Lootsin leida mõistmist, lootsin leida arusaamist, aga leidsin hoopis selle, et mind sajaga läbi sajatati. Ja see oli valus, ai, kui valus. Niigi raskes olukorras püüdsin leida võimalust saada veidigi mõistmist. Aga sain ainult pragada.
Ja need etteheitvad sõnad mu suust - Sind polnud mul ju kusagilt võtta - jäid tulemata. Samamoodi ei saanud ma lausutud ka mitte ühtegi teist sõna, mida oleksin tahtnud. Iseäranis aga abipalvet ei tulnud üle mu huulte, sest mõistsin, et see oleks langenud vaid kuumale kerisele ja haihtunud hetkega.
Hiljem kogu olukorra peale vaadates sain muidugi aru, et pragati mind seepärast, et ma mõtlematult käitusin. Ja et hoolitakse. Aga raske on see elu sel moel - kui abikätt justkui pakutakse, aga kui seda reaalselt vaja läheb, ei hakka see kuskil silma.
2 kommentaari:
mis mõttes???
aga põhimõtteliselt olen nõus küll. kahjuks.
Ikka otseses...
Oskamatu, nagu ma olen, pole hea kuulata, kuidas räägitakse sellest, kuidas osatakse ja kuidas mina olen kõike valesti teinud.
Aga kui oleks seda oskajat siis abiks vaja, siis pole teda kusagilt võtta ja ikka pean ise oma oskamatuses hakkama saama.
Postita kommentaar