laupäev, 14. aprill 2018

Ühe mehe jõud

Kusagil sügisel sattus mu eluteele üks meesterahvas, kes mind väga hämmastas, selles osas, missugune oli tema enesekindlus, mida ta välja näitas. Kuna see mind intrigeeris, siis tahtsin ma teada saada, kas see enesekindlus on ka õigustatud. Teadasaamiseks tundus minu arvates parim viis olevat see, et lähen vaatan, kuidas ta toimetab oma põhispordialal, korvpallis.

Läksin siis ja vaatasin, kuidas tal see korvpallimängimine siis välja tuleb. Päris hästi tuleb ja sain aru, et jah, selliste oskustega võib ta olla küll täpselt nii enesekindel, kui on. Käisin vaatamas mängu, teist ja kolmandatki, nüüd siis olen juba üsna mitut käinud. Hea on vaadata, kui inimene oskab ja suudab.

See on siis sissejuhatus paari päeva tagusesse õhtusse. Praegu on igasugustes liigades käimas play-off'id ja nii oli paar õhtu tagune mäng ka üks neist mängudest. Plussringides käivad mängud sel moel, et võitja otsustatakse kahe mängu kokkuvõttes. Selle ringi esimese mängu oli see meeskond, kus nimetatud meesterahvas mängib, päris korraliku vahega kaotanud. Selles valguses ei osanud ma suurt midagi oodata sellelt mängult, mida vaatama läksin. Kuidagi liiga suur tundus olevat see vahe, mida tasa teha.

Algas siis see mäng ja kaks esimest veerandaega mängiti väga tasavägiselt. Kolmanda veerandaja lõpuks suutis meeskond, kellele pöialt hoidsin, pool esimeses mängus kaotatud vahest tasa teha. Nõnda jäi siis õhkõrn lootus, et ehk ikka suudavad.

Ja siinkohal tulebki mängu selle mulle silma jäänud meesterahva jõud, iseäranis vaimujõud. See, millise emotsionaalse eneseusuga ta oma meeskonna võidule vedas, kuidas innustas, kuidas ise palle korve viske, oli täiesti hämmastav (ja minu suureks rõõmuks ülimalt emotsionaalne vaatepilt). Vastasmeeskonna mäng lagunes viimasel veerandajal täielikult ja tulemuseks oli see, et need, kellele mina pöialt hoidsin, võitsid nii suurelt, et viimasest mänguminutist mängiti vaid pool, siis loobusid vastased võitlusest.

Vaatasin seda kõike siis kõrvalt ja mõtlesin, et näed, mida tähendab see, kui endasse usutakse, usutakse oma võimalustesse ja see kõik ka realiseeritakse. Ja iga oma õnnestumise pealt aina kõrgemalt lennatakse. Vägev vaatepilt! Ja ei loe isegi see, et ühest korvist saadud 2 punkti jätavad kohtunikud lihtsalt märkimata - ka selliseid asju juhtub...

reede, 13. aprill 2018

Ingellik naeratus

Eilne päev pakkus ohtrasti õppimisvõimalust. Kõigile, kes olid sellel hetkel selles kohas. Ühtedele seda õppetundi, et asjad ei ole nii, et ühed inimesed alati pahad ja teised inimesed on alati head, et tegelikult on head ja halvad teod, mitte inimesed. Teistele seda õppetundi, et kõigiga tuleb olla aus ja õiglane, ühtemoodi austada mängureegleid, austada oma mängupartnereid. Ma teadlikult võimaldasin seda õppekeskkonda, küll ühe murelikuks tegeva käitumisega poisi soovist proovida, kas ta suudab ennast talitseda, kantuna ja toimuval pidevalt silma peal hoides - et lapsed saaksid omavahel hakkama, oskaksid ennast talitseda ja endaga hakkama saada ka siis, kui see keeruline on ja emotsioonid üle pea tahavad kasvada, ja teistega arvestada.

Minu enda kõige suuremaks õppetunniks oli aga see ingellik naeratus, mida olen juba aastaid tagasi läbi nägema õppinud. Tookord oli selle ingelliku naeratuse väljavõlujaks mu õepoeg, kes saates korda mingisuguse ulakuse, arvas, et see ingellik naeratus võlub mu ära ja et ma langen selle lõksu, et see heastab kõik tehtu, et kui see ingellik naeratus esile tuleb, siis jätan ma toimunu märkamata.

Kui nüüd viimasel ajal loetud kirjandusest meenutada, siis räägib teooria sellest, et lastele on kaasa antud need omadused, mis aitavad vanematel lapsevanemaks olemisega kergemini hakkama saada, ja mulle tundub, et see ingellik naeratus on üks neid omadusi.

Kuid, mingil hetkel, mulle tundub, tahavad lapsed ennast selle ingelliku naeratuse taha peita, enda tehtud ulakusi sellega justkui heastada. Eilses päevas oli mul kaks sellist last, kes teadsid väga hästi, millega nad hakkama on saanud ja et see, millega nad hakkama on saanud, pole sugugi sobilik, aga ikkagi pugesid nad oma ingellike naeratuste taha. Ega siis minul polnudki muud teha, kui nende käest küsida, mis nad ise oma tegudest arvavad ja nende muutunud näoilmetest oli siis väga hästi aru saada, et nad ise mõistsid ka väga hästi seda, et see ingellik naeratus pole sugugi kohane ja et teod, mida nad korda saatsid, pole sugugi kiiduväärt.

Nõnda me siis koos õpime ja kasvame, pidevalt.

neljapäev, 12. aprill 2018

Mida sõbralt oodata?

Eilne päev pakkus mulle taaskord võimalust vaadata ühe oma sõprussuhte peale uue nurga alt. Ja kuna elu sellist vaadet pakkus, siis hakkasingi selle teema peale sügavamalt mõtlema.

Suureks küsimuseks osutus see, et mida sõbralt oodata. Ootused olid antud juhul muidugi, arvestades eelnevaid kogemusi, suureks paisutatud. Ja siis sadas reaalsus sisse - oodata sõbralt, et tema käest saab abi paluda, kui seda vaja peaks minema, on liiast, sain ma ootamatult teada. Lõbusasti aega koos mööda saata saame küll, aga kui vajaksin praktilist abi, siis selles osas võin ise vaadata, kuidas saan.

Nõnda ma siis mõtlesingi selle teema peale veidi laiemalt ja arutlesin, et kuidas see asi siis nii ebaõiglane olla võib - et kuidas mu oma sõber, kes on alati abivalmis ja kõigiga, nüüd minu abipalvesooviaimdusele kohe keelu peale paneb, isegi enne, kui olen jõudnud ära rääkida, mis see miski on, milles ma abi vajada võiks.

Fraas, mida seejuures kasutati, oli selline, justkui ma käiks ööd ja päevad läbi vaid oma asjadega tüütamas, vaevalt ühe asjaga ühele poole saanuna juba järgmise sooviga platsis.

Ja nüüd ma siis mõtlengi, veidi üldisemalt, et millised on need asjad, mida ühelt sõprussuhtelt siis üldse oodata võiks. Lugedes üht artiklit, sain teada, et inimesel peaks olema ümberringi umbes 13 inimest, kelle abile ja toele ta loota peaks saama ja kas asi ongi selles, et ma olen oma soovides pigem tagasihoidlik olnud, et mul selliste inimeste kokkulugemiseks kenasti ühe käe sõrmedest jagub (ja tegelikult on seegi juba ülimalt suur õnn ja olen tänulik neile inimestele, et nad minu jaoks olemas on) ja mõni jääb veel ülegi?

Aga suures plaanis läks see kõik samasse mustrisse (ja seetõttu polnud see eilne avastus sugugi midagi seesugust, mis oleks mind endast välja viinud), mille siin eelmisel nädalal päris radikaalselt endale selgeks tegin (tõdemus, mis oli kuidagi meelest ära läinud) - ise olen ilu tegija, ise pean ka kõigi asjadega hakkama saama, ise pean ennast mülkast välja vedama.

esmaspäev, 9. aprill 2018

Usaldada elu

Just üleeile olin välja öelnud selle mõtte, kuidas ikka elu teeb vajalikud korrektiivid, hoiab meid eemale neist asjadest, mida pole vaja, teeb ise vajaliku eelvaliku ära. Tol hetkel targutasin teise inimese elu pealt, aga peagi saabus see hetk, mil sain aru, et mul oli siiski õigus, ka iseenda elu peale vaadates. Sel targutamise hetkel ma seda veel ei teadnud.

Lugu siis seesugune, et olen siis nüüd mitmeid nädalavahetusi käinud lastega koos võistlustel ja ikka imestada saanud treenerite üle - et kuidas ongi normaalne, et laste peale karjutakse ja kuidas treenerid käivad ringi mossis näod peas. Et mis rõõm saab olla sellisest toimetamisest.

Eilnegi päev pakkus mulle selliseid hetki, muudkui vaatasin ja imestasin. Ja siis ühe mõttetu jorisemise, laste kallal võtmise hetkel, ei suutnud ma enam oma suud kinni pidada ja juhtisin selle joriseja tähelepanu, läbi lillede, sellele, et see pole kohane viis lastega suhtlemiseks. Selle peale sain pika triaadi, mis algas sõnadega: "Seda ma seal seminaril kogu aeg räägin, et ..."

Edasi tulid need tavalised põhjendused - et lapsed on hukka läinud ja muudmoodi kui kärkides nendega ei saagi ja et vits peaks ka kusagil veel saada olema. Aga, minu jaoks said oluliseks hoopis selle triaadi algus, sest seesama treener oli seesama treener, kes oli mulle aastaid tagasi, kui soovisin treenerikoolituse erialast poolt õppima minna, vastamata jätnud ja kelle juurde ma lõpuks sellele seminarile ei jõudnudki. Tol korral mõtlesin, et kui pole ette nähtud, siis pole ette nähtud.

Eile aga, kogu selle konteksti juures, sain aru, et elu tegi selle korrektiivi, sest ma oleks nii palju sellel seminaril protestinud, et oleks võinud kohe mitu korda ja mitmel teemal mitmete inimestega riidu minna. Nüüd siis saan lihtsalt kõrvalt vaadata ja mõelda, et elu oskab ikka asju hästi korraldada. Ja muidugi ka tõdeda, et mõnikord on hea, kui pole õpetatud-koolitatud-treenitud...

laupäev, 24. märts 2018

Õppimine aitab

Lugesin seda, kuidas presidendil polnud lapsepõlves jalgratast ja garderoobki oli kehvavõitu ja kuidas siis õppimine teda aitas. Neid esialgseid iroonilise mõtteid, mis mulle sellist mõtteavaldust lugedes pähe tulid, ma siia kirja ei pane, sest see teema puudutas mind hoopis teise kandi pealt. Ja sugugi mitte iseenda peale vaadates ja oma elu analüüsides, vaid hoopis ühe mu lähedase sõbra näite peal.

Kui ma kuulen, mida mu sõber räägib, siis ikka aeg-ajalt ka sellest, et tal on nii palju haridust, aga haridusele kohast vääriliselt tasustatavat tööd tal leida ei õnnestu. Ja nii ma siis mõtlengi praegu tema peale - ta on mitmes koolis õppinud, laialdaste teadmiste ja oskustega, mis aina täienevad, sest praegugi on tal kaks kooli korraga pooleli. Haridust tuleb muudkui juurde, aga seda jalgratast ei paista selle suure õppimise peale kusagilt, uhke garderoobi teeb-valmistab ta endale ise, kui vaid vajadus on. Aga jalgratta ostmiseks vajalikku raha ta ilmselt niipea kokku ei saa.

Ja nii ma siis mõtlengi, et nii hea on öelda, et õppige, siis on kõik uksed teie ees valla ja saate hea elu peale. Tegelikult ei pruugi see aga sugugi nii olla, iseäranis veel selles valguses, kui õpid seda, mida hing ihkab, mitte seda, mida ühiskonnal vaja on. Või kui sandikopikad vaid neilt vajalikelt töökohtadelt vastu vaatavad. Ja president ise pole ju selles mõttes pädev näide, et oma erialast tööd ta ju ei tee, see, mida ta toona õppis, pole sugugi seotud tema praeguse eluga. Tema elus on määravaks saanud hoopis see, kus ja kellega koos ta õppis, selles on hoopis asja sisu. Ma tean sedasama seltskonda sellestsamast koolist samast ajajärgust küll - ikka kambakesi koos, teineteise eest hoolt kandmas, mille poolest siis presidentki erinema peaks, kui on selles ringis sees olnud. Õppimisega on sel siis niipalju pistmist, et see õppimine lõi vajalikud sidemed, muud ei midagi.

Võttes nüüd presidendi eluloo ette, leidsin ma, et tema on see inimene, kes on täielik vastand neile inimestele, kellest mina pean - tema on töötanud selle nimel, et tal oleks suured sissetulekud, see on olnud eesmärk omaette. Erialavaliku tegi ta aga minu arusaamist mööda vale, kui sai alles pärast ülikooli aru, et see eriala talle vajalikke sissetulekuid ei taga. Samas tean mina inimesi, kes oma intelligentsiga suudaksid ilmselt varandusi kokku ajada, aga neid inimesi see asi ei huvita. Ja millegipärast on sellised inimesed mulle oluliselt sümpaatsemad. Aga, eks nagu elus ikka - igaühele oma!

Kui ma nüüd aga oma eluloo siia kõrvale panen, siis ma tean, et osa minu elu valikuid tulevad minu lapsepõlve kogemusest, aga seda pole seal teps mitte, et mu lapsepõlv oleks kuidagi vähem värvikas selle pärast, et meil oli näiline vaesus majas (see, et see vaesus vaid näiline oli, on nüüd alles selgunud) ja polnud minulgi jalgratast. Ja see keskkond, kuidas ja mida, mõjutas selle hetke emotsioone ja mälestusi vähe. Ja vaadates praegu oma trennides käivaid lapsi, siis mõnel juhul olen ma sügavalt hämmeldunud sellest, kuidas neid üldse ei häiri see trenni keskkond, st see, kuidas näevad välja need ruumid, kus nad trenni teevad. Aga ju siis on määravaks see, et neil on trennis hea ja lõbus olla ja see, missugune see keskkond on, pole sel juhul üldse oluline.

Ühe teema toob see õppimine veel üles - see on teema, mida ma praegu koolis õppivate laste suu läbi kuulen. Arutelu käib siis sellel teemal kui palju sellest kõigest, mida nad õpivad, neil üldse reaalses elus vaja läheb. Et kas sellisel õppimisel on üldse mingi mõte, kui muudkui õpid ja õpid, aga peale pole sul nende teadmistega mitte midagi hakata, sest reaalses elus ei lähe sul neid kunagi vaja.

Kui nüüd aga üldfilosoofiliseks kätte minna, siis igapäevaselt me kõik õpime, selles elus hakkama saama, ja sellest pole pääsu. Aga sellise õppimise motivaatoriks ei saa olla materiaalselt asjad, see peaks ikka isiksuse areng olema, mille jaoks õppida. See on see mõttetasand, mida mina ootaks presidendilt.

Millegipärast tuli mulle pähe selline muusikapala:


neljapäev, 22. märts 2018

Päev täis üllatusi

Kui ma hommikul mõtlesin tänase päeva eesseisva osa peale, siis see oli pigem selline raskemapoolne mõttemuster - et kuidas ma selle päevaga hakkama saan, et kuidas see päev küll õhtusse veeretatud saaks, kuidas leian selle jõu ja kas ma saan sellega hakkama.

Ja ma ei teagi, nüüd tagantjärele sellele päevale vaadates, kas oli selle päeva peamiseks kandvaks ja sellele sisu andvaks mõtteks see mõte, mis mul peast läbi käis enne, kui oma toimetuste kallale asusin: "Mul on nii hea meel oma koduvallas toimetada!"

Igal juhul oli lugu nii, et iga järgmine etapp sellest päevast muutis päeva aina paremaks - heast sai parem ja paremast veelgi parem ja kõige krooniks siis väga hea (isegi sellises kohas, kus ma mõnel hetkel tunnen, et ma ei oska ega suuda, isegi seal oli täna sädet ja selliseid hetki, mil tundis sügavat rõõmu sellest, mida ma oskan ja suudan), millele kirsiks tordi peale oli veel üks päris südantsoojendav sõnum kõledas kevadõhtus, mõeldud selleks, et ma naerataks (või et mu naer ei katkeks).

https://www.youtube.com/watch?v=OoNVMTuTLVI

kolmapäev, 21. märts 2018

Hommikune meelelahutus

Tavaliselt olen toimetused ikka niimoodi sättinud, et tipptunni ajal ma autoga ummikus istuma ei peaks - kui on asja pealinna, siis on kõik kohtumised kokkulepitud alates kella 10st.

Tänane hommik erines aga selle poolest, et valikut polnud - tuli oma minemist rihtida täpselt 8 peale hommikul. Ja eks ma siis optimistlikult ennast teele seadsingi. Esimene märk, mis oleks pidanud mind eesseisva meelelahutuse osas valvsaks tegema, oli see, et suure teele keerates oli linnapoole suunduval suunal ummik seismas. Mina ei lasknud ennast sellest häirida ja keerasin linnast välja sõitma ja oma tavapäraseid nurgataguseid teid kasutama. Aga abi oli sellest vaid niipalju, et mõne aja sain rahulikult sõita, kui olingi sama targalt oma autoga teosammul liikuvate autode rivis. Edasi läks asi sedasi, et toimus mõningane liikumine, kuni ühel hetkel jäi kõik suisa seisma.

Ja nii ma seal siis istusin, oma autos, ja mõtlesin, et näed, missuguse hommikuse meelelahutuse ma siis endale korraldatud sain - et see on justkui omaette kogemus, kuidas sellistes tingimustes hakkama saada. See on midagi seesugust, mida minu päevad enamasti ei sisalda. Meelelahutuse kõrgpunktiks oli see, et hulgaliselt leidus neid juhte, kes ootamisest tüdinesid ja kohe hulgakesti liikluseeskirju rikkudes möödus neid - üks auto teise järel vuras mööda seal, kus möödasõit keelatud oli, ikka läbi vastassuunavööndi ja minu peast käis läbi mõte, et mis siis küll juhtuma hakkab, kui sealt suunast ka autod tulema peaks.

Ja keset kogu seda sahmerdamist avastasin ühel hekipuul istuva tihase ja niisiis oli tema minu järgmiseks meelelahutajaks. Teda oli vahva jälgida, kuidas ta omi toimetusi toimetas, tegemata sugugi välja sellest melust, mis ümberringi toimus.

Ühel hetkel sai minugi ootamise mõõt täis ja kuna olin liikunud ühe kõrvalepõikevõimaluse juurde, siis kasutasingi seda ja sain taaskord autoga sõitma hakata. Edasi läksid asjad juba oluliselt kiiremini. Aga kell oli selleks ajaks juba üle 8 tiksunud ja ma jäin hiljaks.

Loomulikult sinna, kuhu hiljaks jääda ei tohi. Ehk siis perearstikeskusesse. Ja kuna ma hiljaks jäin, siis laiutati registratuuris käsi ja öeldi, et 3 numbrit perearstile oli, aga need on nüüd läinud. Ja kui ma hakkasin uurima, et mis siis edasi teha, kui on erakorraline vajadus abi järele ja kui oodata ei kannata, öeldi, et perearst on selles ja selles kabinetis, et minge ja oodake ja vaadake. Ootasin vast 5 minutit ja olingi ilma igasuguse numbrita perearsti kabinetis ja mu mure sai lahendatud umbes 3 minutiga.

Pean vist õnne tänama, et asjad niimoodi läksid. Samuti ka iseennast kiitma, et ma ikka piisavalt järjekindel oma asjades olin. Aga eks selle kõige eellugu on see, et kõigepealt ei suutnud ma internetist kuidagi tuvastada, kus mu perearst vastu võtab - lugu nimelt selline, et perearst oli vahepeal teises kohas vastuvõtmas, sest hoone, kus muidu tema vastuvõtt oli, lammutati ja sinna ehitati uus asemele. Nüüd on siis uus hoone valmis ja läks ikka tükk aega, et teada saada, et kas ka minu perearst seal toimetab ja millal tal vastuvõtuajad on. Lisaks siis ka see teadmine, mis meil siin üldiselt õhku on paisatud - et arsti juurde ei saa ja arsti juurde tuleb pikalt aega oodata.

Aga hommikune meelelahutus oli suures plaanis ikka mõtlemapanev küll - iseäranis see autoga liikumise teema, et minul tuli sellega kokku puutuda nüüd üle väga pika aja, aga kui palju raiskavad oma aega need inimesed, kelle jaoks on see igahommikune rutiin. Ja olukord polnud seotud niivõrd autoga liiklemisega - sellessamas ummikus nägin liinibussi ka seismas, niiet, poleks ka seltskondlik transport aidanud.

teisipäev, 20. märts 2018

Raske kehavigastuse tekitamine

Elu ikka oskab korraldada, olukordi, mis panevad pead vangutama ja mõtlema.

See lugu leidis aset ühes toidupoes, kus mina riiulite vahel liikudes riivasin (vähemalt oma arvates) oma käes oleva korviga üht naisterahvast. Loomulikult vabandasin. Sain aru, et minu vabandust vist ei kuuldud, keerasin ümber ja vabandasin veelkord.

Edasi liikusin juba kassasabasse ja kuulen siis selja taga selliseid lauseid, mis olid lausutud selle sama naisterahva poolt temaga koos olnud lapsele: "Oi, mul on nii valus! Üks inimene läks mulle pihta ja nüüd on mul nii valus!" Ma siis keerasin ennast tema poole ja palusin veelkord vabandust. Naisterahvas aga jätkas kurtmist, kui valus tal on ja et nüüd tuleb sinikas. Mina siis vabandasin selle peale veelkord. Selle peale lausus naisterahvas: "Ega sinikas selle pärast siis olematuks muutu!" Selle peale ei osanud mina enam midagi kosta. Laps aga soovis sinikat näha. Selle peale teatas naisterahvas, et sinikas on pükste all, ega ta selle pärast pükse jalast ära võtma hakka, aga et pärast näitab. Ja hala jätkus aina edasi.

Selle kõige peale sain ma aru, et mul pole selle asja juures enam midagi teha - mind ajas selline hala muigama. Sest mulje minu teost jäeti selline, nagu ma oleksin jõuga teisest inimesest läbi jooksnud.

Samas mõtlesin, et võib-olla on tõesti mõni inimene nii hell ja õrn, et ka õrnem riivamine tekitab sinikaid, ega teise inimese kohta ei tea ju kunagi.

Veidi hiljem, juba poest väljas olles, mõtlesin selle peale, et huvitav, kas ma oleks pidanud naisterahvale mingisugust kompensatsiooni pakkuma? Või et kas Ameerikas oleks selline asi viinud mingi kohtuasjani ja oleksin pidanud kohtukulli ette minema. Samas mõtlesin ka selle peale, kuidas üks hetk võib kõik pea peale keerata.

Ja alles oluliselt hiljem sain aru sellest, et ma oleks pidanud sellele naisterahvale selle peale, kui ta ütles, et vabandamine sinikat ära ei võta, ütlema, et ega see halamine seda samamoodi tee! Aga sellised asjad ei tule mulle ju kunagi pähe, alles oluliselt hiljem, sest ma enamasti ikka otsin viga enda tegemistest ja püüan neid kuidagi heastada. Teised võivad teha seda, mida nad heaks arvavad, ka minu vastu ebaõiglased olla...

esmaspäev, 12. märts 2018

Saatmata kiri

Eks neid saatmata kirju ole ennegi olnud ja tuleb kindlasti veel. Aga tänane on siis seesugune.

Ma arvasin, et Sa oled julgem, aga näed, eksisin. Ma arvasin, et Sa oled parem, aga näed, eksisin. Juba ühel teisel korral vaatasin ja mõtlesin, et see suund, kuhu Sa kulged, pole see suund, milles mina Sind hea meelega minemas näeksin. Tookord juba mõtlesin, et koht, kuhu Sa tüürid, on ikka kaugemal minust (aga kes olen üldse mina, et Sa minu juurde peaksid teel olema?)... Aga, teades, kui kergesti mõjutatav Sa oled, siis polnud ma sugugi imestunud selle üle, kui lihtsasti Sa kaasa läksid sellega, mis toimus. Proovisin Sind korraks tõmmata paremale teele, aga eks inimene ole teadagi laisk ja nõnda siis Sinagi valisid tee, mis oli lihtsalt vanu rööpaid pidi kulgemine.

Iga järgneva päevaga avanesid mu silmad üha enam. Sain aru, et ma olen eksinud. Sain aru, et ka minu suund on vale. Ja võib-olla ongi hea, et asjad läksid, nagu nad läksid. Nii ongi lihtsam. 

Mõtlesin just selle peale, et see, mida ma teen, on paras enesepiinamine, selle kõrgeim vorm. Tore, et Sa aitasid mul sellele lõpu teha. Vabastasid mind sellest kahevahelolekust, millele ma ise ei osanud lõppu teha.

Eks selles osas on elu ikka selline, et kui mõni asi tundub mõnel päeval olevat täielik katastroof, siis mõnel teisel päeval pole sellest mitte midagi, see ei mõjuta olemist ega meeleolu kuidagi. Tuleb vaid õige aeg ära oodata - nüüd on see aeg siis käes.

Kas mul on kahju, et asjad niimoodi läksid? Kummaline küll, aga praegu on mul täiesti ükskõik, läks, kuidas läks, vahet pole...

Ja tegelikult on huvitav see, kuidas mõned asjad, mis elus juhtuvad, annavad kindlama veendumuse neile mõtetele mis juba niikuinii peast läbi on käinud. Ja mõru meel saab kohe oluliselt rõõmsamaks - et mõtted on liikunud õiges suunas, sisetunne on õige ja tuleb vaid iseennast usaldada...

neljapäev, 8. märts 2018

Ikka leidub neid kirsse tordile

Kui olen siin kõrvalt jälginud nii mõndagi vindumist, siis poleks arvanud, et ma ise olen ka ühe vindumise sees. Aga, vindumistega on lugu sedasi, et kui ise ei oska või ei taha või ei suuda või ei julge lõppu teha, siis saabuvad mõnel hetkel päästvad kirsid tordile, mis enam samamoodi edasi minna ei luba.

Nõnda siis oli üks eile postkasti saabunud arve selliseks kirsiks tordile, mis tegi asjad minu jaoks selgeks ja muutis otsuse langetamise lihtsaks. Ja taaskord tuleb tõdeda seda, et inimesed ise ikka on need, kes asjad endale korraldavad.

Märksõnadeks on taaskord puudulik suhtlemine ja hoolimatus (või kui ma oskaksin olukordi läbi näha, siis ka tegelikult sügav nahaalsus ja minu jaoks imelik mõistmine, et üks väike ettevõte käitub oma klientidega nii, nagu see kipub tavapärane olema suurfirmade puhul). Ja pole siis imestada, et üheks eilse päeva naelaks oli ka see, et sain aru, et see, mis mind teistest inimestest eristab, on see, et ma kuulan ja panen tähele ja lähen asjade sisusse ja see võimaldab mul jõuda sootuks teistsuguse tulemuseni. Ja ise ma muidugi olen kummastunud - selle üle, et kui avada inimesed, saada aru sellest, miks nad üht- või teistmoodi käituvad, siis on edasine suhtlemine imelihtne. Küsimus on vaid selles, et kas me viitsime või jaksame või tahame aru saada ja mõista (ja tean ka seda, et mõnel juhul olen minagi mõistmatu, aga mul tekib trots, kui minust (ja ka mõnest teisest) inimesest oma arusaamadega üle sõidetakse ja surutakse peale autoriteeti seal, kus seda loomulikuna pole).

Teine teema, mille enda jaoks eile avastasin, on see, et lastega on lihtne ja tõeliselt. Lapsed on väga mõistvad ja arusaavad ja arvestavad, täiskasvanud on aga selles osas oluliselt jäigemad ja nendega pole suures plaanis midagi arutada, sest nemad on välja kujunenud ja teavad täpselt, kuidas asjad olema peavad.

Aga minnes tagasi selle juurde, mis puudutab seda arvet, siis ma ikkagi arvan, et kui tegemist on hinnakirja muutusega, siis tuleb sellest ka teada anda. Ja teadaandmise õige viis pole sellel hetkel, kui esitatakse arve. Või soovitus tutvuda teadetetahvliga, mis mingit sisulist väärtust pole siiani kandnud. See, et info allikaks võiks olla kodulehelt ja et seal võiks üleval olla korrektne info, oli liiga palju tahetud. Ja teadaandmine siis, kui on "juba liiga hilja", ei käi kohe üldse mitte. Minu jaoks selline asjade korraldamine ei sobi - tean-tean, mu standardid on liiga kõrged, aga eks viga ole jälle selles, et ma hindan teisi enda järgi.

kolmapäev, 7. märts 2018

Viga ikka minus?

Tänane päev pakkus siis taaskord seda mustrit, mida olen juba kogeda saanud. Mustrit, mis algab sellega, et arutan mõne oma sõbraga mõnda tulevikuplaani ja siis jätab mu sõber otsa lahtiseks - ehk siis, ta pole kindel, kas tema poolt plaanist asja saab või ei saa.

Ja kui siis hakkab kätte jõudma see plaani jaoks kavandatud hetk ja taaskord on seis selline, et mina ei saagi enne teada, et sõbral plaani realiseerimiseks võimalust pole, kui pean seda mõistma sellest, et aeg möödub ja plaani teokstegemiseks vajalik ajahetk jõuab kätte ja sõbrast pole kippu ega kõppu.

Nii ma siis mõtlen ja arutlengi, et kui see on korduv muster ja mitme erineva sõbraga niimoodi, siis peab viga ikka minus olema. Või mida saaksin mina selles olukorras teisiti teha, kui ma kuidagi ikka takerdun sellesse lootusesse, et kui sõbra poolt jääb ots lahti, siis ta annab mulle teada ka sellest, et kui plaanist asja ei saa, mitte ei jäta mind tühjalt ootama ja lootma? Ja üldse pole ma seda tüüpi, et sõpru oma tühiste küsimustega torkida, et mis sest asjast siis saab, kui ma ei tea, miks mulle teada pole antud... Ja see põhjendus, et mõnikord ollakse sitt sõber, ei päde tegelikult sugugi...

Eks see kõik annab aga perspektiivi, sellele, kuidas ma endaga ringi käia luban. Või mida ma eeldan või mida ma loodan või mida ma loomulikuks pean. Ja omaenda sõprade puhul veel seda enam...

neljapäev, 22. veebruar 2018

Sisetunne on õige

Nüüd asjade peale tagasi vaadates mõistan ma, et mu sisetunne oli õige.

Puutusin ühe inimesega esmakordselt kokku, sain tema tausta kohta veidi teada ja mõeldes selle peale, mis on tema igapäevane töö ja milline oli see kontekst, milles mina temaga kokku puutusin, tekkis minu sees küsimus: "Kuidas saab selline inimene sellise asja juures toimetada?" Aga, kuna kõik asjad tundusid sujuvad ja kenasti kulgevat, siis jätsin selle esialgse küsimuse kõrvale, nuheldes iseennast veel veidi selle eest, et ma nõnda eelarvamuslikult inimesse suhtun.

Kuid, aeg läks edasi ja nüüd, kui asjalood on selgunud ja ka see, kuidas inimene on ja milliseid otsuseid ta vastu võtab, tuleb mul taaskord tõdeda, et mu sisetunne oli õige ja see esimene reaktsioon polnud sugugi ekslik.

Ja selle teema juurde lihtsalt peab käima üks ilus loojangu pilt:



teisipäev, 20. veebruar 2018

Täiesti emotsioonivabalt

Leidsin oma postkastist kirja, mis andis vastuse ühele minu viimase aja küsimusele. Minu tehtud töö saadeti kuu peale, sest olla leitud teine tegija, kuna asjadega olevat kiireks läinud. Minu käest keegi isegi ei küsinud, kas saan ja suudan nii kiiresti toimetada, kui soovitakse. Samuti ei antud mulle teada, et on teine tegija leitud ja nii hoidsin mina mõttetult oma ajaressursis lõtku ka selle projekti jaoks.

Ja kõigele krooniks lisati lõppu hüüdlause: "Tule ja toeta meid, rahaliselt!"

Kuigi ma ei osanud sellist asjade käiku ette näha, mis siis, et aimasin, et midagi on toimumas, sest vaadates kalendrisse tundus vaikus juba väga kahtlane, arvasin ma, et minu reaktsioon on teistsugune. Aga ei, ma kirjutasin täiesti emotsioonivabalt vastuse, mis oli vähemalt minu arvates väga neutraalne. Muidugi tean ka seda, et mul on siin praegu üleval teine teema, mis kogu emotsiooni enda peale võtab, aga ikkagi olin üllatunud kuivõrd lihtsalt käis see vastuse kirjutamine (kas praegu ongi siin see teine teema mastimänd, mis mind mõnel teisel hetkel raskena tunduda võivast olukorrast nii kergesti üle aitas?). Peast käis läbi ka mõte, et kas ma üldse peaks sellele kirjale vastama, aga ma olen siiski viisakas inimene ja nõnda see emotsioonivaba vastus sündiski.

Ja see läheb väga kenasti kokku minu teise liigi inimese tundega, mis oli mu eelmise kirjutise teemaks - nüüd sain väga selgelt seda tunda, et olen teise liigi inimene, kes sobib hästi ärakasutamiseks ja rahaliseks panustajaks, küll aga mitte sellesse nimekirja tähtsatest ja kuulsatest tegelastest, kes kõik projekti kaasatud on ja keda peagi ilmarahvale näitama hakatakse.

Iroonilisel kombel annab see hoopis teistsuguse maigu ühele teisele vabatahtlikule projektile, milles olen saanud osaline olla ja kus kannatati rahulikult ära kõik minu veidrused ja oskamatused ja kohutavused ja lõpptulemus sai selline, et olid rahul need, kelle jaoks see töö tehtud sai, ja ka mina ise olin rahul...

Mul on see au...

Eks ma olen seda suhtumist ennegi kohanud. Et kui oled teenuse osutaja, kui sulle su tegevuse eest makstakse, siis oled teise sordi inimene ja pead täitma kõik kliendi soovid. Eile tuli see asi kuidagi eriti üles.

Kõigepealt muidugi see varateismeline noormees oma suurepärase lausega: "Sul on suur au käia minu löödud palle üles korjamas, kasuta seda võimalust!" Ja kuigi ütlesin noormehele selle peale, et sellise väljaütlemisega kandideerib ta aasta huumoriauhinnale, viis see mu mõtted sootuks teistele radadele. Ja vaatasin ma siis enda ümber ja sain aru, et see, mille see noormees nii teraselt välja ütles, on lihtsalt väljendus sellele, mis ümberringi toimub.

Ja eks ma tean, milles on probleem - ikka minu eneseuhkuses. Sest ma ise tean oma väärtust ja ei taha painduda sinna, kuhu mind painutada soovitakse. Aga kui see väärtus välja ei paista (ja inimesed niikuinii ei viitsi ega taha süveneda), siis polegi midagi teha, oledki see, kelleks sind peetakse.


esmaspäev, 19. veebruar 2018

Pole piisavalt...

See mõttelõng sai alguse ühest linnatretist, mille käigus nägin naisolevusi, kes on igal hetkel väljapeetud. Ja nii ma siis mõtlema hakkasingi - et minus lihtsalt ei ole sellist sisemist tunnet ja vajadust, et ma pole sellise asja jaoks piisavalt äge.

Järgmine mõte sinna kõrvale oli see, et ma pole üldse piisavalt äge, üleüldse. Teen omi asju ja toimetan ja pealtnäha saan justkui hakkama, aga seda, mis teeks mind või minu tegusid erakordseks, seda lihtsalt pole. Erakordsed on teised inimesed, nende teod ja tegemised, väärivad ära märkimist, mina sellesse liigasse ei pääse.

Veel üks mõte oli see, et teen, mis ma teen, sellist asja, et mind presidendi vastuvõtule kutsutaks, lihtsalt ei ole juhtu. Ükski minu tegu pole sellist austust väärt. Rääkimata riiklikest autasudest või millestki seesugusest.

See pole nüüd sugugi arutelu sellel teemal, nagu ma seda kõike hirmsasti ihkaks, aga see on lihtsalt mu elu taustsüsteem (nagu füüsikaski sõltub elus kõik taustsüsteemist). Ja eks ma siis mõtlen tagasi eilsele hommikule ja lihtsale jalutuskäigule loomaaeda, hea sõbra ja tema lapse seltsis, kus oligi hea ja mõnus olla, neil hetkedel, tundsin, olin väärtustatud ja hinnatud, olin täpselt nii eriline, nagu olema pean.

Ühe suurema mõtte lisas eelmine nädal siia veel - et mul pole midagi sellist anda, mis oleks piisavalt hea, mis oleks piisavalt hindamist väärt. Ja minu heatahtlikud soovid, tuleb välja, on üks suur ämbrites kolistamine vaid. Aga, eks mul tuleb õppida, jätta seesugused teod edaspidi tegemata.

Ja kusagil kuklas ringleb mõte sellest, et ma peaksin (elu)keskkonda vahetama, sest praegusesse ei oska ma lihtsalt sulanduda...

laupäev, 17. veebruar 2018

Kuidas nad jaksavad?

"Kihnu Virve 90" oli hea vastus sellele küsimusele, mis mind ikka aeg-ajalt painanud on. Et kuidas muusikud jõuavad-jaksavad. Aga sel kontserdil, kus olid laval mitme põlvkonna tegijad ja kaasaarvatud Kihnu Virve oma krapsaka 90 eluaastaga, sain väga hästi aru, kuidas see võimalik on või milline on see jada, mis sellise tegususe tagab.

Et kui on eeskuju Kihnu Virve, kes on kaua elanud (nagu kenasti märkis Raido Koppel), näol ees, mis siis viga seal järel tulla meeste väel, mille puhul Kukerpillid on 45 aastat koos mänginud või siis nende järel Väikeste Lõõtspillide Ühing, kahe liikmega esindatuna, järgmisel aastal juba 30 aastat koos mänginuna. Et ega need mehedki saa kehvemad olla ja eks see elulust ja -säde on see, mis ikka edasi aitab. Seda sädet ja lusti, on mul heameel näha, jagub ka nooremasse põlvkonda, keda laval esindasid akordionistid Erik Nisu ja Julius Koppel.

Siinkohal ongi vast õige jagada üht pala, kus see üle põlvkondade ulatuv muusikaline side, mis ikka jaksu annab, kenasti näha on:


Elementaarne viisakus

Mõnikord ma tunnen, et ma ei jaksa. Taluda seda viisakusetust, seda, et inimestest üle sõidetakse. Ja kus saab parima indikatsiooni sellest, missugused inimesed on, kui mitte tualetijärjekorrast.

Siinkirjeldatud stseen leidis aset Nordea kontserdimajas ja kontsert, mille puhuks oli kokku tuldud, kandis pealkirja "Kihnu Virve 90". See sündmus peaks ju ometi andma mingitki märki sellest, milline on see publik. Heatahtlik, sõbralik, hooliv, viisakas - need on sõnad, mis mulle esimese hooga pähe tulevad. Ja eks ma tean, et seal oli ka palju seesugust rahvast.

Aga ikka peab olema selliseid hetki, mil saad aru, et ikka ei oska olla ega mõista inimesi. Ehk siis, indikaatoriks tualetijärjekord, mis ulatub teiselepoole tualetiust. Esimese märgina see, et uks peab lahti olema ja sellesse vahekäiku, mis jääb ukse ja tualeti eesruumi vahele, on kindlasti vaja ennast pressida, mis sellest, et kitsas on ja mis siis, et see takistab inimeste tualetist väljumist. Kui mina siis otsustan, et tualetiuks ei pea pidevalt lahti olema, leiab minu taga seisev naisterahvas, et tal on nii kiire, et lipsata minust mööda. Tema kaaslanegi on sama tegemas ja kui püüan talle meelde tuletada, et elementaarne viisakus on inimesed enne välja lasta, viidates voolule, mis tualetiuksest suhteliselt ühtlaselt välja voolab, taltub ta veidi, aga ma näen, et ta ikka tahaks, edasi tormata, minust mööda tormata. Ja nii ma siis hoian voolu kinni ja kui piisavalt inimesi on tualetist väljunud, leian tualetti sisenedes minust mööda lipsanud naisterahva enda ees seismas ja küsin ta käest, et kas ehk ma peaks tema kaaslase ka endast ette laskma. Selle peale poeb kõnetatu siiski minu taha oma kaaslase kõrvale.

Ise tunnen täpselt seda, et ma ei oska sellises ümber ja mööda trügimise ühiskonnas hakkama saada, et mulle ei istu selline asi. Ma tean, et viga on minus endas, kes ma olen elu oravarattast väljas ja seetõttu ei ole mul kiire - ka selliste asjadega, et peaks hirmsasti tualetisabas kellestki ettepoole saama, sisse tormama sinna, kus ruumi ei pruugi olla.

Umbes nädalajagu päevi tagasi olin ühes teises tualetisabas ja seal sain sabast kinni paaril neiul, kes ka arvasid, et nemad peaksid kiiremini saama, ootavatest inimestest mööda saama. Sel hetkel hämmastas mind kuivõrd leebelt ja täpselt oskasin neid juhtida selle olukorra, mis nende ümber toimus, taipamiseni - eks ma tean, kustkohast see osavus tulnud on, mul jagub selliseid tegelasi, kellega on tarvis nutikas olla, peaaegu igasse päeva.

neljapäev, 15. veebruar 2018

Käsi lihtsalt ei tõuse

Oli taaskord üks neid masendavaid päevi, mil oli tunne, et oleks vaja kuidagi seda kurbust ja valu leevendada. Ja mõttest käis läbi see vahend, mida keskmine eestlane sellisel puhul kasutab - ehk siis alkohol.

Käisin ringi päeva, käisin kaks ja kuigi tee peale sattus neidki kohti, kus selliseid asju müügiks leidub, ei tõusnud mu käsi sugugi riiulist mõttes väljavalitud jooki haarama ja seda ostukorvi panema. Ja isegi see õllepudel, mis mul külmkapis on, jäi puutumata.

Ja nõnda ma siis mõtlengi, et asi on vist ikka harjumuses - et kui ei ole harjunud jooma, siis isegi suurtel masendushetkedel ei oska sellise asjani teed leida...

Mõte läheb siinkohal tagasi paari päeva tagusesse aega, mil mul soovitati ennast purju juua ja ma ei osanud selle peale muud öelda, kuiet ühe oma sõbra olen ma seetõttu suuresti kaotanud, et ma temaga joomises sammu pidada ei jaksanud, et nii nõrk olen ma sellel teemal, mis omaalgatuslikust purjujoomisest me siis veel räägime...

pühapäev, 4. veebruar 2018

Kui ootad kirja, siis...

...homseks jäta pisarad:



Igaüks meist teeb oma valikud. Ja mis ma sinna parata saan, et ma ootan, vastust (ja seesama fraas sellest eelnevast laulust mu peas kumiseb). Ühel teisel juhul olen juba vastuse ootamisest loobunud ja andnud endale lubaduse, et (sõnadeta väljendatud) vaikusesoov saab täidetud ja vaikus jääb püsima. Kuid antud juhul on, ootus ja lootus ja kas see on siis tõesti nii vale, et ma usaldan seda tunnet, et tuleb vastus. Eks igaühel on oma põhjused, miks ja millal, kuid iga järgmine (vaikuse)päev tekitab aina sügavamaid haavu... Olen selle üle nüüd palju mõelnud ja iseendast ka aina enam aru saanud - et miks ma ennast avada ei taha, ei taha asjatut lootust üles puhuda, ei saa ennast täiesti vabaks lasta... Sest mul on kogemus ja see on suuresti ühesuunaline - ikka selles valguses, et ma pole piisavalt oluline, ei oma piisavat väärtust (ja see tõdemus teeb haiget). Eks püüan oma jõuvarusid (või pigem usuraase) kokku võtta ja ennast lohutada mõttega, et ju siis on mingid teised asjad, mis takistavad mulle vastamast. Lisaks tajun seda, et ma ikka üldse ei oska, kohe üldse mitte, suhelda ja olla ja hakkama saada. Sellest ma sugugi ei räägi, et mõnel juhul võimaldab distants haigetsaamist vältida...

Irooniline on see, et selle kõige läbi mõistan ma väga hästi seda, kuivõrd ma vajan, teisi inimesi, aga ju teistel siis seesugust vajadust pole ja nende elud on toimetusi-olulisi-inimesi täis, sest vaikus on püsiv ja kõikehõlmav, ei kippu ega kõppu.

Ootamatu kohtumine

Eks see ole ikka nii, et kui ringi liigun või näiteks valgusfoori taga seisatan, siis hoian pilgu taevas - ehk on kedagi seal toimetamas näha (ja kui teistel inimestel on sel puhul võib-olla igav, siis ikka leian mõne linnu, kes omi asju ajab ja mu tähelepanu, kasvõi osaliselt, endale saab).

Täna sõitsin meie kodupõllu (veel saab seda põlluks nimetada, sest heinapallid on seal peal ja loodetavasti see nii ka jääb, kuigi jah, meie küla poolt juba suur ehitustegevus käib ja viimase poole aataga on kerkinud paarkümmend maja ning ehitustegevus jätkub) teed mööda ja pilku ettepoole heites nägin, et miski suur lind on põllu kohal lendamas.

Mõtted hakkasid kohe liikuma sinnapoole, et ei tea, kas saan siis viimaks mõnda kotkast või kullilist lähemalt nägema - olen neid sellesama põllu peal ikka aeg-ajalt kohanud, aga mitte nii lähedalt, et neid mõnusasti vaadelda ja ka identifitseerida saaks.

Sõitsin siis edasi ja nägin, et lind laskus põllule. Ega siis muud, kui enam-vähem selle koha peal, kus ta madalale ära kadus, auto teeserva võtta ja oodata, mis juhtuma hakkab. Ega läinudki palju aega mööda, kui lind põllult õhku tõusis ja tiivad laiali laotas - oli ikka suur tegelane küll. Aga kui ta sedasi tiivad laiali laotanud oli ja ma teda paremini nägin, siis sain aru, et tegu on haigruga - seda linnuliiki olen varemaltki meie põllul kohanud, nende hääli kuulnud, aga seda ma ei teadnud, et nad meil ka talvituvad ja seetõttu oli see minu jaoks päris ootamatu kohtumine.

Kuna ma päris kindel oma arusaamas ja liigimääratlemises ei olnud ja lind muidugi lendas minust kaugele eemale, siis tuli see asi üle uurida - tuleb välja, et jah, haigrud talvituvad meil tõesti, küll üksikud, aga siiski.

Selle teemaga haakub kenasti minu viimase aja värvikam linnuelamus. Koduõuel nägin mitmel hommikul järjepanu üht pasknäärt (ma siiski arvan, et ikka üks ja sama lind oli), enam-vähem ühel ja samal kellaajal. Aga iga kord, kui ma fotokaamera kätte võtsin, et teda pildi peale püüda, oli ta nagu võluväel kadunud. Ja siis, ühel hommikul, oli see pasknäär minuga nii lahke, et mitmekümne minuti jooksul poseeris ta mulle lahkesti. Minu osaks polnudki siis teha muud, kui muudkui nupule vajutada, kaamerat ümber seadistada ja taaskord nupule vajutada.

Ja kuidagi on nüüd nii, et pärast seda fotosessiooni, kui järgmisel päeval tuli lumi maha, pole teda näha olnud. See oligi justkui tema viis pakkuda mulle mõnusat meelelahutust enne, kui pikemaks ajaks paus tuleb...

Heas ja halvas...

Üks stseen eilsest õhtust pani mind mõtlema.

Stseen oli siis selline, kus naine tuli oma purjus meest koju viima ja oli mehe oleku pärast suhteliselt endast väljas (kuigi, kell polnud isegi veel üle südaöö ja mehele vastu tulla oli vist üks suhteliselt tavapärane tegevus).  Mees oli ennast nõnda purju joonud, et tema õelam ja tigedam pool selgesti esile tuli. Sinna juurde suur saamatus ja vastutustundetus.

Ja nii ma siis vaatasin seda olukord pealt ja mõtlesin, et mina niimoodi küll ei tahaks, sellist meest ja selliseid olukordi. Ja kõrvalt sain aru, et see oli see, mille teemal abiellumisel ikka lubadusi antakse, et nii heas kui ka halvas toeks ja abiks olla.

Teine mõte, mis mulle pähe tuli, oli see, et selleks, et inimese tõelist olemust tabada, tuleb ta purju joota - siis on selge, millise inimesega tegemist on. Konkreetse inimese puhul oli see nähtud sisu, kas just üllatuseks, aga pigem selline nentimine - ah siis sellised mõtted on inimese sees.

Kolmas mõte oli see uhke auto, mille mees naisele just ostnud oli ja millega naine siis kohale sõitis - et kas sellised kingitused on need, mis panevad leppima, taluma, soovima, tahtma?

Ja veel üks mõte, mis mulle eilsest õhtust kaasa anti, oli see, kuidas üks meesolevus rääkis loo, kuidas ta oma lapsi armastab ja kuidas on lastele hea isa, et nad siis naisega on niimoodi rääkinud, et kui nad lapsi hästi kasvatavad ja neile headeks vanemateks on, siis võib-olla hakkavad nad millalgi ka teineteist armastama.

Kogu see teema taandus minu jaoks ikka sinna, kuhu ma enamasti jõuan - et ma vist ei oska(kski) ega suuda(kski) kellegagi koos elada, olla, pole piisavalt tolerantne ja selle nii-heas-kui-halvas puhul tuleks minu jaoks mingil hetkel mingi piir ette (vähemalt eilne aus sisemine tunne oli küll selline). Ja et minu armastuse otsimise-leidmise soov kuulub pigem ulme valdkonda ja eks see ikka üks tühi tallamine on...

esmaspäev, 29. jaanuar 2018

Imeline maailm ehk ikka leidub keegi

Tükk aega olen mõelnud oma blogi pealkirjale ja juhtlausele - et ikka ja aina on mul siin, vähemalt viimasel ajal, kirjutada neist asjadest, mis kogu sellele asjale irooniamaigu juurde annavad. Ja kuidagi nagu veidi kriipinud on selline tunne. Et kas siis tõesti imelist ja ilusat ja head elus ei leidugi, millest kirjutada...

Aga, ju see õhus olev mõte, et peab olema ka midagi ülimalt positiivset, millest kirjutada, nõudis ikka realiseerumist. Ja nõnda siis saangi sel korral kirjutada oma tõeliselt imelisest kogemusest, mis tegelikult läheb päris hästi kokku ühe suurema mustriga, mida aeg-ajalt ikka täheldanud olen.

Lugu siis seesugune, et tuli mul taaskord asendada üht teist treenerit, ühel teisel spordialal, kes ei saanud oma treeningut läbi viia. Ja saalis oli siis terve rida poisse ja üks tüdrukki, parajas puberteedieas. Mõned lõbusamad, mõned tõredamad, aga sellistena, nagu nad on. Mina, oma suures naiivsuses, nagu hiljem selgus, panin neid tegema harjutusi, mida neil on vaja selleks, et oma mänguoskust parandada, aga milleks nad tegelikult veel valmis polnud. Aga kui see siis kuidagi tujutult ja suurte tulemusteta toimus, asus mulle korraga appi üks vanem poiss nende trennitegijate seast, võttis selle asja korraldamise sujuvalt üle. Ja tegi ja toimetas ja saigi kõik toimima, nagu vaja. Neil hetkedel, kui ta nägi, et mingid asjad ei toimi, sain teda julgustada vaid oma kogemusega, et ta on sama optimilistlik, kui mina. Aga, tegelikult sai ta, ala paremini tundes ja oma suurema kogemusega mulle appi tulles, väga suurepäraselt hakkama. Ja eks ma siis kiitsin teda ja tänasin ja saime siis kahekesi selle asja enam-vähem kenasti lõpule viidud.

Aga teadmine, mis mulle sellest kogemusest kaasa tuli, oli selline - ikka leidub keegi, kes on valmis appi tulema, kui näeb, et hädas olen. Ja selles valguses on mul viimasel ajal ikka päris mitmeid hetki ja kogemusi, kus inimesed ongi ulatanud oma abikäe ja siiralt ja heatahtlikult andnud enda parima, et mind toetada ja abistada. Ja see on tegelikult ju imeline.

Selles valguses võib-olla ongi hea lisada eile kuuldud lause, taaskord ühe noormehe suust, kes mulle appi tuli, kui mul abi vaja oli ja kui teda selle eest tänasin: "Sina tulid meile appi, nüüd on meie kord Sind aidata!"

kolmapäev, 24. jaanuar 2018

Millal siis asja pärast?

Täna on siis see päev, kui taaskord saab selgeks, kas üks minister saab oma ametikohal jätkata või mitte. Ja seda ainuüksi ühe väljaütlemise pärast. Mina, kes ma olen oma elus palju meestega kokku puutunud, ei oma tegelikult suuremat illusiooni sellel teemal, kuidas ja millest mehed mõtlevad ja nõnda polnud selle ministri väljaütlemises minu jaoks mingit uudist, kuigi jah, intelligentsemad meesisendid peaksid suutma oma väljendumissoove kontrollida, ehk siis juhtida seda, mida ja millal nad ütlevad.

Aga, kummaline on see praegu tekkinud olukord selle pärast, et asja esialgsest sisust on eemale liigutud, see on sootuks unustatud ja nüüd on teravik suunatud hoopis kõrvalseisjale. Olgu siis pealegi, kui selline on üldsuse soov ja see, et tegelik "tegija" nõndamoodi kõrvale jäi, on praegu saanud asjade loomulikuks käiguks. Ja võiks ju tsiteerida Eesti filmiklassikat: "Oma näoga päästa naise ilu!"

Kuid, üldises plaanis häirib mind praegusel juhul, nagu ka ühe ministri eelmise umbusaldusavalduse juures see, et ühtegi ministrit ei soovita umbusaldada selle töö pärast, mida nad teinud on/teevad, ikka on umbusaldusavaldused seotud suuremalt jaolt otsitud põhjustega. Miks ei ole seda jõudu-jaksu-tugevust, et ministreid umbusaldada selle pärast, millisesse seisu on nende otsused Eesti viinud - aina kasvavad eelarveaugud, segadused maksudega on vaid peamised viimase aja teemad.

Ma ei taha siinkohal teha üldistavat järeldust, mis tavaliselt sellistes olukordades kehtib - kui sisu ei suudeta hallata, hakatakse tegelema formaalsustega (mitmeid kordi elus nähtud ja kogetud tõsiasi). Vähemalt sellisesse valgusesse asetub kõik toimuv minu jaoks praegu. Ja kurb on see, et Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva lävepakul on riigitüüri juures vaid vähe neid, kes tegelikult tahavad Eesti elu paremaks teha, Eesti elu edasi viia - ikka taandub kõik sellele, et tahetakse riigipiruka juures olla, riigipirukast osa saada (sellest on kantud ka see praegune umbusaldusavaldus ju)...

Ja retoorilise küsimusena tuleb mul siia pead vangutades lisada: kas ma ikka tõesti oleksin pidanud endale eesmärgiks seadma Eesti presidendiks saamise (tean-tean, ma ei oleks niikuinii kvalifitseerunud, aga mõttemõlgutusi sellel teemal võin ju ikka kedrata)?

laupäev, 20. jaanuar 2018

Ikka esirinnas, ikka esirinnas...

Lugedes presidendi Brüsselis välja öeldud lauset, et Eesti peaks Euroopa Liidu eelarvesse rohkem panustama, tuleb minul silme ette üks analoogne olukord minevikust.

Lugu siis seesugune, et sai oldud ühel rahvusvahelisel kohtumisel (välisriigis ja osalejaid kuskil 100 inimese ringis) ja muuhulgas arutati seda, et kus võiksid järgmised analoogsed kohtumised toimuda. Mina, rumala peaga, arutlesin valjuhäälselt seda oma Eesti kolleegiga väljaspool koosolekuruumi, et võib-olla on võimalik see kohtumine Eestis korraldada. Meie mitteformaalsest vestlusest võttis minu kolleeg selle jutu rääkida kohtumise eestvedajatega ja järgmise tööpäeva formaalses keskkonnas räägiti sellest, et kohtumine võiks aset leida Eestis, juba kui täiesti arvestatavast võimalusest. Kuna see polnud see hetk, mil hakata asju ümber rääkima, siis tuligi vaadata, et kas kuidagi on siis võimalik seda asja teha.

Kuna aga Eestis ei käi riigiasutustes ükski selline asi ilma korraliku eelarveplaneerimiseta ja minu teada meie asutusel selliseid väljaminekuid planeeritud ei olnud, siis tulin Eestisse tagasi, arutasin asja teadjatega ja tuligi välja, et tuleb kuidagi muudmoodi hakkama saada. Nõnda saigi siis hakatud mõtlema, et kuidas seda olukorda lahendada. Lõpuks sai see asi tehtud siis nii, et osalejad ise maksid kogu kohtumise korraldamise kinni - st konverentsiruumide ja lõunase toitlustamise osa sai kõik hotelliarvetesse sisse kirjutatud ja sai siis nõnda see kohtumine Eesti läbi viidud. Ja ääremärkusena olgu lisatud, et seesama kolleeg, kes olukorra tekitas, ei arvanud, et tema peaks selle asja korraldamise ja kordaajamise enda peale võtma.

Aga põhjus, miks see tookordne olukord mulle hästi silme ette tuleb, on selles, et mulle tundub meie presidendi jutt praegu täpselt samasugune - et tema annab suuri lubadusi välja, aga kuidas need reaalselt siis täidetud saavad, see on juba kellegi teise rida. Teisest küljest paneb selline suhtumine mind päris korralikult ahastama - kas Eesti pole piisavalt juba igale poole ja kõikjale panustanud, kas tõesti on meil siin siis nii palju raha riigieelarves üle (tean-tean, et tegelikult on puudu ja praeguste arengute tulemusena jääb aina enam puudu, mis siis, et tööjõumakse laekub aina enam), et esirinnas joosta Euroopa Liidu eelarvet täitma? Ja tegelikult võiks selle asja juures mõelda ka selle peale, et Euroopa Liidu institutsioonide ülevalpidamine ja sealsed palgad ja toetused ja kompensatsioonid, millest meie presidentki osa on saanud, on tegelikult, tavamõistes üle igasuguse piiri. Kui oskaks selle asemel, et hakata rääkima täiendavast panustamisest, hoopis mõelda selle peale, et kus on kokkuhoiukohad, siis vast poleks seda lisapanust vajagi.

Saada kõike, mida ihkan...

Mõnikord pakub elu selliseid hetki, et kõik ongi ilus ja hea. Minu seni viimane selliste hetkede kogemus pärineb neljapäevaõhtust, mil oli suisa kaks mehepoega, kes olid valmis kõiki mu soove täitma. Pruukis mul vaid öelda, et lilli tahaks - tekitati kohe terve lilleaed, sinna juurde veel purskkaev ja mõnus aiakiik. Siis mõtlesin, et mis kandilisi autosid mulle pakutakse, tahaks Porsche't või Bugatti Veyron'i. Pruukis mul vaid see välja öelda, kui ma nad kohe sain. Ja nõnda edasi. Lihtsalt, mis iganes mulle pähe turgatas, see ka tehtud sai. Ja relvade asemel sain endale kätte hoopis laterna ja fotokaamera.

Kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, siis päris jabur sai see asi nt sellepärast, et korraga oli olemas nii avar erinevate lillede-põõsastega kaetud väli kui ka erinevate suurusete ja kaunistustega jõulupuud. Ja minu soovide kohaselt tekitati ka helitaust ja organiseeriti mulle kõrvaklapid pähe, et ma sellest kõigest ikka maksimaalselt osa saaksin.

Selline ideaalmaailm siis, kus kõik soovid vaid hetkega täidetakse ja milles mul osaline olla lasti, ma olin justkui kauaoodatud külaline, kelle heaks kõike soovitakse teha. Eks see meenutab mu ühte eelnevat tõeliselt südamlikku ja sooja kogemust, kui veidi suurem ringi neid vahvaid tegelasi mulle virtuaalse mina valmis meisterdas ja kui äge ma selles vitruaalses maailmas olin. Ja nii äge on see, millise entusiasmiga seda asja siis toimetatakse ja kui kiiresti on lapsed valmis oma parimaid oskusi demonstreerima ja kui rõõmsad ja rahulolevad nad ise selle kõige juures on.

Ja selles vallas edasi minnes on mul väga hea meel, et praegusel hetkel on trendikas ruubiku-kuubikuga toimetada - saan minagi lastele näidata trikke, mida lihtsasti teha saab. Vahva on see, kuidas neil silmad säravad peas ja kuidas nad on valmis kõike uut õppima ja omandama. Ja mõnusasti naeratama panevad ka sellised hetked, kui mõni laps, kes on kõrvale hoidnud, on korraga ennast nõnda hästi tundma hakanud, et võtab ja osaleb ja on aktiivne. Väikesed muutused, mis lapse enda otsuste pealt tulevad, on vast ikka kõige paremad - ja nii pole imestada, et mõni, kes muidu on oma nö kohustust täitmas käinud, on nüüd nii hasarti täis, et ka kahest trennitunnist kipub väheks jääma. Tasa-vaikselt, aga siiski edasi.

esmaspäev, 15. jaanuar 2018

Rattas sees

Eks elus ole ikka nii, et tõusud ja mõõnad käivad käsikäes ja eks seetõttu peaks ma ju selleks kõigeks valmis olema. Aga kas samamoodi käivad käsikäes ka soojus ja jahedus, lähedus ja kaugus?

Minu elukogemus näitab, et just nõnda see asi ongi. Ja nõnda ma olengi selles rattas sees, mis kord taeva poole veab, siis käib tipus ära ja kihutab suure kiirusega maapinna suunas.

Ise mõtlen ma selle kõige juures, et miks pagana pärast on mul nii lihtne kõige hea ja ilusaga kaasa minna ja miks peavad need kukkumised nii rängad olema? Eks tean ka vastust - ma olen usaldav ja naiivne ja vaatamata sellele, et ma ammu enam ei looda, on ikkagi nii lihtne lasta asjadel minna, lasta ennast kaasa kiskuda...

Ja kuna see kõik juba ringiratast käib, siis olen jälle tagasi selles seisus, kus olin nädal aega tagasi ja mul tuleb kõigega otsast peale alustada! Või mis nädal tagasi, poolteist nädalat tagasi juba.

Ärgem unustagem ära ka seda, et iga sõna jätab jälje, mõned kohe iseäranis sügavad...

reede, 12. jaanuar 2018

Miks peaks üle minema?

Lugesin täna ühe tarkvara kohta, mida aeg-ajalt kasutan, et peaksin selle pilveversiooni üle kolima ja seda siis ettevõtte, kes selle tarkvara valmis on teinud, soovitusel - et nende arvates on pilve kolimine igati kiiduväärt mõte.

Mina aga, olles teatud põhjustel sellesama tarkvara pilveversiooniga kokku puutunud, olen seda meelt, et mulle meeldib minu praegune tarkvara kasutamise viis väga kenasti. Ja põhjus on kasvõi lihtsalt selles, et nt pilveversioon ei luba mingeid lahtreid, siis, kui oled mõned teise programmi vahelduseks lahti võtnud, enam muuta. Ja kõike tuleb otsast peale alustada. Sellesama pilveversiooniga oli veel selline veidrus, et mingid asjad, mis on arvutipõhise programmi puhul automaatsed, pole seda pilveversiooni puhul teps mitte, mis tähendab, et juba sisestatud andmeid tuleb taga otsida ja seeläbi kannatab ka kasutusmugavus.

Ja nõnda ma siis muigasingi selle pilveversiooni pakkumise peale - et kahjuks või õnneks, ma tean, mida see üleminek tähendab ja mida mul kaotada on ja ausalt öeldes, ei taha ma sellist protsessi läbi teha!

laupäev, 6. jaanuar 2018

Mis selle kuupäevaga siis on?

Ma olen ju kogu aeg olnud see, kes mustreid otsib. Ja eks ma siis leian neid ka sealt, kuhu keegi teine vaadatagi ei oska. Kuid, kui järele mõelda, siis siiski vist mitte. Sest, kui on märkimisväärsed sündmused, siis need ju jäävad meelde ja jäävad meelde ka kuupäevad, millal need sündmused on aset leidnud.

Nüüd siis on siin üks selline kuupäev - pealtnäha tore ja helgeid hetki täis, aga hoopis olulisem on see, millised on need tagajärjed ja tulemused. Sügavalt sisse sukeldumise kuupäev, et mõista, et tulemused on tühjad ja tühised.

Ja nõnda ma siis mõtlen, et mis selle kuupäevaga siis lahti on - kas liiga optimistlik lähenemine ja taaskord need lootused, millel on ette nähtud luhtuda?

Aga, eks elu näitab, kas ma olen õigel teel või eksin...

neljapäev, 4. jaanuar 2018

Võistlemisest ja mõõduvõtmisest

Eile õhtul sai minul viimaks mõõt täis - siis, kui üks inimene, kellega koos trennis käin ja kes muidu on väga mõistlik, hakkas rääkima sellest, et mina ja veel mõned trenniskäivad inimesed mängivad sulgpalli paarismängu valesti.

Lugu siis seesugune, et sulgpalli paarismängus ei tohtivat teha pikki ja kõrgeid serve, aga meie seltskonnas oli selliseid servijaid ikka mõningaid küll. Ja põhjendus, miks seda teha ei tohiks, oli selline, et see konkreetne inimene pole harjunud niimoodi paarismängu mängima. Eks sealsamas trennis saan ma kogu aeg vastu päid ja jalgu kõige muu teemal ka - alates sellest, et pallid on nirud ja lõpetades sellega, et niikuinii mängida ei oska (aga eks igaüks saab sellise suhtumise peale seda, mida ta oodata oskab - ehk siis, kui on vähe teistsugused paarilised, siis sujub kõik kenasti ja eks ma ise tean ka seda, et mida rohkem ma mängin, sest paremini ma mängin, sest asi on lihtsalt selles, et ma pole aastaid sellist aktiivset liikumist teinud, aga kui see juba meelde tulema hakkab, siis tuleb kõik muu ka välja - sest ma ju tean, et see kõik on olemas).

Ja see on nüüd sissejuhatus vähe üldisemasse teemasse. Olen ju arvukalt kokku puutunud, iseäranis viimasel ajal, sellega, kuidas inimesed, kes reketialadega tegelevad, kiruvad oma vastaseid, et see on paha või teine on paha või kolmas mängib ebamugavalt. Või siis olles olnud kohtunikuks ka ühel pubispordialal, on hulgaliselt leidunud virisejaid sellel teemal, et kuidas ikka loos on seesugune või teistsugune ja kuidas üks või teine vastane ei sobi.

Eks ma saan väga hästi aru ka sellest, mis mind kogu selle teema juures häirib - igaüks peaks ise oma mängu mängima ja ise piisavalt hea olema, et igasuguste vastaste ja mängustiilide vastu mängitud saada. Kui juba võistled ja mõõtu võtad, siis pead olema ka valmis selleks, et vastane ei sobi või toimetab kuidagi ebamugavalt ja see ongi ju kogu selle asja eesmärk - püüda selle kõigega hakkama saada. Aga tundub, et selline pahameele avaldamine on mingi üldisem trend, et võibki viriseda kõige kallal, mis ei sobi.

Ja eks ma tunnen siis ennast ohmuna, taaskord, et mul on etteheiteid teha vaid iseendale. Peaks ikka ka kõik asjad kellegi teise süüks panema, oleks vast asi, mida uuel aasta uue hooga proovida...

Veedab kvaliteetaega

Stseen eilsest päevast, kus laps, kelle ema oli päevaks võistlustele toonud, püüdis oma ema telefoni teel kätte saada ja lausus: "Ta ei võta telefoni vastu!" Ja selle kõrval siis üks lapsevanem teatas südamerahuga: "Ilmselt veedab ta kvaliteetaega!"

Mina kõrvalt vaatasin ja see olukord tegi mulle mitmel põhjusel haiget. Esiteks muidugi sellepärast, et see ema polnud lapsele sellel võistluspäeval kaasa elama tulnud, kuigi tal see võimalus oli. Ja teiseks see teise lapsevanema kommentaar sinna kõrvale, millest võis välja lugeda, et ilma lasteta veedetud aeg on kvaliteetaeg.

Aga kes olen mina, et sellisel teemal üldse mõelda või arutleda või midagi tunda?