esmaspäev, 17. september 2018

Üks lugu asendus teisega...

Fraas, mis pärineb loost, mis aeg-ajalt mu elus ikka esile kerkib, oli: "... ära vaata mu silmadest mööda, argust taluda mina ei või..." (Virve Osila suurepärased sõnad, mis on minuni jõudnud Urmas Alendri muusika kaudu). Kuid, olles selle loo isekeskis ära kuulanud, tundsin korraga, et ma tahan kuulata üht sootuks teist lugu, siin ta siis on, see teine lugu:



Lugu, mis mind puudutab ja kõnetab. Praegu tegi tujugi paremaks.

Eks siis paistab, kuidas edasi, sest ma olen taaskord lõhkise küna ees. Ise olen ilmselt ilu tegija, aga ma ei suuda päris lõpuni mõista, et miks ja millal ja kuidas, aga eks nagu ikka, polegi muud tõdeda, et elu ongi selline ja väga raske on endale tunnistada seda tõde, mida ma näen ja mis aina selgemalt silma hakkab.

Kuid see ei muuda mitte kuidagi seda tunnet minu sees. Suurim moraal praegusel hetkel on see, et ma olen ikka liiga palju sõltuv sellest, mis minu ümber toimub ja mõnel inimesel on iseäranis suurepärane oskus saavutada kõik eesmärgid, mida ta saavutada pole soovinud, kuid, mis tulevad loomulikult. Aga, võib-olla ma eksin ja olen liiga sinisilmne, inimese heasoovlikkuse suhtes.

Tahaks siinkohal tsiteerida üht filmi: "If people can make you happy they can equally make you unhappy!".

Ja kõik kukkuski kokku, hetkega. Eks võiksin ju ajas tagasi minna ja mõelda selle peale, mida ma siis valesti teinud olen. Aga, saan aru, et ei olegi midagi valesti teinud, vaid vahele on astunud ühiskondlik surve ja vajadus oma staatust ja positsiooni säilitada.

Ma uskusin enamat, lootsin enamat, aga tõde on täpselt selline...

Kõik, praeguseks...

Kommentaare ei ole: