reede, 25. detsember 2015

Ikkagi kass vist?

Kassil pidi väidetavalt olema üheksa elu. Mina olen kassiaastal sündinud ja kuigi kogu see horoskoobi värk pole küll miski selline asi, mida uskuma peaks, tuleb minulgi vist tasapisi seda kuidagi oma elu osana võtta.

Sellisele järeldusele jõudsin eile, päeval, mida taaskord võin nüüd oma sünnipäevana vist tähistada. Ei juhtunud midagi hullu, sest sain õigel ajal jaole, aga oleks võinud, selline võimalus oli täiesti olemas. Samamoodi võiksin ma sünnipäeva tähistada ka 21. novembril, mil taaskord oleks minu elulõng läbi lõigatud. Aga seegi kord mind hoiti, vaid peapõrutus, üks väike haav käes ja suurimaks väliseks vigastuseks külmunud käele kanüüli paigaldamise esimese ebaõnnestunud katse tulemusena tekkinud verevalum. Lisaks on mul võimalik sünnipäevana tähistada ka 19. juunit, päeva, mil me purjejahiga merel sõitsime küll praegusest veidi leebema tuulega GPS'i järgi üle kohast, kus pidid kivid olema, ühtegi neist riivamata, ühegagi neist kokku puutumata. Ja siis on veel 24. oktoobril, mil sai Vahemerel udus valitsevas vaikuses kulgetud ja peaaegu ühele tankerile külje pealt sisse sõidetud.

Ehk siis, selle põhjal saan ma aru, et ma olengi nagu kass, kellel on üheksa elu, ja eelnevast võin järeldada, et neli neist on juba kasutusse läinud, sest 4 erinevat sünnipäeva lisaks reaalsele sünnikuupäevale võin ma tähistada küll. Kuigi jah, ükski neist sündmustest pole olnud nii radikaalne, et oleks endaga tõsisemaid tagajärgi kaasa toonud - see 21. novembri sündmus oli ligilähedane, aga õnne oli selle asja juures väga palju ja õnn on mind ikka saatnud.

Ainus inimene, kes...

Mul on kuulmisega kõik korras. Täpselt samamoodi on mul kõik korras mõtlemis- ja analüüsivõimega. Kuuldes seda, mis toimus, nägemata seda, kes toimetas, jõudsin ma järeldusele, et ma tean, kes on see ainus inimene, kellel oleks olnud põhjust sedasi käituda. Põhjus on siinkohal võib-olla vale sõna, ajend oleks ehk parem sõna. Ja tean ma väga hästi, et ma kipun siinkohal tegema meelevaldseid või isegi kaugeleulatuvaid järeldusi. Sest tegelikult ma ju vaid kuulsin, ei näinud mitte midagi, ja sellele, mida ma kuulsin, võis olla ka mingi sootuks teine põhjendus. Aga, ma ei saa üle sellest mõttest, et ma tean seda ainsat inimest, kes oleks võinud niimoodi käituda. Iseäranis veel selles valguses, et ma ei tea, miks ta peaks sedasi tegema.

neljapäev, 24. detsember 2015

Tõehetk

Kõige raskemad on need hetked, kui tuleb endale tõde tunnistada. Need hetked, kui seisad silmitsi millegagi, millest oled kogu aeg teadlik olnud, aga mille oled enda teadvusest välja surunud. Sellise enesepettusega võid ju pikalt tegeleda, aga ühel päeval saabub niikuinii hetk, mil enam ei saa ennast petta, ei saa ennast peita, sest tõde raiub sisse ja pääsu pole.

Ja eks ma saan aru ka sellest, et see praegune tõehetk on selline, et tegelikult on ta kusagilt läbipaistva kihi seest kogu aeg käepärast olnud, olen sellest kogu aeg teadlik olnud. Aga praegu näen teda justkui esimest korda selgelt, praegu oleks ta justkui valgusvihku asetunud. Nüüd polegi mul teha muud, kui vaid tõdeda, et jah, mul on olnud õigus, kõige suhtes. Lihtsalt, nii hea on (olnud) ennast petta (lasta), nii hea...

kolmapäev, 23. detsember 2015

Õige pühademeeleolu

Kui asjatoimetuste tõttu polnud pühademeeleolu minuni veel jõudnud, siis täna saabus ta ikka ka täielikult kohale. Tuli suure raginaga uksest sisse ja asetas ennast keset minu elu. Oli vaja vaid üht väikest kõksu ja kõik asetuski omale kohale.

Niiet, nüüd võivad pühad tulla, meeleolu on loodud!

esmaspäev, 21. detsember 2015

1. aprill

Eks see ole ammu teada, et huumorit ikka Eestis leiab ja igal sammul. Praegu lugesin ühte pealkirja ja naeru ei saanud kuidagi tagasi hoida. Asi ei ole vist ajakirjanikus või oligi eesmärk, et lugeja saaks naerda. Eesti elus on ju nii palju asju, mis on masendavad ja mille üle suurt kurbust tunda, et huumorit peab ka ikka olema. Ja nii ma siis mõttes paningi tänasele päevale jälle kuupäevaks 1. aprill - sest eks ole ju 1. aprill see päev, kui nalja tehakse ja miks ei võiks igas päevas olla midagi sellist, mis on humoorikas, mis paneb naerma? Naer on ju terviseks?

Kui nüüd aga tõsiselt rääkida, siis ma tõesti ei tea, kas asi on ajakirjanikes või on asi neis, kelle käest midagi küsitakse ja nende vastustes, mulle igal juhul tundub, et inimeste mõtlemis- ja analüüsivõime on kuhugi kadunud, taandunud mingitele madalamatele tasemetele, iseäranis eneseanalüüsi võime, nagu praegusel juhul. Sest tegelikult ei peaks terve mõistuse ja aruka ilmavaate juures olema sellist arusaamise taset - kus iseenesestmõistetavaid asju pakutakse mingite maailmaavastuste pähe, kus iseenda tegusid ja toimetamisi märkamagi ei tehta. 

Selle kõige taustal tuleb mulle meelde see igakordne tunne, kui ma satun kusagil televiisorit vaatama. Kuna olen sellel teemal väga puhas leht, siis saab mulle iga kord vapustus osaks. Ja vapustuse põhjuseks on need küsimused, mida ajakirjanikud küsivad. Iseäranis eredad näited on seotud Eesti Vabariigi aastapäevaga 24. veebruaril. Ja huvitav on see, et ma iga kord suudan üllatuda - aga eks aasta ole ka pikk aeg, asjad lähevad lihtsalt meelest ära. Ja selle kõige põhjal ma saangi aru, et asi ongi minus, et ma olen suuresti puutumata sellest, mida normaalseks peetakse.

Aga, seda võib ju ikka soovida, et igasse päeva jaguks 1. aprilli, sest ka naer läbi pisarate on midagi väärt!

Põhimõtteliselt masendav

Lugesin täna pealkirja, et Eesti Vabariigi president on välja öelnud, et ta armastab Lätit ja armastab oma uut elukaaslast. Ja kuigi kogu selle Kadrioru suhtedraamaga on minu arvates ammu juba igasugused piirid ületatud ja kõik toimuv on väga haige, siis täna tundsin ma ennast kuidagi isiklikult puudutatuna. Ja mitte selle pärast, et presidendil Eesti rahvale pidevalt vaid noomimissõnu kaela valada on (mul on iseäranis kenasti meeles üks presidendi emadepäevakõne, kus piduliku sündmuse puhul asus ta noomimiskõnet pidama - justkui Eesti emad ei oleks veel piisavalt tublid, saamaks hakkama ja kasvatades lapsi Eesti suguses riigis) ja et ta samasuguseid tundeid Eesti kohta pole suurt väljendanud, vaid selle pärast, et tema väljaütlemine puudutas mind kui naist.

Ma ei ole kunagi olnud Evelin Ilvese austaja, ei ole saanud aru tema käitumis- ja tegutsemismustritest, aga sellist seika, et ma oleks kordagi kuulnud, et tema endine abikaasa, kes juhtumisi on praegu ka Eesti Vabariigi president, oleks kunagi Evelin Ilvese kohta midagi seesugust öelnud, ei tule mulle kohe üldse ette.

Ma saan aru, et ma teen praegu meelevaldseid järeldusi ja rebin asju kontekstist välja ja inimeste lähisuhted erinevate inimestega ongi erinevad, aga kuidagi tundus see väljaütlemine olevat täiesti kohatu. Ja kui mina juba ennast puudutatuna tundsin, siis ei kujuta ma ette, millised võisid olla tunded Evelin Ilvese sees.

Ja eks siin ole see asi ka, et kui ikka tunnet ei ole, ei saa seda ka väljendada, vägisi armsaks ei tea. Selles mõttes on see presidendi väljaütlemine vist tõeline märk - täpselt nii, et Eestis pole ta ennast kunagi hästi tundnud (siingi pole ju vägisi midagi teha - talle pole Eesti armas ja tema pole seetõttu ka eestlastele armsaks saanud), on olnud kui kooliõpetaja, kes vaid noomida ja häbeneda ja kõike muud teha mõistab, mitte aga ei võta vastutust, et tema ongi see kooliõpetaja, kes saab midagi muuta, midagi ette võtta, ise eeskujuks olla, kõiges ja alati selget ja sirget joont hoida, oma rahva eest seista, ja et see rahvas, keda ta noomib ja kelle poole näppu vibutab, on tema enda rahvas, tema palgamaksja ja et tegelikult peaks see asi sootuks vastupidi olema.

Selline sõna nagu "rahvateener" on Eesti riigiisadel meelest läinud - see sõna peaks sisaldama täpselt neid omadusi, mida meie poliitikute juures näha pole, sealhulgas tänulikkust, väärikust, lugupidamist oma peremehe vastu, alati oma peremehe, st siis rahva, kõrval kindlat seismist, ka tagasihoidlikkust, vahel isegi alandlikkust. Ma tean, et ma olen meeletult naiivne ja elan oma arusaamadega kuskil keskajas, aga ma siiski usun, et on olemas inimesed, kes oluliselt paremini saaksid selles väärikas ametis hakkama. Praegu on aga nõnda, et see mees on selle ametikoha ära määrinud, muutnud väärika ametikoha täielikult naeruväärseks, täielikuks tsirkuseks, irvitades nende üle, kelle teenriks ta olema peaks, ja raisanud valimatult oma peremeeste raha. Ja kui senini seisnes ta töö peamiselt vaid noomimises ja raha raiskamises, siis, eeltoodud väljaütlemise valguses, on nüüd lisaks sellele ka Eesti ja eestlased üle parda visatud, sest Läti ja lätlased on Eesti presidendile armsa(ma)d. Ja see on põhimõtteliselt täiesti masendav.

Aga hea on ju see, et nüüd siis on kaardid avalikult laual. Kuigi kõige muu kaudu on see kõik juba ammu teada ja näha olnud. Ja ma saan ka sellest aru, et see lause, millest ma kinni hakkasin, millele reageerisin, on välja öeldud emotsiooni pealt ja kontekst oligi selline, nagu rokkstaaridel - et saabud uude linna, uude riiki ja õpid mõned laused kohalikus keeles ära ja neid väljaöeldes tunned, et oled ennast kohalikega sidunud. Eks see presidendi plaadiesitlustuur, mille käigus seegi lause välja öeldud on, ongi ju nagu rokkstaaridel, saan ma praegu asjast aru. Kuidas see Eesti riigi ja rahvas huve teenib, on mulle, mõistmatule, praegu arusaamatuks jäänud.

Libedike magnet

See teema tuleb nüüd selline, et mul tuleb juba ette vabandada keelekasutuse pärast. Teema lihtsalt on selline ja praegu just tuli selline tunne peale, et vajaks käsitlemist.

Kõik sai alguse sellest, et lugesin pealkirja, et Eesti elanike arvates on elu maailmas muutunud ebastabiilsemaks. Esmalt muidugi torkas mulle pähe küsimus, et miks peab ilmselgete asjade väljaselgitamiseks üldse uuringuid läbi viima. Aga eks uuringute läbiviijad vajavad ju ka tööd ja leiba ja tore on ju, kui neilegi tööd leitakse ja selle eest tasu makstakse.

Aga artikli lugemise asemel võtsin ette hoopis kommentaarid ja sealt ühte lausekatket lugedes tuli mulle silme ette üks kuju, mitte küll poliitiku, nagu selles lõigus kõne all olevad inimesed, vaid siiski ühe Eesti riiki esindanud inimese kuju, kes vastas täpselt selles lõigus kirjeldatule. Aga tema puhul on tegemist veel iseäranis libeda kalaga, sellisega, kellele praegugi mõeldes läheb minul ikka süda korralikult pahaks.

Ja kui mõnikord on olnud teemaks see, et mõned naisterahvad on tropimagnetid, siis mina pole ennast tropimagnetina küll kunagi tundnud - see, et kõige suuremad alkoholisõbrad oma kõige sügavamates joomaseisundites minu juurde jõuavad, on hoopis teine teema -, aga nüüd korraga sain ma aru, et ma olen hoopis libedike magnet.

Sest nagu see eeltoodud libedik, kellega mul olid tööalased suhted, kleepis ennast aina enam mulle külge, mida enam ma talle otse ja ausalt ütlesin, mida ma temast ja tema tegemistest arvan, nii leidis ka üks teine libedik minuni hiljaaegu tee. Ja kõik toimuv oli täpselt samasugune - libe ja meelas ja südant pahaks ajav. Kõik sellised asjad, mis muudavad ühe mehe minu jaoks absoluutselt vastuvõetamatuks. Ja ega ma sellist asja ei kannata ka mingisugustes teistes suhtetes. Aga huvitav on see tõdemus siiski, hea on, et on ka teistsuguseid mehi ja inimesi.

Sellesse teemasse läheb kenasti sisse ka üks täna nähtud pilt - see, mis pidi olema hea ja armas ja südamlik, oli tegelikult hoopis rõve ja perversne, ja seda ilma, et oleksin näinud seda kõike, mida see asi veel sisaldas. Eks ma saan aru, et minu silmades seda ilu, mida oodati, ei olnud ja et viga on ikka vaatajas, aga minul tekkis selle pildi nägemise peale tahtmine helistada lastekaitsesse. Üleolevalt irvitav, konteksti mittesobiv naeratus veel sinna juurde.

laupäev, 19. detsember 2015

Missugune au!

Täna sain ühe e-kirja oma postkasti. Lugesin seda ja vaatasin ja uurisin ja esimese hetkega tekkis igasuguseid emotsioone. Need kõik möödusid ja siis tekkis tahtmine kirjutada: "SUUR TÄNU!" Seda ma ilmselt vist ka teen, vastuseks kõigele sellele, mis oli ja tuli. Aga, kui ma veel edasi mõtlesin, siis jõudsin järgmise arusaamiseni: et tegelikult on mul suur au. Ja mitte selle pärast, et mu töö kõik kasutuks ja sobimatuks ja ajaraiskamiseks tunnistati (selle lisaga, nagu oleks ma veel kellegi teise töö enda arvele arvestanud), vaid seetõttu, et samasugune ajaraiskaja on ka üks Eestis väga tuntud kunstnik, keda teab igaüks Eestis ja arvatavasti ka paljud inimesed väljaspool Eestit. Sest ka tema looming tunnistati samamoodi sobimatuks, ka tema aeg sai raisatud. Ja kui juba niimoodi välja selekteeritud saada, siis võin ju olla auga pärjatud. Ma tean, et see on meelevaldne järeldus, aga see on ilmselt ikkagi märk sellest, et ju siis oli minu tööl väärtus ikkagi sees. Et seda hinnata ja väärtustada ei osata ega taheta, on hoopis teine teema.

neljapäev, 17. detsember 2015

Lihtne elu

Jalutasin täna ringi ja mõtlesin, et mul on ikka väga lihtne elu. Peaaegu täielikult puuduvad igasugused stressiallikad, palju on seda, mille üle rõõmu tunda. Ja samasse suunda läks ka minu tänane teepakisõnum, mis rääkis sellest, et lihtne elu viib muretuseni.

Eks vist jah ole mu elu liiga lihtne praegu. Ei, ega ma ei virise, mulle selline lihtsus meeldib, aga huvitavad mõtted tulevad pähe, kui vaadata oma elu ja asjade peale, muud ei midagi. Ja tore on tõdeda, et mul on praegu selline vabadus, nagu mul on.

Mõnikord on halvad asjad head!

Täna läks üks minu selle aasta suur töö prügikasti. Lihtsalt, paluti mul see ära kustutada. Ja eks ma siis tegin seda ka.

Ja kuigi mõnes mõttes võiks ma isegi kurb olla, on mul tegelikult hoopis hea meel. Selle üle, et seda jama, mida kokku keerata annaks, enam ei tule. Selle üle, et see asi, mis mulle nii mitmelgi puhul oli väga vastumeelne, on nüüd ajalooks saanud. Selle üle, et väljaütlemata asjad on nüüd välja öeldud. Ja lõpuks taandub kõik ikkagi kvaliteedile ja käsitööle, midagi pole teha. Ja seetõttu on mul iseäranis hea meel, et kõik ajaloo prügikasti läks.

Kui ma lugesin selgitusi ja põhjendusi, hakkasin ma naerma, lihtsalt ja lõbusalt. Iga vabandus on piisavalt hea, miks ei sobi või miks on halb või miks on paha. See, et on veidi teistsugune lahendus, ei sobinud. See, et võiks hetkeks ka ise mõelda, ei ole vastuvõetav. See, et asi, millele rõhk pandi, on vaid väiksem osa kogu asjast, unustati sujuvalt ära. Ja eks ma sain aru, et kõik need põhjendused-selgitused-vabandused on lihtsalt vahend hiilimaks kõrvale oma tegude tagajärgedest, reaalsusest, millesse ollakse jõutud.

Mõtlen iseenda tegude peale ja võib-olla ma tõesti oleksin võinud teisiti talitada. Aga, kui mulle on antud mingeid lubadusi ja neid pole peetud, siis ma võin ju ise valida, kuidas ma olukorra lahendan?

Niiet, suures plaanis, vaatamata täielikule katastroofile, on see konkreetne halb asi küll väga hea. Ja isegi siis, kui asjad lähevad nii, nagu on juba tükk aega näha olnud, et nad lähevad.

Nähtamatus on nakkav

Kui siin mõni aeg tagasi kirjeldasin oma postkontoris käimise kogemust, kus üks naisterahvas teise teenindamisjärjekorras seismist tähele ei pannud, siis täna, taaskord postkontoris, sain seda oma nahal tunda. Ja seekord oli minu eirajaid suisa kolm.

Kui ma siis viimaks suu lahti tegin, siis mõtlesin, et ei tea, kas peaks ikka korraliku skandaali üles kerima. Aga, minu leplikkus ja eelmise korra kogemus, mida ma sugugi järgi teha ei soovinud, olid need, mis mu sõnadele leebema tooni andsid.

Ja kui ma järgnenud jutuajamise peale mõtlen, siis mina ise alati küsin inimeste käest, kes võivad järjekorras seista, kas nad seisavad seal. Neist kolmest inimesest, kes minust mööda läksid, ei tulnud ükski aga selle pealegi, et seesugune küsimus esitada. Ju siis polnud oluline, ju siis polnud tähtis. Aga ega mina ka ei saanud, oma suud kinni hoida.

Ja eks see nähtamatus on nakkav ja viisakas olemine maksab ennast kurjasti kätte.

laupäev, 12. detsember 2015

Olen küll plahvatusohtlik, aga...

Käisin täna hulkumas kohas, kus ma ei ole kunagi varem käinud. Lihtsalt, eilne merekaardil pidevalt sellest kohast - Paljassaare poolsaarest - möödumine tekitas mingi erilise huvi selle paiga vastu. Ja nii siis vaatasin oma tänasele päevale otsa ja mõtlesin, et miks mitte. Sooviks ju privaatsust ja eraldatust ja loodust, aga seda kõike ühe väikese lisatingimusega - et ei peaks liiga kaugele minema. See koht vastas täielikult kõigile soovitud tingimustele.

Sellest, kui palju ma eksisin, kui lootsin privaatsust, sain ma aru juba sihtmärgile liginedes - parkla oli paksult autosid täis. Tekkis täpselt selline tunne, et kõik on mu mõtteid lugenud ja oma mäletamist mööda pole ma nii palju autosid isegi ilusal suvepäeval, kui see paik oma põhilisi külastajaid näeb, rannalisi, ujujaid, sealkandis tähele pannud.

Aga polnud midagi, inimesed kõik olid ennast parkimisplatsi juurde omi asja ajama seadnud - küll oli lõkketule ümber istujaid, küll oli kalamehi. Ja ega mina kavatsenudki jääda sinnakanti, mul olid vähe teistsugused plaanid, sest teadsin, et lisaks sellele asustatud paigale peab seal olema ka muud, linnukaitseala või midagi seesugust.

Ega siis polnudki muud, kui hakkasin aga astuma ja peagi leidsin ennast täiesti omapäi. Aga ega see kestnud kaua, sest möödudes ühest lahesopist nägin rannal kahte meest asjatamas. Tuli välja, et tegelevad millegi otsimisega, metallidetektoriga. Kuna aga minu sihtmärk oli kaugem, läksin neist kaarega mööda ja olin taas üksi ja omapäi. Nautisin mõnusasti tüünet merevaadet - nii rohe-rohelist ja ka nii rahulikku merd polnud ma ammu näinud - ja mõnulesin jahedas detsembriõhus.

Kui oma jalutamised käidud sain, poolsaaretipust, mis jättis maailmaotsa mulje, kuigi vastas oli vaade Naissaarele ja selle ees Vahemadala tuletorn, tagasi jalutasin ja hakkasin tsivilisatsiooni tagasi jõudma, sattusin korraga politseinike peale - asjatasid teised midagi maapinnal, sülearvuti lahti. Üks neist palus mul eemale astuda, teiste juurde minna (mind millegipärast arvati ühe seltskonna osaks, aga see selleks). Eemal silmasin veel üht vormikandjat, kelle juures seisis see seltskond, keda oma rännakule minnes olin näinud. Kui nendeni jõudsin, siis küsisin neilt: "Mis te leidsite?" Ja kui piisavalt kiiresti vastust ei tulnud, siis vastasin ise: "See on suur saladus, jah?" Kuigi ma nende käest vastust ei saanud, tuli vastus mõne aja pärast ise, vilkurite sähvides, kohale - kui autost astus välja ilmselgelt lõhkeainete kahjutukstegemisega tegelev asjamees.

Ja see kõik panigi mind muigama - ma olen küll plahvatusohtlik, aga mitte nii väga, et minu pärast tuleks politsei ja pommigrupp kohale kutsuda. Ja teine muigamise koht oli ka - tahtsin rahu ja vaikust ja kena laupäevast päeva, aga ikka sain servapidi mingi seikluse sisse. Aga mul polnud tegelikult sellest kõigest suurt midagi, oluliselt rohkem mõjutas see leid seda seltskonda, kes leiukohast vaid veidi eemal oma lõkkepidu pidas.

Varesekisa

Vareste kisa pani mind pilku õue heitma - et mis nüüd lahti, et nad nõnda kisavad. Esmalt märkasin laotusel ringilendavaid vareseid, vaid paari, aga kisa oli päris meeletu. Ja kui pilgu veidike langetasin, selgus ka kisa põhjus - üks kotkas oli ennast meie kanti ringi lendama seadnud. Eks see oli paras põhjus küll, miks varesed nii kõva kisa teha võiksid. Vaat seesugune loodusepoolne kutse kuulata ja märgata siia ka.

Asendusinimene

See mõte on mu peas idanenud juba mitu aega. Juba pikalt võiksin oma elu juurde lisada mõiste "augutäide". Aga viimase kogemuse pealt kummitab mul ühest filmist (tuli välja, et filmi pealkirjaks on "Elisabethtown") kõrva jäänud fraas: "We are the substitute people!" Ja otsisin mina internetiavarustest ja leidsin blogisissekande, mis räägib päris täpselt sellest, millega minagi kokku puutunud olen:

https://charitysplace.wordpress.com/2014/07/20/the-perks-of-being-a-substitute-person/

Lihtsalt, üks päev pakkus mitmeid selleteemalisi seiku kuni hilisõhtuni välja, mil mu telefon helises ja sellele järgnes oma kolmetunnine hingeabi andmine.

Ja sellesse teemasse lähevad sisse ka minu viimased tööalased kogemused, kus on nõutud operatiivreageerimist. Kuna olen sellega hakkama saanud ja kõik on sujuvalt kulgenud, siis pole teised osapooled vahest tulnud selle pealegi, et tegelikult ei pea ma sugugi olema alati valmis kohe ja kiiresti reageerima, et tegelikult võivad ka minul olla mingid teised asjad ajada. Iseäranis, kui pole eelnevaid kokkuleppeid, et ma olengi mingitel hetkedel ennast mingite konkreetsete asjade tegemiseks ära lubanud. Seda kõike võetakse nii iseenesestmõistetavalt, et ilmselt aru saadaks kõigest alles siis, kui mingid probleemid tekiks. Aga selleks kõigeks on minu tõekspidamised ja põhimõtted liiga kõrged, et ma asjadel nii kaugele minna laseks. Eks teadagi, oma vitsad peksavad.

Plussmärgiga miinused

Ma tean, et kõik on alati vaatenurga küsimus. Ja nii on asi ka praegu. Kui ma ükspäev mõttes käisin kogu olukorra üle, siis sain aru, et tegelikult on see ikka suhteliselt jabur. Kõik see, mida teised peavad miinuseks, on minu jaoks täpselt plussmärgi all. Lihtsalt, ma olen oma elu ja asjadega jõudnud nii kaugele, et ma olen endale tunnistanud nii mõndagi asja, iseenda, oma elu, tuleviku ja väljavaadete kohta, kõike seda, mida teised vahest endale tunnistada ei julge, ja nii ongi kõik see, mis on, üks plussmärkidega miinuste jada.

Iseendale meelde tuletada

Igal hetkel tuletan ma iseendale meelde kuiväga mul vedanud on. Isegi neil hetkedel, kui ma olen juba igasuguse lootuse kaotanud ja masendus sisse murrab, viin oma mõtted kõige ilusa ja hea juurde, et saada sealt jõudu edasi minna. Sest mõnikord on vedamine ka see, milles keegi teine vedamist näha ei oska.

Ja siis ma tuletan endale meelde, et armastus on suur ja soe ja meeldiv ja mõnus, paneb unelema ja unistama, võimaldab ennast hellitada. Seda kõike ei saa mulle mitte keegi keelata, seda luksust saan ma endale lubada küll - võtta olukorrast maksimumi. Helgeid mõtteid ja tundeid pakun ma endale ka.

Kuigi jah, on palju ka sellist, mis mõnel hetkel teravalt seest läbi lõikab. Inimesed oma mõtlematusest, inimesed on enesekesksuses. Saan neil hetkedel väga hästi aru, et asi on minus ja selles seisus, kus ma praegu olen. Vahepeal, ma tean, olin juba neutraalses seisus, praegu aga on hakanud jälle puudus kätte tulema ja sellest kõigest on need mõtted ja tunded ka ajendatud.

Täielik ahastus...

Selle loo eellugu toimus suvel. Saatsin ühele oma sõbrale sünnipäevaks paki. Minu suureks kurvastuseks ei saanud ta seda esimese ringiga kätte, sest kohalik postitöötaja oli otsustanud, et tema üks rida allapoole ei vaata - ehk siis, pakk tuli tagasi teatega, et aadress on mittetäielik. Ega siis midagi muud olnud, kui kuu aega pärast sünnipäeva pakk uuele ringile saata. Sel korral läks kõik õnneks ja sünnipäevalaps sai oma hilinenud kingi viimaks siiski kätte.

See lugu aga sai alguse sellest, et leidsin oma postkastist väljastusteated kahe paki kohta, mis ma eelmisel nädalal posti olin pannud - selliste asjade nägemine pani mind täielikult ahastama, iseäranis eelmise kogemuse valguses: et mis nüüd siis, kuidas siis ka nendega, kus oli kõik kenasti kirjas, et üks nädal jälle raisatud, et mis siis seekord valesti on. Kuna need olid läinud teele tähituna, siis vaatasin kohe Eesti Posti süsteemist üle, et kas tõesti on nad tagasi tulnud - sealsed jäljed näitasid, et pakid on Eestist välja läinud. Aga kuna mul olid füüsilisel paberil väljastusteated näpus, siis mõtlesin, et ehk on süsteemis viga, sest kui juba postkontor sellise teate saadab, siis nii ju peabki olema.

Seadsin siis ennast postkontorisse asja selgitama, juba valmis suureks skandaaliks, arve kõik kenasti näpus, kui peaks vaidlemiseks minema või midagi segast olema. Ja siis tuli välja, et postitöötajatel olevat hoopis see apsakas juhtunud, et nad olevat nii enda poolt vastuvõetud pakkide kui ka postikeskusest väljastamiseks tulnud pakkide väljastusteated välja trükkinud ja nii oli ka minu kahe pakiga. Mõned pakid olevat selle aja peale, kui inimesed nende ekslike väljastusteadetega postkontorisse jõudsid, juba sihtkohtagi jõudnud - minu pakid on praegu veel kuskil rahvusvahelises ruumis.

Sedasi siis võeti mu ahastus maha, aga seda hetke, kui ma neid väljastusteateid nägin, kustutada ju enam ei saanud.

Loetud minutid

Kõik minutid on üle loetud, mitte ühtegi pole raisata. Kentsakas on see minu elu ikka. Kuidas ma võingi minut minuti haaval kokku panna ühe suure kogemuse. Miks see siis nõnda peab olema? Tean, et ajaga on mul kogu aeg mingi oma teema olnud, aga kuidas siis seekord nii radikaalselt, et suisa minutite kaupa seda kõike kokku arvestada saab. Kas edasine areng on see, et kõik läheb üle sekundiarvestuse peale? Ma tean, et ma olen kiire reaktsiooniga, aga mõnikord tahaks lihtsalt olla ja oleleda ja unustada igasuguse ajakulgemise...

Nüüd saan aru!

Ma ei ole kunagi päriselt aru saanud neist inimestest, kes ennast ise vigastavad, ise endale füüsiliselt viga teevad. Aga praegusel hetkel hakkan ma neid üha enam mõistma, saan aru, mis on selle taga, et iseendale füüsilist valu tekitada. Mõistan, et see on seotud hingevaluga, mida tahaks kuidagi välja saada hingest ja ju siis füüsilise valu kaudu on võimalik need painajad vabastada. Ilmselt on see alternatiivne väljund veelgi hullematele valikutele...

Ehk siis sellega on samamoodi, nagu kõige muugagi - ikka on asjal kaks külg ja sõltub kummalt poolt teda vaadata, millised on alternatiivid.

Ise pole ma kunagi nii kaugele läinud, küll aga olen füüsilise pingutuse läbi püüdnud enda hingevalu välja elada, see on minu jaoks olnud see kanal kuhu olen selle valu suunanud. Viimase analoogse olukorra aga suutsin muuta positiivseks, suutsin negatiivsest kogemusest keerata välja positiivse valiku oma elus. Ja seda tehes sain aru, et tegelikult ongi kõik ikka selles, kuidas ise mingi asja peale vaatad, kuidas toimuvasse suhtud.

reede, 11. detsember 2015

Puhta lehe vajadus

See teema on nüüd nii mitme kandi pealt üles tulnud, et ajendas mind kirjutama. Kui inimesed on juba pika elu ära elanud, siis paratamatult käib selle kõigega kaasas ajalugu. Ja minu viimase aja kogemused ütlevad, et inimestel on vajadus saada puhas leht, et elus edasi minna, sest kummitavad minevikuvarjud ei luba täielikult keskenduda sellele, mis ees ootab.

Ja selle puhaste lehtede vajaduse keskel vaatan iseenda elu peale ja mõtlen, et minul vist on õnne olnud, sest minu lehed on suhteliselt puhtad. Jah, on minevikuvarje küll ja veel, aga need pole nii painavad, et nad tulevikku kuidagi tühistama kipuksid. Ja kõige suurem trump on mul ikka ja alati olemas - see, et ma olen omi asju teinud südamega, otsuseid ja valikuid, ja vaid vahel harva on ette tulnud seda, et mul on tulnud seista silmitsi millegagi, mida ma teha pole tahtnud. Elu on mind ses osas ikka päris korralikult hellitanud. Ju siis see, et ma olen püüdnud hoida oma südame puhta ja puhtad ka mõtted, on mulle sellise luksuse võimaldanud.

kolmapäev, 9. detsember 2015

Kogu energia ühte kohta

Ja kuigi on palju asju, millega ma praegu tegelema peaks, tunnen ma, et kogu mu energia läheb ainult ühte kohta. Kuidas küll osata ennast juhtida niimoodi, et saaksin ise otsustada, millele parajasti energiat kulutan ja millele mitte. Teoreetiliselt oleks see kõik justkui kena - et ongi olemas selline enesejuhtimise oskus -, kui poleks seda ühte ja suurt teemat siin risti tee peal, millest ma ei saa üle ega ümber. See võtab kõik, see määrab kõik, selleta ei saa ma teistel teemadel toimetada.

Kas tuleb see otseselt vajaduste püramiidist või on asjalood lihtsalt sedasi, seda ma ei tea. Ma tean vaid, millises seisus ma praegu olen ja miks.

Normaalsusega ma küll ei hiilga!

See, mida ma täna tegin, ei kuulu mitte ühegi külje pealt normaalsuse kategooriasse. Aga tegemata ma seda ka vist jätta ei saanud - sest mõned asjad on sellised, mis tuleb ära teha. Mõnikord tuleb lootusetutes olukordades leida lahendused, mis ei allu ühelegi standardile ega üldtunnustatud käitumis- ega mõttemustrile.

Ja eks see oli ju ammu teada, et normaalsusega pole ma kunagi hiilanud. Miks siis oleks tänane päev ja see tegu kuidagi pidanud erinema üldisest mustrist. Ikka on ju hea kõndida enda sissekäidud rada!

esmaspäev, 7. detsember 2015

Tänud Sulle, torm!

Kui viimaste päevade suured tuuled on teinud paljudele peavalu, siis minu tänane vaade aknast välja paneb küll mõtte selles suunas liikuma, et tahaks seda tormi tänada. Aga mille eest, võib tekkida küsimus... Loomulikult selle eest, et tuul koos vihmaveega on mu aknad kenasti puhtaks küürinud. Mõnikord on laiskusest kasu ka - sügisene aknapesu oli mul ju täiesti tegemata ja nüüd on loodus ulatanud oma abistava käe ning aknad klaariks nühkinud. Väga kena! Suur tänu!

pühapäev, 6. detsember 2015

Hea, et niimoodi läks!

Minul igal juhul on hea meel, et asjalood läksid, nagu nad läksid. Tõesti hea meel, et sain uudise, milleks ma valmis polnud ja mida ma isegi ette kujutada ei osanud, vahetu suhtlemise teel. Sel lihtsal põhjusel, et vahetu suhtlemine on alati parem, kui läbi virtuaalsete kanalite või telefoni teel. Vahetu reaktsioon, see, mis minu seest valla pääses, andis mulle endalegi mõnusa sooja tunde sisse. Mõnikord on ajastus suurepärane ja kõik asetubki oma kohale - täpselt õigel hetkel õiged asjad õiges kohas.

Usu nõrkus

Kui ma neid sõnu lugesin, siis ma tõesti ei suutnud uskuda, et kõik võikski olla nii, nagu ma lugesin. Ma tean, et elukogemus oli see, mis mu lakke lennata tahtva vaimustuse maatasa tallas. Valmistasin ennast ju selleks ette, et ma ei loeks neist sõnadest välja enam, kui seal kirjas oli.

Ja nüüd on mul võimalus tõdeda, et need sõnad olid täpselt sellise sõnumiga, nagu ma sealt välja lugesin. Et sõnade taga oligi täpselt selline mõte. Lihtsalt, mõnikord on vaja reaalsust kõrvale, et aru saada, mis on ja kuidas. Sõnadest üksi ei piisa.

Aga eneseanalüüsi tulemusena saan aru, et mu usk on nõrk olnud, tõesti nõrk, eks nüüd siis on võimalus teda tugevdada.

Mälulüngad

Ma tõesti ei tea, mis toimub. Mul on mälulüngad. Ja ma ei tea, miks ma seda nii oluliseks pean - seda, et ma kõike täpselt mäletaks. Tänane küsimus oli: "Kuidas kõik toimus?" Ja kui ma siis selle küsimuse üle jälle pead murdsin, siis sain aru, et ma olen ikka täiesti rumal. Vastus oli ju teada: "Hästi! Suurepäraselt! Vahvalt!" Sest taipasin korraga, et tehnilised detailid pole sugugi olulised. Olulised on tunded ja emotsioonid, siin ja praegu, nii kummaline, kui see ka ei tundu.

neljapäev, 3. detsember 2015

Elektrit ka pole...

Kuigi tahaks oma mullis ringi liikuda, kipuvad ikka tekkima suhtlussituatsioonid - võib-olla on asi selles, et ma ei käi silmad maas ega nohista vaikselt nurgataguseid mööda, nii ma siis satungi ka nende avalikes kohtades müügitöö tegijate õnge.

Täna siis taaskord üks televisiooniteenuse pakkuja. Juba kaugelt vastasin talle: "Ei!" Tema siis küsis: "Mis mõttes ei?" Vastasin: "Ei ole mul televiisorit!" Aga järgmised küsimused olid tal kohe varrukast võtta: "Aga internet? Aga elekter?" Viimase küsimuse peale vastasin, juba muigamisi ja suuresti luisates: "Elektrit ka ei ole!" Selle peale tuli siis vastus: "No siis on ju iseäranis kurb, kui elektrit ka ei ole!"

Ja kui ma siis oma teed edasi astusin, pani see asi mind kuidagi mõtlema. Kas see on tõesti siis põhjus suureks kurbuseks, kui inimesel elektrit ei ole? Võib-olla see on lihtsalt soov oma elu teisiti elada, võib-olla on sellest suur õnn ja rõõm - olla sõltumatu. Pole muret, et elekter ära läheks. Ja ometi on ju inimesed aastasadu ilma elektrita elanud ja ka oma elud kõik elatud saanud. Nüüdse moodsa aja luksus on midagi seesugust, mida me võtame elu lahutamatu osana. Aga võib-olla see ei peakski niimoodi olema?

Eks veidi analoogne asi ole ka selle mu puuduva televiisoriga - ma tõesti tunnen ennast hästi ilma temata, ei tunne, et mu elu oleks selle võrra kuidagi vaesem. Ja jätkuvalt on mul käepärast seinast seina ulatuva ekraaniga loodusfilmiallikas - igal päeval, igal ööl ja toimib ka ilma elektrita - nimega AKEN (mis praegugi pakub imelist päikeseloojanguvaadet)!

Tahtmine mõtted välja öelda...

Telefon helises, võtsin vastu. Küsiti, kas mul on aega kuulata. Vastasin, et on. Järgmisena küsiti, kas tean ühte avalikkuselegi tuntud arsti. Vastasin, et tean. Siis küsiti, kas ehk olen Tallinna Televisioonis tema nõuandesaateid näinud. Vastasin, et ei ole, sest mul ei ole televiisorit. Siis küsiti, kas ehk olen tema nõuandeartikleid lugenud. Vastasin, et ei ole, sest lehte ka ei käi. Ja lõpuks siis jõuti asja juurde - et doktor on raamatu välja andnud ja et seda mulle nüüd siis pakkuda tahetaksegi. Kuni selle hetkeni polnud ma saanud võimalust välja öelda oma mõtteid - sellest, kuidas seesama doktor minu jaoks vastuvõetamatu väljaütlemisega mõned ajad tagasi üles astus ja seetõttu ei taha ma tema tegemistest ka mitte midagi teada. Sel hetkel, kui raamatust rääkima taheti hakata, sain viimaks aga sõna sekka öelda, et ma tõesti ei ole huvitatud. Õnneks siinkohal ka telefonikõne lõpetati.

Ma saan aru, et telefonimüüjate elu on raske, aga kuulamine ja teisel osapoolel rääkimise võimaldamine peaks ikkagi olema osa müügitööst. Eks ma saan aru, et selliste asjade soovimine on minu vildakas arusaamine asjadest.

Hommik postkontoris

Tänase hommiku esimene asjalik tegu oli mul minna postkontorisse - kaks pakki oli vaja teele panna. Ja kuigi ma enamasti ikka kulgen oma tüünes rahus igapäevatoimetuste keskel, kiskus tänane hommik konfliktseks kätte.

Esmalt muidugi olin ma ise kuidagi läbematu - kui mind saadeti paki jaoks sobivaid karpe otsima ja valik oli tõeliselt mannetu, küll liiga väikesed, küll liiga suured - ja kuidagi tekkis mingi trots sisse, et miks mind nõnda siis saadetud on. Halastas siis postitöötaja mu peale ja tuli mulle appi karpi valima. Sai siis leitud sobiv vahepealne suurus, mis oli kuskil kapi otsas ja mille ma siis oleks pidanud sealt kätte saama. Ja kui siis sobiv karp sai leitud, siis tahtis postitöötaja asju lihtsalt niisama karpi asetada. Arvestades, et tegemist oli CD-plaatidega, ei tahtnud ma tal seda teha lasta, palusin mullikilet pakki lisada - et asjad ikka tervelt kohale jõuaks. Ja kuidagi raskelt käis mul tema veenmine. Lõpuks pidin tagataskust ühe oma halva kogemuse, kus turvaümbrikus saadetud CD-plaat jõudis kildudena kohale, välja võtma - et see on see põhjus, miks ma sellise hoolega ja õrnusega asjade pakkimist saada soovin. 

Kuna see kõik võttis aga aega, siis tekkis teisi inimesi ka postkontorisse. Ja sain siis kohe mitu stseeni üksteise järele. Esmalt tuli kohale üks naisterahvas, asetas oma ID-kaardi teenindaja ette ega lausunud midagi. Teenindaja siis küsis arglikult, et mida too inimene soovib, kas isiku tuvastamist. Naisterahvas vastas seepeale, et soovib pakki kätte saada, et enamasti piisab sellest, kui dokumendi letile asetab ja juba teatakse, mida tal vaja on. Teenindaja siis ütles selle peale, et tegelikult on ikka mitmeid teenuseid, mida saab isikut tõendava dokumendi esitamise abil postkontorist saada ja et tema tõesti ei oska arvata, mis võiks olla mõne konkreetse inimese soov. Aga kui see siis selgeks sai, läksid need asjad jonksu ja sai naisterahvas oma paki kätte.

Seejärel saabus üks meesterahvas, kellel oli üle 20 kilo kaaluv sõudetrenažöör, mille ta oli internetikaubamajast tellinud ja mida nüüd tagastada soovis. Internetikaubamaja olevat oma teenuse osutamise tingimustes kirjutanud, et kauba võib tagastada postiasutusse. Postitöötaja aga hakkas seepeale rääkima, et neil pole isegi nii suurt kaalu, kuhu see pakk peale panna ja et nemad ei saa seda vastu võtta. Asi oli päris teravaks kätte minemas - meesterahvas pahane, et ta niisama lihtsalt ei saa kaupa tagasi saata, postitöötaja aga selgitamas, et neil konkreetses postkontoris pole selliseid ressursse, et sellise asjaga tegeleda. Mõlemad siis tükk aeg selgitasid omi seisukohti ja mõtteid. Ja üldiselt tundus, et probleemi tekkepõhjus on kuskil sootuks mujal ja nad tegelesid millegagi, mis oleks pidanud olema teenuseosutaja poolt läbi mõeldud.

Sinna arutelu vahele tuli veel üks vanem daam, kes soovis postiindeksite kohta küsida, et kas neid väljatrükitult kusagil on. Postitöötaja siis selgitas, et välja neid trükitud pole, aga et internetist saab ta välja uurida, aga et tal on just kliendi teenindamine pooleli ja et kui sellega ühele poole saab, siis saab ta vanaprouat aidata.

Läks siis vanaproua järjekorda seisma, aga kuna seal, veidi eemal minust ja meesterahvast, seisis veel üks naisterahvas ja vanaproua tema ette ennast seisma sättis (olukord, milles ka mina olen korduvalt olnud), siis läks sellel naisterahval vanaprouaga ütlemiseks - kuna vanaproua tema järjekorras seismist märkamagi ei teinud ja siis nad hakkasid vaidlema selle üle, kes ikka enne kohal oli ja kes vanem on ja kes keda austama peaks.

Umbes sellel hetkel sain mina oma pakkidega asjad ära korraldatud ja tulin tulema, jättes kogu selle draama kõik seljataha. Aga ise mõtlesin, et ei tea, kas täna on õhus mingi teravus, et ei saa kohe ilma, et konflikt konflikti otsas ja tekivad teised tõesti väikeste asjade pealt. Ja suur pühademürgel pole ju veel sugugi alanud. Ja sellest, et võikski inimesed üksteise vastu sõbralikud ja abivalmid olla, probleeme ühiselt lahendada, oli tänane hommik ikka väga kaugel. Või siis ongi Eesti elu nii närviline, et inimesed oma pingeid kõik üksteise peal maandavad.

kolmapäev, 2. detsember 2015

Vead minu loogikas

Ma saan aru küll, kuidas asjalood ja seisud on. Selle kõigega oli selgus majas juba ammu. Aga nüüd ma saan aru, et minu loogikas on üks suur viga sees. See viga, et ma oskan küsida neid küsimusi, mida keegi teine küsida ei taha ega julge. Või mille peale, arvatakse, et ma tullagi ei oskaks.

Mingi mõte ju pidi asjade juures olema, sellest ma saan aru. Aga, kui siiani pole mitte ühtegi sammu astutud selle mõtte realiseerimiseks, siis mida ma sellest kõigest arvama pean? Kui mina oleks samasuguses olukorras, siis oleks minu esmane huvi kõik asjad võimalikult kiiresti korda saada. Sellest tekibki üks järjekordne viga minu loogikas - et ma arvan, et teised inimesed võiksid tahta samamoodi käituda, nagu mina. Aga see pole sootuks mitte sedasi, seda saan ma ikka ja aina teada.

Oma vigase loogikaga pole mul aga muud peale hakata, kui vaid pead vangutada ja imestada. Ja muidugi, tuletades meelde üht umbes aastatagust lauset, võin ma taaskord tõdeda, et inimesed räägivad enamasti ikka iseendast. Nii kurb, kui sellise asja teadasaamine minu jaoks ka praegu pole.

Aega pole!

Kui ma vanasti olin uhke selle üle, et ma suudan aega väga efektiivselt kasutada ja seetõttu saan tehtud rohkem asju, kui teised - tühjalt jorutada ja niisama aega mööda saata mulle ei meeldi - siis viimase aja arengud on küll sellised, et juba ette tean, et ühel või teisel päeval, kuigi teoreetiliselt saaksin mingite asjadega tegeleda, mul aega lihtsalt pole. Kui vaadata neile päevadele kavandatud sündmusi, siis on aega küll, aga kuidagi on nii, et kui midagi on juba ühe päeva peale paigutatud, kipub see tühistama kõik teised selle päevaga seotud asjad. Eks ma reaalsuses ikka püüan mitme asjaga päeva jooksul tegeleda, aga nii kerge on minna seda teed, et ennast mingi asjaga välja vabandada, tuua see konkreetne asi ettekäändeks, et mõnest teisest asjast viilida.

Kust ja kuidas olen ma selle oskuse omandanud ja kuhu on kadunud minu suurepärane efektiivne ajakasutusoskus, selle kohta oskan vaid arvata, et eks see iseenda aja peremeheks olemise tulemus ole. Võib-olla olen saanud inspiratsiooni ka veidi teistsuguses kliimas ja keskkonnas elavatest inimestest, kes võtavadki asju rahulikumalt, rabelevadki vähem. Seda iroonilisem tundub mulle see, mis minu elus praegu toimub - tundub, et mina pean tulemuste saavutamiseks tegema rohkem tööd, kui teised. Selline on asjade seis, aga see kõik võib olla ka näiline.

Väikeste sammude haaval

Üle mitme aja olen ennast suutnud jälle asjalikuks sundida. Kuigi olen vahepeal tegelenud mitmete erinevate asjadega, siis põhilise käsil oleva projekti puhul on mu keskendumisvõime ja tegutsemistahe olnud täiesti nullilähedane. Pole olnud motivatsiooni, pole olnud jõudu, ikka on kõik teised asjad tundunud ahvatlevamad ja nii ma seda kõike muudkui edasi lükanud olengi.

Kuid nüüd, muutunud asjaolude valguses ja ka uue kuu alguses, olen siiski saanud ennast veidigi joone peale. Ja rõõm on tõdeda, et väikeste sammude haaval küll, mitte nii kiiresti, kui sooviksin, aga siiski kindlalt, astun soovitud suunas edasi. See, et on väikesed arengud ja võidud, juba iseenesest annab tahet ja jõudu juurde.

Helesinine taevas

Käisin õues jalutamas ja kui ei teaks, et praegu on detsembri algus, võiks arvata, et käes on suvi. Lihtsalt, see helesinine taevas, mis täna loodusel pakkuda oli, petaks niisama lihtsalt ära. Ja ega seegi suurt kaasa aita, et lumi praegusel ajahetkel puudu on.

Ja kui see taevas juba nii helesinine oli, üksikud pilveräbalad üle laotuse tormamas, siis leidsin ennast vaid taeva poole vahtimas, isegi sellest ei teinud ma suurt välja, et teel oli porilompe ja oleksin suurest tähelepanematusest neisse sisse jalutanud. Lihtsalt oli selline tunne, et vaataks ja vaataks ja vaataks veel, seda ilu, mida loodus pakub.

Pilvevaatlus oli suureks osaks sellest taevasse vahtimisest, kõiksugu tegelasi püüdsid silmad nende kujudest välja. Küll kuninglikke beebisid, küll inglisarnaseid haldjaid, küll poolkerakujulisi võrgustruktuure.

Ja kõige rohkem tundsin headmeelt selle üle, et ma saangi rahulikult jalutada, ilma mingi tormamiseta, ilma mingi sunni või suunata, lihtsalt, nautida õues olemist ja seda lihtsat rõõmu, mida selline tegevus endaga kaasa toob.

pühapäev, 29. november 2015

Naine otsustab!

Praeguse olukorra juures, kus kõik meessoost asjaosalised on oma arvamuse öelnud ja kõigega juba väga rahul, tuli välja, et seltskonnas leiduva naisterahva arvamust asja kohta pole veel saadud. Ja see kõik muudab mind ettevaatlikuks, sest kogemus ütleb, et kui sekkub naisterahvas, võidakse kõik pea peale pöörata. Ma ei tea, miks mul seesugune arvamus on, kas tõesti mingi varasema kogemuse pealt?

Aga, kuskilt kuklast tungis esile üks lugu, mida olen kuulnud. Lugu sellest, kuidas tuli üks aknapaigaldamise töömees ja rääkis kõik meesterahvaga läbi, kõik asjad said justkui lahendatud ja siis ütles ta omalt poolt, et enne, kui neile mõtetele pole pere naispoole nõusolekut saadud, tema midagi ette ei võta. Ja tuligi välja, loomulikult, et naispool arvas sootuks teistmoodi kõigest ja kui oleks esialgsete plaanide kohaselt kõike tehtud, siis oleks tulemus "vale" olnud. See nõue, et tuleb naispoolega läbi rääkida, tuli puhtalt kogemuse pealt.

Eks see ole teada fakt, et naised otsustavad, kõike ja alati. Lihtsalt niimoodi on, isegi siis, kui meestele tundub, et nemad on otsustavaks pooleks. Ja eks minulgi oli sel kevadel seitsme meesterahva pundis võimalik olla see naisterahvas, kelle peale otsustamise poolelt loodeti, aga ma lasin heal meelel meesolevustel ise otsusteni jõuda, mis siis, et need asjad võtsid neil tükk aega aega. Aga ma meelega hoidsin ennast tagasi, sest polnud minu asi ennast vahele toppida ja asju teiste inimeste eest ära otsustada. Eks ma saan aru, et tegelesin teatud mõttes sotsiaalse eksperimendiga - vaadates ja jälgides, mismoodi otsustusprotsess käib ja kuhu välja jõutakse, kui ei ole selget liidrit ja ka seltskonnas olev naisterahvas ei võta otsustamist enda kätte. Päris põnev oli see kõik!

reede, 27. november 2015

Käes on SEE aeg!

Täna, soovides kaubanduskeskusest korraks läbi astuda, sain aru, et juba on kätte jõudnud SEE aeg. Ja-jah, see aeg, kus pole mõtet kaubanduskeskuse poole vaadatagi - ikka on parkla autosid täis ja majas see kõikjal palju inimesi ja järjekorrad. SEE aeg kestab kenasti jõuludeni välja, võib täiesti muretu olla.

Ega siis polegi midagi muud teha, kui seda kõike arvesse võtta ja vältida seesuguseid paiku erilise hoolega, Soovitav oleks üldse neist aga kaugele eemale hoida, sest ei ole ju vaja oma aega seesugustes kohtades raisata.. Või siis tõesti, kui on vaja, valida kas varahommikused või hilisõhtused külastusajad.

Andke mulle süstalt!

Kentsakas on minna apteeki ja soovida süstalt osta. Avalikult seesuguseid asju riiulitele välja pandud pole. Eks vist selleks ikka, et kontrollida, kas mõtled tõesti tõsiselt oma soovi süstalt saada. Või siis seepärast, et muidu nad varastataks ära.

Igal juhul sain teenindajale esitatud küsimuse peale suhteliselt tõreda vastuse. Kui siis selgitasin, milleks mulle süstal vajalik on, muutus teenindaja veelgi agressiivsemaks. Ja üldiselt olin juba seda meelt, et see asi tuleb jätta. Aga vaatamata sellele, suutsin viimase hetkeni vastu pidada ja saime siis kuidagi ikka niimoodi, et mina sain oma soovitud süstla.

Kuid see kogemus pani mind mõtlema, kas tõesti on süstla ostmise soov midagi nii teistsugust, et see müüjas mingi teise reaktsiooni esile kutsub. Või kas ei sobinud talle, et ma ei taha meie niigi ülekoormatud meditsiinisüsteemi tülitada ja tahaks oma hädadega ise hakkama saada.

Süstla ma igal juhul sain ja teadmise, kuidas üks tavaline süstlaküsija koheldud saab. Loodetavasti oli see erand, sest apteegitöötajaks ei tohiks ju ometi olla inimene, kellel võiks mingid eelarvamused tekkida ja ta neist lähtuvalt käituma peaks asuma.

kolmapäev, 25. november 2015

Draamat peab ikka olema!

Täna, kui sattusin ootamatult draamaalge tekitajaks, sain aru, et minust ei ole draamaelu elajat. Mulle meeldib rahu ja vaikus, mulle meeldib sujuv suhtlemine ja mõnus olemine. Draama pole minu teema, kohe üldse mitte. Ja eks ma tean väga hästi ka seda, et minu draamatundlikkuse taga oli eelnev kogemus. See, milliseid draamasid ma olen näinud ja millise alge ma sellestki hetkest välja lugesin.

Eks ma saan suurepäraselt aru sellest, et ma olen ära hellitatud, et minu igapäevaelu on liiga probleemi- ja konfliktivaba, et elu tahab mulle ikka pakkuda teravust ja vürtsi juurde. Muidu ma äkki ei saagi õiget elumekki tunda. Muidu lähen ehk täiesti puhta ja puutumatuna sellest elust läbi. Pole lugu, eks seda kõike ole elu jooksul juba saadud ka - draamat, vürtsi ja teravust. Aga praegu on küll selline tunne, et tahan (või pigem vajan) tüünust ja tasakaalu.

teisipäev, 24. november 2015

Mitte ainult naiste privileeg

Kuulasin täna ühe meesterahva juttu sellest, kuidas tema arvab, et ühele endast lugupidavale meesterahvale pole sugugi kohane see, et ta mõned asjad ära unustab ja siis loodab, et kõik teised peaksid tema eest tekkinud olukorra lahendamiseks midagi tegema. Et kuidas saab üks meesterahvas seesugune olla?

Mina kostsin siis selle peale, et ega see pole siis mingi ainuüksi naiste privileeg õitseda ja õilmitseda ja pea laiali otsas ringi käia. Meestega võib seesuguseid asju ju samamoodi juhtuda - mis iganes siis pole ka selle põhjuseks, et neil pea laiali otsas on ja nad olulised asjad ära unustavad.

Ja siinkohal tuleb mulle muidugi meelde, kuidas ma ise just nädalajagu aega tagasi võtsin kasutada üht enamasti meestele omistastavat privileegi. Jah, minu seekordne tegu on jah pigem omane meestele, naisi peetakse sellel teemal kuidagi pühadeks ja puutumatuteks. Aga mina ei häbenenud midagi, sest iseäranis tuleb aus olla ju iseenda vastu - olen siis selline, nagu olen.

Aitäh, et läbi astusite!

See lugu on eilsest kogemusest ja sellest, et mina oma praeguses tundlikus olekus osutusin iseäranis tundlikuks selle suhtes, et teised inimesed ennast mulle selga ja külge suruvad.

Lugu seesugune, et sai käidud ühel muusikasündmusel ja kui see siis läbi sai, oli muidugi vaja garderoobist oma riideid kätte saada. Ja kuidagi oli tänane publik, enamasti vanemaealine, enamasti naisterahvastest koosnev, selline, et suur osa inimesi mitte kuidagi ei tajunud oma mõõtmeid või ei teinud välja sellest, et nad teiste inimestega kokku puutuvad.

Kui juba hakkas tunduma, et kõik saab laabuma, ja seadsin ennast garderoobijärjekorda, siis sain ühel hetkel tunda, kuidas minu taga olev naisterahvas, mitu korda pidin ikka üle vaatama, et veenduda, kas sain õigesti aru, et tõesti on tegemist naisterahvaga, ennast mulle selga surub. Kui ma siis eemalduda püüdsin, surus ennast minu teiselt küljelt mööda üks meesterahvas ja veidi aja pärast umbes samasuguse jõuga üks naisterahvas. Ja siis ma tundsin, et ma enam ei suuda, astusin järjekorrast välja, sest ma enam ei suutnud taluda seda, et minust läbi astutatakse.

Astusin siis veidi eemale ja ootasin, kuni järjekord kadus ja läksin alles siis teenindajale oma numbrit andma. Sest ma tõesti enam ei jaksanud seda sunnitud füüsilist kontakti teiste inimestega taluda. Kuhu oli neil nii kiire ja miks nad pidid seda kõike väljendama vaid füüsilise eneseväljenduse vormis? Eks ma saan aru, et see oli minu jaoks omamoodi šokk ja ilmselt peaksin ma ennast seltskondlikus transpordis karastamas käima, tipptunnil, soovitavalt. Oh, hea elu hellitused on mu nii õrnaks teinud, saan ma aru.

See tuletab mulle meelde ühe loo, mis juhtus meil kunagi ühe mu sõbrannaga. Seisime teineteisest umbes poole meetri kaugusel ja jutustasime omavahel. Ja kuigi meievaheline kaugus polnud sugugi suur, leidis üks inimene siiski, et tal on vaja meie vahelt läbi astuda. Sõnad, mis talle järgi saatsime, olid: "Aitäh, et läbi astusid!"

pühapäev, 22. november 2015

Elu ikka tembutab...

Üks tegelik vaade inimesele külje pealt, millele lisandus seesama vaade sellesama külje pealt ühes unenäos, mis omakorda tipnes ühe väga sarnase inimese külje pealt vaatega. Elu-elu, mis tembutad sedasi? Ja kuna see viimane vaade oli nii tuttav, siis ei saanud ma ennast mitmeid kordi, loomulikult võimalusel, seda käepärast olevat vaadet nautimast. Asi kippus lõpuks juba päris imelikuks kätte, sest see tundus juba teise inimesi ahistamisena. Kuigi, eks kujutlusvõime oli see, mis pani mõtted teatud suunal tööle. Ja ühel hetkel oli küll see tunne, et astuks inimesele ligi ja seletaks talle kogu olukorra kenasti ära. Aga sellist julgust mul enda seest küll leida ei õnnestunud.

Kõnekas aga selle kõige juures on see, et oli üks hetk, kus toimus see, mis on aset leidnud "originaaleksemplariga" kokku puutudes - silmast silma vaadates ei saa enam aru kus oled ja miks.

Kui elu samasuguse hooga tembutamist jätkab, siis võin ma varsti oma mõistusest ja igasugusest mõistlikkusest ilma jääda...


laupäev, 21. november 2015

Ja see oligi kõik?

Kõik on ju õige. Seda, mida lubati, ka tehti. Selle vastu ei saa mitte keegi vaielda. Kõik on vägagi korrektne. Aga kas tõesti siis see oligi kõik? Kas siis tõesti polnudki mitte midagi enamat? Ja kui see oligi kõik, siis missugused järeldused ma sellest tegema peaksin?

Huvitav on see, kuidas inimesed võivad asjadest ja olukordadest erinevalt aru saada. Huvitav on seegi, milliseid järeldusi võib nende pealt teha ja millised eeldused võivad neist tekkida. See, kuivõrd ekslik see kõik on, selgub loomulikult alles hiljem.

Eks ma tean ka, et ma vist ilmselt ruttan sündmustest ette, aga aeg on see, mis halastamatult tiksub. Ja ühel hetkel võib see kõik läbi olla, enne, kui keegi üldse aru saab, mis toimus.

Lihtsalt, nõnda ma arutlen...

reede, 20. november 2015

Inimesi segadusse ajada

Täna oli selles suhtes ajalooline päev, et sõitsin esimest korda uute rongidega (ma olen nende peal käinud varemgi, aga täna siis olin ka reisijaks). Kuna mul oli üks plaan, mis tänasesse sunnitult autovabasse päeva imehästi sobis, siis vaatasin, et kombinatsioon jalutamine-rongisõit sobib ideaalselt. Graafikuid vaadates leidsin, et selline ringiliikumiskava on justkui minu järgi seatud.

Ja kui ma siis olin rongipeatusesse jõudnud ja siis rong tuli ja ma selle peale astusin ja piletimüüja minu juurde jõudis ja ma talle oma soovi ette vuristasin, siis sain piletimüüja ikka korralikult segadusse aetud. Vaatas mind ja kontrollis üle, et kas ta sai ikka õigesti aru. Siis küsis justkui enda käest, et kust see rong tuleb ja kuhu läheb. Ja eks ma siis kinnitasin talle üle, et tal on õigesti meeles praeguse rongi marsruut, aga et mul on plaan selle rongiga sõita Tallinna kesklinna ja siis sealt teise rongi peale ümber istuda, et siis sõita oma soovitud sihtkohta ja sealt siis pärast sama loogika kohaselt ka tagasi tulla. Kui me selle kõik selgeks olime saanud ja isekeskis siis parajalt tekkinud segaduse pärast naernud, saingi vajaliku päevapileti, et oma esimesest uute rongidega sõidu pärast maksimum võtta.

Ja kõik toimis suurepäraselt - Eestis ikka on asjad paigas, pole mingit Prantsusmaale, minu viimasele väga jubedale rongidega seotud kogemusele toetudes, omast rongide hilinemist ja ärajäämist. Kõik 4 rongi, millega sõitsin, väljusid ja jõudsid kohale graafikujärgselt. Tean-tean, et rongidega on probleeme olnud, aga täna oli kõik kenasti omal kohal. Ja kõige suurem heameel on mul selle üle, et mul õnnestus vältida Tallinna linnatransporti, jalutamine ja rongisõit selle asendusena oli ikka üks väga suurepärane tegevus, isegi tänases veidi udutavas ilmas.

Jalakäijaid alla ajada

Tänane hommik pakkus mulle seda võimalust, et sain proovida Tallinna linnaliikluses autojuhina hommikusel tipptunnil hakkama saada. Ja kohe sain aru, et ma olen ikka maalt ja hobusega.

Ma tõesti kulgesin omas mullis, sest asusin teele kohalejõudmiseks vajaliku ajavaruga ja ega ma tegelikult ei pidanudki minuti pealt kohal olema, öeldi, et hommikupoolikul võiks see kohalejõudmise aeg olla. Niiet, kiiret polnud mul kuhugi. Ja seetõttu ma ilmselt ka ei hoolinud tavalisest linnakiirusest, kus spidomeeter peab kindlasti 60 km/h näidu kohal seisma. Aga see selleks, sellest kõigest sain ma aru alles hiljem, kui kõik see, mis juhtus, juba juhtunud oli.

Lugu siis seesugune, et oli üks kaherealine pööre kahest reast kahte teise ritta, mina äärmises reas, vaatasin, et mahuksin kenasti mööda sisemises reas pöörajatest, kes ei tahtnud sisemisse ritta ära mahtuda. Manöövri tegin siis seesuguse möödapõikemise tõttu vähe aeglasema. Kuna aga minu ees avanes rida oli tühi, siis oleksin ju kohe pidanud pedaali põhja vajutama. Aga, kuna ühes teises kohas Tallinnas on täpselt samasuguse loogikaga ülekäigurada, kust autode vahelt võib jalakäija teise auto varjust välja tulla, siis nähes seesugust ülekäigurada enda ees, ei kiirendanud ma sugugi. Hea oli, et ma seda ei teinud, sest oligi sealsamas kohas, hämmastaval kombel, üks jalakäija teed ületamas. See aga ei takistanud sugugi minu taga oleva kaubiku juhti signaali andmast.

Ma ei tea, kas minu taga oleva auto juht ei näinud seda jalakäijat või ei hoolinud ta jalakäijast sootuks, aga sellel hetkel, kui ta siis mõned tänavad hiljem minu autost mööda vuras, saatis ta minu suunas hävitava pilgu.

Ja nõnda ma saingi aru, et see, et jalakäija kuskil teel on või on ülekäigurada, kus võib mõni teed ületav jalakäija olla, on minusuguste inimeste ilmselge hälve, et neist kõigist tuleks lihtsalt üle sõita. Ja see, et linnaliikluses rahulikult toimetad, on jälle teistmoodi hälve. Selle tabasin ära, kui kõik toimunu mu teadvusesse jõudis. Suurt heameelt tundsin ma selle üle, et minul pole vaja kuhugi kiirustada ja saangi õilmitseda selle närvilise liikluse keskel. Minu kiirustamishetked on seotud sootuks teiste kellaaegade ja sündmustega. Õnneks pole hommikune tööleruttamine üks neist.

kolmapäev, 18. november 2015

Las ta olla...

Hakkasin juba sõnu ritta laduma. Jälle oli üks mure, millega oli vaja tegeleda. Ja siis kustutasin kõik kirjutatu juba ära. Mõtlesin: "Las ta olla! Ei ole vaja inimesi oma muredega tülitada, kui on võimalik neile muredele ka mujalt lahendusi leida!" Eks ta tõsi ole, väga kahe otsaga asi. Ühest küljest anda märku usaldusest ja sellest, et hindad teise inimese arvamust. Teisest küljest aga see, et milleks inimest eemale tõmmata tema enda muredest ja lisada niigi raskesse koormasse veel mõni enda oma. Seekord siis otsustasin sedapidi, eks mõni teine kord jälle teisiti.

Estonian Airist

Nüüd on siis oma 1,5 nädalat mööda läinud sellest ajast, kui Estonian Airiga ühele poole saadi. Ja kuigi see oli justkui osake meie rahvuslikust uhkusest ja mina olen ennast ikka pidanud inimeseks, kes on uhke eestlaseks olemise üle, pean siiski tõdema, et ettevõtte kui sellise tegevuse lõppemine (tean-tean, et asi on veel õhus ja lõpuni selget pole siin midagi) ei muutnud minu jaoks suurt midagi. Ma ei räägi siinkohal üldse riigi kui omaniku tegudest, poliitikute otsustest ja valikutest (eks see, et midagi seesugust juhtub, oli juba ju varem teada - avalikultki oli teada antud mitu ettevõtet Estonian Airi asemele luuakse). Ma räägin siinkohal sootuks kliendi vaatekohast lähtuvalt. Ma ei olnud aastaid juba Estonian Airi juurde oma valikutega jõudnud - ikka olin valinud pigem Lufthansa - sobivad lennuajad ja ühendused, lisaks veel mõistlik hind ka. Inimene paratamatult loeb oma rahakotis raha ja teeb oma otsused selle järgi. Kurb on see, et isegi teistele ei õnnestunud mul Estonian Airi pileteid osta, kuigi otselennud soovitud kohtadesse olid olemas. Aga taaskord sai otsustavaks hind - ümberistumisega reisid olid oluliselt odavamad. Ja nõnda olen minagi üks neist, kes on süüdi Estonian Airi tegevuse lõpetamises, aga midagi pole parata, ei jaksanud minagi piisavalt panustada tema toimetustesse.

Aga, ühe südantsoojendava loo Estonian Airiga seoses võin ma ju siia siiski kirja panna. Ma ei mäleta, mis aastaarv võis olla ja kustkohast ma koju tagasi tulemas olin, igal juhul oli lugu selline, et Helsingis streikisid lennujuhid ja seetõttu Estonian Airi viimane õhtune lend enam Tallinnasse ei tulnud, öö tuli mul mööda saata Helsingis. Ja anti mulle siis valida, et kas ma tahan laevaga koju minna või ootan järgmise päeva keskpäeva paiku tulevat lennukit. Ma, olles lennujaama piirkonnas ja seal ka ööbides, otsustasin, et olgu see logistika siis kõik ühes kohas koos ja seetõttu valisin lennureisi. Ja järgmisel päeval siis, kui polnud veel sugugi kindel, et ma lennukiga koju saan, nähes Estonian Airi Fokkerit (ja-jah, see lennuk, millega pigem ei tahtnud lennata, vaid oleks ikka tahtnud mõnda suuremat) maandumas Helsingi lennuväljal, läks ikka südame alt soojaks küll ja oli täpselt selline tunne, et omad tulid mind koju viima.

Ja praegu meenus mulle üks teine lugu. Eks nad kõik on ikka sellised ootamise lood. Amsterdami lennujaamas, kus oli paarisentimeetrise mahasadanud lume tõttu täielik kaos (veel suurem kaos oli kogu Hollandi rongi- ja ka muus liikluses, aga hakates varakult lennujaama poole liikuma, jõudsin siiski soovitud ajal kohale) ja siis 4-5-tunnise ootamise järel siiski sai Tallinna poole teele asutud ja piloot vabandas viivituse pärast - et neile ei antud maandumisluba. Jah, eks meil teine kliima, teised olud ja isegi meil tuleb talv ootamatult. Ja seegi kord oli see tunne, et tahan ära koju, ja taaskord oli selleks kojutoojaks Estonian Air.

Ja sellest pole vist mõtet üldse rääkida, et mõnikord, kaua Eestist ära olles ja tagasi tulles, on ikka pisar silmas küll, kui maapind paistma hakkab ja lennukirattad maad puudutavad. Süda läheb korralikult härdaks küll, kallis on see maa mulle, väga kallis.

Inimene harjub kõigega...

Vaatasin ja kuulasin kõrvalt, kuidas üks inimene, kellele on alati palju antud ja enamasti heast südamest, oleks näpud taha ajanud veel mõnele asjale, mida tal vaja läks. Ja hakkasin siis selle asja peale mõtlema. Et inimene harjubki kõigega. See konkreetne inimene on harjunud sellega, et talle antakse kõike, mida ta soovib, enamasti lahkelt ja heast südamest. See konkreetne asi, mida ta aga sel hetkel endale tahtis, oli küll selline, et minul tekkis mõte, et mingu poodi ja ostku see asi endale. Ega see rohkem kui paarkümmend eurot ei maksa, ma arvan. Ja ega tegelikult polegi see summa oluline, oluline on minu arvates see, et inimene, kes on harjunud saama, peab loomulikuks niisama saamist ka nende kohtade peal, kus ta peaks ise endale vajalikud asjad soetama, piisaks vaid korra poes käimisest.

esmaspäev, 16. november 2015

Vajadus ikkagi olemas

Kuigi mind on väidetavalt vabaks antud, tundub, et siiski pole seda teha suudetud. Kuigi vajadus on justkui tühistatud, on ta siiski ikkagi olemas. Need mõtted kumavad läbi sõnadest, mida öeldakse. Eks ole jah probleem, kui on olnud keegi, kellele toetuda, on keegi, kes on alati valmis olnud aitama. Ja nüüd korraga pole seda inimest enam, nüüd korraga on selle inimese prioriteedid sootuks mujal. Ja sinna juurde see moraalilugemine, et mis juhtub siis, kui ma jätkan seda teed, mille olen valinud. Eks ma siis selgitasin, et ma ise olen selle tee valinud ja seetõttu ka valmis tagajärgedega silmitsi seisma. Igaüks teeb oma eluvalikud ise ja minu valik on praegu olnud selline.

Piiramatud ressursid!

Lugesin, mis mulle kirjutati. Lugesin, ega suutnud kuidagi ära imestada. Aga, eks inimesed ongi erinevad. Igaüks vaatab, kuidas ise saab ja oskab. Aga, et piiratud ressursside olukorras käituda nii, nagu ressurssid oleksid piiramatud, selle peale hakkab ikka tulla.

Mõtlen selle peale ja vangutan pead. Energeetiliselt on asi aga õige - sest ega see ei ole kooskõlas selle kõigega, mis tegelikult olema peaks. Ehk siis, pole seal seda rõõmu ja lusti, mis olema peaks, seal on vaid mälestus raisatud ressursi(de)st.

Ja kõik see kinnitab veelgi enam minu arvamust, et ma tegin õigesti. Sest kui asjalood on sellised ja asjadesse sedasi suhtutakse, siis ongi tulemused täpselt sellised - ikka ja alati tegutseda, nagu oleks piiramatud ressursid käes, enda omasid väga varmad märkama, teiste omasid mitte hetkekski. Südamerahustuseks tegin ühe kalkulatsiooni ka ja sain ikka oluliselt suuremad numbrid, sest lihtsalt mõtlesin, et panen asjad perspektiivi ja see oli ikka päris kena avastus, et niimoodi võivad need asjalood olla.

reede, 13. november 2015

Üks ja teine

Suutsin silmanurgast ära fikseerida tuttava kuju. Ja siis vaatasin, et kas ma nägin õigesti. Ja siis, kui vaatasin, nägin veel ühte tuttavat kuju. Kui oleks ajaratast tagasi keeratud kuskil kahe aasta jagu, siis oleks see vaatepilt mulle reaalsena tundunud. Praegusel hetkel aga tundus selline kooslus minu jaoks kummaline. Muidugi tekkis mul ka rikutud mõtteid - et kui üks ja teine ja sedasi koos ja sellisel kellaajal sellises kohas, siis peab ju midagi juhtunud olema. Teades taustsüsteemi lootsin ma siiski, et see niimoodi pole. Aga, mine tea, elu teeb ikka oma vigureid ja keegi ei tea kunagi, mis järgmisel hetkel juhtuda võib.

Selline vaatepilt aga pani mind mõtlema, et mõnikord võiks märkamata jätta, sest tegelikult ei ole ju minu asi nähtu pealt mõttearendusi teha ja arvatavasti kõigest väga valesti aru saada. Ja nõnda arvangi, et oleks oluliselt lihtsam, kui ma poleks märganud.

Olla oodatud

Üle poole aasta oli paus sees olnud. Palju oli vett merre voolanud. Ja täna siis jätkus kõik. Üllatav oli see, et kõik olid oodanud seda aega ja kuidagi justkui väga ühtse seltskonnana jätkatakse seda rutiini. Päris huvitav on see, kuidas millestki, mis tegelikult midagi väga tähendama ei peaks, võib saada midagi olulist. Tänase päeva valik pakkus siis võimaluse tunda, et olen oodatud. Sellesse paika, sellesse seltskonda. Üllatav, seda võin ma tõdeda. Aga tegelikult, ka päris meeldiv.

Ju siis polnud õige asi

Kui teha mingi otsus ja talitada selle kohaselt, siis tuleb ka tagajärgedega silmitsi seista. Mina tegin otsuse suhteliselt suures sundseisus olles, see, et ma ise selle seisu - oma mõtlemise ja kahtlustega - tekitanud olin, on vist sootuks teine teema.

Vahepeal aga asjaolud muutusid, need asjad, mille laabumises ma kahelnud olin, hakkasid korraga edasi liikuma, kõik läks taaskord käima ja lootus tuli tagasi. Ja selles valguses hakkas see meeleheitlikus olukorras tehtud otsus juba valena tunduma, hakkasin selles kahtlema. Lisaks veel see, et mul oleks olnud nii palju lisatingimusi, et kõik toimima saaks. Vahepealne aeg on olnud väga hea selleks, et aru saada, mida ma tegelikult soovin.

Täna siis sain teada, et elu on selle valiku minu eest ära teinud, minu tehtud valiku tühistanud. Ja kui ma siis selle "otsuse" läbi lugesin ja selle peale veidi mõtlesin, siis sain aru, et võib-olla polnudki see see õige asi. Sest, lugedes seda, mida mulle kirjutati, sain aru, et mul ei oleks selliste inimestega, kes raamidest väljaspool minna ei oska, mitte midagi teha. Ja see polegi minu jaoks õige koht, sest mulle on vaja avarama maailmapildiga inimesi. Ja eks teatud mõttes tuli peale ka see mõte-tunne, et otsustajad tegelikult ei tea, millest nad ilma jäävad, millisest võimalusest. Aga, üldiselt on mul praegu küll hea meel - et ma vähemalt proovisin ja et ma ise ei pidanud olema see, kes peab, muutunud oludes, andma eitava vastuse või siis jaatava vastuse teatud tingimustel.

Väärtustest

Lugesin lehte ja avastasin ühe huvitava artikli. Inimesele, kellega minulgi on olnud kokkupuuteid, sai osaks avalik tunnustus. Ja vaadates, mis valdkonnas, pani see asi mind küll pead vangutama. Kui selline inimene, kes teisi inimesi ei väärtusta, saab tunnustatud haridusvaldkonnas, siis on siin maailmas küll midagi täiesti viltu. Ja kuna minu kokkupuuted selle inimesega on olnud sedalaadi, et avatult ja otse suheldes olen kogeda saanud vaid mõnitamist ja põlgust, siis ma isegi ei taha teada, millist mõju see inimene haridusvaldkonnale avaldanud on.

Ja korraga tuli mulle meelde, et seesama inimene on seotud ühe teise inimesega minu minevikust, kellele on, alati, olnud omane samasugune käitumine ja kes ometi on olnud pidevalt laste ja noortega tegelemas. Mina tema vaimse terrori all ei murdunud, küll aga on mul praegu võimalik tema peale mõelda just sedasi - vaatamata sellele, mida oled korda saatnud, on minust saanud tugev ja teotahteline inimene, aga võib-olla just selle kiuste, seda, mida sa tegid, olematuks ei tee ja see lihtsalt näitab seda kui väike inimene sa oled. Samasse kategooriasse läheb ka seesama tunnustatud haridustegelane.

Aga sellise tunnustamise teema paneb mind mõtlema, et millised on siis need väärtused, mida meie haridusmaastikul propageeritakse? Inimesed, kes tunnustatud saavad, peaksid ju ometi kandma neid väärtusi? Kui nii intensiivselt räägitakse kiusamisvabast koolist ja lasteaiast, siis kuidas saab tunnustada inimest, kes oma ellusuhtumiselt on juba kiusamisega tegelemas?

neljapäev, 12. november 2015

Oligi selline suund?

Mõnikord on nii, et tunnen ära asjad, mis on head ja ilusad. Ja kui tean ka inimest, kes nende loomise taga on, siis ikka vaatan ja imetlen ja ütlen ka oma head sõnad loojale. Kuidagi käib minu jaoks selle asja juurde ka see, et inimene ikka maksimaalselt panustab, et ta annab endast parima.

Sel kevadel sattus mu kätte ühe looja toormaterjal ja mulle tundus, et see pole nii hea, kui olla võiks, et mõned kohad on vahvad ja toredad, aga on jälle teised kohad, kus teema vajub ära. Ei saanud ma seda arvamust vaid enda teada jätta, andsin ka loojale teada. Tema vastusest tuli välja, et need kohad, mis ma välja peilinud olin, olidki olnud tema jaoks kõige raskemateks, aga ümber ta teha midagi ei plaani. Eks jah, looja ja loomisega on ikka see, et enda jaoks peab asi õige olema. Looming ongi selline, aga minu jaoks oli üllatav see suhtumine, mida tabasin. Iseäranis hämmelduma pani mind see, et selle asemel, et ise luua, soovis looja kasutada kellegi teise loomingut.

Nüüd aga sain kogeda selle looja uuemat loomingut ja sain aru, et see, mida olin tunnetanud juba sellekevadise loomingu juures, on nüüd siis tõesti selline suund. See, mida on püütud vältida, on nüüd siis käes. See, mis on olnud oluline, on nüüd täiesti olematu. Ma tõesti loodan, et see on praegu vaid hetkeline kõrvalekalle, et teada-tuntud headus ja kvaliteet taastub.

Kohatu võrdlus

Kui olin omapoolsed argumendid lauale pannud, sain põhimõtteliselt selle tulemuse, mida soovisin. Aga sinna lisati vastukaaluks võrdlus, mis oli täiesti kohatu. Ma tundsin, et mul pole mõtet vaidlema hakata. Masstoodang versus käsitöö. Eritellimus mitmete erilahendustega ja stamplahendused ilma igasuguse paindlikkuseta. Ja kui ma praegu mõtlen selle peale, millest jutt on, ei puudutanud suurem osa tehtud asjadest isegi seda, millega võrreldi.

Kui ma mõtlen kogu sellele kontekstile, siis ongi tegemist valikute küsimusega. Ma pakkusin võimalust ise teha ja toimetada. Seda võimalust ei kasutatud, see võimalus jäeti kõrvale, lihtsam oli minul neid asju teha lasta. Ma võiks selle juurde lisada selle mõtte, et võrreldes minu tehtud tööga kulukski teisel inimesel selle jaoks, täiesti realistlikult, neli korda rohkem aega. Ehk siis, tegemist ongi puhtalt ajalise arvestusega - kas teha midagi ise või lasta seda teha kellelgi teisel.

Ma üldse ei räägi sellest, milline oleks see tulemus olnud sellel juhul, kui neid isetehtavaid asju olekski ise tehtud. Ma ju nägin neid isetehtud asju küll ja mina ei saa sellist asja endale lubada. Lihtsalt, mind võib ka üks väike detail, mis kusagil on viltu või pole maksimaalselt tehtud, väga häirida. Sellest saan ma aru, et ma olen ikka mõnel hetkel täiuslikkuse tagaajaja, aga teha pole midagi, sest nii ma just toimetan. Ja sellel teemal on viimase aja suurimaks komplimendiks lause: "Ma usaldan sinu head maitset!"

Aga, ma võin rahul olla sellega, mis ma tegin, millise tulemuseni jõudsin. Ja endale pole mul ka mitte midagi ette heita, õppida saan ma aga kõigest toimunust küll. Lisaks muidugi hulgaliselt lisandunud oskustele. Ja kuigi see jutuks olev kohatu võrdlus võiks olla võetav suisa solvanguna, jätan ma seegi kord sellele selles valguses reageerimata.

kolmapäev, 11. november 2015

Minul ikka juhtub...

Elu ikka pakub mulle, peaaegu igal sammul. Tänagi, mõeldes vaid selle peale, et ooperipiletite järel Estonia kassas ära käia ja selle teadmise-sooviga kohale minnes, ei oodanud ma sugugi seda, mis seal toimus. Tuli välja, et Estonias on täna töövahetuse päev ja selle tulemus oli, et teatridirektor ise oli piletimüügiga ametis. Ja kuna tundus olevat ka mingi teine sündmus käimas, siis oli piletisaba ikka päris korralik. Loomulikult toimus teenindamine vähe aeglustunud tempos, aga ega mul kiiret olnud ja seda oli huvitav vaada ja kuulata, mis inimesed sabas rääkisid (ma tean, et pole viisakaid teiste jutuajamisi pealt kuulata, aga ma ei oleks ka ilma selleta suuresti saanud).

Ise aga muidugi imestasin, et kuidas minul ikka seesugused asjad õnnestuvad. Mul oli võimalus minna eile või siis valida homne või ülehomne päev, aga kuidas langes siis minu valik tänasele päevale?


teisipäev, 10. november 2015

Täielik rahu

Kui ma seda hetke ette kujutasin, siis oli kõik hoopis teistmoodi. Nüüd, kui see hetk siis möödas on, võin tõdeda, et sellist seisu poleks ma sugugi oodanud. Seda, et minus valitseb täielik rahu. Seista kindlalt iseenda eest, jättes ka teisele osapoolele võimaluse tunda ennast võrdse partnerina. Saades aru ja mõistes, mis seis on, milline on olukord. Lihtsalt, inimlikult, mõistlikult, võttes oma positsiooni sisse ja pakkudes võimalust kompromissiks, kui see, mis peaks aset leidma, kuidagi juhtuda ei saa.

Nälg, muusikanälg

Mu plaadimängija ketrab juba mitmeid päevi ühte plaati. Ja kuigi selle peal on terve rida suurepäraseid lugusid, on seal kolm sellist laulu, mis tekitavad minus näljatunnet, muusikanälja tunnet. Iga kord, kui neid kuulan, iga kord tahan neid aina uuesti kuulata. Siiani olen seisnud vastu kiusatusele teha need kolm lugu elektrooniliseks, et saaks neid ikka ja aina üksteise järel kuulata. Ja Youtube'is, nagu ikka, parimaid palasid ei ole. Ka see on üks põhjus, miks minna plaadipoodi ja rõõmustada endale plaat, selle rõõmustatud plaadi üle tunnen igal juhul väga head meelt!

Huumorit peab ikka olema!

Vaatasin oma postkasti rämpsposti osa ja avastasin hea huumoriga kirjateema: Puhkus kahele Tallink Hotel Rigas / Tasuta Omniva transport. Ja see pani minu mõtte muidugi tööle - kuidas võetakse siis kaks inimest, tehakse neist postipakid ja veetakse nad postiautoga siis Riiga kohale ja tuuakse tagasi ka, samamoodi postiautoga. Asi see siis pole selline asi ära toimetada.
 
Eks selliseid toredusi tuleb ikka ette - et esialgne mõte läheb tegutsemise käigus kaduma või saab mingi hoopis uue varjundi. Aga tore on, et selliseid asju juhtub - saab mõnusasti kõkutada ja film läheb silme ees ka käima. 

pühapäev, 8. november 2015

Sain, mis tahtsin

Tahtsin värvi saada ja nüüd siis sain, korraliku sahmaka. Täielik pillerkaar läks lahti. Vaat sedasi võib mõnikord minna, kui on soove, mida elu võiks täita. Muidugi olen selle värvikirevusega väga rahul. Kuskil kuklas tiksub aga teadmine, et peaksin selle hetke, siin ja praegu, meelde jätma. Et siis, kui mul edaspidi kipuvad mingid teised mõtted pähe, oleks mul see hetk võtta, et meelde tuletada seda, mis on oluline, mis on tähtis ja mis on väärtuslik.

Iseenda jaoks võõras

Seda, mis ma tegin, enam tagasi võtta ei saa. Sellega pole miskit peale hakata. Ja kuigi sel hetkel tundus see kõik, mis ma tegin, täiesti loomulik, mõtlen praegu, et kas see tõesti pidigi olema see, mida ma teen. Ja korraga sain aru, et selle teo läbi tundun ma iseendale võõras. See polnud selle inimese tegu, kelleks ma ennast pidanud olen. Võib-olla oleks see läinudki minust puutumatult mööda, aga üks kõrvalpilk andis mulle selle vaate, mida ma ilmselt vajasin, selle arusaamise, kuhu olin oma teoga läinud. Kuna tehtud tegu enam olematuks ei tee, siis võtan seda kõike kui õppetundi ja püüan tulevikus selliseid tegusid vältida.

Üllatuskülaline

Ikka on need olnud tihased. Tulevad mu aknast sisse kaema, kuidas ma elan, mis mul siin toimub. Täna tuli üllatuskülaline - tuttavaid helisid kuuldes tõstsin pilgu ja nägin, et järjekordseks külaliseks on rähn, seisab ja vaatab aknast sisse, mis elu ma siin elan. Tore, et linnud nii kenasti ikka mul silma peal hoiavad ja käivad justkui tere ütlemas.

reede, 6. november 2015

Ükski emotsioon pole lubatud

Kuna mu seis on praegu selline, nagu ta on, siis ei ole mulle lubatud mitte ükski emotsioon. Ei ole mul lubatud üle mõistuse rõõmustada, ei ole mul lubatud nutta, ei ole mul lubatud südamest naerda. Põhimõttelist keeldu selleks kõigeks muidugi ei ole ja ega neid emotsioone ka väga talitseda ei saa, kuid kui emotsioonid juba peale tulevad, siis tuleb mul silmitsi seista sellega, mis juhtuma hakkab. Ja arvestades, et ma tean, mida see tähendab, peab olema valmis. Ehk saab ühel hetkel see kõik paika ja asjad lähevad jälle normaalsesse seisu tagasi, üleminekuperiood saab läbi. Praegu aga, tuleb emotsioonide ettevaatlik olla, täiesti välistada neid ma siiski ei saa.

Keelatud maa

Kõik need mõtted ja soovid on keelatud maa, maa, mille pinnale ma astuda ei tohi(ks). Aga, lihtsalt, nii raske on, ennast eemale hoida, ennast talitseda. Olla ja samas mitte olla, jääda ja püsida ja oodata, lämmatada seda tuld, mis tahab möllata.

Ja ikka see küsimus: miks alati niimoodi? Ikka ja aina? Ühesugune muster, ilma mingi muutuseta. Miks minul need asjad niimoodi olema peavad? Alati keelumärk ees.

Perfect match!

Jah, tõesti. Perfect match! Võttes maha kõik need pinged ja kahtlused, mis on, nüüd, viimasel ajal tekkinud. Arvestades ikka ja alati ka teistega. Kui on tegemist kellegi teise elu mõjutamisega, siis tuleb arvestada ka oma tegude tagajärgedega. Ja enamasti on eelduste faasis juba suured vead sees, need juba tühistavad kõik ära. Aga praegu on iga järgmine detail üha enam kinnitanud, et ongi võimalik, et on olemas täiuslik sobivus, kuigi see, mille jaoks, on üks võimaluseta lugu.

esmaspäev, 2. november 2015

Iseenda juurde tagasi

See retk on olnud pikk, see retk on olnud päris masendav. Kõike muud on sellel retkel ka olnud, kõike, mida saab hallide ja mustade toonide alla liigitada. Nüüd on see retk, mulle tundub, lõpuks, läbi saanud. Ja kuhu ma olen selle tulemusena jõudnud? Ikka iseenda juurde tagasi, selle inimese juurde, kes ma olen ja miks ma olen. Ma olen tahtnud ja soovinud nii üht kui teist, kuid ma unustasin nende oma soovide juures selle põhilise - teised peavad ka tahtma, ei saa mina oma tahtmisi kellelegi peale suruda, kedagi nende järgi painutada. Kui ma seda viimaks taipasin, siis asetus kõik oma kohale, siis leidsin tee iseenda juurde tagasi, kõige ehedamal ja vahetumal kujul.

Ja märksõnad, mis mul on sellelt retkelt kaasa võtta, on armastus, inimlikkus ja hoolivus.

Miks siis muidu ei saa?

Üks järjekordne lennuõnnetus ja sellele järgnenu pani mind mõtlema sellele, et miks on alati vaja mingit katastroofi, et inimesed muutuksid inimlikuks, hoolivaks, teineteist mõistvaks, miks siis muidu mitte kuidagi ei saa kõike seda kogeda? Kas tõesti tulevad sellised omadused esile vaid siis, kui on juhtunud midagi eriti halba?

Ja ega see pole ainult selliste suuremõõtmeliste vapustuste puhul nii, see on samamoodi ju ka inimestevahelistes suhetes. Aga miks see siis nõnda peab olema? Miks ei võiks me olla teineteise jaoks olemas kogu aeg, pidevalt, heas soovis ja usus? Meis kõigis on ju need omadused olemas, vähemalt ma usun nii. Miks siis on nõnda raske neid omadusi igapäevaselt praktiseerida? Või mis on see, mis takistab meil seda kõike teha?

neljapäev, 29. oktoober 2015

Kõik oli ju nii lihtne!

Juba mitmeid päevi tagasi võttis mu peas kuju see küsimus: "Kuidas on kõik korraga nii keeruline, kui kõik oli ju nii lihtne?" See küsimus oli ajendatud sellest, et elus peaksid ju asjad olema lihtsalt, loomulikud. Aga kuidas siis tekib see keerukus? Ja millal see tekib? Et ühel hetkel kõik, mis oli lihtne, on korraga nii keeruline, et kuskilt otsast ei saa enam ligi ja asjad tunduvad olevat lahendamatud.

Ja ometi oleme me kõik ju oma elu mingitel hetkedel olnud vabad, muretud, lihtsad ja loomulikud. Kuhu see kõik siis kaob? Mis on see, mis meist selle välja ajab? Või ongi olemas inimesed, kes suudavad ja oskavad elus hakkama saada sellise meelsuse ja vaimse seisundiga? Sest ega see keerukus pole ju muud, kui lihtsalt vaade neile asjadele ja (elu)ülesannetele, mis on meie ees. Enamasti ikka ise mõtleme endale asjad keeruliseks. Oi, kui lihtne on teha seesuguseid järeldusi! Aga kuidas vältida neid keeruliseks mõtlemise mõtteid, kuidas mõelda teisiti? Kuidas seda lõksu vältida? Et oleks lihtne, lihtsalt, olla ja tunda, elada...

Milleks minna kunstisaali?

Sattusin praegusel päikeseloojangu aegsel ajal aknast välja vaatama ja leidsin ennast mõtte juurest: "Milleks minna kunstisaali?" Jah, tean, et haritud ja avara silmaringiga inimene peaks ikka aeg-ajalt kunstisaalis ka käima, mina pole viimasel ajal suurt jõudnud, kuigi kusagil kuklas mõte ikka tiksub. Aga, lihtsalt, vaadates seda, kuidas loodus toimetab ja kunstiteoseid imekergelt loob, tekkis mõte, et pole vaja. Selleks, et esteetilist elamust saada, pole vaja muud, kui vaid silmad lahti hoida ja tähele panna, vaadata ja jälgida, võtta see aeg, peatada oma toimetused ja lihtsalt lasta ennast kaasa viia. Nii lihtne, nii kättesaadav, nii kordumatu, nii elamusterohke!

Enese hävitamise teel

Täna, kui tahtsin laisk olla, ei saanud ma seda sugugi nõndamoodi teha, nagu mina heaks arvasin. Esmalt muidugi olin eriti laisk juba siis, kui käisin poes ja sealt sardellid kaasa haarasin - ja-jah, needsamad sardellid, mis on plutooniumiga ühes nimekirjas oma (elu)ohtlikkuse poolest. Ja kui ma selle esialgse sammu enese hävitamise teel juba astusin, siis täna tahtsin asja veel kaugemale viia - ma tõesti arvasin, et ka sadrelli, samamoodi nagu viinerit, sünnib toorelt süüa. Aga sel hetkel, kui hakkasin siis hambaid sardelli lööma ja selle kõige lõhn-maitse-koostis-konsistents minuni jõudis, sain aru, et enesehävituslikul teel saan edasi minna vaid siis, kui sardelli ikka kuumtöödelnud olen (huvitav, et ma sellest asjast kuidagi varemalt teadlik polnud olnud). Raskeks tehakse see inimese elu ikka mõnikord, kui ta tõesti laisk tahab olla ja enesehävitamisega tegeleda, isegi see asi pole nii lihtne, kui loota ja arvata võiks!

Voolav keel...

Asjaajamiste tõttu tuli mul kirjutada ametlik kiri, inglise keeles. Ja sõnad voolasid mu seest välja ning kui asusin kirjapandut üle lugema, sain aru, kui kena see kõik sai. Viisakusväljendid on kooliharidus kenasti paika pannud, neid tuleb nagu varrukast. Ja keel on kenasti suus/käes/peas, sest sõnaraamatut seekord vaja ei läinud, enamasti on teda vaja ikka selleks, et sõnade kirjapilti üle kontrollida, sest mõnikord on mõned sõnad mällu talletunud mingil kummalisel kujul, mis ei oma reaalsusega mingit pistmist.Aga jah, võisin olla rahul sellega kuivõrd lihtsalt see kõik mul käis.

Siia kõrvale tuleb näide ka sellest, kuidas mul on olnud viimasel ajal võimalus näha, kuidas ingliskeelse emakeelega inimesed kirjutavad ja huvitav on see kogemus. Näha neid kohti, kus mina endale vigu lubada ei saa. Või vähemalt ma ise arvan sedasi - kui tead ja oskad korrektselt, siis miks peaksid kirjutama vigaselt. Aga miks ka mitte? Nagu ma ükspäev kusagilt lugesin: ära narri inimesi, kes räägivad vigaselt seda keelt, mida nad parajasti kõnelevad, järelikult nad oskavad veel mingit keelt. Aga kui tegemist ongi emakeelega ja see on vigane, mis siis peale hakata?

Igaühel omad kiiksud, minul siis korrektsuse tagaajamise oma, praegu tundub.

Ükski inimene pole saar...

Eile sattusin kokku ühe tuttavaga ja kummaline oli see jutt, mis ma tema suust kuulsin. Tema olevat ühe teise minu tuttavaga just arutanud, et kuidas minul läheb või mis mina teen.

Selline seik pani mind veidi üllatuma. Olgu-olgu, saan aru, et ma võin ju inimestevahelistes jutuajamistes ikka jutuks tulla, aga et kaks inimest, kellega ma pole pikalt suhelnud, minu üle arutada võtavad, oli minu jaoks tõesti huvitav. Iseäranis seetõttu, et see tuttav, keda kohtasin, pole sugugi selline inimene, kelle elu ma kuidagi mõjutama peaks või selles mingit osa mängima.

Ja nii mulle tulebki meelde see lause, et ükski inimene pole saar (minu jaoks pärineb see lause ühest filmist, aga tegelik algupärand on mujal, ma praegu leian). Tahad või ei taha, arvad või ei oska arvatagi, ikka oled teiste inimestega seotud, isegi, kui nende eludest juba eemaldunud oled.

pühapäev, 25. oktoober 2015

Pidin ju valmis olema!

Kui ma kuulasin teist inimest ja ei suutnud oma suud kinni hoida, küsides iroonis-sarkastilise küsimuse, siis ma pidin ju olema valmis selleks, et see kõik tuleb mulle endale tagasi. Ja tuligi, esialgu siis sellise teadmisega, et mind on nüüd sõprade nimekirjast välja arvatud, sest olin oma suu lahti teinud. Aga hiljem, kui inimene ennast kogunud olin, sain siis tõelise kuulirahe. Ahsoo, sellised mõtted siis inimese peas. Tore teada! Ja tõesti, ma pidin ju selleks kõigeks valmis olema. Tõesti!

Aga, see tõi esile ühe teema, mis on ikka olnud kõigil hammaste vahel, tuleb välja. Mis ma siis olen valesti teinud? Kus ma siis olen valesti talitanud? Kellele olen ma oma tegudega liiga teinud? Kas keegi on jäänud millestki ilma seetõttu, et mina olen oma elu elanud niimoodi, nagu ma olen elanud? Pigem on ikka nii, et minu eluvalikud on teiste inimeste elu nii mõnelgi korral rikastanud, loonud neile võimalusi asjade, millest nad muidu unistadagi ei oskaks, tegemiseks ja neist asjadest osa saamiseks. Nõnda on see ka antud juhul ja vägagi! Aga las ta siis olla, eks ma siis tean, edaspidi, kuidas talitada, millised seisukohad võtta.

laupäev, 24. oktoober 2015

Ühised plaanid või siis mitte

Täna siis on taaskord see päev, kui ma saan aru, kui rumal ja naiivne ma olen. Lugu siis seesugune, et mul oli üks enam-vähem kokkulepe, tänase õhtu suhtes. Aga helistades ja plaani üle kinnitades, tuli välja, et kava on ümber tehtud, et on palju muudki, mida kõike ette võtta võiks, ja just täna õhtul. Vaat seesugused lood siis! Tore, et inimestel on elu, tore, et neil on mitmeid erinevaid valikuvariante, aga... Ma arvan, et see kõik oli teada ka juba minuga selle plaani tegemise ajal, et see polnud mingi üllatus. Või kui see asi tuligi hiljem, siis oleks ju pidanud teadma, mis seisus asjad on, millised on mõtted ja plaanid.

Ja see pole esimene kord, see on viimasel ajal juba mitmes analoogne juhtum, täpselt selleks ajaks ja ainult selleks ajaks. Kas on asi selles, et mitut asja mõelda ja planeerida, mitme asjaga arvestada on tõesti üle mõistuse keeruline? Ma tean, et ma olen praegu väga ebaõiglane, sest arvestades, kellega tegemist on, ongi lugu sedasi, et seda kõike ongi liiga palju.

Minu peas aga käib praegu ringi terve rida sajatusi, tahaks kõik kuradile saata ja öelda, et unustage ära, kõik see ja ka edaspidised asjad... Miks mina peaks, arvestama teistega? Sugugi ei pea, on selge vastus.

Kuidas küll nõnda?

Kui siin üks hetk võtsin kätte ja kurtsin oma sõpradele seda muret, kui minu poolt välja pakutud kokkusaamiste ajad ei klapi, siis võiks initsiatiiv tulla teiselt poolt ja teised võiksid ka miskeid ühiseid kokkusaamisi välja käia, ja et minu arusaamine sellest on, et kui seda ei toimu, selliseid mõtteid mõlgutata, siis pole ka soovi kokku saada, siis üks mu sõber reageeris siis selle peale sedasi, et ärgu ma ikka seetõttu oma sõprade ringi harvemaks tegema hakaku, et küll ikka saame kokku ka.

Ja nüüd on siis aeg edasi läinud, olen kolmel erineval korral sellelesamale sõbrale kolm erinevat kokkusaamise mõtet välja pakkunud, aga tulemust ikka pole, sest talle pole minu pakutud ajad sobinud. Ja üllatus-üllatus, ise pole ta ka välja tulnud mitte ühegi plaaniga. Ehk siis, lootus, et asjad võiksid kuidagi teisiti olla, on minus tekkinud, aga tegelikkus räägib ikka seda keelt, et ise pean selle initsiatiivi võtma, ise neid asju vedama, ise pean võimalused leidma.

Nii ma mõtlengi, et kuidas see asi siis ikkagi nõnda on? Või mida ma peaks tegema, et need asjad kuidagi teistmoodi oleksid? Ma ei arva, et sõpradega peaks iga päev ninapidi koos olema, ma ei arva ka, et see saaks kuidagi sunduslikult käia, aga siiski, võiks ju olla see asi kuidagi niimoodi, et on soov ja tahe minuga kokku saada ka minu sõpradel.

reede, 23. oktoober 2015

Elu ilma telerita

Oli üks tavaline päev ja loomulikut sattus ühes poes mu juurde üks müügiesindaja, kes küsis, kas ma nende (televisioonileviga tegeleva ettevõtte) klient juba olen. Võtsin siis varnast välja oma klassikalise vastuse: "Mul ei ole televiisoritki, mis ma selle teenusega siis peale peaks hakkama?" Noormees polnud sugugi suu peale kukkunud ja pakkus, et äkki saan ma endale seesuguse vidina mõnest koduelektroonikat müüvast poest hankida, ehk on seal mõni sooduspakkumine, vaadates mu poole veidi kurblikul ilmel, justkui oleks tal minust kahju. Mina aga, olles väga rahul oma eluga ilma telerita, ütlesin talle: "Elu ilma televiisorita on oluliselt parem!" Ja eks ta nõnda on, tõesti, ma ise tunnen (saades hästi aru ka sellest, kellegi teise jaoks on jälle parem valik see, kui tal on televiisor olemas). Kui ikka on soov miskit vaadata, siis saab seda teha ka muid kanaleid pidi ja ma tõesti ei tunne ennast sugugi kehvasti, kui ma ei tea, kes ja kuidas näosaates esines või missugused olid "Laula mu laulu" saate etteasted, rääkimata arvukatest seebiooperitest, mida vaatamiseks pakutakse ja mille üle ma isegi arvestust pidada ei oska.

Kaltse kõik kohad täis!

Kuna mu autole laaditi eile peale koorem riietega, mis äraandmist vajasid, siis muidugi leidsin kohe, et asjaga tuleb tegeleda, et ei ole vaja neid auto pagasiruumi pikemaks vedelema jätta. Ega siis midagi, kunagi teadsin, kuhu asju saab heategevuslikul eesmärgil anda, ehk siis tee oli tuttav, läksin aga kohale ja enne, kui "koormaid" vedama hakkasin, küsisin ikka üle, et kas neil on nende asjadega midagi teha.

Ja kogesin, et alati, kui on mingi võimalus seikluseks, siis ta kohe ka tuleb. Müüja haaras mu seiklusessse - kaltse-kõik-kohad-täis. Et siis esmalt oli ta valmis vaatama tulema, et kas nendest rõivastest, mis mul kaasas on, mõni ehk nende valikusse sobib. Kui ma siis seletasin, kust ja kuidas ma need asjad sain - et need pole miskit ekstravagantset ega eksklusiivset -, siis loobus ta sellest mõttest ja näitas hoopis nende poe praegust valikut - terve suure ruumi jagu kenasid rõivaid, mis järgmisel nädalal prügimäele lähevad, sest kõik kohad pidid olema kaltse täis, nii hooldekodud kui vanadekodud kui lastekodud, igal pool pidi neid olema küll ja veel, ostmas neid keegi aga pole - kaltsukakaup ei pidavat enam minema, sest uute riiete sooduspakkumised pidid nii head olema - ja neil on juba järgmine samalaadne kollektsioon olemas. Eks ma siis vaatasin selle valiku üle - kõik tundus puha korralik ja kohane rõivas olema - ja nentisin, et mul vist tõesti pole midagi sellesse valikusse pakkuda. Aga kohe juhatati mulle kätte ka koht, kuhu need asjad siis ikkagi viia - et seal võetakse igal juhul vastu. Eks ma teadsin ise ka mõnda kohta, kuhu viia saab, aga lihtsalt hämmastav oli see kogemus. Soovitati kohas õnnestus mul asjade "ladustamine".

Aga mõtlemapanev oli see jutt küll - kas see on nüüd siis märk heast elujärjest, kas nüüd oleme siis jõudnud suurde rikkusesse, kus kõigil on riided seljas ja neid jääb veel ülegi, üle mõistuse palju.

Korralikult vaid endale?

Eile sattusin vestlusringi, mis sai alguse lausest: "Kuna nad ei tee seda endale, siis pole oodata, et nad oma tööd korralikult teeks!" Ma tõesti ei saanud seesuguse väljaütlemise peale reageerimata jätta.

Kas siis tõesti mitte keegi mitte kunagi ei tee oma tööd korralikult vaid seetõttu, et ta tahab oma tööd korralikult teha, seetõttu, et tal on olemas tegija ametiau ja -uhkus, seetõttu, et ta teebki omi asju korralikult? Kuidas see küll võimalik on? Mis küll on seesuguse väljaütlemise põhjus?

Eks muidugi selgus kohe ka seesuguse maailmanägemuse ajend - tahetakse odavalt saada ja väidetavalt ei tee ükski odavamat hinda pakkuv tegija tööd korralikult, see võimalus on juba eos tühistatud. Ja kui ma siis tõin näiteid, et selgitada, miks ma arvan, et see seisukoht pole adekvaatne, siis rahuneti maha ja leiti, et jah, on võimalikud ka teised variandid.

Ja taaskord saan ma aru, et ma olen naiivne, et minu maailmapilt ongi kuidagi vildakas, kui ma tõesti arvangi inimestest parimat.

Kuidas hakkama saada?

Istusin ja mõtlesin, et mul on nii kahetised tunded kõige sellega seoses. Ühest küljest ma sooviks ja tahaks, nii väga. Teisest küljest aga kujutasin ette, missugune saab olema minu reaktsioon - pisarad võiksid voolata, kontrollimatult. Ja just seda ma pelgangi, seda, mis toimuma saab, kui saab reaalsuseks see, mida ma soovin. Sest ma ju tean, et ma ei tohi(ks), üldsegi mitte, oodata ja loota, sest sel kõigel pole mõtet, pole võimalust. Ja seetõttu ongi mu peas küsimus: kuidas hakkama saada? Ega sellele küsimusele vastust ei olegi, aga ega see välistanud seda, et pisarad ka ainuüksi selle mõtte juures voolama hakkasid.

Sama asi, teine vaatenurk

Selle eile kirja pandud nõrgemate isendite teema juures, mis puudutab töö tegemist, on mul ikka ja aina olnud ka üks teine vaatenurk. Vaade selle mätta otsast, et minu ettevõte suuresti tegeleb heategevusega ja võiks nii mõnegi hästi ning kenasti hakkama saava ettevõtte sponsorite nimekirjas olla. Nüüd siis on lisandunud veel üks, kelle toetajaks on asutud. Küll ikka jaksab ja suudab see ettevõte. Ja neid sponsoriks olemised ei ole seesugused, mida ma oleks ise valinud, nemad on pigem mind valinud. Aga ju need asjad peavad nõnda siis olema. Ega ma muudmoodi ei oska ka - ikka saab võitu ratsionaalsus ja oma närvide säästmine, või siis lihtsalt mõistmine, et sealt, kust midagi võtta pole, ei saa midagi võtta. Eks siis paista, kuhu see asi lõpuks välja viib.

neljapäev, 22. oktoober 2015

Nõrgemad isendid...

Seda mõtet olen ma mõlgutanud juba päris mitu aega. Mõtet sellest, et olelusvõitluses peavadki nõrgemad isendid surema, nõrgemad isendid peavadki hävima ja nõrgematel isenditel ei pea ka järglasi olema. Miks peaks see inimeste maailmas kuidagi teistmoodi olema? Miks peaks inimeste maailm selles osas loomariigist erinema?

Lihtsalt, täna on jälle täpselt see seis, kus ma vaatan oma asjadele otsa ja mõistan, et ma olengi nõrgem isend, kes ei suuda ega oska enda eest seista ja nii ma olengi kõigi jalge alla tallata. Kui ma isegi püüan enda õigust taga ajada, siis ühel hetkel löön käega - mul ei ole seda aega ja ka energiavarud on selliste tegevuste jaoks täiesti otsas.

Ja nii irooniline on see kiri, mille leidsin enda postkastist, kompromissettepanek, et tuleme mõlemad poolele teele vastu. See on lihtsalt naeruväärne, sest kes ja kuidas siis lõppkokkuvõttes hakkab mulle säästuvariante pakkuma või poolele teele kompromissina vastu tulema. Ja kas tõesti õiglase tasu saamine oma töö eest on midagi nii üle mõistuse arusaamatut, midagi nii võimatut? Ma saan täiesti aru sellest, et ressursse pole, aga huvitav, et minul neid ikka ja jälle jaguma peab, huvitav, et mina pean ikka välja vedama, minu käest ei küsi keegi, kust mina need ressursid võtan.

Irooniline on selle kõige juures ka see, et ma pean iga leivapala pärast võitlema, iga kord üle küsima, iga kord peale käima. Miks ei võiks need asjad käia teistpidi, et teine osapool ka muretseks, hoolitseks ja näeks vaeva. Ja eks ma saan aru ka, et ma ise olen rumal ja süüdistada pole mul mitte kedagi teist peale iseenda. Hea, et vähemalt süü ilma peale hulkuma ei jää - midagigi positiivset...

esmaspäev, 19. oktoober 2015

Katkised mehed...

Taksojuht jälgis neid. Ta oli kuulnud, mida Matthew ütles, ja nüüd oli ta tunnistajaks Pati katsele teda lohutada. Taksojuhi kogemuste kohaselt ei olnud see ebatavaline. Mehed olid praegusel ajal hädas - üldjoontes kõik mehed. Naised olid nad tasakaalust välja löönud, teinud nad iseenda suhtes ebakindlaks; õõnestanud nende enesekindluse. Ja siis, kui mehed olid kildudeks purunenud, püüdsid naised neid uuesti kokku lappida. Kuid nüüd oli juba hilja. Hävitustöö oli tehtud. /Alexander McCall Smith, Scotland street 44/

See - aina süvenev - tunne

See oli vaid hetkeline tunne, siis, pooleteise nädala jagu tagasi. See, et kui ma olen selles hetkes, ei oma miski muu enam tähtsust, miski muu pole oluline. See oli selline hetkeline tunnetamine, et nõnda võiksidki asjad olla.

Nüüd, paari kogemuse võrra rikkamana, on see tunne vaid süvenenud. Et ma võikski kõik jätta või et kõik see, mis on, sellel pole mitte mingisugust tähtsust. Ma ei tea, mis juhtunud on, ma ei tea, mis on muutunud, aga kui see asi nüüd sedamoodi edasi läheb, siis peagi on seis selline, et mind tõesti enam ei huvita, mitte miski. Ja praegu ma toimetan vaid mingi inertsi mõjul, teen neid asju, mis mulle meeldivad ja eks siis paistab, mis ja kuidas edasi saab. Ja ma sugugi ei muretse selle pärast, mis saab homme, ülehomme või aasta pärast.

Kuidas on see muutus nüüd siis tekkinud? Kust tuli see uus suund? Kui enne oli mure ja teine mure ja veel kolmaski, kuigi püüdsin neid kõiki kuidagi joone peale saada. Kas nad nüüd siis on olematud? Või mind lihtsalt ei kõiguta see, mis neist asjadest saab? Kuidas on nad kõik korraga nii ebaoluliseks muutunud?

Aga mulle ei meeldi!

Üks õhtu ragistasin siis Google'iga ja mitte selle poole pealt, kust teda tavaliselt kasutatakse, vaid ikka teise poole pealt - st Google'i enda töövahenditega, et oleks koduleht leitav ja analüüsitav ja mis kõik veel. Täiesti tõsiselt ragistasin.

Seda, et ta juba mitu aega arvab, et minu kodukeeleks on leedu keel, ei ole ma talle pahaks pannud, sest selles osas, kus ta seda kõike arvab, ei ole vahet, seal võib asi kirjas olla kasvõi hiina keeles. Aga see asi mulle küll sugugi ei istu, et kui ma login sisse ingliskeelesest keskkonnast, otsustab tema korraga sisulehte pakkuda mulle soome keeles. Seal ei päästa mind aga enam miski, sest millegipärast on see automaatne seadistus tehtud sedasi, et lükatakse soome keel ette, kuna eestikeelset versiooni pole olemas.

Ja seesugune asi mulle sugugi ei meeldi! Ma saan aru, et väga vahva oleks, kui ma ikka soome keelt ka tönkama hakkama, aga no kuulge, praegu pole see aeg ja koht, praegu mul tõesti ei ole aega hakata soomekeelseid tehnilise termineid endale selgeks tegema. Eks ma siis kasutan alternatiivseid meetodeid, nagu nt lehe tõlkimine, mille funktsionaalsus on ju ometi olemas - väga jabur on see, et esialgne ja originaalleht on neil ju inglise keeles ja siis mina pean sisust aru saamiseks soomekeelse lehe laskma inglise keelde panna (kõik asju aga ei tõlgita ja see teeb asja veel iseäranis koomiliseks).

Ja see mulle ka sugugi ei meeldi, et kõike seda asja, neid koode, mida lisada tuleb, ei saa ühe nupulevajutusega teha, vaid peab kogu materjali läbi käima ja kõikjale selle sisse pookima. Tüütu, väga tüütu. Aga noh, edaspidi olen siis oluliselt targem...

Realiseerunud anekdoot

Kunagi, kui ma laps olin, räägiti sellist anekdooti, et olevat tšuktši astunud seltskondalikkusse transporti ja mulgustanud 3 piletit. Küsitud tema käest siis, et miks ta nõnda teab. Tal oli kohe vastus valmis: "Kui üks ära kaob, võtan teise, kui teine ära kaob, võtan kolmanda." Seepeale olevat siis tšuktši käest küsitud, et mis ta siis teeb, kui kolmas ka ära kaob. Selle peale tuli vastus: "Ega tšuktši loll ole, tšuktšil on kuupilet kah!"

See lugu tuli mulle meelde, kui nägin enda ees meeletut telefoniparki - inimesel oli käes üks telefon ja laua peal laadimas veel kolm. Ma siis esmalt küsisin, et kelle omad need telefonid, et kas mingi laadimiskoht on tekkinud, et kogu seltskonna telefonid on kokku juhtunud või nii. Sain siis vastuseks, et need on just sellesama inimese omad, kõik. Ma siis küsisin, et milleks neid niipalju vaja on. Vastus kõlas: "Kui üks läheb katki, võtan teise, kui teine läheb katki, siis võtan kolmanda, kui kolmas läheb katki, siis võtan neljanda!" Ma ei osanud seepeale siis muud küsida, et kas siis on mõni katki läinud, et võibki olla seesugune oht, et on kohe nii mitme telefoniga vaja ennast varustada. Seepeale vastati mulle, et ükski pole veel katki läinud, aga võib minna küll. Selle peale ei osanud mina küll enam miskit kosta. Kui nii, siis nii, ja ise mõtlesin, et elu on mõnikord oluliselt värvikam, kui anekdoodid ja luiskelood.

neljapäev, 15. oktoober 2015

Mõnikord kukub ikka hästi välja!

Tänane päev muidugi pakkus. Helises telefon. Helistaja küsis mu käest, mida ma teen. Mina vastasin, et võtan päikest. Järgmine küsimus oli, kus ma olen. Mina vastasin, et Stroomi rannas olen. Ja nõnda võibki mõni päev pakkuda, seda, mida oodata ei oska. Küsimused olid õiged, vastus tuli kokku tore. Pole siis asi pooles oktoobris Stroomi rannas päikest võtta.

Iseäranis humoorikas on selle asja juures see, et mina olen ju teada-tuntud rannalõvi, kui aga saaks, võtaks kogu aeg päikest. Nüüd aga, viimase nädala jooksul, oli see juba teine kord, kus ma tõesti päikest võtsin. Miskit on minuga vist lahti. Järgmine päikesevõtmise aeg ja koht hakkab ennast ka juba looma, mulle tundub. Nädalavahetusel, päikesereis põhjapoole. Saab olema vahva, ma juba tean, ja loodetavasti siis ka päikeseline. Seal põhjapool on, olen ma viimati näinud.

Jõulud käes, juba?

Täna siis alustasin mina oma selle aasta ametlikku jõuluperioodi. Kuigi ma parema meelega jätaks need jõulud kenasti vahele, siis pole mul pääsu, kus ma sellest siis ikka üle või ümber saan.

Ja kui täna hakkasid mulle poes silma piparkoogid ja verivorstid, siis mõtlesin, et olgu, kui olete nad juba siia nõndamoodi letile ladunud, siis teeme selle jõulutralliga siis algust. Piparkoogid on mul juba nahka pandud - seda sorti, mis täna võtsin, enam proovida ei kavatse. Ja verivorstid on ahjus, lõhn hakkab juba looma.

Ja kas tõesti kuidagi ei saa ilma nende jõuludeta, nii suures plaanis? Jätaks kõik selle vahele, lihtsalt, selgelt ja sirgelt. Milleks kogu see trall? Võiks olla talv ja lumi, aga ka küünlavalgus, südamesoojus. Aga kõike muud, tänan, küll mitte...

esmaspäev, 12. oktoober 2015

Ainult head kogemused!

Avali, avatud, siiras, südamlik, soe, hell, õrn, hoidev, hooliv, heatahtlik, tähelepanelik. Ma mõtlen nende ühiste hetkede peale ja need on tõesti olnud ainult head kogemused. See, kuidas inimene tahab teistele inimestele vaid head, hoolib teistest inimestest enda ümber, see on ... jätkuvalt ... lihtsalt ... imetlusväärne.

Pole siis ime, et ma nende mõtetega ennast hellitan. Võtan nad endaga igale poole kaasa, hoian neid õrnalt ja kindlalt...

Küll mul on ikka pikad juhtmed...

Jah, juhtmete pikkuse üle ma küll kurta ei saa. Need on mul ikka toredasti pikad, on kohe kenasti jagunud mulle seda kaablit.

Mida muud oskan ma arvata, kui asja, mis juhtus juba mitmeid nädalaid tagasi, tegelik toimumise põhjus sai mulle selgeks alles eile. Senini oli see kõik minu jaoks nii kummaline tundunud, et miks ja kust ja kuidas. Mitte ei saanud aru, et kuidas mina sellesse asja puutusin. Aga eile, ühel hetkel, tekkis mul see seos, see, mis asetas asjad sootuks teise valgusesse.

Kui mulle tundus, et rünnaku all olin tol hetkel mina (aimates ka neid põhjusi), siis praegu selgub, et rünnati hoopis teist inimest, aga seda läbi minu, kuna selle inimese, keda rünnata taheti, ründamiseks julgust ei jagunud. Pinnuks silmas oli sootuks teine inimene ja mina siis sain selle kõik enda kraesse. Ja taaskord mõtlen, et kuidas mina ikka kõik selle alati endale saan, miks mulle seesugust rikkust jagatakse.

See, et meesterahvas võtab rünnata naisterahvast, kuna ta teise meesterahva kallale minna ei julge, on kogu olukorra juures muidugi iseäranis kõnekas. Ja miks üldse peaks teist inimest ründama, kui ise oma eluga hakkama ei saa ja teise inimese hakkamasaamine nii kõvasti hinge pihta käib, on veel täiesti omaette teema. Tänud juba ette ka tulevaste kogemuste eest (kogemus näitab, et ega seesugused asjad ühekordseks jää), need, ma arvan, rikastavad minu elu olulisel määral - on, mida oodata, on, mida loota!

Aga jah, minu juhtmete pikkus paneb mind ikka päris korralikult muigama... Kuid viriseda ka ei saa, juhtmed on ju korralikud, pikad, ja mis peamine: toimivad ikka, viimaks, ei mingeid auke-lekkeid sees!