Ma saan aru küll, kuidas asjalood ja seisud on. Selle kõigega oli selgus majas juba ammu. Aga nüüd ma saan aru, et minu loogikas on üks suur viga sees. See viga, et ma oskan küsida neid küsimusi, mida keegi teine küsida ei taha ega julge. Või mille peale, arvatakse, et ma tullagi ei oskaks.
Mingi mõte ju pidi asjade juures olema, sellest ma saan aru. Aga, kui siiani pole mitte ühtegi sammu astutud selle mõtte realiseerimiseks, siis mida ma sellest kõigest arvama pean? Kui mina oleks samasuguses olukorras, siis oleks minu esmane huvi kõik asjad võimalikult kiiresti korda saada. Sellest tekibki üks järjekordne viga minu loogikas - et ma arvan, et teised inimesed võiksid tahta samamoodi käituda, nagu mina. Aga see pole sootuks mitte sedasi, seda saan ma ikka ja aina teada.
Oma vigase loogikaga pole mul aga muud peale hakata, kui vaid pead vangutada ja imestada. Ja muidugi, tuletades meelde üht umbes aastatagust lauset, võin ma taaskord tõdeda, et inimesed räägivad enamasti ikka iseendast. Nii kurb, kui sellise asja teadasaamine minu jaoks ka praegu pole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar