Käisin õues jalutamas ja kui ei teaks, et praegu on detsembri algus, võiks arvata, et käes on suvi. Lihtsalt, see helesinine taevas, mis täna loodusel pakkuda oli, petaks niisama lihtsalt ära. Ja ega seegi suurt kaasa aita, et lumi praegusel ajahetkel puudu on.
Ja kui see taevas juba nii helesinine oli, üksikud pilveräbalad üle laotuse tormamas, siis leidsin ennast vaid taeva poole vahtimas, isegi sellest ei teinud ma suurt välja, et teel oli porilompe ja oleksin suurest tähelepanematusest neisse sisse jalutanud. Lihtsalt oli selline tunne, et vaataks ja vaataks ja vaataks veel, seda ilu, mida loodus pakub.
Pilvevaatlus oli suureks osaks sellest taevasse vahtimisest, kõiksugu tegelasi püüdsid silmad nende kujudest välja. Küll kuninglikke beebisid, küll inglisarnaseid haldjaid, küll poolkerakujulisi võrgustruktuure.
Ja kõige rohkem tundsin headmeelt selle üle, et ma saangi rahulikult jalutada, ilma mingi tormamiseta, ilma mingi sunni või suunata, lihtsalt, nautida õues olemist ja seda lihtsat rõõmu, mida selline tegevus endaga kaasa toob.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar