Kaasaegse tehnoloogia "võlud"

Eks ma olen omamoodi veidrik küll, selles osas, mis puudutab tehnoloogiat. Ja viimased päevad on väga selgelt tõestanud seda, et mul on suures plaanis õigus olnud. Alateadlik otsus vana ja töökindla juurde jääda, on mu elu tõesti rahuliku ja suuresti etteaimatava hoidnud.

See lugu algas sellest, kuidas minu vana telefon, tuli välja, oli juba nii vanaks jäänud, et selgus, et mind ei ole hästi kuulda. Ja eks siis tuli võtta ette telefonivahetus. Kuigi oli ahvatlus võtta nutitelefon, siis olles kuulanud inimeste kogemusi nendega, leidsin siiski, et lähen nuputelefoni teed.

Valik on on selles osas väga piiratud ja eks ma siis lihtsalt tegin sellise otsuse, et panen näpu nimekirja peale ja võtan siis sealt selle, mille nimi näpu alla jääb. Läks siis veidi aega (meie "suurepärane" postiteenuse pakkuja Omniva on ju nüüd võtnud eesmärgiks kõiki asju võimalikult aeglaselt edasi toimetada, erinevalt nt Amazon'ist tellitud seadmega, mis mulle 27 tundi pärast tellimuse esitamist Suur-Britanniast koju kätte toodi) ja lõpuks siis sain selle imevidina kätte.

Kui ma SIM-kaardi telefoni asetasin, siis hakkas kohe juhtuma. Üht ja teist ja kolmandat, mida minu vana telefon võimaldas, uue telefoni valikuvariantides ei ole. Näiteks ei saa ühel inimesel olla mitut telefoninumbrit. Inimesele pole võimalik lisada sünnipäeva (ja muud soovitud) infot. Telefoni taustapilti vahetades on võimalik kas pilti keerata või see ekraani keskele paigutada või see ekraani suurusega sobitada, mitte neid kõik vastavalt vajadusele kasutada - vaid ikka üks asi korraga. Pilditöötluse juures pole selliseid seadeid, nagu mu vana telefon võimaldas - kuni valge tasakaaluni välja olid seda seal kaamera ülesvõtete kohandamisvõimalused. Ja iga päev saan aina üllatuda - tänaseks üllatuseks, kui hakkasin sünnipäevi kalendrisse sisse kandma, oli asjaolu, et sellel kalendril on 25 sündmuse piirang peal. Selline tore üllatus veel ka.

Ja kui kogu see saaga sai alguse sellest, et teised mind ei kuulnud, siis nüüd uue telefoniga on see lugu, et mind kõik kuulevad, aga mina teisi väga hästi ei kuule ja pole ka sellist kohta, kust saaks reguleerida vestluspartneri hääle helitugevust (erinevalt vanast telefonist, kus olid selle jaoks vajalikud nupud olemas).

Niiet, minu jaoks on tuliuue seadme (mis võrreldes vana seadmega on 13 aastat uuem) kasutuselevõtmine samm tagasi, meeletu samm tagasi. Aga noh, eks seda eesmärki, et teised mind kuuleksid, ta ju täidab ja eks mul tuleb sellega siis leppida.

Aga kui juba on uue tehnoloogia pärlite jagamise aeg, siis ega see piirdu vaid telefoniga. Täna oli mul taaskord "suurepärane" kogemus kõige uuema Excel'iga - mis otsustas taaskord, mingil täiesti suvalisel hetkel, kokku joosta (mul loomulikult olid viimati tehtud asjad salvestamata ka). Tegi ta seda trikki mitu korda järjest ja seesugune asi pani mind ikka kõvasti vanduma. Iseäranis, kui mul on siin kõrval vanemad versioonid Excelist, mida olen aastaid kasutanud ja mis praegugi suurepäraselt toimivad, joostes kokku vaid siis, kui ma mõne makro puhul olen mõni lõpmatu tsükli kogemata tekitanud. Aga muul juhul töötavad nad laitmatult.

Ja kõige krooniks tegi ka mu uusima arvuti Windows 10 ükspäev kokkujooksmise harjutust. Taaskord, kasutades siinsamas kõrval masinat, millel on peal Windows XP, on sellised asjad minu jaoks ikka arusaamatud - sest see vana masin, vana operatsioonisüsteemiga on jätkuvalt väga töökindel.

Sellised on siis kaasaegse tehnoloogia "võlud", mida saan siin täiel rinnal nautida. Aga muidu vast olekski liiga igav?

Lokaalsed vaated globaalsetele teemadele

See kirjatükk läheb nüüd ilmselt sellesse kapsaaeda, et saab olema täielikult poliitiliselt ebakorrektne, aga mul on tahtmine oma mõtteid neil teemadel väljendada ja teha seda nii, et poliitkorrektsus jääkski minust kaugele eemale, sest poliitkorrektsus eeldaks vist seda, et neid mõtteid ma kirja panema ei peakski.

Praegune rassismiteema Ameerikas tuletas mulle taaskord meelde seda, mida ma juba tükk aega tagasi mõtlesin. Ehk siis, kui räägitakse orjusest ja sellest, et neegerorje sisse toodi ja et see on see ajalooline taust, mis justkui vajaks neegrite ees vabandamist ja nende erikohtlemist, siis see tekitab minus suurt protesti, sest kui me vaatame Eesti ajalugu, siis on meiegi esivanemad ju olnud orjad, valgenahalised orjad, elanud orjuses. Ja mitte keegi ei kunagi leidnud, et selle pärast peaks meiega kuidagi teistmoodi suhtlema, et see annab meile juurde mingi õiguse erikohtlemise saamiseks.

Teine mõte selle asja juures on see, et sõna "neeger" on alles viimase aja valguses omandanud eesti keeles mõne inimese suus solvava värvingu. Meil on alati neegreid olnud - see on seotud mereriigiks olemisega. Ja nii näiteks võis neegreid näha Eestis ju ka Nõukogude Liidu ajal, mil Tallinna Merekoolis oli ka neegreid õppimas ja selles polnudki midagi erakordset. Inimene nagu inimene ikka, mis siis, et teistsuguse nahavärviga...

Või kui vaadata praegust rändekriisi, mille tulemusena on meil justkui ajalooline kohustus võtta Eestisse elama neid, kes oma kodumaal enam elada ei saa (sellest ma ju sugugi ei räägi, et tegu on siiski suures osas äriga ja teatud ringkondade jaoks väga kasulik äriga). Ja kuigi ma olen inimeste aitamise poolt nii üldises kui ka universaalses plaanis, siis see, missugune on selle teema suurem tagamaa, ei peaks Eestit puudutama. Sest, need teemad ju tulevad nende suurte riikide, millel on asumaad, ajaloolisest taustast. Ja tore, kui nad seda kõik heastada tahavad. Eesti riigil pole ju sellise ajaloolise taustaga midagi pistmist.

Küll aga on pistmist nende sõdadega, mida peetakse neis maailma eri paigus, suurte siltide all, et on vaja demokraatiat arendada. Kuigi jah, nagu kõigi selliste asjade puhul, on ju teada ka see, et selliste sõdade (või rahuvalveoperatsioonide) taga on ikkagi majanduslik huvi. Et keegi väljastpoolt otsustab, et niimoodi on hea ja õige. Eks inimlikust aspektist on neis riikides muidugi ka selliseid asju, mis nõuavad sekkumist, aga küsimus on selles, kas sellise sekkumisega tehakse rohkem kasu või kahju. Ja kas need on ikka Eesti sõjad pidada, Eesti rahu, mida valvata?

Ja lisaks on ju selle asjaga veel ka seesugune lugu, et kuidas on niimoodi, et need, kes siia elama asuvad, saavad endale turvalisema elu kui Eesti enda elanikud, kuidas nende elud on paremad, kui eestlaste endi elud? Aga eks see läheb samasse kapsaaeda koroonaajaga, kui meie, kellel meil ei jagunud maske neile, kellel neid vaja oli, saatsime oma maske (ja mitte ainult maske, ka rahalist abi) Itaaliasse ja Hispaaniasse. Või siis see legendaarne lugu, kuidas Eesti abistas Kreekat, kui seal raskused olid.

Kõigi nende asjade juures räägitakse kogu aeg sellest, et kui meie teistele appi läheme, siis tullakse ka meile vajadusel appi. Aga vahepeal lukus olnud maailmast on väga hästi näha, et ega ikka ei tule meile appi keegi, ise peame ikka hakkama saama (aga eestlane, oma vähenõudlikkuses ja oskuses igal ajal hakkama saada, saabki hakkama ja ega ta väga kurdagi, püüab olukorrast parima võtta ja edasi minna). Sest eks ikka igaüks hoiab oma nahka ja suured lubadused ja lepped on head küll, aga küll leiduvad väikeses kirjas tekstid ka, mis annavad võimaluse juba antud lubadustest mööda laveerida ja võetud kohustused täitmata jätta.

Eksklusiivne elu Eestis

See mõte tuli mulle ühel päeval pähe, kui olin just vaadanud, et mul oleks vaja Tartusse üheks või kaheks ööks öömaja broneerida. Uurisin siis, mis selline asi maksaks. Ja hinnad olid suhteliselt samal tasemel, mis nad olid ka varemalt, polnud see eriolukord neid hindu sugugi mõjutanud. Ja siis tuli mulle meelde, kuidas mulle ükspäev räägiti sellest, et Riia kesklinnas on praegusel ajal võimalik saada 3-tärni hotellis kahene tuba koos hommikusöögiga 16.- euroraha eest.

Ja siis see mõte kuidagi idanema hakkaski - et meil siin on "Eksklusiivne elu Eestis". Kuigi ma ei ole osanud siiani sõna "eksklusiivne" väga oma sõnavaras tarvitada, siis selles kontekstis tundus see olevat justkui rusikas silmaauku.

Et täpselt niimoodi ongi meie elus, peaaegu iga valdkonnaga, et hinnad on kõigil asjadel sellised, et need ongi eksklusiivsed, et tarbekaupadestki on saanud luksus (või pigem, need on seda kogu aeg olnud). Meil siin, Eestis. Ja olen aastaid imestanud, kuidas Eesti inimesed elatud saavad - nende hindade juures. Kuidas on see võimalik, sellest ma aru ei ole saanud, see on minu jaoks suur müstika.

Ja ega igaüks ei saagi endale elu eksklusiivses Eestis lubada - seetõttu on ka nõndapaljud kaasmaalased siit lahkunud, mujale elama kolinud. Aga hakkasin siis selle peale mõtlema, et mõnes mõttes ongi see hea, see meie eksklusiivsus. Ja kuidagi liigutus Eesti mu viimase aja välismaiste reisisihtkohtade Fääri saarte ja Islandiga samasse kanti - ka sedasi võib eristuda, ka sellisel moel võib silma paista.