Eks see ole ammu teada, et huumorit ikka Eestis leiab ja igal sammul. Praegu lugesin ühte pealkirja ja naeru ei saanud kuidagi tagasi hoida. Asi ei ole vist ajakirjanikus või oligi eesmärk, et lugeja saaks naerda. Eesti elus on ju nii palju asju, mis on masendavad ja mille üle suurt kurbust tunda, et huumorit peab ka ikka olema. Ja nii ma siis mõttes paningi tänasele päevale jälle kuupäevaks 1. aprill - sest eks ole ju 1. aprill see päev, kui nalja tehakse ja miks ei võiks igas päevas olla midagi sellist, mis on humoorikas, mis paneb naerma? Naer on ju terviseks?
Kui nüüd aga tõsiselt rääkida, siis ma tõesti ei tea, kas asi on ajakirjanikes või on asi neis, kelle käest midagi küsitakse ja nende vastustes, mulle igal juhul tundub, et inimeste mõtlemis- ja analüüsivõime on kuhugi kadunud, taandunud mingitele madalamatele tasemetele, iseäranis eneseanalüüsi võime, nagu praegusel juhul. Sest tegelikult ei peaks terve mõistuse ja aruka ilmavaate juures olema sellist arusaamise taset - kus iseenesestmõistetavaid asju pakutakse mingite maailmaavastuste pähe, kus iseenda tegusid ja toimetamisi märkamagi ei tehta.
Selle kõige taustal tuleb mulle meelde see igakordne tunne, kui ma satun kusagil televiisorit vaatama. Kuna olen sellel teemal väga puhas leht, siis saab mulle iga kord vapustus osaks. Ja vapustuse põhjuseks on need küsimused, mida ajakirjanikud küsivad. Iseäranis eredad näited on seotud Eesti Vabariigi aastapäevaga 24. veebruaril. Ja huvitav on see, et ma iga kord suudan üllatuda - aga eks aasta ole ka pikk aeg, asjad lähevad lihtsalt meelest ära. Ja selle kõige põhjal ma saangi aru, et asi ongi minus, et ma olen suuresti puutumata sellest, mida normaalseks peetakse.
Aga, seda võib ju ikka soovida, et igasse päeva jaguks 1. aprilli, sest ka naer läbi pisarate on midagi väärt!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar