Missugune au!

Täna sain ühe e-kirja oma postkasti. Lugesin seda ja vaatasin ja uurisin ja esimese hetkega tekkis igasuguseid emotsioone. Need kõik möödusid ja siis tekkis tahtmine kirjutada: "SUUR TÄNU!" Seda ma ilmselt vist ka teen, vastuseks kõigele sellele, mis oli ja tuli. Aga, kui ma veel edasi mõtlesin, siis jõudsin järgmise arusaamiseni: et tegelikult on mul suur au. Ja mitte selle pärast, et mu töö kõik kasutuks ja sobimatuks ja ajaraiskamiseks tunnistati (selle lisaga, nagu oleks ma veel kellegi teise töö enda arvele arvestanud), vaid seetõttu, et samasugune ajaraiskaja on ka üks Eestis väga tuntud kunstnik, keda teab igaüks Eestis ja arvatavasti ka paljud inimesed väljaspool Eestit. Sest ka tema looming tunnistati samamoodi sobimatuks, ka tema aeg sai raisatud. Ja kui juba niimoodi välja selekteeritud saada, siis võin ju olla auga pärjatud. Ma tean, et see on meelevaldne järeldus, aga see on ilmselt ikkagi märk sellest, et ju siis oli minu tööl väärtus ikkagi sees. Et seda hinnata ja väärtustada ei osata ega taheta, on hoopis teine teema.