kolmapäev, 27. juuni 2012

Bürokraatiast...

Kui kuulsin lugu sellest, kuidas on lood bürokraatiaga Prantsusmaal, siis mõtlesin taaskord, et meil siin on paradiis. Prantsuse bürokraatia tähendab siis seda, et kui inimestele peale karjuda ei mõista, siis võidki vajalikke pabereid ootama jääda. Ja pool aastat ühe mootorrolleri registreerimiseks on täiesti mõistlik aeg. Haigekassakaardi saamiseks pidi minema 2 aastat - ja mina olen osanud kritiseerida Eesti meditsiinisüsteemi, kus on kaks varianti - selleks ajaks, kui saad arsti juurde, oled kas terveks saanud või maha surnud. Oh mind rumalat küll!

Selle kõrval tundub minu kokkupuude Eesti bürokraatiaga - 10 minutit avalduse täitmiseks, 3 päeva avalduse alusel registritunnistuse saamiseks, 10 minutit tehniliseks ülevaatuseks, 10 minutit tehnilise ülevaatuse akti koostamiseks, 2,5 tundi Maanteeametis registreerimisjärjekorras olemiseks ja arvelevõtmiseks - suisa kiirmeetod. Kokkuvõttes läks 5 tööpäeva (millest kaks kulusid puhtalt ootamisele) - eelmisel neljapäeval tegin esimese taotluse ja täna sain vajaliku dokumendi kätte. Eesti bürokraatia on ikka suurepärane - kolme erineva asutusega asjad aetud nagu naksti (miks peab asju ajama kolme erineva asutusega, see on muidugi omaette teema, aga arvestades, et kõigist võimaliseks oli minu puhul kehtiv variant kõige keerulisem, siis on tulemus iseäranis kiiduväärt).

Valus, ai, kui valus

Lootsin leida mõistmist, lootsin leida arusaamist, aga leidsin hoopis selle, et mind sajaga läbi sajatati. Ja see oli valus, ai, kui valus. Niigi raskes olukorras püüdsin leida võimalust saada veidigi mõistmist. Aga sain ainult pragada.

Ja need etteheitvad sõnad mu suust - Sind polnud mul ju kusagilt võtta - jäid tulemata. Samamoodi ei saanud ma lausutud ka mitte ühtegi teist sõna, mida oleksin tahtnud. Iseäranis aga abipalvet ei tulnud üle mu huulte, sest mõistsin, et see oleks langenud vaid kuumale kerisele ja haihtunud hetkega.

Hiljem kogu olukorra peale vaadates sain muidugi aru, et pragati mind seepärast, et ma mõtlematult käitusin. Ja et hoolitakse. Aga raske on see elu sel moel - kui abikätt justkui pakutakse, aga kui seda reaalselt vaja läheb, ei hakka see kuskil silma.

Kas ainult sedasi?

Tulevad laused, ühes rivis. Mina pikin küsimuse vahele. Siis tulevad järgmised laused. Neid kuulates saan aru, et ma peangi kogu aeg endale aega välja nõutama, sest muidu mulle seda lihtsalt ei anta. Miks peab see siis niimoodi olema?

Kuidas küll sobituda sinna, kuhu ei sobi? Kui mitmeid kordi olen endale öelnud, et aitab, ja ometi leian ennast taaskord samast olukorrast, saades aru, et ma olen võimetu selle suhtes, et minna ja olla nii, nagu mõistus mulle ütleb, et olema peaks. Süda kisub ikka sinna...

Väiksusest aru saada

Kui minu ette pandi ajaskaala, siis sain aru, et mina olen sellel skaalal olematu. Niimoodi, vaid ühe lausega, tehti mulle jälle selgeks see, milline on minu koht. Või siis pigem seda, et mul ei ole oma kohta, sest minuga ei ole nii pikka ajalugu.

Kui ennemalt olen ikka tundnud seda tunnet, et aeg on see, mis mind mingitest inimestest lahutab - need puuduvad kogemused - siis nüüd, kui mul seda tunnet ei ole, leitakse ikka ja jälle see võimalus minus sellist tunnet tekitada.

Jah, pole minu jaoks kohta... Aga miks ma siis ikka ja jälle seda kohta endale nõutan? Vaat sellest rumalast peaga vastu seina jooksmisest ei saa ma aru. Pidasin ennast targemaks, arvasin endast enamat, aga nüüd olen aru saanud, et ei ole mul seda tarkust.

esmaspäev, 4. juuni 2012

Koha kättenäitaja

Kui rääkisin inimestele sellest, milliseid ameteid oma elu jooksul pidanud olen, siis ühest tööotsast hakkasid nad kohe kinni. Lugu siis selline, et pidin neile selgitama, milliseid asju ma tegin Kinoliidus töötades. Ja sealt see siis tuligi, läbi mitme tõlgenduse ja konkreetsetesse hetkedesse varjundite loomise sai tulemuseks: koha kättenäitaja.

Eks ma tean väga hästi oma halba kommet teistele koht kätte näidata. Ju siis on see soodumus mul kogu aeg sees olnud. Aga selleks, et inimestega niimoodi ei juhtuks, peaksid nad ikka omama adekvaatset hinnangut endale ja oma tegevusele.

Tean, et lähen üsna sageli üle piiri. Aga ehk leevendab olukorda teadmine, et ma ise sellest aru saan, ja vajadusel ka vabandust palun....

Ükski kord...

Sellel hetkel, seal olles, sain aru, et kõik see, mida olin arvanud ja ette kujutanud, on tegelikult olemas. Ongi olemas sellised väärtushinnangud ja tõekspidamised, arusaamad ja moraalinormid, mida ikka olen hinnanud. Ja ongi olemas inimesed, kes nende kohaselt elavad.

Mul on hea meel, et ma selle kinnituse sain. Mul on hea meel, et ükski kord on asjalood sedasi, et ma ei ole endale mingeid asju ette kujutanud või loonud endale mingit illusiooni.

See kõik, mis toimus, oli suurepärane näide sellest, kuidas võibki olla. Kuidas võibki leida inimesi, kellega klapid just oma põhiliste maailmavaateliste arusaamade tõttu.

Olla sellega koos, keda...

...tõeliselt armastad.

Need on sõnad laulust, mis mulle sünnipäeva puhul välja valiti. Praegu lähevad nad iseäranis täppi.

Jah, mul oli see rõõm, olla koos sellega, keda ma tõeliselt armastan, olla tema läheduses, olla temaga koos. See on väga hea tunne. Olla koos sedasi, et me teineteist mõistame ja teineteist hoiame. Minna nii sügavale teineteise maailma sisse, iga kord, kui on võimalus kõik tõkked tee pealt ära koristada.

Saada aru sellest, et vaatamata sellele, mida ta räägib, annavad tema teod tunnistust sellest, kuidas ta mind armastab. Kuidas ta tahab, et mul oleks hea. Kuidas ja mida ta minust teistele rääkinud on. Niimoodi on mul ju lihtne, lihtsalt olla ja tema kiituse kiiluvees särada.

Saada aru sellest, et vaatamata kõigele on siiski olemas võimalus, kuidas see asi toimida võiks.

Sõge seiklus

Pidu tuleb endale ikka ise teha.

Esimese peotooni andis kätte juba tuttav olukord sadamas - ikka sama lugu, tuleb sattuda pillimeestega sama praami peale. Mis siis sellest, et olid mitte nii tuttavad pillimehed, aga kuna suund oli sama, siis ajas ikka muigama küll.

Noh, eks ma siis võtsin jalad kõhu alt välja (või siis julguse kokku) ja läksin kaema, mis toimub ja kus toimub. Ja esialgu tundus, et ei toimu, midagi. Aga siis hakkas toimuma. Kõigepealt täielik showprogramm, spetsiaalselt minule, pealkirjaga "Eesti kalamees on tantsulõvi". Ah, imetlusväärne. Seejärel arvukad tantsukeerutamise harjutused tantsupõrandal, mis said kroonitud kahe kasseti ja ühe plaadiga. Ja nii edasi...

Ühest meeletusest sai üks vahva pidu, toredate inimeste seltsis sõgedate kombe kohaselt lõpetades hommikul paadi treileri peale laadimise ja just-just peaaegu kuivaks saanud teksade taaskordse märjakstegemisega. Suur tänu suurepärastele kalameestele (oh, kui nad ise seda loeksid, saaksin ma kohe vastu päid ja jalgu, sest ise tähistasid nad ennast suur "L" tähega, aga minu hindamiskriteeriumid on vähe teised) vahva õhtu, öö ja hommiku eest!

Armastust täis

Kuulates lugu, ühe inimese elulugu, valgus mu süda armastust täis. Valgus täis selle inimese pärast, kes vaatamata sellele, mis on tema elus juhtunud, on selline suurepärane inimene, nagu ta tänasel päeval on. Ja veel enam valgus mu süda täis armastust, kui seda lugu kuulasin, sellest inimesest ajendatuna, kes on ennegi minu armastuseluugid valla lükanud.

Kogu see lugu lõppes, nagu ikka, paradoksiga.

Aga suurt ja sügavat armastuse voolamist südamesse see ei seganud...