, püüan neid juhtida arusaamise juurde, et sellised väljaütlemised pole sugugi kohased ja et nad peaksid teineteist hoidma ja teineteisele ikka häid asju ütlema. Aga, minu sõnad kaovad tuulde, sest tegemist on aastatepikkuse töö tulemusega. Selle töö, mida nende ema on nendega teinud - ise oma ühele või teisele lapsele öeldes, et lapsed lollid on -, tulemusega.
Ja kõige selle keskel - mina püüdmas väljendada seda, et selline suhtlusviis ei ole normaalne ja jään suuresti vaid hüüdjaks hääleks kõrbes -, lausub perepea mulle filosoofiliselt: "Sul on vist igav elu, nõndamoodi üksinda elades, pole kellegi peale karjuda, pole kellegi peal ennast välja elada?" Selline mõtteavaldus paneb mind mõtlema jah ja üldiselt olen viimaste nädalate jooksul korduvalt tõdenud seda, et minu igapäevaelu ongi suuresti vaikne ja rahulik ja mulle tõesti niimoodi meeldib. Ja mingitel puhkudel olen ikka leidnud, ühe või teise asja puhul, et ma pigem laseksin asjadel minna omasoodu - et vaidlemine ja kraaklemine ja muu säärane tegevus pole sugugi minu jaoks.
Kurb on kõrvalt vaadata seda, milliste tulemusteni jõuavad inimestevahelised suhted - kodus, kus peaks olema soe, mõnus ja toetav õhkkond, on ainult närvilisus õhus ja üks emotsionaalne plahvatus järgneb teisele.
kolmapäev, 8. august 2018
Üks alaline eneseanalüüs
Päevad muudkui lähevad, suhtlemist on olnud palju, kuid üks asi on neis päevades siiski ühesugune. See eneseanalüüs, mis mu sees pidevalt toimub.
Kogu analüüsitsükkel on selline, et mõtlen mõne inimese või olukorra peale ja loomulikult käib sellega kaasas mingi reaktsioon ja mõte. Kuid selle asemel, et jääda selle esialgse mõtte juurde, püüan ma mõista, et mismoodi saaks sellele olukorrale veel reageerida. Või siis soovides ja tahtes teisi inimesi mõista, võiksin ju leida mingisuguse teistsuguse reaktsiooni asjadele.
Eks see eneseanalüüs on tingitud enamasti sellest, et teiste inimestega suheldes kumiseb mul enda sõnade ja tegude peale ämbrikolin kõrvus ja siis selle peale tekibki tunne, et peaks miski korrektsiooni kuhugi tegema. Kuid nähes, kuidas maailm ümberringi keerleb, mõistan ka päris kenasti, et ma lasen liiga paljudel asjadel ennast häirida, hoolin liigselt sellest, mis ümberringi toimub. Ma peaks võib-olla ka ikka õppima - rohkem tujutsema, rohkem närvi minema, rohkem teisi kamandama (juba aastaid tagasi ühe asjatundja poolt esitatud küsimus, kas ma hoian ennast tagasi, on asjakohane ka täna)?
Kuid eneseanalüüsiks on ikka hulgaliselt põhjust. Üks oluline aspekt kõigi asjade juures on see, et mida ma inimestelt ootan, mida loodan. Ja kuigi saan aru, et kõik tuleb vabaks anda ja mingeid ootusi ei peakski mul olema, siis kusagil kuklas kumiseb ka fraas ühest kinofilmist, kus peategelane kurdab selle üle, et tema suhtes pole kellelgi kunagi mitte ühtegi ootust olnud, kuna arvatakse, et ta on juba ette läbikukkunud kõigis oma tegemistes.
Aga, kuniks elu, seniks ka õppimist ja kasvamist...
Kogu analüüsitsükkel on selline, et mõtlen mõne inimese või olukorra peale ja loomulikult käib sellega kaasas mingi reaktsioon ja mõte. Kuid selle asemel, et jääda selle esialgse mõtte juurde, püüan ma mõista, et mismoodi saaks sellele olukorrale veel reageerida. Või siis soovides ja tahtes teisi inimesi mõista, võiksin ju leida mingisuguse teistsuguse reaktsiooni asjadele.
Eks see eneseanalüüs on tingitud enamasti sellest, et teiste inimestega suheldes kumiseb mul enda sõnade ja tegude peale ämbrikolin kõrvus ja siis selle peale tekibki tunne, et peaks miski korrektsiooni kuhugi tegema. Kuid nähes, kuidas maailm ümberringi keerleb, mõistan ka päris kenasti, et ma lasen liiga paljudel asjadel ennast häirida, hoolin liigselt sellest, mis ümberringi toimub. Ma peaks võib-olla ka ikka õppima - rohkem tujutsema, rohkem närvi minema, rohkem teisi kamandama (juba aastaid tagasi ühe asjatundja poolt esitatud küsimus, kas ma hoian ennast tagasi, on asjakohane ka täna)?
Kuid eneseanalüüsiks on ikka hulgaliselt põhjust. Üks oluline aspekt kõigi asjade juures on see, et mida ma inimestelt ootan, mida loodan. Ja kuigi saan aru, et kõik tuleb vabaks anda ja mingeid ootusi ei peakski mul olema, siis kusagil kuklas kumiseb ka fraas ühest kinofilmist, kus peategelane kurdab selle üle, et tema suhtes pole kellelgi kunagi mitte ühtegi ootust olnud, kuna arvatakse, et ta on juba ette läbikukkunud kõigis oma tegemistes.
Aga, kuniks elu, seniks ka õppimist ja kasvamist...
Tellimine:
Postitused (Atom)