Selle loo eellugu toimus suvel. Saatsin ühele oma sõbrale sünnipäevaks paki. Minu suureks kurvastuseks ei saanud ta seda esimese ringiga kätte, sest kohalik postitöötaja oli otsustanud, et tema üks rida allapoole ei vaata - ehk siis, pakk tuli tagasi teatega, et aadress on mittetäielik. Ega siis midagi muud olnud, kui kuu aega pärast sünnipäeva pakk uuele ringile saata. Sel korral läks kõik õnneks ja sünnipäevalaps sai oma hilinenud kingi viimaks siiski kätte.
See lugu aga sai alguse sellest, et leidsin oma postkastist väljastusteated kahe paki kohta, mis ma eelmisel nädalal posti olin pannud - selliste asjade nägemine pani mind täielikult ahastama, iseäranis eelmise kogemuse valguses: et mis nüüd siis, kuidas siis ka nendega, kus oli kõik kenasti kirjas, et üks nädal jälle raisatud, et mis siis seekord valesti on. Kuna need olid läinud teele tähituna, siis vaatasin kohe Eesti Posti süsteemist üle, et kas tõesti on nad tagasi tulnud - sealsed jäljed näitasid, et pakid on Eestist välja läinud. Aga kuna mul olid füüsilisel paberil väljastusteated näpus, siis mõtlesin, et ehk on süsteemis viga, sest kui juba postkontor sellise teate saadab, siis nii ju peabki olema.
Seadsin siis ennast postkontorisse asja selgitama, juba valmis suureks skandaaliks, arve kõik kenasti näpus, kui peaks vaidlemiseks minema või midagi segast olema. Ja siis tuli välja, et postitöötajatel olevat hoopis see apsakas juhtunud, et nad olevat nii enda poolt vastuvõetud pakkide kui ka postikeskusest väljastamiseks tulnud pakkide väljastusteated välja trükkinud ja nii oli ka minu kahe pakiga. Mõned pakid olevat selle aja peale, kui inimesed nende ekslike väljastusteadetega postkontorisse jõudsid, juba sihtkohtagi jõudnud - minu pakid on praegu veel kuskil rahvusvahelises ruumis.
Sedasi siis võeti mu ahastus maha, aga seda hetke, kui ma neid väljastusteateid nägin, kustutada ju enam ei saanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar