reede, 16. detsember 2011

Suur süda, suur süda

Juba teine inimene viimase nädala jooksul ütleb mulle, et mul olevat suur süda. Sellega on siiski nõnda, et kui süda on suur, siis mahub sinna palju valu, südamevalu. Hea koht, ruumi laialt, selle võrra siis ka rohkem.

Palju õnne mulle minu suure südame puhul!

Üksikutele

Kui mind enam ei ole

Habras

Sain täna taaskord aru, kui habras on see elu. Taipasin jälle, kuivõrd kergesti võib puruneda usaldus, usk kaduda ja meeleheide oma tee leida. Pole vaja üldsegi palju, piisab üsna vähesest.

Jälle olen olukorras, kus minu mõtted ei saa teoks ja eeldused, et ka mina võiksin olla osa millestki, saavad külma dušši krae vahele. Dream on, you fool!

Peas hakkab kumisema üks sõna: hilja. Niimoodi on siis lood!

/Ja sinna kõrvale sain tunda seda, kuidas kuhugi väga kindlalt kuulun. Selle teadmise teadasaamine aga lõi uuesti hoobi hinge.../

esmaspäev, 12. detsember 2011

Pööripäevaootus

Tegelikult on see pime aeg päris kiiresti mööda saamas. Täna avastasin suure rõõmuga, et juba järgmisel nädalal on pööripäev ja edasi on suund kevade poole. Tean-tean, et võib tulla veel külma ja lund, aga kui valgust on, siis saab kõige muuga päris kenasti hakkama.

Kui aga nüüd ilmast rääkida, siis ausaltöeldes tahaks praegust ilma lihtsalt kiruda: "Vastik-vastik-vastik!" See käib selle tuule ja niiskuse kombinatsiooni kohta, mis meil siin suhteliselt stabiilselt valitsevat tundub. Eile õhtul ja täna hommikul pakuti veel lisaatraktsiooni suure libeduse näol, paras libedasõidu ja -kõnni kogemus oli.

Räägin Sulle loo

Eile juhtusin pealt kuulama ühte lausejuppi, mis kõlas sedasi:
"Ma räägin Sulle ühe loo..."

Lugude rääkimine on ikka ja alati olnud see asi, mis inimeseks olemisega kaasas käinud. Ja eks ta ole osa meie igapäevaelustki. Kuigi me ei juhata alati oma lugusid sedamoodi sisse, võib selle lisada pea igale eluseigale, mida teistega jagada tahame.

Head loomist!

Nüüd siis tehtud!

Juba pikalt, ma arvan, et oma poolteist aastat, olen ma käinud ringi mõttega, et peaksin endale rõõmustama Poti-Eedu tehtud teekannu. Eile, kuna mul oli aega ja tuterdasin niisama vanalinnas ringi, sattusin Eesti käsitööga kauplevasse poodi, kust siis viimaks rõõmustasin endale soovitud kannu.

Ei jõudnud ma Pärnusse seda tooma, aga vahest polegi see nii oluline, kui see, et nüüd minu nõudekollektsiooni üks väga väärtuslik teekann ehib.

PS Esimene teegi juba tehtud ja on ikka hea küll!

Mõttejätk

Ühe eilse mõtte jätkuks:

pühapäev, 11. detsember 2011

Haigus

Kuigi need mõtted
võivad olla ilusad
ja võivad olla helged
soovid nende taga,
teevad nad haiget,
iga hetk on valus.
Valusaks nad teeb,
et neil pole eluiga.

Kas see on haiguse
peamine tundemärk,
et kõik selle sees
igal juhul haiget teeb?

Peegelpilt

Ma näen peegeldust. Samasugused tunded ja mõtted, tegutsemisviisid. Needsamad asjad, millega võidelda. Needsamad tõkked tee peal ees. Kummaline on see seos, mille siit vahelt leian - lõhutud peegel tähendavat seitset aastat õnnetut armastust. Millegipärast tundub mulle, et olgu peegel terve või mitte, sellel armastusel on nii ehk naa ette nähtud olla õnnetu.

Aeg ja ruum

Kui mulle räägitakse tulevikuplaanidest, siis ma saan aru, et mõõtmed, milles mõeldakse, on erinevad. Kui üks inimene mõtleb ajamõõtmes ja teine ruumimõõtmes, kas nad siis kunagi jõuavad ka selleni, et aeg ja ruum omavahel kokku panna? Siis saaksid viimaks kaks mõttemaailma, mis ilmselgelt teineteise poole suunatud, omavahel kokku.

Ma ju...

Kuigi kõik oleks võinud kuidagi teistmoodi minna, siis oli tulemus juba ette teada. Ma võin ju mõelda, et ühes või teises olukorras peaksin käituma teistmoodi, aga ikka on minu sees need mustrid, millest ma üle ega ümber ei saa.

Miks ma võtsin tuld? Miks ma sellise lahendusvariandi välja pakkusin? Ja miks ma, lõppude lõpuks, selle ka teoks tegin? Ma ju ei oska teisiti, selline on imelihtne vastus. Ja kui inimesed mind tunnevad, siis pole keeruline leida teed, et saada oma tahtmist.

Eks ma võin ju ennast lohutada sellega, et ma kasutasin ära oma võimaluse enda antud lubadust täita, aga see ei aita praegu mitte sugugi.

/Võitjad võtavad kõik, mina nende hulka ei kuulu. Mõne inimese osaks ongi kõik ära anda. Mõni asi tuleks jätta enda teada ja mõnda asja ei tohiks isegi teemaks võtta./

Ulakad mõtted...

... ja teod ka.

Neljapäeva hommik algas minu jaoks ulakate mõtetega, tegelikult olid need minu peas juba kolmapäeva õhtul. Vaatasin ja mõtlesin. Et kui juba on mänguks läinud ja teada on, millised vahendid toimivad, siis miks ma ei võiks ühte seesugust vahendit kasutada. Lihtsalt väheke pakkuda seda, mida saada soovitakse.

Miks peaks ma ainult kõrvaltvaatajaks jääma, kui mul endal on ka midagi, mida väljanäitusele tuua? Nõnda siis leidiski neljapäeva hommik mind minu ulakate mõtetega. Mõtetest said teod ja ma loodan, et see, mida pakkuda sain, andis soovitud tulemuse. Ma ei ole selliseid vahendeid väga suuresti kasutanud, aga nüüd siis tean, et vajadusel on nad mul varnast võtta.

laupäev, 10. detsember 2011

Kui juba...

Käisin kinos, üht järjekordsed romantilist komöödiat vaatamas. Ja-jah, tean, põhimõtteliselt ennast kiusamas. Kõik läks tavapärases rütmis, kuni saabus filmi kulminatsioon ja kõlama hakkas see lugu:



Kui arvestada, et filmis mängis ühte kandvat rolli Jon Bon Jovi, siis on Goo Goo Dolls'i "Better Days" igal juhul tunnustus (kuigi ma ei tea mitte ühtegi antud situatsiooni sobivat lugu, aga ma tean ju muusikast üldiselt vähe). /Tuleb meelde, kui küsisin, kuuldes, et kinos linastub "Transformers 3", kas Goo Goo Dolls on taaskord tunnusloo loojaks-ettekandjaks, sest esimese kahe osa puhul see just nõnda oligi. Keep up the good work!/

Lisaks avastasin enda jaoks ühe uue hääle, siin laulab Lea Michele duetti Jon Bon Joviga:

Hing hõiskamas

Süda sees hüppas suurest rõõmust. Eks ikka silmarõõmust, millest muust. Ja siis veel sellest, et teisel inimesel hästi läheb. Ma tõesti vaatasin ja imetlesin ja mõtlesin ikka neid mõtteid, mida ma olen mõelnud. Tsiteerides filmi "True romance" ühte stseeni: "You are so cool!"

Olin ja nautisin ja hea tunne oli südames. Hing juubeldas sees, et saan olla sellises kohas sellisel hetkel.

/Selle kõige keskel unustasin, et ma ise pean ka osa võtma ja endapoolse panuse andma. Aga see kõik jäi mulle kuidagi kaugeks, ka suure võitluse tulemusena saavutatud viik./

Väärtustatud

Tegin üsna vähe, mõtlesin oma tavapäraste toimetamiste raames. Minu jaoks oli kõik üsna loomulik. Aga seda ma küll poleks oodanud, et sellise tulemuseni jõuan. Oma tegude vääriliselt sain väärtustatud - need, kelle jaoks olin vaeva näinud, hindasid seda väga kõrgelt. Samuti andsid nad sellel omapoolse tunnustamise hetkel mulle kinnituse selle kohta, et selleks, et meeste hulgas hinnatud olla, piisab mõnikord ka sellest, et lihtsalt olemas olla ja hoolida. Armas, hea ja südantsoojendav!

Taaskord ettenägemise võime

Juba paar kuud tagasi sõnastasin selle, mis praegu toimuma on hakanud. Eks olukord oli tookord selline, et pani kaugemale vaatamata ja tulevikus toimuvast aru saama. Nüüd on siis see aeg käes, see, mida toona ette nägin, mida ennustasin.

Päevamoraaliks sai: "Igal inimesel siin ilmas on oma eesmärk, mõnel on selleks olla pinnuks silmas."

/Welcome to my world!/

Tuulab...

Vaatasin just ilmaennustust nädala jagu ette - värvid puha kirevad, mis tähendab seda, et tuulab, korralikult. Ega siis polegi muud, kui lohed valmis panna ja lendama. Ja eks siis pärast paistab, kuhu välja sai jõutud.

reede, 2. detsember 2011

Mida iganes...

See nädal näitas ilmekalt seda, et ma võin teha mida iganes. Absoluutselt. Andke aga asi mulle kätte ja ma teen selle ära. Kõik, mis tegemist vajab, võib minu kätte teha anda. Küll ma siis selle eest hoolt kannan. Olgu see siis mis tahes. Ma oskan ja suudan ja saan. Osav, mis siin muud ikka rääkida.

/Siia juurde kulub ära ühe inimese repliik: "Mõnel inimesel ikka jagub eneseimetlust!" Ma polnud kade ka, vastates: "See pole eneseimetlus, see on reaalsus. Kui ma tegeleks eneseimetlusega, siis räägiks ma sellest, et ma teen asju kuus korda kiiremini, kui ma praegu teen, ja kelgiks sellega." Omapoolse kommentaarina võin lisada, et nimetatud inimese olen ma oma põhimõttekindla toimetamise ja temast möödaminekuga täiesti endast välja viinud./

Ma tean...

...täpselt, millest see unenägu ajendatud oli. Sellest perspektiivist, mis tegelikus elus oli. Sellest, kes oli esiplaanil, ja sellest, kes oli tagaplaanil. Aga sellel tegevusel, mis toimus minu unenäos, ei olnud mitte midagi ühist sellega, mis reaalsuses aset leidis. Appi, kuidas saavad üldse tekkida sellised unenäod. Kas siis tõesti on vajadus nii suur, et seda unedesse jaburate seostena sisse tuua? Hea, et keegi teine minu unenägusid ei näe.

Seal oli see seljaga olemine ja minu enese varjamine, kui ümber pöörati. Märk sellest, mis peaks olema, aga mida siiski ei ole. Ikka see kaugemalolek, justkui omaette, ikka teised tegutsemas.

Kas on see ajendatud ka neist teistest küsimustest, mis nüüd tekkima on hakanud? Sellest valgusest, milles asjad kipuvad paistma?

neljapäev, 1. detsember 2011

Kõige rohkem hindan

Kui keegi küsiks mu käest, mida ma kõige rohkem hindan inimese juures, kelle keel on teravam kui minu oma, siis vastuseks oleks, et seda, kui olukordades, mis nõuavad delikaatsust ja takti, ei tule tema poolt mitte ühtegi tobedat märkust. See on täpselt see, mis mulle meeldib. Muidugi on ahvatlev sõnasõda pidada ja kogu aeg kraagelda-nägeleda, aga mõni asi tuleb jätta ja on olukordi, kus selline asi võiks mind endast lihtsalt välja viia. See, et osatakse sellistest olukordadest aru saada ja neid mõista, annab hea tunde südamesse.

/See päikesenäoga kass, see oranž lõnganukk ja see sinine joonistus, kõik nad annavad tunnistust armastusest. Me kanname neid endaga kaasas, hoiame endi lähedal ja nõnda on armastus meiega kogu aeg ühes. Ma ei osanud seda esimesel hetkel tähelegi panna, aga sedasi see just ju on - nüüd pidid kaks asja, minu kaks palvet, omavahel siduma armastuse, mis meid saadab./

Aga vaat ei oska

Läksin siis pika haiguse järel õrnalt hokit katsuma, ise mõeldes, et uisutan natuke ja siis proovin seda, kuidas oleks kepiga litrit kõikse parem lüüa. Ühesõnaga, tasa ja targu, vaikselt ja ennast hoidvalt. Jah, selline oli mõte, aga peagi selgus, et kui inimesel on võitlejahing sees, siis ta ei saa mängida niimoodi, et ma natuke siin midagi teen. Kui mänguks läks, siis avastasin ennast peagi hambad ristis litri järel kihutamas ja vastastega vapraid litrivõitlusi pidamas.

Nõnda saingi aru, et ma ei oska, ei oska midagi teha poole vinnaga või peaaegu või noh, ma siin veidi toimetan omaette. Kui juba, siis ikka täiega, suurel määral sellest, mis organism selle asja peale teeb, hoolimata.

Repliigi korras olgu lisatud, et organism pani üllatavalt hästi vastu. Arvasin, et ei jaksa midagi ja peagi on hing paelaga kaelas, aga välja kukkus hoopis sedasi, nagu poleks vahepeal haigust olnudki.

PS Kui see terviseteema nüüd kõrvale jätta, siis tegelikult tegin oma siiani parima mängu ja arengut minu hokimänguoskuses on ikka suuresti märgata. Ise olin väga rahul (edukad litrivõitlused ja täpsed söödud, ka üks ebaõnnestunud sööt, mis viis selleni, et sain selle tulemusena litri oskajast mööda toimetatud järgnenud täpse sööduga) ja sain kõrvaltki oma hea mängu eest komplimente. Ehk siis ühel hetkel võibki tõeks minna see, et olen suurepärane hokitar!

Esimene hommik

Täna oli siis esimene hommik, mil tundsin, et aitab, las ta olla, ära mõtle, ära arva, kõik läheb, nagu minema peab. Ma ei tea, kas on selle põhjuseks olnud viimase nädala arengud või lihtsalt see, et aeg on otsa saanud, aga tundsin, et pole enam mingit vajadust sedasi tunnelda. Nüüd on mingisugune kahtlane rahu hinges, sest ma olen jõudnud selle tasandini, kus räägitakse asjade mõttega võtmisest.

Eks ma teadsin, et ükskord peab see aeg saabuma. Kaua inimene ikka jaksab ja vastu paneb...

esmaspäev, 28. november 2011

Selline elu mulle meeldib!

Mulle on ikka meeldinud tegutsemine, ootamatud olukorrad ja kiiret reageerimist nõudvad asjad. Elu pakub mõnikord võimalusi, et saad kõike seda. Nõnda ka tänane hommik. Hetk aega ja otsustatud ning asusingi tegutsema. See, mis sellest kõigest välja tuli - lõppkokkuvõttes ju midagi head - oli muidugi muigamapanev. Lihtsalt avastada enda juurest seda, et kui ma juba juhtimise enda kätte võtan, siis pole ükski takistus piisavalt kõrge, et seda ületada ei saaks. Lihtsalt lähen ja teen asja ära. Hea on, kui need, kellega on vaja sellistel juhtudel koos toimetada, on abivalmid ega hakka mingit jura ajama. Aga võib-olla oli asi vaid selles, et teadsin õiget inimest, kelle käest küsima minna. Ta mõistis hetkega olukorda ning tegi kõik endast oleneva, et ma saaks edasi toimetada.

Aga hommik kogu oma toimekuses oli erutav ja andis tunde, et elan ja suudan ja oskan. Kiiresti ja efektiivselt toimetada. See oli hea tunne, võimalus tunda ennast vajalikuna just selliste omaduste pärast.

Otsustatud!

Võtsin laupäeval vastu otsuse. Väga lihtsa otsuse. Selle, et ma ei kavatse enam oodata-vaadata-loota, vaid teen ära need asjad, mida ma õigeks pean ega hooli hetkekski sellest, milleni need välja viivad. Kaua ma seisan ühe koha peal paigal ja tuimalt tammun. Nüüd siis on asi sedasi, et teen täpselt seda, mida heaks arvan ega lase ennast kõigutada vastuväidetest, õelatest märkustest.

Ja keda siiani on püütud hoida, siis see asi on nüüd ära lõpetatud. Ei ole siin midagi niimoodi, et võtad suure vorsti ise midagi vastu andmata - pole vorsti andnud, ei saa ka ise midagi.

pühapäev, 27. november 2011

Taaskord üks raamat

Taaskord on üks raamat, mille võtsin ja lugesin. Tundus, et juhuslikult. Kaanelt kirjaniku kohta täpsemalt teada saades tundsin ära ja tuli meelde. Riikka Pulkkinen on see noor kirjanik, kelle esikromaan minusse oma jälje jättis. "Tõde", mida siinkohal heameelega tsiteerin, on minu jaoks hämmastuste maailm - nii noor inimene ja nii läbinägelik, märkaja ja tähelepanija. Tuleb soov tänada sellise sisuka elamuse eest!

...

Laste reaalsus koosneb unedest ja mängudest. Märkamatult põimub sekka vale. Või äkki on sedasi kõikide inimeste tegelikkusega. Uned, mängud, valed.

...

Ta oleks tahtnud Annale öelda: tee endale muretutesse päevadesse kodu. Need on uni, kuid praegu veel ei pea sa ärkama. Kümme aastat ja sa ärkad, veel viis ja sa võitled oma ärkamisele vastu, veel kümme ja sa jääd rahule sellega, mis sul on. See pole halb asi, see on õnnetusest kaugel. Tegelikult on see õnne uus vorm, ja sa hoiad seda au sees samapalju kui varasemaidki õnnetundeid. Sul tuleb ikka veel ette neid hetki, mil sulle tundub, et maailm pakub sulle ennast nagu kinki. Kuid need pole enam samasugused. Sa jälgid maailma nagu maali, millele on andnud raami aeg, aja kogemus, ja sina naudid seda teisel viisil kui varem.

...

Inimesed olid valmis minema läbi ükskõik milliste kannatuste, et saada endale tavalisi päevi. Kasvõi sada päeva. Või kümme. Või ühe, kui rohkem ei anta. Ühe päeva, mil saaks tõusta, astuda uksest välja, teha tähelepanekuid ilmaolude kohta ja planeerida lõunat või kokkusaamist või hellitada pelgalt kavatsust läbi kesklinna jalutada.

...

Olin juba unustanud selle usalduse, mida jagavad kõik lapsed, sest rohkem nad ei tea: sündides saadud usk sellesse, et kõik läheb hästi. Mingil eluhetkel jäädakse sellest ilma, paratamatult. Kui veab, tuleb see tagasi. Tulevad inimesed, kes võtavad teki all, magamistubades kaissu, sirutavad laudade alt oma käsi, ja nendega koos võib uuesti õppida selgeks selle, millest jäädi koos lapsepõlve kadumisega paratamult ilma.

...

Kui lased endast lahti ja oled samaaegselt hirmunud ja rõõmus. Mõistad, et tagasiteed pole, et kõik on juba põhjalikult muutunud. Mõistad, et enam pole sa selles kohas, kus enda arvates olid, vaid juba teel uue koha suunas.

...

Kogu oma alastuses pole inimelu puhul asi milleski muus kui lootuses. Mitte milleski muus kui armastuses, mida ka maailmast muserdatud ja murtud inimesed teiste arvele kannavad.

...

Aga ta on üks nendest, kes mõtlevad, et mitte kellegi võimuses pole armastust vältida. Ta on üks neist, kes mõtlevad, et keegi pole nii rikas, et võiks armastusest mööda minna. Seetõttu hoiab ta ukse lahti.

...

Kuidas ta enne ei teadnud, et armastus on haigus või sõtluvus, vältimatus olla teise lähedal? Miks ta pole tundnud seda koos Elsaga, kas seetõttu, et nad on alati kuulunud teineteisele? Tal on tunne, et kui ta ei saa olla minu oma, siis ta hukkub. Kui ta ei saa asuda mu sees, minus, lakkab ta olemast. Kui ta ei saa hommikul näha mu naeratust, kui ma olen veel omajagu poolunes, võiks ta samahästi panna maailma sulgudesse.

...

Keegi ütles, et ma armastan teda, aga see oli liialdus, sest ta hoiab mu südant tolmukübemete ja peenraha vahel plekkkarbis.

...

Ma pole õppinud, kuidas öelda kellelegi pärast jah-i ei. Kui kord juba armastad, siis avad ennast igaveseks teisele, annad enda tervenisti.

...

"Maailm muudab inimesi," ütleb tema. "Kogemused muudavad. Olen hakanud mõtlema, et selles maailmas pole armastusel kohta."
Ta pöörab pead, ta ei suuda Saarat vaadata, kui ütleb:
"Maailm on üles ehitatud teiste reeglite järgi."
"Missuguste teiste reeglite?"
Ta laseb peal kuklatoe vastas puhata, öeldes hooletult, taotledes ükskõiksust:
"Teistsuguste. Realistlikumate, tõelisemate."
...
"Sa ei usu enam armastusse."
...
"Aja oma asjad korda, või sinust saab kõige kurvem inimene maamunal. Mitte keegi siin ilmas ei saa pidada armastust lapsikuks ja usku muutustesse valeks."

Kolmainsus

Tänasel vihmasel päeval oli meid seal kolm: meri, muul ja mina. Tänane kolmainsus. Kõik eraldi, aga siiski omavahel kaunikesti seotud. Meri tuli mühinaga vastu muuli, müraki vastu kive, siis ümber muuli nurga, siis muuli peal olevate rehvide vahelt läbi, siis üle muuliplaatide voogamas, siis ümber trifiidi ja lõpuks slipi peale mühiseva lainena. Polnud eelmine tsükkel veel korralikult lõpuni jõudnud, kui juba uus doominokivide rivi meenutav laine peale tuli. Minu osaks oli seda lõbu nautida ja muudkui ennast keerutada. Pani see asi mind peaaegu vaimustusest kilkama, niisuguse ärevuse tõi hinge see looduse vallatlemine.

laupäev, 26. november 2011

Kui mõte jookseb kinni

Täna nägin pealt sellist stseeni, kus kassapidajal jooksis mõte täiesti kokku, kui ostja talle 500-eurose rahatähe ulatas. Vahetusraha küsimine üldisest süsteemist õnnestus tal väga kenasti, aga edasi toimus juba totaalne mõtte kinnikiilumine.

Esmalt andis ta lahtivahetatud 500 eurot ostjale, kes siis pidi talle vajalikud 150 eurot andma. Siis võttis kassapidaja ja kontrollis saadud 100-eurose rahatähe (sellesama, mis oli talle saadetud poe enda poolt) vajalikus masinas üle (mille peale mina peaaegu kõva häälega naerma oleks hakanud).

Siis läks tal veel terve hulk aega, et selgeks saada, palju ta siis veel peaks ostjale raha tagasi andma, kui arve on 134 eurot ja natuke peale. Mina sain kiirarvutuse tulemusena 15 ja natuke sente peale. Kassapidaja aga vajutas kassaaparaadis veel miskit nuppu, mille tulemusena lõi ette number 132 ja mõned sendid ning siis alles sai ta sisestatud 150 eurot saadud rahasummana, mille tulemusena pakkus aparaat talle, et ta peaks tagasi andma 17 eurot ja mõned sendid. Algul võttis müüja sellise summa välja, siis aga sai aru, et nii see ikka vist päris ei ole ja andis 10 eurot ja siis müntides veel mingi summa - võib-olla sealt tuli 15 eurot kokku, seda ma ei suutnud märgata, aga peale pikka arvutamist ja kalkuleerimist ei ole mina päris kindel, kas ta ostjale just selle õige summa tagasi andis.

Vaat sedasi võib juhtuda, kui mõte konkreetselt kinni jookseb. Ega ka mina järgmise ostjana tema elu kergemaks ei teinud - teades, et mu arve on 82 senti, andsin talle ühe 50-sendise, ühe 20-sendise, ühe 5-sendise ja neli 2-sendist. Selle kokkuarvutamiseks, et tulemus on 83 senti, läks tal vaja kolme ülelugemist. Hakka või tõesti uskuma, et matemaatika ongi ületamatult raske teadus.

reede, 25. november 2011

Hingata!

Sa oled nii armas, kui sa vihane oled. Sa oled nii kena, kui sa närvi lähed. Miks ma ei suuda end sinuga vabaks lasta? Miks ma piinan sind? Miks ma pean soomusrüü ja kahe padrunivöö all veel korsetti kandma? Miks ma takerdun kõige tühisematesse asjadesse? Kurat võtaks, otsi konserviavaja välja! Vaata oma noakarpi, ma olen kindel, et leiad midagi, mis mul hingata laseks.
/Koos, see on kõik; Anna Gavalda/

Eks see on ka põhjus, miks ma kolmandat nädalat juba kohutava köha käes vaevlen. Teadjamad inimesed räägivad, et kopsupõletik pidi sellest tulema, et inimene vabalt ei hinga (mitte, et mul seda põletikku oma teada oleks, aga köhimine on nii kaugele jõudnud, et ribid lausa valutavad). See köha ongi hingamisraskused selgesti välja toonud - magamata ööd, sest hingamine on väga vaevaline tegevus.

Kuhu siit on veel edasi minna (kõik viimased aja asjad sisaldavad järelliiteid "-raskused" ja "-häired")? Et kui oli juttu haigeks olemisest, siis minu ****haige olemine ongi nüüd nii kaugel, et ma olengi täiesti haige. Vaat sedasi võib minna, kui haigus sügavale sisse tuleb. Kuidas saada võluva tervekssaamise teele?

Tuul, mis muud!

Ikka ja alati on mul selline tunne, et kõik tormid tulevad edelast. Eks ma siis alati kuulen, kui torm tuleb. Aken annab tormi ära - mürtsub ja naaksub. Selline tunne on mul ka praegu, kui tuul mu akna kallal kolistab. Tuleb sealt edelast ja otse mu akna peale. Vaatasin ilmaennustust, tuleb ka ülehomme öösel samast kandist.

Tuul on praegu päris kenake, laulab täiel häälel. Üks jaht nimega "Tuulelaul" on praegu müügis - tea, kuidas tema ka tuule käes laulab... Või ehk peaks ise tema laulu kuulama hakkama? Laul võib olla hinge jaoks, aga värv pole küll päris SEE.

See sein

Ikka ja jälle on see sein siin ees. Sõltumata olukorrast ja asjadest. Sein on ees, mis takistab mind edasi liikumast, edasi liikumast sinna, kuhu tahaksin minna. Kui ma tunnen, et sein on ees, siis ma isegi ei hakka minema. Miks peaksin hakkama ennast jõuga kusagilt läbi suruma?

Nii see asi on ja nii ta ilmselt ka jääb. See sein siia ette. Ma tean, et see sein ei ole minu loodud. Ma tean, et minu pärast ei peaks seda seina olemas olema. Aga mis seesugune teadmine mulle ikka annab? Mitte kõige vähematki.

/Kas tõesti siis antipaatilised võimed? Kuhu kadusid sümpaatilised võimed? Telepaatilistest rääkimata.../

esmaspäev, 21. november 2011

Mis Sa siis vahid?

Jah, tõesti. Mida Sa vaatad, kuidas ja mida keegi teine vaatab? Mis on Sinul sellega asja? Ei ole ju mitte midagi ja igaüks vaatab täpselt seda, mis tema silmale ilu pakub. Mis on iseenesest ju täiesti normaalne.

Silmailu, ilus loodus - need ei ole sõnad, mis võiksid minuga kuidagigi kokku käia. Ja seetõttu oli see pealtnähtud vaatamine iseäranis selgelt esile hüppamas.

Kunagi rahustasin ennast sellistel hetkedel sellega, et ehk on minu juures sellist sisemist ilu ja soojust, mis võiks ehk mõju avaldada. Naiivne olin ma toona, tõeliselt naiivne. Nüüd olen targem ja kuigi lasen oma valvsust vahel uinutada, tõde ei saa mu silmade eest siiski miski varjata.

/Kõik asjad algavad ja lõppevad inimeses endas, ka see, mida üks või teine asi endaga kaasa toob. Nii olen minagi täna iseenda lõksus, millest ma välja ei oska saada.../

PS Tean ka, miks vaatasin - põhjus oli sootuks teine ja eks seetõttu ka nägin liikuvat pilku ning tabasin mõtte selle tagant. Liiga palju on tekkinud neid vaatamisi viimasel ajal, hakkab juba muster tekkima. See peaks ju ka olema märk millestki?

pühapäev, 20. november 2011

Kui ei ole...

Saan aru, et mul pole mitte mingisugust kattekihti. Nii, kui tuleb väline mõjutaja, reageerin sellele koheselt ja tundlikult. Iseäranis tundlik olen aga mõne inimese suhtes. Nõnda leidsin ennast arutlemas, kui avastasin eneses peegelduse sellest, mis teises inimeses toimus, kuidas ta toimetas ja milline oli tema olek.

Näedsasiis

See ongi see asi, millest ma räägin. Kuidas ma satun ikka ja jälle sellisesse seisu? Ise sellest aru saamata leian ennast korraga kahe jalaga ämbrist ja ikka suurema kolinaga edasi tormamas.

Selle peale tahaks ainult paluda ühte - mõni inimene võiks rakendada oma 3S(suudlustega suu sulgemise)-oskust. Aga laseme muudkui edasi, kuni tuleb lause: "Me läheme kohe kaklema!" Et ikka kõik teised ka aru saaksid, kuhu ma olen koperdanud.

reede, 18. november 2011

Pisike pedant

Jälle tundsin, kuidas minus pisikene pedant välja lõi. Ise muidugi mõtlesin, et kas ma siis tõesti olengi nii väiklane, et inimesi nende riiete korrektsuse järgi hindama hakkan. Aga teha ei olnud mitte midagi, kui nägin, et meesterahval oli seljas täiesti kortsus triiksärk. Minu peas tekkis ainult üks küsimus: "Kuidas sai naine ta sedasi kodust välja lasta?" Ise seejuures täiesti kenasti aru saades, et inimesed ei pruugigi sedasi üksteise välimuse peale hommikuti enne kodust väljatulekut vaadata ega midagi seesugust üldsegi märgata. Võttes samal ajal igasuguse enese välimuse eest hoolitsemise kohustuse meesterahva pealt ära, taipan ise siinkohal absoluutselt suurepäraselt. Aga kuidas see särk üldse nõnda kortsuliseks sai ja miks ta triikimata oli, see on muidugi omaette küsimus.

Eks analoogne on olnud teema ka, kui olen näinud, kuidas lapsi lastakse kodust tulema ilma, et neil ilmale kohaseid riideid seljas oleks. Mina küll midagi seesugust endale lubada ei saaks ja nõnda läks mu üks kampsungi eelmisel nädalavahetusel ühe lapsega kaasa, sest ema polnud vaadanud, kas ta ikka võttis sooja riide kodust väljaminnes kaasa või mitte.

Veidi kõhklev

Seisin ja olin kõhklev, sest ma ei teadnud, mis juhtuma hakkab. Mulle oli räägitud asjadest teistmoodi. Nõnda polnudki ma suure entusiasmiga asja juurde asumas. Läks aeg edasi, tuli välja, et vahepeal on asjaolud muutunud ja kõik saab toimuma sootuks teisiti.

Minu peas tekkis üks küsimus: "Miks?" Millest tekkis see vajadus asjad nüüd sedakorda sedapidi ümber korraldada? Sest ilmselgelt olid asjalood esialgsetest plaanidest kõrvale kaldunud ja muutunud hoopis millekski muuks. Minu süda muidugi hõiskas, sest sai nii, nagu mul parem oli. Ja veelgi enam hõiskas mu süda, kui võisin õhkõrnalt aimata, et mina olin see põhjus, miks plaanid just sedasi ringi tehti.

Sügavasse auku

Ma teadsin, et see hetk tuleb. Olin juba pikalt selle poole teel. Niipalju ma iseennast ikka tunnen ka. Ja siis, ühel täiesti ootamatul hetkel, kukkusingi auku, sügavasse auku. Taipasin, et see oli hetk, mil kõik viimase aja rasked koormad ühel momendil kokku said ja mind endaga kaasa tõmbasid. Ilma igasuguse ettehoitamiseta varises kogu mu maailm kokku, vaprus sai otsa ja nõrkus murdis täie raginaga sisse.

Ja siis tuli see teadmine minu sisse, see, mida olin varemgi tundnud - et nüüd ja praegu tunnen vajadust, et minu eest seistaks ja minu eest hoolt kantaks. Võtsin telefoni ja helistasin, lausudes sisuliselt vaid ühe lause: "Ma tahtsin lihtsalt Sinu häält kuulda..." Nii lihtne see kõik oligi, ühelt ja teiselt poolt. Ja sedasi saingi kiire vaevaga august välja, sest sain kuulda seda häält, mis, ma teadsin, annab mulle taaskord kindla pinna jalge alla.

/Ma ei tea, kas teen ennatlikke järeldusi, aga sain tunda, et mind minu kõne peale veelgi rohkem enda hoolde võeti. Nii armas, nii hea, nii mõnus!/

teisipäev, 15. november 2011

Palju lihtsam...

Nüüd, kus need aastaid kestnud sisemonoloogid ei ole enam vaid mu enda teada, on palju lihtsam, on järeldus, milleni jõudsin. Vaatasin, mismoodi ja mida ma rääkisin ning taipasin, et tõesti, kõik see, mis vajas minu seest väljasaamist, on nüüd väljasaanuna andnud ka mulle endale võimaluse rääkida asjadest, mis on olulised, ilma keerutamiseta, peitmiseta, varjamiseta. Hoopis kergem on nüüd oma selged mõtted ritta laduda ja nad ka välja öelda. Teades, et see, kellele neid ütlen, teab, mis on minu sees toimunud ja millised on need emotsioonid, mida ta minus esile kutsunud on.

Hea tulemus!

Sõltumata sellest, mis on sisuline tulemus, olen ma juba praegu rahul saavutatuga. See, mis minu silme all toimunud on, on lihtsalt tore.

Vabadus, ulakus, energilisus, julgus. Kõik, millest olin nii kaua puudust tundnud, on nüüd jälle olemas. See kõik annab tunnistust sellest, et minu sisemine tahe oli täiesti õige.

/Ja ma olen saanud aega, seda, hindamatu väärtusega, aega. Tahaks vaid lausuda: "Nii on hea! Nüüd on hea!"/

Õiged küsimused

Eks elu õpetab seda, et tuleb küsida õigeid küsimusi. Kui küsid õigeid küsimusi, siis saad ka õiged vastused, need vastused, mida oled saada soovinud.

Kuna küsimus oli: "Kes tuleb?", siis vastasin ilma pikema mõtlemiseta: "Mina tulen!"

Küsimuse oleks saanud küsida ka teisiti: "Kas tuled?", siis oleks saanud vastata "Tulen!" või "Ei tule!"

Kavalalt seatud küsimus oli aga piisavalt neutraalne ja samas andis selge märgi selle kohta, millele tegelikult vastust saada taheti.

Küsimus, mida polekski pidanud küsima, sest vastus oli juba enne ära öeldud, aga ju siis oli kinnitust vaja, et asjalood tõesti sedasi on, nagu nad pealtpoolt paistsid.

Ikkagi see tunne...

Kõik need sõnad, mida Sa ütled, tekitavad minu sees ikka ja alati selle tunde. Selle tunde, et Sa asetad mind kuhugi kõrgemale, pjedestaalile. Millest see küll tuleb, et Sinu sõnadel selline mõju on? Ka nüüd, taaskord, oled Sa seda teinud. Lihtsalt, paari lausega, oled võtnud ja loonud selle õhkkonna, milles ma hõljuda võin.

Iseenesest on see tunne ju hea, aga kuidagi jääb selle tulemusena meie vahele mingi distants, Sa justkui ei ulatuks minuni, selle iseenda loodud ülistamistunde tulemusena. Kuigi ma tean väga hästi, et minu suhtumine Sinusse on täpselt samasugune (ja ilmselt olen ise Sinus samasuguse tunde loojaks).

Kummaline on see tunne, mis õhus on. Kas see on seletuseks ka kõigele toimuvale?

Säravate silmadega laps

Nädalavahetus oli igati meeliülendav. Kui saad lihtsate vahenditega vähemalt ühe lapse paar päeva teha selliseks, et tal on hea olla ja ta silmad säravad peas, siis mida enamat saad veel tahta? Niisugune suurepärane üllatus oli siis nädalavahetusel minu jaoks varuks. Võimalus olla ühe lapse jaoks hea ja mõnus kaaslane. Olla temaga koos, hoolitseda tema eest ja rõõmustada teda oma seltskonnaga.

Võin kergendatult ohata

Nüüd, kus kõik käigud on ära käidud, võin kergendatult ohata. Need asjad, mis kippusid esiplaanile tükkima, said nüüd kõik ära tühistatud. Kõik see, mis tundus tõeks minevat, jäi lihtsalt ära. Seda peamiselt selle pärast, et ma võtsin ohjad enda kätte ja asusin võitlusesse. See ehmatas otsustajad niivõrd ära, et nad minust nüüd kauge kaarega ringi on läinud.

Selle kõige üle on mul aga suuresti hea meel. Puhtalt isiklikust vaatepunktist.

Kui aga vaadata veidi üldisemalt, siis on asi selline, et hinges on pettumus - soov anda enam on ju minu sees olemas, see, et sellest ei hoolita ja seda märgata ei taheta, teeb ikkagi veidi haiget. Aga mis seal siis ikka, tuleb sama rada mööda edasi lasta.

Kuigi-kuigi, viimane aeg on näidanud seda, milline on minu tegelik panus, ilma igasuguste formaalsusteta. Olgu siis formaalsused millised tahes, see ei tühista ära minu reaalset positsiooni ja mõju. Naljakas, iseenesest, ja muigama paneb.

Selle nädala moraal

Kuigi selgus saabus juba varem, on see nädal selgusele vaid kinnitust andnud. Selle kohta, et kui näed juba kaugelt ära, mis inimesega tegemist on, siis polegi tema poolt enam midagi enamat loota. Kuigi kusagil hingesügavuses on lootus, et on enam arukust, on enam mõistmist, on kaugele vaatamise võimet ja oskust. Aga mida pole, seda pole ja nii ongi moraal selline, et usaldada tuleb oma sisemist tarkust, mis ütleb kätte inimese põhiolemuse.

Naise juurest ei...

Naise juurest niisama lihtsalt ei minda. Ei Väikese Naise juurde, ei niisama. Sina, Mees, oled Naise omand ja kui sa arvad, et põgenemine toob sulle igatsetud vabaduse ja meelerahu, oled lihtsalt rumal. Sina, Mees, oled Naise jaoks lihtsalt vahend ja sinu vabadust ning meelerahu annab piirata teiste käepäraste vahenditega, nagu Laps, Seadus, Ühiskondlik Arvamus. See, mida sina, Mees, tahad, on su enda asi... Sa maksad kõige eest, maksad oma tegude surnud lehma, mäletamata, kas lehm ise oli punane või musta-valgekirju.

/Naine, Olavi Ruitlane/

Elavad surnud

Vaatasin vastutulevaid Inimesi ning arutlesin endamisi, kui paljud ka neist võivad tegelikult surnud olla. See, et nad jalutavad, ootavad bussi või ostavad kioskist ajalehte, ei tähenda, et nad elusad on - nad on kellegi jaoks surnud ja mädanevad püstijalu, töölt kojuteel, õhtul kodus televiisori ees ning enne und voodis väherdes.

/Naine, Olavi Ruitlane/

teisipäev, 8. november 2011

Üks repliik

Millegipärast on juba pikemat aega minu peas ringi keerlemas üks selline repliik (arvatavasti on see pärit mõnest filmist, aga ma praegu küll ei suuda meenutada, mis film see täpselt olla võis - arvan, et "Jerry Maguire", aga ma pole selles sugugi kindel):

You looked outside the way I felt inside.

Täpselt selline määratlus kehtib praeguse olukorra kohta. Keda määratleb sisu ja keda määratleb vorm, seda peab igaüks ise vaatama, aga võrdlusmoment on minu peas esile kerkinud.

Anna andeks

Kuna ma ise olen praegu võimetu midagi kirjutama, kummitab mu peas siiski see lugu, mida internetist leida ei õnnestunud, aga mille sõnad siinkohal ümberkirjutamiseks võtan. "Paha Polly" lugu "Anna andeks", viisi ja sõnad on kirjutanud Liana Kolodinskaja:

Ühe hetkega sa purustasid linna,
mida ise sa ehitanud olid kaua.
Keegi ütles kord, et näkku ju ei lööda -
palun jäta siis mul hingamiseks ruumi.

Jäta endale kõik sõnad, mida sa ei mõtle tõsiselt.
Miks ei hoia sa head, mis meile antud.
Ma ei suuda tõesti rohkem enam taluda,
seda, et mu süda sinu pärast valutab!

"Anna andeks" on raske ju öelda.
"Anna andeks" on liiga palju palutud.
Miks ei saa kõik hästi minna?
Anna andeks, on liiga palju talutud.

Jälle lasid mul end liiga kaua, kaua oodata.
Kella tiksumine peast mind tahab segi ajada.
Tornid kirikutel ammugi on kokku varisend.
Linnamüüridest on jäänud ainult tolmund varemed.

Vaatan, aga ei näe

Kunagi oli üks vale, mida tahtsin hirmsasti uskuda. Oli midagi seesugust, mida mul oli vaja kuulda ja oli keegi, kes mulle seda ütles, inimene, kelle sõnad minu hinges tormi esile kutsusid.

Kuid nüüd, kus aeg on edasi läinud, saan aru, et see kõik oli üks suur vale. Sest kui mina vaatan, siis ma ei näe seda, millest räägiti. Pigem näen kõike muud ja kusagilt ei paista välja see, mida toona uskusin.

Ikka tahad ju uskuda midagi seesugust, mida hingepaituseks vaja on. Aga tegelikku seisu ei saa mitte millegi taha ära peita. Niiet, teen silmad lahti ja vaatan ja pean ilmselt leppima, et see, mida kuulsin, ei ole tõsi, ja minule pole sellist asja ette nähtud.

Mida veel?

Repliik metsarajalt: "Noh, tüdrukud, jätsite mehed koju õlut jooma?"

SMS telefonis: "... Sinu ilu heaks!"

Kuidas palun? Kes on teile andnud sellise õiguse? Kust tuleb see jultumus?

Ja ikka on nii, et igal sammul laotatakse ette see tõde, mida ignoreerida püüad ja millelt mõtteid eemale viia. Aga pole pääsu kuhugi, tõde tuleb ikka koju kätte, page palju tahad...

Mõnikord on valus olla niivõrd kaugel sellest standardsest ja ühiskonnas heakskiidetud keskmisest inimesest. See teeb lihtsalt haiget, mida kõike eeldatakse ja peetakse iseenesestmõistetavaks.

Sealt siis tulevadki need mõtted minu pähe ja tunded minu südamesse - sobimatu, kohandumatu, hälvik.

Hämmastav on selle asja juures see, et kogu elu olen olnud õnnelik selle üle, et ma olen teistsugune, aga mida aeg edasi, sest enam saan aru, et tuleks olla tavaline, väljapaistmatu, normaalne.

pühapäev, 6. november 2011

Saabus vaikus

Nüüd, kus kõik on öeldud, on saabunud vaikus. Mul ei olegi enam mitte midagi öelda, sest kõik on öeldud. Kõik, mis ütlemist vajas, on nüüd välja öeldud.

See on hämmastav, et kui enne oleks kogu aeg tahtnud rääkida, ühest ja teisest ja kolmandast asjast, siis nüüd ongi vaid see vaikimise soov, sest rääkida pole enam mitte millestki. Nii oligi minu poolt peaaegu poolteist tundi vaikust, kuigi oleks võinud reageerida, aga minu sees ei olnud isegi ühtegi sõna tekkimas, et vastata neile repliikidele, mis vastust ootasid.

Hingedepäev

Selleaastane hingedepäev oli mitmes mõttes eriline, vähemalt minu jaoks. Sellest sai päev, mis minu elus tähistab pöördepunkti. Kõik asjad, mis hiljem tulevad, on seotud selle päevaga. Kaks olulist teemat, mõlemad sellised, mis hingega otseselt seotud. Mõlema teemaga sai see asi nüüd siis sedasi, et minu hing on rahul. Ma olen teinud kõik endast oleneva ja edaspidine ei sõltu enam minust.

Ehk siis võikski selleaastase hingedepäeva ümber nimetada ka minu hinge päevaks. Hea, et hing sees... (või kas ikka on?)

Sedasi mulle meeldib!

Ärevus oli hinges, sest see, mis juhtuma pidi hakkama, pidi olema midagi väga hirmsat. Mõtlesin, et kas on ikka hea mõte ronida sellisesse kohta, mida juba eos kartma peaks.

Aga kõigest sellest sõltumata mõtlesin, et lähen vaatan ära, siis vähemalt tean, mis asi see on. Ja kui see asi siis pihta hakkas, siis mõtlesin, et appi, see on ikka nii kaugel sellest, mida mina oskan, et ma lihtsalt ei suudagi hakkama saada. Aga läks aeg edasi ja aina enam tundsin, et see mulle just sobibki. Nii leidsin ennast tunni möödudes juba päris kindla sammuga edasi rühkimas ja juba hakkasin teistele järele jõudma.

Ehk siis taaskord selline tõdemus, et pole mõtet asjadesse eelarvamuslikult suhtuda. Tuleb lihtsalt ära proovida (võib-olla ka mitu korda) ja alles siis oma seisukoht vastu võtta. Ja tõesti, mulle meeldib sedasi, ma saan aru, et teised on ikka mitmekordselt oma oskuste poolest minust üle, aga see annab ju suurepärase võimaluse õppida ja areneda. Lisaks veel see võimsa liikumise tunne kõrvus vihiseva tuulega. VINGE!

neljapäev, 3. november 2011

Trikk tehtud

Mulle anti roll kätte, mängiti välja nii, et mina pean seda rolli täitma. Võtsin siis peale pikka mõtlemist selle asja ette. Tegin triki ära, tsirkust täie raha eest.

Hämmastav on see, et ma tulin sellest läbi ilma ühegi kriimuta, ilma ühegi probleemita. Kõrvaltvaataja võiks ju arvata, et kui on ambitsioonid, siis võiks tulemus ju haiget teha. Aga mul ju ei olnud ambitsioone, mul oli vajadus teha seda, mida teised inimesed arvasid, et ma võiks teha ja peaks tegema. Ehk siis läksin asjaga lõpuni välja, sest teised inimesed uskusid minusse. Usk minusse on teistel inimestel jätkuvalt olemas, aga usk minu vastasesse sai selle triki tulemusena küll minema uhutud.

Taaskord ei suuda ma ära imestada, millised on maailma teed ja mõtted inimeste peades. Ja seda ääretut elutarkust ja läbinägelikkust, mis minu sees tallel on. Ka sellistes olukordades ja selliste inimeste puhul, kellega ma isegi otseselt kokku ei puutu.

Samamoodi ei suuda ma ära imestada inimeste ääretut rumalust ja hoolimatust. Muidugi otsustame asjade üle, millest me midagi ei tea, mitte nende sisu, vaid ikka vormi põhjal.

Ja ma tean, kui häbematu oli minu küsimus (ja võib-olla ootamatu), aga mulle tegi lõbu see küsimus ära küsida. Vastus oli ootuspärane, aga mul ei olnud mitte midagi kaotada, seal, sel hetkel. Ega ole tegelikult praegugi.

/Ma tõesti ei kavatse loobuda sellest, et ma võiks sirge seljaga läbi elu astuda, seistes oma seisukohtade eest./

/On olnud suur au näha tõeliselt suurt juhti ja temaga ka koos tööd teha (saan ma praegu iseäranis hästi aru, kuigi-kuigi, hindasin teda juba tookord, kui me koos töötasime)./

Uskuda horoskoopi?

Praegusel hetkel oma elu peale vaadates tundub mulle, et justkui oleks ma aasta alguses oma selle aasta horoskoopi lugenud ja seal oleks sees olnud lause, et mind ootab ees tööalane muutus. Või luges mulle keegi selle hoopis ette?

Igal juhul on mul kuskil kuklas olemas see mälestus, et selline plaan pidavat mu elul olema. Nüüd, kui elu ongi võtnud sellise suuna, olen ma päris üllatunud ja mul tekib küsimus, et kas tõesti pean ma siis nüüd horoskoope uskuma hakkama.

Eks see muudatus sõltub suures plaanis minust, kas ja kui palju, kuigi initsiatiiv tuleb väljastpoolt, aga mina olen see, kes lõpliku otsuse vastu võtab.

Elu, elu, elu, vimkasid täis, igasse päeva...

esmaspäev, 31. oktoober 2011

Ikka lähen ju...

Kui on keegi hädas ja palub mu abi, siis sõltumata sellest, millised on minu suhted selle inimesega, lähen ikka appi. Selline oli selle laupäeva õhtu moraal. Kui mulle helistati ja paluti abi, et minna traumapunkti. Loomulikult jätsin oma asjad kus see ja teine ning läksin.

Kuigi olen mingitel eluhetkedel arvanud, et mind see konkreetne inimene ja tema saatus ei puuduta, siis tuli välja, et kriisiolukorras olen ikka käepärast olemas. Sest lihtsalt nii need asjad on, sest lihtsalt selline ma olen.

Ela täna!

See tunne on mu kuklas olemas. Ja selle kohaselt korraldan ka oma elu. Et midagi ei jääks homseks, et midagi ei jääks tegemata.

Ela täna!
Tee täna!
Tee kohe!
Ära oota!
Ära jäta
tegemata!

Fight, Forrest, fight

Sedasi tuleks kurikuulsat filmilauset parafraseerida, kuigi originaal - run, Forrest, run - oleks hetkel asjakohasem. Tegelikult olen ma aga endast väljas ja seda väga mitmel põhjusel. Esiteks ajab mind kurjaks see, et inimesed, kes peaksid teadma ja aru saama, ei vaevugi endale asju selgeks tegema ja on võtnud hoolimatu seisukoha. Siis ajab mind kurjaks see, et inimene, kes peaks teadma ja kellel on võimalus midagi ette võtta, on täiesti saamatu ja oskamatu. Ja ma ei saa sinna mitte midagi parata, kui ma teravaks lähen, kui minu käest küsitakse neid asju, mida peaksid teised tegema. Kõige tipuks veel see, et kogu see asi mõjub igasugusele motivatsioonile absoluutselt laastavalt.

Nii ongi suudetud paari nädalaga kõrge moraali ja hea motiveeritusega inimesest saada ükskõikne tegutseja, kes mõnedel üksikutel hetkedel aktiveerub ja sedagi vaid järjekordse hävingu esilekutsumiseks.

Ja see fight, Forrest, fight hüüe või tunne ei tule mitte kusagilt, sest tekib trots, et kui teised ei hooli, siis milleks peaksin mina sellest hoolima?

Rumalus, kõikehõlmav rumalus on tõesti tore asi. Kas inimesed pole kuulnud midagi sellest, et pole mõtet hakata parandama töötavat masinat? Ju siis vist mitte...

Merca "Mees"

Tuttav tunne, väga tuttav tunne. Lugesin raamatu ühe õhtuga läbi. Täpselt minu mõtted ja tunded, taaskord, ühe raamatu sees. Kuigi veidi toorelt kirja pandud, aga sisu see ei muuda milliseid sõnu kasutada.

Ja taaskord mõte sellest, kas ei olegi siis see, millest ma mõtlen, tõesti võimalik. Juba ainuüksi selle pärast, et mehed ja naised niivõrd erinevalt üles ehitatud on.

Veel üks kiri

Lugesin juba mitmendat korda seda kirja, mille kirjutanud olin. Ja praegu jõudsin mõtteni, et see kiri peaks nüüd olema selge märk sellest, et mul ei ole teisele inimesele mingeid etteheiteid, mingeid nõudmisi, mingeid tingimusi. See kiri on minu kiri, minu tunnetest ja mõtetest. See on kiri minust ja teisest inimesest, nagu mina teda näen.

Eks siis paistab, mis sellest hingedepäevast saab. Kas minustki saab sellel päeval hing või olen sootuks hingetu, igaveseks?

Kõrvalseisja

Nii siis see elu ikka on. Alati olen kõrvalseisja ja selleks ma ka jään. Kuigi võin mingites asjades justkui osaline olla, jääb ikka ja alati mu sisse see tunne, et ma seisan kõrval ja pole justkui lõpuni selle kõige sees.

Nüüd siis on iseäranis selge märk sellest minu kõrvalseisja rollist see, kui seisan siin oma elu keskel, kui mu pereliikmed korraldavad edukalt oma elu - kes hakkab abielluma, kes hakkab järjekordset last saama. Ja mina olen, ikka ja alati see kõrvalseisja, kellest kõik need elu peamised suunad mööda lähevad.

Öeldakse, et ise olen sellise valiku teinud. Ikka ise olen selle kõik loonud, aga kui elukogemus näitab kätte, et ma teistmoodi ei oskagi, siis kuidas võiks mul üldse kunagi tekkida võimalus saada elu osaliseks? Enne saab elu otsa, kui mina leian kätte selle tee, mida mööda elu sisse minna...

Panna punkt

On tulnud aeg panna punkt. Iga lugu saab kord otsa, igal asjal on oma ots. Kui saabub aeg punkt panna, siis on kena sellest üks ilus sündmus teha. Nõnda saab endalgi sellest kõigest üks ilus meenutus olema. Olgu siis juhtunud mis tahes.

Niiet, punkti panen ma siia:

neljapäev, 27. oktoober 2011

Tuline õigus

Kui on mõni omadus, mida ma selles elus kindlasti oman, siis see on läbinägelikkus. Mingi aeg tagasi oli siin just üks selliseid hetki, mil tekkis küsimus, et kas see, mida ma kuulsin, ka tegelikult tõelisuseks saab. Tookord ütles sisetunne mulle, et ei saa sest asjast midagi. Nüüdseks ongi selge, et mul oli tuline õigus.

And 12 points go to ME!

Mis siis järgmisena?

Kui ma mõnikord endale midagi rõõmustan, siis julgen arvata, et see asi on minu jagu. Viimane nädal on mulle aga näidanud, et võeti mult ilma minupoolse sõnaõiguseta nii üks kui ka teine asi, mille äsja rõõmustanud olin. No eks nad anti mulle ka tagasi, aga seda siis väikeste täienduste järel. Sain ma nende üle siis veidi rõõmustada, kui nad taaskord mu käest ära võeti, et neid veelgi imetleda saaks.

Oleks asi sellega piirdunud, oleks kõik kaunis kena olnud, aga ühel hetkel avastasin, et minu oma jalad, mis on siiani minu enda omad olnud, võeti samamoodi minult ära, kahe mehega kohe, uuriti ja puuriti ja vaadati ja arutati. Ma ei jõudnud selle asja peale isegi reageerida, kui kogu see asjatamine juba pihta hakkas.

Selle peale tekib minul ainult üks küsimus: mis siis järgmisena? Ehk teisisõnu: kustmaalt on tegemist normaalse hoolimisega ja kustmaalt hakkab ahistamine? Ma ei taha seda küsimust isegi mitte küsida, sest see asetaks asjad ikka väga imelikku valgusesse.

Eks ma olen ise ka suures plaanis kõiges selles süüdi, sest ise olen ma ennast selle jama sisse mässinud ja nüüd pean ise sellega hakkama saama. Eluiroonia (või -aroonia) missugune!

Protestivaim ärganud

Vaat nüüd on seis selline, et minus on protestivaim ärganud. Teha pole midagi, kui mulle hakkab vastu see, kuidas asju tehakse ja ma seda teadmist enda sisse jätta ei suuda. Ja eks siis paista, mis sellest kõigest saab. Mitte keegi ei saa mind sundida, tegema neid asju, mida ma teha ei taha.

Ja kõige selle juures paneb mind imestama see, kuidas on võimalik, et inimesed võtavad endale õiguse teiste inimeste eest midagi otsustada. Aga noh, eks ma võin edasi mängida lolli, täpselt seni, kuni aga ise ennast hästi tunnen. Ja mind tõesti ei huvita...

neljapäev, 20. oktoober 2011

Kõigepealt pakuksin ma...

See lause tuli mulle täna meelde. Arvestades viimase aja arenguid. Kuidas see siis nüüd käiski? Kui keegi tuleb küsima, et kes võiks mingit asja tegema sobida, siis tuleb igal juhul vastata: "Kõigepealt pakuksin ma muidugi iseennast!"

Kuigi ma pole sedasorti inimene, olen praeguses olukorras täpselt sedasi käitunud. Iseennast välja pakkunud. Kuigi olles lõpuni korrektne, olen vaid nõustunud teiste poolt väljapakutuga. Ehk siis, keegi viskas minu nime õhku ja mina, olles nüüd asja üle pikalt ja põhjalikult järele mõelnud, otsustasin, et olgu siis peale, kui teised juba tahavad ja mõtlevad, siis mina võin ju sellega kaasa minna.

/Kuklas aga tiksub: otsiti lolli ja minu näol ka üsna kiiresti leiti. Vähemalt, ma loodan, saab sellest lolliks olemisest ka mingit kasu./

Kohalikest asjadest

Prantsusmaal ringi käies ja sealse puuviljavaliku seas ringi vaadates tekkis mul küsimus: "Miks nad ainult Itaalia viinamarju müüvad?" Hetke asja üle järele mõelnud, leidsin sobiva vastuse - neil lähevad kõik kohalikud viinamarjad veini tegemiseks, kes neid niisama ikka süüa viitsib.

Meil vist õuntega sama lugu, et õunu, kohalikke, pole poes saada.

Perspektiiv

Mu kallis liigikaaslane. Kui mulle öeldaks, et ma ei saa enam kunagi sinuga kohtuda, tunneksin ma kahetsust ja tahaksin pikendada koosolemise hetke. Nii peaks tahtma igaüks. "Oh, kui saaks temaga veel kas või hetke rääkida!" Ja veel hetke. Ja veel.

/Ahvid ja solidaarsus, Maarja Kangro/

Pingetest

"Me vaikime ja tunneme ennast sitasti. Vaikus pikeneb ja muudab iga järgmise potentsiaalse ütluse nii tähtsaks ja lõpuks nii mõttetuks, et me vaikime edasi."

....

"Kurat, me ei saa teineteisele kunagi midagi suvalist öeldud!"

....

"Jah! Juhhaidii! Ükskõik mida. Aga vaat siis läheme kellegagi koos piknikule või ujuma või õhtusöögile ja teeme suuremas seltskonnas vahvasti suu lahti! Ironiseerime, teeme nalja, plägiseme, ja pärast kandub see energia ja kena-olemine inertsist natukeseks ajaks isegi meie omavahelisse suhtlusse. Aga siis saab see jälle otsa. Ja pinge kasvab."

/Ahvid ja solidaarsus, Maarja Kangro/

pühapäev, 16. oktoober 2011

Eelarvamused

Mõtlesin ja kaalusin pikalt, mida teha. Olukord oli minu kontrolli alt väljas ja ma ei suutnud otsustada, kas hakata üldse uurima, kas ma saan midagi teha. Mõtlesin mis ma mõtlesin, lõpuks mõtlesin välja, et olgu, ma pean siiski proovima.

Valisin telefoninumbri ja ise olin jätkuvalt kahtlev, kas peaksin seda üldse tegema, mida teha plaanisin. Peagi võeti teises otsas toru. Vastaja oli naisterahvas. Mõtlesin kergendusega: naisterahvas, õnneks, siis saab ehk kergemini. Edasi rääkisin ära, mis mure mul on, ise seejuures jätkuvalt arvates, et ega sellest asjast asja ei saa. Aga suur oli minu üllatus, kui teine pool, minu mure ära kuulanud, vastas kohe: "Pole probleemi, saatke mulle meil vajalike andmetega ja ma saan asja korda ajada."

Vaat sedasi siis, eelarvamused, minu enda kogemuste pealt tekkinud, olid sel puhul asjatud. Miks ma küll nõnda suurt kergendust tundsin, kui vastaja oli naisterahvas, seda ma öelda ei oska, igal juhul tajusin kergenduslaine levimist üle enda sel hetkel, kui naisterahva häält kuulsin. Teisest küljest oli meeldivaks üllatuseks ka see, et probleemi lahendamiseks oldi kohe valmis tegutsema. Tore, suurepärane, märk heast teenindusest.

Ja seekordne õppetund on: mõnikord tuleb eelarvamused kõrvale jätta, sest elu ja inimesed võivad üllatada.

Kui on mägi, siis...

... tuleb selle otsa ronida. Tuleb ronida päris tippu, enne ei tohi pooleli jätta. Nii leidsin ennast kahel korral tipu poole teel, selge siht silme ees ja jalgades valu, et saaks aga üles.

Eks nõnda need mäed siis "vallutatud" saidki, sihikindla astumisega. Esimene mägi aga asus kohe ise vallutama - kuukera peegeldus merepinnal (terve meri oli hõbevalget värvi) ja selle mõju efektselt raamivad mäed olid need, mis oma iluga hingetuks võtsid. Sellistes öödes on romantikat, sellistes öödes on sädet, peaasi, et on armastajaid, kes seda ära kasutavad. Teine mäevallutus oleks pidanud tooma privaatsuse, eks ta mõneks hetkeks tõigi, aga peamiselt pakkus see päevast päikesesillerdust merel ja avarat vaadet teistele mägedele.

Mul oli juba meelest läinud, kuidas ma mägesid armastan, aga elu ise tuli mulle appi, et meelde tuletada, milline see armastus tegelikult on. Ja eks ma pean selle armastusega nüüd veidi tegelema, üks unistus leidis mu pähe tee, kui lennukiaknast paistvad Alpid ja neis asuvad mägijärved silmale puhkust pakkusid.

Kahe vahel

Igal hommikul oli mul piltpostkaardile sarnanevat vaadet nautides kahetine tunne. Ühelt poolt oli see ju imeilus - mäed, meri ja palmid. Teisest küljest jälle mõtlesin, et kas ma tahakski ainult sellist vaadet nautida, kas selline vaade ongi see, mida tahaksin pikemat aega oma silma all näha.

Nii ma siis olingi kahe vahel. Lõpuni ei suutnud mind see kaunis vaade veenda, kuigi ta oli reaalselt olemas ja temaga polnud muud teha, kui ainult nautida.

Samasugune emotsioon oli ka selle taevasinise merega. Ühest küljest vaatad ja vaatad ja ära ei väsi. Teisalt jälle ei tundu see kuidagi reaalne, käega katsutav, selgesti tajutav.

Mis on nende imeilusate asjade juures sellist, mis mind lõpuni ei veena? Või ehk on elukogemus see, mis tekitab kahevahelolekut, kõhklust, usaldamatust?

Hooaja lõpetamine

Ma ei tea, kas see nüüd siis oligi merehooaja lõpetamine. See pole praegu veel kindel, mulle pakutakse alternatiivset varianti, kuigi ma olen ennast juba teisteks asjadeks ära lubanud, on see variant jätkuvalt õhus ja eks lähiajal paistab, mis saab.

Kui see nüüd aga oli merehooaja lõpetamine, siis oli see täpselt selline, nagu olema pidi - ehk siis see vihm, mis jäi hooaja jooksul krae vahele saamata, tuli maha sellel hooaja arvatavasti viimasel merereisil.

Kuigi võiks arvata, et ega selles vihmas midagi meeldivat olla ei saa, siis seekordne vihm pakkus looduse vaatlemise võlusid - ühest küljest vihma poolt peidetud mäed ja teisest küljest merepinnal hüppavad veepiisad.

Tore merereis hooaja lõpuks!

Puhas rõõm

Mingi aeg tagasi rõõmustasin endale uue panni. Vana oli ennast juba õhtule seadnud ja ega ma siis saanud tema tahte vastu, lasin ta ära puhkama. Ja siis hakkas pikk ja vaevarikas protsess - uue panni otsimine. Tegelesin selle asjaga suurema ja väiksema entusiasmiga umbes kuu aega, kuni võtsin ennast lõplikult kätte ja saingi endale uue panni rõõmustatud.

Nüüd, kui ta on mul juba tükk aega olnud, võin tõdeda, et see oli küll puhas rõõm - sellise mõnusa panniga saab ikka head sööki valmistada ja hea söök on minusugusele kõhuorjale just mokkamööda.

/Mõnikord läheb mõne asjaga kenasti!/

Teeninduse uus tase

Kui ma olen ikka arvanud, et Eestis on teenindusega enamasti halvad lood, siis nüüd, käies Prantsusmaal, saan ma aru, et meil on asjad suurepärases korras. Sellist täielikku ignoreerimist, nagu ma tunda sain, annab ikka leida. Esmalt oli mulje loojaks üks noormees, kes minu teenindamiseks ei suvatsenud oma lodevat asendit muuta ega ka kõrvaklappe peast ära võtta - ilmselgelt oli tal ka olulisemat teha. Järgmiseks mulje loojaks oli bussijuht, kes otsustas, et ta tahab minu antud 1 euro suure matemaatilise tehte tulemusena endale jätta - peale pikka mitmekeelset selgitust sai ta siiski aru, et ta peab mulle ka selle 1 euro tagasi andma, lisaks vahetusrahale (pidasin pika sõja maha ja ma arvan, et kõik teised inimesed, kes tahtsid bussi peale saada, olid selle aja peale, kui meil see vaidlus käis, juba maruvihased, aga kui ma kord juba alustasin, siis ei saanud pidama). Ja punkti pani noormees, kes uimerdas mind teenindades niimoodi, et ma pidin karjuma hakkama.

Selliste kogemuste peale võin vaid tõdeda, et meil pole siin teenindusega häda midagi, sest mingi otsa pealt annab tunda inimeste sisemine viisakus. Kui see minetada, siis läheb asi väga kohutavaks kätte.

/Lisaks siia juurde ka selle kogemuse, kuidas mingid inimesed minust lihtsalt läbi astusid, arvates, et ma olengi lihtsalt postiks loodud ja seisan niisama. Siis veel inimesed, kes lennuki maandumise ajal ennast toolide pealt püsti ajavad ja tahavad midagi pagasiriiulitelt saada. Ja veel inimesed, kes ajavad ennast lennukis püsti enne, kui pole veel kätte jõudnud aeg, et seda teha võiks. Viimaste kogemuste juurde oskasin vaid targutada: "Ülbed pensionärid!"/

reede, 14. oktoober 2011

Elu paneb mõtlema

Saades seda, millest paljud unistavad, kuid ei saa, ei suuda ma elu üle imestamata ja järele mõtlemata jätta. Minu jaoks tuleb see lihtsalt kätte ja eks ma oskan seda ka hinnata, vaatamata sellele, et ma pole sellest isegi unistanud mitte. Miks mina saan ja teised, kes unistavad, ei saa? Miks peaksin oma pead selliste küsimustega vaevama? Mõtted tulevad ikka pähe, nendeta ei saa. Teiselt poolt aga suudan nende taustal võtta kõik, mida võtta saab, ehk siis süllekukkunud võimalused ära kasutada.

/Ennast kiitmast ma ei väsi/

Suund on selge

Asju uues valguses nähes, saan nüüd aru, et see tee, mis sai alguse eelmise aasta lõpus, on olnud vaid lähtekohaks sellele suunale, kuhu ma minema pean. Praegu, seistes taaskord kohas, kus on vaja otsustada, mida edasi teha, saan aru, et kõik senine on olnud ettevalmistus ja kuigi otsus on raske, on valik enam-vähem selge. Ja see tähendab ainult ühte asja - üksildust. Aga teha pole midagi, sest aitab juba puhkusest, nüüd on aeg tegutsema hakata ja võtta kõik vaka all hoitud oskused välja.

Veel üks uni

Tänane öö pakkus uut und. Seiklused ja trikid, mida saatis korda inimene, keda juba ammu oma elust kaotama olen hakanud. Tegi je toimetas, just sama hoolimatult, nagu viimasel ajal ikka. Lõpuks veel üks hoolimatu autosõit, mis lõppes auto üle kontrolli kaotamisega.

Sellisest unest pole just kõige meeldivam ärgata, aga eks siis tekib kohe kergndustunne, et see kõik oli vaid uni.

Äraolevad inimesed

Unes tuli ta minu juurde, ütles midagi üksnes minule, justkui salatsedes. Inimene, keda ma pole aasta otsa näinud. Kuidas ta mu unne eksis ja miks just nüüd? Vastus on imelihtne - vaadates seda ümbrust siin, olen ennast ikka tema peale mõtlemas leidnud. Niisiis, ei mingit imet, vaid ainult keskkonna mõju.

pühapäev, 9. oktoober 2011

Uutmoodi uni

Alati, kui on vaja reisile minna, on olnud selline uni, et ma mitte kuidagi ei taha õigeks ajaks õigesse kohta jõuda, et reisi alustada. Ajaskaalal on see asi alati olnud enne reisi algusaega. Tänane hommikuuni suutis üllatada. Nägin, et ärkasin alles siis, kui reisi esimene osa oleks pidanud juba läbi olema. Seepeale tuli siis hakata mõtlema selle peale, et mis nüüd siis tegema peaks, variante tundus mitu olevat, kõikse keerulisem tundus olevat küsimus, mis saab pagasist, mis eile registreeritud sai - kuidas ta ilma minuta reisib ja kuidas ma ta lõpuks kätte saada võiks.

Ohtlikud esemed

Enne lendama minemist tehakse ikka turvakontrolli. Olles inimene, kes sageli reisib, arvasin, et tean päris täpselt, mis on lubatud, mis keelatud ja kuidas turvakontrollis käituma peaks. Aga ei, Tallinna lennujaamas suudetakse mind iga kord üllatada - kolme nädala jooksul kolmas kord. Esiti loeti ohtlike esemete hulka raamatud, sest neid oli liiga palju üheskoos, siis ei saanud turvatöötaja minu maakeeles öeldud lihtsast palvest aru ja viimati loeti eriti ohtlikeks õunad ja päikeseprillid. Eks ma saan aru ka, et see, et ma iga kord täienevate (seda küll ainult Tallinna lennujaamas) reeglite peale endast välja lähen, äratab kahtlust, aga ma olen kaitsekihita, mille tulemusena ei saa ma jätta oma nördimust väljendamata, sest tunnen, et minu õiglustunnet on riivatud. Ja eks see on paras pauk eneseteadvusele.

Üks on aga kindel - Tallinna lennujaam suudab alati päeva ära rikkuda.

reede, 7. oktoober 2011

Õiged sõnad, "vale" saatja

Üks sõnum minu kirjakastist, mis pani mind pisaraid valama:

Palun anna mulle andeks et olen olndud nii loll
palun anna mulle andeks et olin n6nda n6rk
palun anna mulle andeks et polnud julgust
palun anna mulle andeks et tegin sul haiget nii palju
palun anna mulle andeks et ei toetanud sind piisavalt
palun anna mulle andeks et jooksin kui oleks pidanud seisma
palun anna mulle andeks et nutsin kui oleks pidanud naerma
palun anna mulle andeks et karjusin kui oleks pidanud laulma
palun anna mulle andeks et olin liiga k6va kui olek pidanud pehme olema
palun anna mulle andeks et vastan armastusele vihaga
palun anna mulle andeks et ei aidanud kui oleks pidanud
palun anna mulle andeks et viskasin kui oleks pidanud puudma
palun anna mulle andeks et m6tlesin endale kui pidin sinule m6tlema
palun anna mulle andeks et s6in kui oleks pidanud jagama
palun anna mulle andeks et magasin kui oleks pidanud olema 2rkvel
palun anna mulle andeks et hoidsin silmad kinni kui kui oleks pidanud need avama
palun anna mulle andeks et olin kulm kui oleks pidanud olema soe
palun anna mulle andeks et hoidsin ust kui oleks pidanud selle avama
palun anna mulle andeks et lukkasin eemale kui oleks pidanud kallistama
palun anna mulle andeks et vaiksisin kui r22kima pidanud
palun anna mulle andeks et ei n2idanud piisavalt kui palju sa mulle t2hendad
palun anna mulle andeks et v6ttis aega sinu ees vabandada

Muidugi sai andeks antud, aga küsimus on lihtsalt selles, et miks kipuvad need sõnad alles siis tulema, kui minu valulävi on juba ületatud ja ma seepärast olen teravaks läinud.

Kas need sõnad tulevad ka õige "saatja" käest ükskord? Praegu tundub, et see võib ühel hetkel juhtuda.

Ma tahan koju

Tegelikult ei ole see asi alati niimoodi olnud. Vanasti oli ikka sedasi, et oli suur reisiärevus sees ja ikka oli kihk kuhugi minna. Nüüd, ma ei tea, mis niivõrd suuresti muutunud on, ei ole suurt ärevust ja ega hing ihkagi suurt kuhugi kaugele minna.

Selliste sisemiste tunnete ajel pole imestada, et isegi kahe nädala jooksul Eesti ja muu maailma vahet ringi reisides, tekib ühel hetkel üks väga lihtne soov: "Ma tahan koju!" Soov sügaval südames, ihkamas tagasi siia, kus on hea olla.

Mäletan, kuidas ükskord, kui pidin lennujuhtide streigi tõttu olema ühe lisaöö kodust eemal, olin õnnelik Estonian Airi väikest Fokkerit Helsinki lennuväljal nähes - see oli selge märk sellest, et varsti saab koju. Niimoodi oli see kunagi ammu. Nüüd aga ei tahakski siit kuhugi ära minna, tahakski olla ainult siin.

Ma tean, et vahel on vaja ära käia, et saada aru, kui hea siin on. Samuti tean ma seda, et vahel tuleb ära käia ka selleks, et eemalduda kõigest siinsest. Aga praegu on nii palju asju, millest ma ilma jään, kui mind siin ei ole, ja need ongi need asjad, mille pärast ma ei taha kuhugi ära minna... (vaatamata sellele pakin peagi jälle asjad ja lähen, "sest niimoodi peab")



/Jah, ma tahan koju, aga ma ei tea, kas ma enam kunagi saan KOJU!/

Eesel või lammas

Tegelikult liigutas mind üks lugu lambaks olemisest, ükspäev. Lugesin seda ja sain aru, et olen lammas. Aga nüüd, kui on natuke aeg edasi läinud, olen aru saanud, et ka eesliks nimetada on mind kohane.

Antud juhul muidugi oli nimeks koormaeesel, aga see on omaette lugu. Lihtsalt selle enese kohta tehtud võrdluse peale sain aru, et mõnikord küll koormat kandes võib eesliide ju mu nimel ees olla, aga vaat eesliks olen ma olnud kogu aeg. Eks ikka seesama lugu - kui ikka vead, siis pannakse veel rohkem juurde seda, mis vedamist vajab. Ja oledki eesel valmis, juba sellest hetkest peale, kui midagi vedada võtad. Edasi oled juba "eluaegne" eesel.

Suur tänu, iiiiaahhhh, lasen aga edasi.

Ootamatu tulemus

Selle peale, mis mulle öeldi, ei osanud ma mitte midagi teha. Imestama pani mind vaid see, kuidas ka seekord tahtes olla hoopis teistsuguses olukorras, olen sattunud sellisesse situatsiooni, mida ma mitte kuidagi ette ei kujutanud. Kõik oma mõtted ja teod olin suunanud sootuks mujale. Aga eks see, kes ma olen ja milleks olen, paistab ikka ja alati välja, tahan ma seda või mitte.

Ja siis, mõelnud veidi asja üle järele, leidsin, et miks siis mitte ei võiks ma selle mänguga kaasa minna. Miks ma ei võikski teha seda, mida minult justkui oodatakse, aga tegelikult loodetakse, et astun ämbrisse ja suure häbiga pean siis pärast häbenema. Oma elukogemusest tean, et inimesed eksivad. Nad ei tea, milleks ma võimaline olen.

Selle kõige juures - minu oma kogemused ja soovid ja mõtted - on vaja seekord ka ehk üldisemalt mõelda. Selle kõige juures tuleb võib-olla taaskord iseendast kaugeneda, et suures plaanis saaks tulemus hea. Kas ma peaks seda tegema? Kas ma tahan seda teha? Eks kogemus ütleb, et ma lõppkokkuvõttes ikka kannatajaks saan olema ja viimaks pole kedagi, kes mind tänama tuleks, aga kas ainuüksi oma mugavuse ja etteteada tulemuse pärast peaksin loobuma võimalusest teha midagi ära?

Tõestada vastupidist

Nii palju vaeva näha, et tõestada vastupidist. Nii palju vaeva näha, et mind ümber veenda. Selle asemel, et seesama vaev panna hoopis selle alla, et midagi ilusat ja head korda saata.

Selline on minu elu. Ikka äraspidine, ikka pea alaspidi, ikka viltu, ikka kiivas.

Ma ju näen, mida tehakse. Ma ju saan aru. Ja seepärast on see, mida tehakse, algusest peale määratud kildudeks purunema, sest ma ei lase ennast sellest kõigest häirida. Miks ma peakski, kui ma tean, milline on eesmärk. Pole minu asi ennast häirida lasta ja teisest küljest on see kõik nii mõttetu - see meelega tehtud äraspidisus.

kolmapäev, 28. september 2011

Said, mida tahtsid

Seda Sa soovisid. Nüüd oled Sa selle siis saanud. Oled saavutanud selle tulemuse, mida saada soovisid. Sinu jaoks pole miski võimatu. Mina, kes ma ei tahtnud sellist tulemust, ei olnud selle asja juures otsustajaks. Mina olin vaid see, kelle peal prooviti järjekordselt oma osavust. Jah, osav oled Sa kogu aeg olnud. Seda olen ma teadnud, alati.

Ja nii ma siis seisangi silmisti selle järjekordse elutulemusega. See puutub väga otseselt Sinusse, kahjuks küll, sest Sina oleksid saanud teha midagi (oleks piisanud õige vähesest), et see olematuks teha. Aga Sa ei teinud mitte midagi.

...

Kogu elu olla see rumal tüdruk, kes tahab uskuda, et kõik on võimalik, ja siis saab ikka ja alati teada, et ta on vaid uskunud võlujutte, neid jutte, mida on tahtnud uskuda, aga mis on vaid tema kulul rumalate naljade tegemiseks välja mõeldud. /Aastad lähevad, aga tarkust ei paista kusagilt. Kui on selline roll juba kord siin elus antud, siis mängi seda pealegi, tahad või ei taha./

Kui rääkida raiskamisest

Mõnikord tulevad selgusehetked siis, kui on distants ja aeg vahel. Siis saavad mõned asjad selgemaks. Ja ma ei taha olla süüdistav ja ma ei taha olla kibestunud, aga tõde, mis siiski kipub väga kibe olema, on selline: igat senti üles korjama võib inimene olla varmas, aga samas võib ta raisata lõputult aega ja võimalusi, mida iga järgmine hetk talle pakub.

Nüüd olen minagi selliste raiskajate seas, sest ootajaks olen ma sunnitud ja seetõttu olen ma ennast ootama pannud.

Sel hetkel seal sain aru, et mõni inimene tuleks saata mõne teise inimese juurde õppima. Aga mis teha, kui raiskamine on tegevus, millega suurepäraselt hakkama saadakse. Ja siia võiks lisada ühe sootuks teise loo:

Kui on ette nähtud

Sellel hetkel, kui valisin endale sobivat reisiaega, ei teadnud ma midagi taustast. Siis aga, kui piletid olid juba olemas ja aeg aina lähemal tuli, selgus nii mõndagi. Selgus, et on üks ja teine ja kolmas. Ja siis selgus ehk peaminegi - see, mille pärast ja mille jaoks üldse see kõik ehk vajalik oli:


Sellistel hetkedel usun mina sellesse, et mõned asjad on ette nähtud. See, et ma läksin just sealtkaudu, kust ma läksin. See, et mu pilk jäi just sellele plakatile pidama. See, et ma just sellel ajal olin kohal. See, et selleks ajaks ei olnud mitte mingisuguseid muid plaane ega tegevusi.

kolmapäev, 21. september 2011

Ka see siis nüüd siin?

Kuidas on niimoodi, et asjad on kõik teistmoodi? Kuidas on korraga tekkinud uued vaated ja arusaamised? Miks ei ole minus enam seda kõike, mis oli varem? Kuhu see kõik kadus? Miks nüüd näen ainult neid varje, kõikjal, kogu aeg ringi hiilimas?

Kõige hullem on see, kui see, mida olen nautima läinud, viib mu mõtted hoopis millelegi sellisele, mis meele mustaks teeb. Nii pidin ühe ilusa ja hea asja lihtsalt pooleli jätma, sest ma ei sobinud sellega ühte keskkonda.

Kõik läheb vastupidi

Midagi, millest pidi saama midagi seesugust, millega iseendast ja oma tunnetest jagu saada, on nüüd ootamatult saamas hoopis kirgastumise võimalus.

Selline oli mõte, mis mind tabas, kui tundsin seda, kuidas lendan, milline hasart on minu sisse tee leidnud ja milline on see jõud-võimsus, mis minu olematute oskustega ühel hetkel kaasas käis.

Niisiis, pean oma elu peale taaskord uue pilguga vaatama, sest ikka läheb kõik vastupidi, kui minema peab. Miks on see asi küll nii? Miks on tulemused hoopis teistsugused, kui ma soovin?

Nelik

Mis siis ikka, kui ideaalse perekonna mängus olid nende võimalused olematud. Mängigem siis pokkerit! Kaardid olid laiali jaotatud ja nendele oli sattunud nelik. Mitte just neli ässa, seda mitte... Selleks oli neil liiga palju muhke, ebaõnnestumisi ja õmblusi, aga mis siin viriseda, siiski nelik!

Kuid oh õnnetust, mängida nad küll ei osanud.

Isegi kui nad keskendusid. Isegi kui nad püüdsid iga hinna eest oma kätt hoida. Aga kas on mõtet loota, et üks relvastamata rojalist, habras haldjas, murtud selgrooga noormees ja sinikaid täis vanaproua oskaksid bluffida?

Võimatu.

Ah, vahet pole. Tagasihoidlikud panused ja naeruväärsed võidud oli ikka parem kui loobumine.

/Koos, see on kõik; Anna Gavalda/

esmaspäev, 19. september 2011

Ausalt, palun!

Täna öeldi mulle siis otse välja see, mida ma ise teadsin ja mida senini oli minu eest vakka all hoitud. Hea, et oli inimene, kes oma arvamusega lagedale tuli. Hea, võib nii öelda. Jah, määratlus oli õige, veel õigem määratlus oleks olnud: "Meeletu!" Sest sellel hetkel, kui teine inimene mind paika pani, sain aru, et ma tõesti olen seda, mida tema ütleb (lollakas), aga samas olen veel sammu edasi astunud ja ilmselt üle igasuguse piiri läinud. Ka kontrollküsimus oli asjakohane - kui vaid inimesed teaksid, neid mõtteid ja tundeid, mis minu sees sellel teemal on, millised on need argumendid, millega ma ennast veenan ühte või teist asja tegema. Ja tegelikult pole sel kõigel ju vahet, sest lõppkokkuvõttes ei jää mul seetõttu midagi tegemata, pigem saan ma teha seda, mida ma teha soovin.

/Irooniline oli see, et sinna kõrvale pakuti valikut: armastus või raha. Mis valik see selline üldse on? Kuidas saab üldse selline küsimus tekkida?/

reede, 16. september 2011

Tahaks lihtsalt...

Kuidas on võimalik, et tahtes midagi lihtsustada, olen astunud enese teadmata teele, mis on kõik asjad nii keeruliseks muutnud? Kuidas on võimalik, et tahtes head, olen kõik asjad suutnud halvaks muuta? Kuidas on nii, et iga heategu tuleb mulle suure kurjusena tagasi?

Miks on see kõik nii? Mida peaksin tegema, et kõik mu tegude tagajärjed saaksid olema sellised, nagu on minu mõtted ja soovid nende asjade taga?

Kuidagi väga tuttav tundub see olukord, kusagil on selline olen-seda-kõik-juba-läbi-elanud-tunne. Midagi siin maailmas ei muutu, mitte midagi, kõik asjad on algusest peale samad, tee midagi või ära tee.

Võib-olla ei peakski ma olema tegudeinimene, võib-olla peaksin olema see, kes laseb asjadel olla.

Ühel hetkel, selle kõige keskel, tuli mulle meelde see 1. jaanuari hommik, kui läbi metsiku tuisu endale Pärnu poole teed tegin. Ja loomulikult suutsin sinna kõrvale mõelda selle mõtte, et see aasta siis peabki olema minu jaoks selline, raskused tee peal ees ja mina neist läbi minemas. Ma isegi ei tea, kas ma selle põhjal julgen uskuda, et kusagil seal teispool seda "tuisku" on siiski võimalik eesmärgi saavutamine, et see, mille peale praegu jõud läheb, saaks ühel hetkel tasutud.

Prove me wrong

Ma ei tea, miks täna sedasi on. Miks on täna sedasi, et ingliskeelsed väljendid tunduvad olevat asjakohasemad, sobilikumad, paremad? Aga nõnda lihtsalt on.

Ja siinkohal tahakski saata universumisse palve: "Prove me wrong!" Et siis sellel hetkel, kui ma tean, et mul on õigus, võiks ju ometi see universum, mille direktoriks mina olen, tõestada, et ma eksin ja eksin väga rängalt.

We'll see

Täna oli siis see päev, kui minuni jõudis info selle asja kohta, mille realiseerumisse ma ei uskunud. Kuigi peaksin nüüd suurest rõõmust lakke hüppama, ei kipu ma seda tegema. Ettevaatlikuks teeb minu elukogemus. See ütleb mulle, et ma pean seda asja kaaluma kahe nurga alt. Esiteks muidugi see, et asjad, mis justkui peaksid toimuma, ei pruugi alati tõeks saada. Teiseks aga see, et isegi, kui see asi tõeks saab, siis võivad selle juures olla sellised vigurid sees, et ma muudkui vaatan ja imestan.

Seega seisan oma praeguse eluhetke juures, elutargana (või elukogenuna) ja mõtlen isekeskis: "We'll see!"

kolmapäev, 14. september 2011

Rääkida või mitte...

Mõnikord on selline tunne, et jätaks mingid asjad ütlemata. Tunne on selline ja eks siis selle tunde järgi saab ka talitatud. Siis aga tuleb sinna kõrvale hoopis üks teine tunne. Tunne, et rõhutaks seda, mis ütlemata on jäänud. Selle tunde ajel öeldu võib aga mõne teise inimese meelitada nii kaugele, et ta ise ütleb seda, mida mina olen ütlemata jätnud.

Kas on see kaval lõksupüüdmine või on see võimaluse andmine, et see, millest rääkida tahad, ei pea üldse olema rääkimise teema, et inimene saab ise valida, kas ta räägib neist asjadest või mitte?

Küsimus on siis, kas rääkida või mitte... Et siis teine inimene saaks valida, kas ta räägib või mitte...

Murphy seadus kehtib

Täna oli täpselt selline olukord, mille puhul sain teada, et Murphy seadus kehtib. Olin ma juba pikalt edasi lükanud seda, et ühte enda auto küljest pudenevat detaili autoga taas siduda. Lükkasin edasi tänaseni, otsustades, et nüüd on saabunud hetk see asi ikka ära teha. Aga selleks hetkeks, kui olin vajalikud kinnitusvahendid kätte saanud, tuli välja, oli detail auto küljest juba lahkunud. Kusjuures veel täna oli see olemas ja seepärast ka mõtlesin, et on viimane aeg sellega midagi ette võtta. Aga nagu Murphy seadus ette näeb, jäin hiljaks. Küll napilt, aga siiski piisavalt.

Tuleb meelde ühe mu kunagise koolivenna ütlus: "Lase kiire aeg mööda, siis on aega küll." Praegusel juhul võiks see olla mugandatud selliselt: "Lase asjal piisavalt laguneda, et ta täiesti katki läheks, siis pole selle parandamisega enam vaja vaeva näha."

teisipäev, 13. september 2011

Kas ainult õelusest?

Mõtlesin siin tagasi ükspäev aset leidnud stseenile ja sellele, millised olid minu poolt väljaöeldud laused ja mõtted. Kas nad oli ajendatud ainult õelusest ja isiklikust solvumisest või on asi lihtsalt selles, et ma tundsin, et minul on tugevam positsioon, nüüd, kus ma olen tuhast tõusnud? Igal juhul ei kahelnud ma hetkekski selles, et mul on õigus öelda neid asju, mida ütlesin. Ja kui läkski mõni asi üle piiri, ju see siis pidigi niimoodi minema.

Ideaalnädal?

Selle nädala algus tundub olevat ideaalne. Esmaspäeval reket käes palli taga ajamas, teisipäeval purjedega tuult püüdmas, kolmapäeval uisutades kepiga litrit suunates. Mida enamat võiks tahta üks inimene, kes saab niivõrd tihedalt tegutseda oma lemmikharrastustega? Nädala teine pool tõotab ka tulla selline, et hea meelega vaatan tema suunas ja ootan sealtki ideaalseid elamusi.

Miks siis mitte võtta endale see aeg ja nautida seda, et on ideaalnädal?

Test läbikukutud

Tegin täna omast arust aruka otsuse, mõeldes, et mul on ju vaja spetsialistide poolt meisterdatud jalanõusid, rõõmustasin nad endale. Iseäranis ka muidugi eesseisva purjetamisretke tarvis.

Nõnda saidki tänaõhtusele lahetiirule uued käimad jalga pandud, et aru saada, kas ja mis nad siis on. Kuigi arvasin, et peamine probleem saab olema märjad varbad, siis osutus tänase ilmaga hoopis olulisemaks sootuks muu - nimelt ei saanud ma kuidagi tegeleda jahi kursil hoidmisega, kui libedus tahtis jalad alt viia ja peamine aur läks selle peale, et ennast püsti hoida. Niiet, uued käimad kukkusid testi läbi. See, mida reklaamiti kui hüper-super-pidav tald, ei pidanud midagi, vaid libises alt ära. Hea, et oli inimene, kes oli valmis vajalikul hetkel rooli võtma.

Ma ei taha...

Silme ees terendab stseen "Kevadest", kus Teele südametäiega sajatab:"Kasi minema!"

Ma ei taha paljusid asju. Näiteks ei taha ma seda, et mu kannatus katkeks ja ma käiks nagu rajutuul ringi ja hävitaks kõik oma teel. Ma lihtsalt ei taha, et asi nii kaugele läheks.

Aga mis see minu tahtmine ikka loeb? Kes ma üldse olen, et midagi tahta või midagi tahtmata jätta? Asjad lähevad nii, nagu teised tahavad ja mina võin olla oma elus sõltumatu vaatleja - see, kellest ei sõltu mitte midagi. Tahaks kuidagi teisiti, aga seda pole ette nähtud.

Kaks päeva ja maailm pea peal

Kaks päeva, mil sai palju räägitud, palju arutletud ja veel rohkem kuulatud. Mõtlesin kogu selle asja taustal, milleks mulle see kõik. Mõtlesin nende juttude juures, püüdes küll osa saada teiste inimeste eludest, siiski peamiselt oma elu peale. Selle peale, kuidas mina toimetan ja teen. Ja selle peale, et need lood olid justkui minule sõnade pealelugemiseks. Aga elu ei teadnud, et neid lugusid pole mulle enam vaja, ma olen juba niigi asjad enda jaoks selgeks mõelnud ja sotid sirgeks teinud.

Kuid need lood, mida räägiti, puudutasid sügavalt sisse - inimesed ja nende valikud, analoogiad ja erinevused meie kõigi eludes. Näited sellest, kuidas inimesed võivad teiste inimeste elu põrguks teha, milliste vahendite, milliste käitumismallidega.

Eks seal oli veidi koputamist ka minu naiivsusele - siiani loodan, et saan asju lahendada rääkides ja täiskasvanutele omaselt, kuigi iga päevaga saab aina selgemaks, et selline asi pole lihtsalt võimalik.

Iseendast (ja oma elust) süda paha

Taaskord jõudsin selle seisuni välja. Eks ma ise olin süüdi, sest olin hakanud uurima ja tahtsin rohkem teada. Kui aga juba pihta olin hakanud, siis tulid ka need teadmised, mida olin otsinud. Tulid ja vapustasid mind. Ei-ei, eks see aimdus oli ka enne olemas. Aga nüüd oli kinnitus selle kohta, mis toimunud on ja kuidas asjad on.

Ja ma ei saa sinna mitte midagi parata, et mul läks süda pahaks. Tahtes olla mina ise, tuleb välja, olen käinud kellegi teise jälgedes. Ja asjad, mida ma teinud olen, on kellegi teise tegude koopiad. Kogu see sarnasus ajas aga südame pahaks ja tekkis veelgi suurem tülgastus, kogu olukorra suhtes.

/Kellelegi ma seda juba ütlesin: "Selle asja juures pole midagi normaalset!" Nüüd on aeg ütelda: "See asi on täiesti haige!"/

Hämmastav on see, millised on need asjad, mis seovad, ja need asjad, mis lahutavad. Ja kuidas võib üks ja seesama asi ühel juhul siduda ja teisel juhul lahutada. Vaata aga ja imesta!

Ikka see mõte...

See mõte tuli mu pähe juba tükk aega tagasi. Tookord arvasin ma, et see on hetkeline meeltesegadus, rajalt kõrvalekaldumine. Täna, taaskord ennast sellelt mõttelt tabades, kuigi täpsem oleks vist kirjutada, et seda tunnet tundes, sain aru, et see polnud vaid hetkeline luul.

Kui ma siis olin kogu selle möllu keskel - tuul, lained, meri - siis tuli see tunne peale, veelgi teravamalt. Kas siis ekstreemsus oli see, mis ihus selle tunde ehedaks ja omaseks? Ei tea, igal juhul on see mõte-tunne minu sees nüüd veelgi kindlamalt olemas.

laupäev, 3. september 2011

Mida veel?

Käisin täna poes ja nägin, et seal müüakse pihvtomateid. Mida veel? Oli juba iseäranis kentsakas, et poest võis osta kirssploomtomateid, misasjad need pihvtomatid veel on? Vaatasin nende peale ja kuidagi ei saanud aru, et nad võiksid olla sellisena määratletud.

Selle peale tuleb meelde, et ükspäev sai ühele inimese tutvustatud hakki, mille peale tekkis kohe seos, et hakkliha on siis selle linnu lihast tehtud. Ja kui on seahakkliha, siis selles lihas on sees üks siga ja üks hakk.

Elu on huvitav!

neljapäev, 1. september 2011

Suurim kompliment

Viimase aja suurim kompliment, mida keegi mulle öelnud on, on: "Merehull!" Sellist määratlust kuulda inimese suust, kes ise merega ja mereeluga väga lähedalt seotud on, on ikka väga meeldiv. Vähemalt niimoodi ma seda asja võtsin ja miks ma olekski pidanud seda kuidagi teistmoodi võtma.

/Muidugi oli huvitav ka see, et sellises seltskonnas, kus ma arvasin, et inimesed, kes minu toimetamistest minu arusaamist mööda midagi ei tea, minu merekaruks tembeldamise peale teatati: "Ja-jah, teame-teame!"/

Võtame nüüd uuesti...

Nii see elu siis on, läheb aeg ja ikka tulevad enam-vähem samad valikud ette. Mis ma siis nüüd teen? Lähen ka läbi selle seina? Miks ma peaks siis sellegi juures seisma jääma? Kui ma tahan seda teha, siis pean seda tegema. Nii lihtne see elu ongi. Miks ma üldse mõtlen? Ja polegi mitte midagi, lihtsalt ära teha ja eks siis pärast paistab, mis sai.

Pole midagi teha, kui ma teen neid valikuid. Ootan huviga, mis saama hakkab. Elu peab nüüd tegema omad valikud ja korraldama selle asja nii, nagu ta heaks arvab. Olen andnud talle omapoolse valiku teada ja tema peab edasi toimetama.

Vaata, mis Sa tegid

Jah, nii see siis nüüd ongi. Ühe inimese teod on viinud selleni, millise hooga ma praegu läbi elu lähen. Mitte miski ei hoia mind tagasi, selg on sirge ja lihtsalt lähen. Hoolimata mitte millestki ega kellestki.

Üks öeldud lause, teod sinna kõrvale ja nüüd on nii, et seda minu sees vallandunud jõudu ei suuda enam keegi peatada.

Tore selle asja juures on see, et inimene, kes seda soovis, sai nüüd selle, mida ta soovis.

"Vaata, mis Sa tegid," peaksid kõlama sõnad minu suust, aga ei kõla, sest eks tegija hakkab juba isegi nägema, mis väe ta minu sees valla päästis sellega, et ühel hetkel otsustas, et minus on vaja mingi sisemine muutus esile kutsuda. Kahjuks pole mul kaitsekihti peal ja seetõttu olen väga kiiresti reageeriv.

Nüüd jääb kõigile vaid öelda: "Deal with it!"

/Kõige hirmutavam on see, et ma ei tunne mitte midagi, absoluutselt mitte midagi, lähen ja toimetan, emotsioonitult./

Kuhu ollakse jõudnud...

Väljavõte ühe ürituse päevakavast:

100-le esimesele tulijale TASUTA õlu + soodushinnad baaris kogu öö.

Lisaks, on uksel kõige tudenglikumad hinnad linnas:
Esimesel tunnil 1 euro
Teisel tunnil 2 eurot
Kolmandal tunnil 3 eurot
Neljandal tunnil 4 eurot
VIP pilet 8 eurot

Kiirustage, seltsimehed unetud...

On hakanud häirima

Viimasel ajal ei suuda ma sallida inimeste viisakaid äraütlemisi ja keerutamisi. Lihtsalt ei suuda kannatada, kui inimesed hakkavad maast ja ilmast jahuma selle asemel, et otse välja öelda, kas nad midagi soovivad või ei soovi. Oleks kõigil lihtsam ja nad ei peaks enam välja mõtlema viisakaid vabandusi, miks nad ühest või teisest asjast eemale soovivad jääda.

Aga ei, nii lihtne ei saa ju elu ometi olla - ikka ainult viisakalt ennast välja vabandada, jätta petlik mulje, et ollakse huvitatud, ja kui siis järgmine kord sama teemaga inimese juurde tuled, siis saad samamoodi pika nina.

And the show must go on...

Valel on...

Eks see ole ammugi teada, et valel on lühikesed jalad. Aga et nad võivad nii lühikesed olla, ei osanud valetajad ise vast arvatagi. Ja kuigi ma päris täpselt ei tea, mida ma sellel hetkel mõtlesin, kui ma otsuse vastu võtsin, siis nüüd, tagantjärele, võin ma öelda küll, et kogu see sündmuste ahel oli plusspunktide kogumine minu arvele.

Esmalt muidugi see vale, mille peale sattusin (minu jaoks polnud see ju teab mis suur üllatus, sest seda, et mulle valetatakse, teadsin juba hetkel, kui vale lendu lasti). Siis see, et ma selle vale väljatuleku peale sugugi teist nägu ei teinud. Ja sealt edasi see, mis ma pärast kõik veel ette võtsin.

See kõik tõestas minu enda jaoks, et ma toimetan kuskil hoopis teisel tasandil, millest tavalistel inimestel pole aimugi. Otse loomulikult andis selline tõdemus mulle tohutult eneseusku juurde.

Üks küsimus jääb aga jätkuvalt õhku: "Milleks?"

The moment is gone

Mõnikord on sedasi, et asjade jaoks peavad olema nende õiged hetked. Ja kui need õiged hetked siis mööda lastakse, kipuvad asjad ajas oma tähtsuse ja sisu kaotama.

The moment is gone...

Nii lihtne see asi siis ongi - mitte ühtegi takistust tee peal, vaid ikka aeg uhtumas ära kõigi emotsioonide kirkust ja katmas seda enda alla.

kolmapäev, 24. august 2011

Kui hakkad juba mõtlema, et...

Mõnikord teeb elu kohe asjad selgeks. Kui hakkad mõtlema mingit mõtet või kaaluma mingit tegevust, siis teeb elu päris kiiresti selgeks, kui vale see mõte on, kuidas peaksid asjad tegelikult olema.

Haarates justkui viimasest õlekõrrest tahaksin uskuda, et siis on sisemine tunne ikka õige, et on lootust, kui teistes asjades pole elu nii selgeid vastuseid andnud. "Naiivitar, jätkuvalt," kummitab kuklas.

/"See on nagu lapselt kommi äravõtmine!" Mis rahuldust võib pakkuda asi, mida on nii lihtne teha? Milleks üldse, kui kõik muu on sama lihtne?/

Mõne asjaga tuleb leppida...

Mulle meeldis mõte sellest, et kui tahad ilmas hakkama saada, siis ära oma põhimõtteid või kui neid omad, siis ära näita neid välja. Tänast päeva sobib see mõte kenasti kokku võtma. Kui oleksin põhimõttevaba, siis tähendaks see seda, et ma võiks arvata, et ma mõne inimesega saan hästi läbi. Aga teha pole midagi, sest minu põhimõtted ei luba mul taganeda mingitest asjadest vaid seetõttu, et häid suhteid säilitada. Ja see on tagajärg, millega mul tuleb leppida. Nõndaviisi saan üle ka sellest ebamugavustundest või valust, mida olukord tekitada võib.

Samamoodi on asi ka uiskudel olles - iga hetk võid kukkuda. Ja see on asi, millega tuleb leppida, sest muidu, kui kardad kukkuda, ei tule midagi välja, sest hoiad ennast tagasi ja tegeled hoopis millegi muuga kui riskimine ja täie hingega asja juures olemine.

Aga võib-olla peaks ka elus leppima sellega, et igal hetkel võid kukkuda ja igal hetkel võid haiget saada, aga selle kõige pärast ei saa elu elamata jätta. Pea püsti ja edasi, leppides sellega, et kõik asjad, mis vajavad tegemist, tuleb ära teha, ja kõik, mis sinna juurde kuulub, on loomulik ja paratamatu.

Üllatusesineja

Kui keegi küsiks mu käest, milline on see muusikaline kollektiiv, keda selles suvel olen kõige rohkem kuulanud, siis arvatavasti üllataksin vastusega kõiki. Ilma igasuguste liialdusteta, lihtsalt juhuste ja võimaluste kokkulangemisel on selleks olnud Ewert and The Two Dragons. Ja kõik nende kontserdid on olnud head. Avastasin ennast ühel hetkel nende lugusid Youtube'ist kuulamas, vaatasin suve peale tagasi ja taipasin, et nemad siis ongi need, selle suve üllatusesinejad, kes on tulnud ja jäänud.

Võtta relvad käest ära

Hämmastav olen ma, hakkasin praegu mõtlema. Tekkis olukord, kus asjad pidid teravaks minema - seepärast, et teistmoodi polnud lihtsalt võimalik, kaks leeri, erinevad seisukohad ja arusaamad asjadest. Läkski asi teravaks kätte ja siinkohal üllatasin mina iseennast - selle asemel, et minna endast välja, võtsin teiselt leerilt enda poolt öelduga relvad käest ära. Ehk siis rääkisin ise ära selle jutu, mida nad hetk hiljem oleksid enda õigustuseks välja öelnud.

Kust selline idee ja kuidas oskasin selle asja sedasi lahendada, seda ei tea ma isegi, aga ühel hetkel olin seda teinud ja sain aru, et see oli ainus võimalik viis olukorrast välja tulla.

Ja samas, kuigi olukord oli kriitiline ja emotsionaalne, üllatasin iseennast ka sellega, et suutsin säilitada objektiivsuse ja välja öelda ka kiitvaid sõnu. Taaskord näide sellest, milleni võib viia see, kui mõnikord, kui ei ole pingeid üleval, oma käitumist ja emotsioone läbi töötada - annab tunda ka mõnes teises olukorras.

Taevas

Sai eile kinos käidud, mitte klassikalises kinos, aga siiski kino. Filmi näidati Arvo Pärdi keskuse korraldatud programmi raames ja näitamise kohaks oli Tallinna Katariina kirik.

Filmiks oli "Taevas". Lugu lootuse kaotamisest ning milleni see kõik välja võib viia. Ekstreemne tegu, sest enam ei suuda välja kannatada, et maailm muutuda ei saa. Loobumine kõigest vaid ühe eesmärgi nimel.

Karm film, mis tegelikult annab vaate sellele, milleks on valmis inimene, kui ta on viidud suure ahastuseni, milliseid vahendeid võib siis valida võitlemiseks.

Kui see kõik nüüd kõrvale jätta, siis on film armastusest. Samamoodi usaldusest. Kui vaid võiks elus sedasi vedada, et saaks samamoodi loota inimeste peale ja neid usaldada.

Filmi viimane stseen - helikopter sini-sinisesse taevasse kadumas - mõjus vabastava ja optimistlikuna.

Ja tegelikult tekkis tahtmine näha ka "Põrgut" ja "Puhastustuld", mis on trioloogia kaks ülejäänud osa.

Ja läkski plaan korda

Kui eile veel olin väga kahtlev, kõik tundus näitavat selles suunas, et plaan, mida oma peas haudusin, võib iga hetk kokku variseda, sest üksik auk tsükli sees oleks kogu plaani uppi löönud, siis tänane päev näitas, et võetud risk tasus ennast ära ja plaan, mis tundus üle mõistuse riskantne, läks korda.

Siinkohal õpetussõnad kõigile, kes mõnel hetkel mõtlevad, et mõni asi jääb tegemata, sest tundub, et kõik asjaolud on selle vastu: kui on soov südames ja natuke organiseerimisvõimet leidub, siis saab iga asi teoks ja tõeks.

Kõik reeded

Sel nädalal on teisipäevast alates kõik päevad reeded. Mitte midagi ei ole teha, kui plaan on niimoodi paika pandud ja läheb oma rada pidi. Ja ikka on kummastav, kui teisipäev on reede. Siis tuleb kätte kolmapäev ja see on taaskord reede. Ja ega, ma arvan, ka neljapäev kuidagi ei erine - ikka reede, mis muud. Huvitav, kas reede on ikka reede või on reede sootuks mõni teine päev. Ja mis saab laupäevast ja pühapäevast? Kas neist saavad ka reeded?

esmaspäev, 15. august 2011

Ju siis ei oskagi

Kui ikka satun samade mustrite sisse, siis peab ju olema viga minus. Ju ma siis tõesti ei oskagi, ju siis pole see see asi, milles mina tugev oleksin. Võiksin juba ise ka sellest asjast aru saada. Et kui algul on kõik kena ja hea ja ilus, siis ikka tekib moment, kus see kõik mingil arusaamatul põhjusel muutub. Kõik kaob ära kui nõiaväel.

Millest see tuleb? Mis on selle põhjuseks? Ega ma muud põhjust oskagi leida, kui et ma lihtsalt ei oska. See on siis ilmselt asi, milleks minu annet antud pole. Ja ilmselt pean ma sellega siis leppima.

/Kõige hullemad on need hetked, kui ma ka ise aru saan, et olen liiale läinud. Aga kuidas ma küll saaksin iseendast üle ja ümber, et mitte teha neid asju, mida mulle mu süda ütleb, et tuleb teha./

Vähemalt keegigi

Täna oli jälle selline hetk, mida on elul tavaks esiplaanile asetada. Selline hetk, mil saad aru, et ühtede inimestega suhtlemine on lihtne ja kerge, teistega on kõik kuidagi väga keeruline.

Nägi inimene mind, tegi üllatunud näo, naeratas ja juba algaski lõbus vestlus. Tore, mõnus, hea oli olla selle vestluse sees.

Miks kogu aeg niimoodi olla ei võiks? Miks peab mõnikord olema keeruline? Miks on nii raske midagi öelda või leida midagi, millest juttu teha? Ehk on vastus seal, kus on arusaam soovist, mille realiseerumiseks pole veel teed leitud.

pühapäev, 14. august 2011

Eesmärk kadumas

Kõigi nende asjade sees kipun ma unustama, mille jaoks üldse see kõik. Aeg-ajalt aga on endale seda hea meelde tuletada, siis, kui eesmärk tundub ähmastuvat ja kõik muu kipub esile tungima. Neil hetkedel on aga teised teemad olulisemad ja nii polegi imestada, et siht silme ees tuhmistub, suur eesmärk ununema kipub.

Tarkus minu sees

Ma ikka imestan, kuidas on minu sees kogu see tarkus olemas olnud, juba ammu. Ja nüüd oma elu elades ja teada saades, et mul on olnud see teadmine kogu aeg olemas, püüan aru saada, kust ja kuidas see on minu sisse tulnud. Eks ta vist ikka on õhus olemas olnud, kogu aeg ja mul on olnud oskus see siis kinni püüda ja seda mõista. Tarkus ütleb mulle veel paljugi ja eks seegi peab ühel hetkel tõeks saama. Vaatame, ootame, näeme, kogeme.

Mind ju hoiatati

Jah, see hetk, kui ütlesin välja, et las ta siis olla, oli mul kõrval hea sõber, kes ütles: "Ole oma unenägudega ettevaatlik!" Ja ei läinudki kaua aega mööda (vaid üks uneta öö), kui see siis juhtus, see, et ma ei olnud oma unenägudega ettevaatlik. Asi siis selles, et kui lased olla, siis tuleb see unenägudesse sisse.

Nii see hommikuuni siis oli. Auto, kaks reisijat ja huumor. Suur sahmerdamise ja kummaliste manöövrite tulemusel kõlas küsimus: "Sul on parkimisega probleeme?" Autojuht kummardus sel puhul sootuks alla ja kohe tuli filmilik pealtvaade sellele, kuidas ta ideaalselt auto kahe seisva auto vahele pargib ja peatub just õigel hetkel, et vältida seinale otsasõitmist.

Oli head tunnet tekitav uni - sellistega ehk ei pea ettevaatlik olema?

laupäev, 13. august 2011

Liiga laisk

Sai eile peale pikka uisutrenni käidud džässi kuulamas. Oli ilus ja mõnus olla, aga see oli suurim viga (intensiivne trennitegemine siis), mis olla saab, sest nõnda jäi suurem osa soolosid minu aplausita. Oli lihtsalt selline õhtu, mil lased muusikal enda ümber mõnusasti olla ja ennast tema sisse nii kenasti sobituda, et plaksutamine tundub seda idülli lõhkuvat. Nii saingi vaid mõnel soolol aplausiga sabast kinni, enamasti aga olin niisama ja mõnulesin.

Veel lugemissoovitusi

Enne, kui raamatukogu puhkusele läks, oli mul veel kaks head lugemiselamust, mõlemad ühe ja sama autori poolt. Autoriks siis Paulo Coelho, raamatuteks "Võitja on üksi" ja "Valküürid". Mõlemad täpselt minu jaoks, hetke hästi sobituvad ja sobivad. Samad teemad, samad suunad, samad mõtted, samastumist võimaldavad. Ehk peaks ka ükskord mingi rännaku ette võtma, et leida elu põhiväärtused ja jätta kõrvale kõik see, mis praegu elu mõjutab ja mis tegelikult ei peaks nii määrav olema.

Minust räägid või?

Eile oli uisurajal kummaline olukord. Kuni selle hetkeni, kui kummaliseks läks, oli täiesti tavaline, kellaajale kohaselt enamasti jalgrattureid, peamiselt ikka lapsi, suuremaid ja väiksemaid. Ja nagu ikka teen, kui mulle suurem hulk selliseid korraga vastu satub sõitma, võtsin hoo maha ja ennast koomale. Ka vastutulevad lapsed tegid sama. Grupi viimasele poisile vaatasin otsa ka. Ja saidki nad minust mööda ja siis kuulsin midagi sootuks kummalist.

See viimane poiss, kellele otsa olin vaadanud, ütles teistele: "See oli Muumi!" Teiste vastust selle ütluse peale ma ei kuulnud, aga tema järgmine lause oli: "Ja-ja, see oli Muumi!" Niiet, mina oma suurepärases uisuvarustuses - igivanad ja äratrööbatud uisud, mis on mulle mitu numbrit suuremad, mustade lühikeste pükste ja ilmselgelt liiga suure rohelise särgiga, kõik kaitsmed vajalikes kohtades, kiiver peas, päikeseprillid ees - meenutasin siis sellele poisile Muumit. See muidugi on ainult hea, sest muumid on minu arvates alati ühed väga toredad ja heasüdamlikud. Ja üllatav oli kuulda, et ühe umbes kümneaastase poisi jaoks on Muumi oluline märksõna. Oli meeldiv!

Kiri valmis

Kirjutasin kirja valmis. See seisab mu laua peal. Seisab ja jääbki seisma, vähemalt praegu. Eks siis on hea lugeda, minul, kes ma selle sisu tean, seda kirja siis, kui peaks vaja olema.

Tegelikult on huvitav, milliste tunnete seest olen ma läbi käinud nüüdseks pooleteise nädala jooksul. See, kui võtad vastu otsuse, on üks asi, aga kui siis hakkad mõtlema, mis ühel hetkel reaalselt juhtuma hakkab, siis see paneb tunded tunglema küll. Kogu tunnetespekter on läbi käidud. On olnud selline hetk, kus terve süda valgub armastust täis, on olnud selline hetk, kus tundub, et kõik on nii sihitu, nii arusaamatu.

Kiri on valmis ja las ta olla. Ma tean, et tema aega ei tule. Või ainult siis, kui...

teisipäev, 9. august 2011

Kivist jumalad

Taas üks ühe õhtu raamat. Võtad kätte ja enne käest ära panna ei saa, kui oled läbi lugenud.

Jeanette Winterson "Kivist jumalad":

Mõnikord tunnen ärkamise hetkel korraks, et olen leidnud õige tee. Siis tõusen üles ja kaotan suuna käest, loodan kellegi teise mõõteriistadele, mis mulle ütleksid, kus ma olen.

Kui ma vaid oskaksin unenäost kompassi teha. Kui ma vaid usaldaksin omaenese unenägemist.

"Asi mis mind elu juures hulluks ajab," ütlesin mina, "on see, et see on täiesti suvaline. Me teeme plaane. Me proovime seda kontrollida, aga kõik on täiesti juhuslik."
"See on kvantuniversum," kostis Spike, "ei juhuslik ega ettemääratud. See on igal ajahetkel võimalik. Kõik, mida inimene teha saab, on sekkuda."

Spike ütles: "Inimesed näitavad sageli välja emotsioone, mida nad ei tunne. Ja tunnevad sageli emotsioone, mida nad välja ei näita."



"Armastus on katse," vastas tema. "Iga järgmine samm tuleb alati üllatusena."


"Ma tahan sind puudutada."
...
"Ja mis siis saab, kui sa mind puudutad?"
...
"Siis leian ma alguse keele."
...
"Ja sinu kord reisitud maailmast saab minu vaba ja metsik maailm, mida ma eales taltsutada ei taha."
...
"Ja seda paika, mis sa oled, ei vaheta ega müü ma kunagi."
...
"Sa ei saa mind armastada, sa ei tunne mind."
...
"Kas armastada saab ainult seda, mida tunned?"
...
"Või on armastus see, mida sa ei tunne?"

Universum jaguneb igal sekundil võimalusteks ja suurem osa neist võimalustest ei saa kunagi teoks. See ei ole universum - seal on rohkem kui üks lugu. Lugu ei jää seisma, ei saa jääda seisma, see jutustab iseennast edasi, ootab sekkumist, mis muudab seda, mis järgmiseks juhtub.

Armastus on sekkumine.

Käsi käe peal, alustan ma laskumist sinusse. Käsi käe peal, liiga kiiresti, nagu mu südamelöögid. See tee viib alla, kaljurünk, koobas. Ei mingit turvatunnet, tagasipöördumise kindlust.



"Ära kahetse seda," ütles Spike. "Muuda seda, kui pead, aga ära kahetse."


Ajas on üks hetk, ja minu valikud ei ole kummalisemad kui miljonite sõjast või südametunnistusest võõrasse kohta sattunute valikud enne mind, kui tuntu jäetakse tundmatu pärast, kõheldes, kartes ja seejärel end juba teekonnalt leides, jalajälg ja mälestused teekonda tähistamas: mis sul oli, millest sa ilma jäid, mis sa leidsid, ükskõik kui keerulise või võimatu, hetk, mil ajast sai sild ja sa astusid üle selle.


Tegelikult on nii, et olen kogu elu binokliga jälginud Võibollasaari, rikkumatut fantaasiamaailma, mis ei ole tegelikult sugugi etem kui kannatuste teravad kaljud. Võib-olla, kui ma oleksin talusse jäänud... võib-olla, kui ma poleks Spike'iga läinud... võib-olla, kui oleksin elanud rahulikumalt... võib-olla, kui oleksin aastate eest seda õiget inimest kohanud... võib-olla, kui ma poleks teinud seda või tema nõbu teist. Võib-olla, kallis, oli see tõotatud maa olemas ja ma ei näinud seda. Vaata, kuidas see valguse käes sätendab. Aga tõde on see, et ma mõtlen võib-olla ise välja. Mina saan teha ainult neid valikuid, mida ma teen, nii et milleks piinata ennast sellega, mida ma oleksin võinud teha, kui kõik, millega ma tegeleda saan, on see, mida ma olen teinud? Võibollasaared suhtuvad inimelusse vaenulikult.


Kui ma oma elu peale tagasi vaatan - ja kes saaks seda mulle antud olukorras ette heita? -, siis mis on see, mida ma ära tunnen?

Mitte need alguse, keskpaiga ja lõpuga lood, vaid lood, mis algasid uuesti, lood, mis keerutasid ringi nagu teekäänakud.

Suur osa sellest, mida ma olen teinud, on lõpetamata jäänud - mitte sellepärast, et ma liiga kiiresti pooleli jätsin, mitte sellepärast, et ma olin laisk, vaid sellepärast, et sel oli omaenda elu, mis ilma minuta jätkub. Lastega jäävad asjad tõenäoliselt alati lõpetamata - nad saavad alguse kui osa su enda kehast ja jätkavad oma elu eraldi nagu teine manner. Kui sel tööl, mida sa teed, on mingi tähendus, läheb see järgmistesse kätesse edasi. Päev libiseb öö unenägudesse.

Tõelised lood on need, mis on servadest lahti, lubavad üleminekut, piiride nihutamist. Viimane piir on lihtsalt teaduslik ulme - ära seda usu. Nagu universumil, ei ole sellelgi lõppu.



Tema on labürint, kus ma aastate eest kaduma läksin ja kust ma nüüd väljapääsu otsin. Tema on kaotsiläinud kaart. Tema on paik, mis ma olen.

Üksildus ei seisne üksipäini olemises. See on tore, õige ja hea, nii mõneski mõttes ihaldusväärne. Üksildus seisneb maabumispaiga leidmises või mitteleidmises, ja teadmises, et mida sa ka ei teeks, võid sa alati sinna tagasi minna. Üksilduse vastand ei ole seltskond, see on naasmine. Koht, kuhu naasta.


"Mida inimeseks olemine tähendab," ütlesin mina, " on kasvatada lapsed üles turvalises keskkonnas, anda neile haridus, hoida nad tervena, õpetada neile, kuidas enda ja teiste eest hoolt kanda, lasta neil areneda omaenda moel täiskasvanute seas, kes on selge mõistusega ja vastutustundlikud, kes tunnevad maailma väärtust ja mitte selle majanduslikku potentsiaali. see tähendab kunsti, see tähendab aega, see tähendab kõiki neid sisemajanduse kogutoodangus ja rahvaloendusel arvestamata jäetud nähtamatuid faktoreid. See tähendab teadmist, et elul on nii sisemine kui ka välimine külg. Ja ma arvan, et see tähendab armastust."
"Armastus," ütles tema. "See on lihtsalt looduse viis panna üht inimest teise eest arveid maksma."



Mul pole olnud lihtne elu usaldada. Asi ei ole selles, et ma oleks kahtlustav või küüniline, aga jah, jah-vastamine tundub rohkem nagu kutse loomisele, mitte vastus, millele minul oleks mingit õigust.


Kaugel eemal, liiga kaugel, et inimsilm seda näeks või inimkõrv seda kuuleks, on kõik, mis me oleme kaotanud. Lisame sellele kaotusele veel tunded, mis on väljakannatamatud. Saadame need kaugele kosmosesse ja loodame, et nad ei puuduta meid iialgi. Mõnikord, unenägudes, näeme me kasti pandud kannatusi ja hirme, mis tiirlevad kahe miili kõrgusel orbiidil, väljaspool meie väikest maailma, iialgi ei õnnestu neid piisavalt kaugele saata, iialgi ei õnnestu neist igaveseks lahti saada.

Mõnikord tuleb signaal ja me ei taha seda kuulda: me ei kasuta vastuvõtutehnikat, ei täiusta analoogarvutit. Lülita välja, keera maha, on sel vahet, mis juhtub, kui me seda ei kuule?
...
Ma ei taha omaks võtta seda, millega ma hakkama ei saa. Ma tahan selle jätta kaugele, tähtedele valvata. Ma tahan, et see oleks kaalutu, sest see on liiga raske, et seda kanda.

Mõnikord ma mõtlen, et oleks palju parem, kui ma üldse midagi ei tunneks. Minagi võiksin Spike'i kombel koosneda närvidest, mitte tunnetest. Nagu temal, nii poleks minulgi tunnete järele mingit vajadust. Tunded seostuvad minu jaoks kurbusega, ja kurbus on tühjus, minu tühi ruum. Tunded on tühi kosmos. Ent kosmos ei ole tühi.

Minu kohal on taevas tähti täis, iidset valgust, hiiglaslikke vahemaid, uusi maailmu.