Meeste hirm

Tänase päeva kogemus ütles mulle päris selgesti, et minu näol on tegemist meeste hirmuga. Mida muud ma oskan arvata, kui mulle tuttav meesolevus püüdis minuga suhtlemisest pääseda juba enne, kui me teretanudki olime. Ja kui siis veel paar lauset vahetatud sai, nägin teda kohe mitme tuule poole tüürimas.

Sugugi ei lugenud see, et meesolevuse puhul on tegemist ühe Tallinna suurhaigla osakonnajuhataja-ülemarstiga, mehega, kes ei peaks küll kellegi eest pagema. Vanad vaimud vist kummitavad, mulle tundub, sest ilmselgelt võis põgenemise põhjust otsida minevikust - meesolevuse minevikutegudest või siis sellest, mida ta arvas täna edasi juhtuvat. Aastakümnete tagused asjad, tõesti aastat vast 25 on neist aegadest möödas, aga mõned asjad mõjuvad ja toimivad. Hea, et nüüdki on aru saadud, et polnud (noor)mehe väärilised teod. Mind aga pani see kõik muigama ja veelgi võimsamalt mõjus see, et ma julgelt ja avala naeratusega ligi astusin ja heatahtlikult elu-olu kohta pärisin.

Eks selle oma praeguse tugeva olemisega olen ennegi inimesi jalust rabanud (šokeeritud on mõned neist olnud) - mitte, et minevik oleks unustatud, aga lihtsalt, mul ei ole mitte midagi, mille pärast põdeda, mul on pigem nõnda palju, mille pärast sirge selja ja heatahtliku naeratusega ringi käia, suhelda lahkelt ka nendega, kes mingitel vaid neile endile teadaolevatel põhjustel on mõnedel hetkedel mind halvasti kohelnud. Ja see kõik võib jalad alt ära lüüa küll, olen ma aru saanud. Iseäranis muidugi see, et seda inimest, kes ma kunagi olin, pole vist enam ammu näha olnud - kuigi enamasti endas kahtlev, on mu sisemine kindlus siiski väga tugev.

Ja läksingi kaasa...

Käidi mulle siin fanaatiliselt peale ühe teemaga. Ja muudkui laoti argumente ette, mina kuulasin ära ja uurisin ja vaatasin ja olin jätkuvalt skeptiline, nõnda, nagu mul ikka kombeks on, mida intensiivsemalt keegi midagi peale surub, seda skeptilisem ma olen. Asi võib muidugi olla ka selles, et ma olen ära rikutud - liiga palju õppinud, liiga palju teadmisi omandanud, pole minust mingit puhast lehte.

Kuid, kuna teema ikka ja aina üles tuli, ka teiste inimeste poolt, siis otsustasin, et püüan siis omal käel asjas selgust saada. Ega siis midagi, võtsin aga käepärased vahendid kasutusele ja omast arust sain päris veenva tulemuse. Saatsin selle tulemuse siis koos juurdekäiva küsimusega teemaalgatajale.

Targemad oskavad juba aimata, mis sellest kõigest sai. Tulemuseks oli ikka ju see, et mulle hakati veelgi intensiivsemalt rääkima mispärast minu eksperimendi tulemust kuidagi arvesse võtta ei saa - ise sealjuures, muuseas, tulemusi vaatamatagi, vaidlemine tuli tühja koha pealt, teiste inimeste ja nende eksperimentide pealt, eelneva materjali põhjal.

Minu jaoks oli aga loo moraal see, et ma poleks pidanud üldse kaasa minema, sest tundub, et tegemist on vaidlemisega vaidlemise pärast, silmaga nähtavate eksperimenditulemustega tutvumiseks pole isegi vaja vaeva näha - suhtumine on selline, et on neid ennegi nähtud ja neil asjadel pole mingit tõeväärtust. Oh, mind, rumalat küll - et läksin sedasi kaasa, kuni mõistsin, et mõistlikkuse ja argumentidega pole sellel puhul midagi peale hakata. Aga vähemalt sain ma nii palju, et ma ise nägin ja sain aru, mis värk on. Teise inimese ümberveenmiseni ma aga ilmselgelt ei küüni...

Ei oska käituda...

Viimased päevad on pakkunud mulle hulgaliselt mõistmist ja arusaamist, et käituda ma kohe üldse ei oska. Küll teen ma midagi liiga häälekalt, siis jälle võtan sõna nende kohtade peal, kus ei peaks-tohiks, siis jälle teen nalja, mis kohe kuidagi ei sobi.

Kõige selle pealt mõistan ma, et ma olen ikka inimeste keskel olemisest nii võõrdunud, et ei oska ennast üleval pidada. Või ongi siis asi selles, et ma olen ja elan nii, nagu ma tahan, teisi suurt häirimata, aga minu vahetud emotsioonid ja otsesed ütlemised on mõne inimese jaoks lihtsalt liigsed. Siinkohal tuleb meelde tuletada mõne aja tagust lauset, mis mulle öeldi: "Ära mine emotsionaalseks!" - asja iroonia oli seejuures selles, et selleks hetkeks polnud ma veel emotsionaalseks minema hakanudki...

See kõik on nüüd hea kõrvalpilk küll, aga ma ei usu, et ma seetõttu kuidagi teistmoodi nüüd käituma hakkaks või kuidagi teistmoodi olema. Võib-olla on probleem ikka suuresti selles, et enamasti pole mul ühtegi piirajat peal (ja ma ei näe sellisteks asjadeks ka põhjust)...

Kas siit jooksebki piir?

On olnud asju ja asjaolusid. Selliseid ja teistsuguseid. Juba tükk aega olen ma mõelnud, et mis on reaalne väärtus ja mis on asja sisu ja mis on asja mõte. Praegu on jälle see tunne, et siit vist jookseb piir. Minu mõistmise piir, minu arusaamise piir.

Üksaeg tagasi tegin huvitava järelduse, selle kohta, mis minu elus toimub. Et paremaks inimeseks olemine on liiga raske ja sellega hakkama saamine ei ole sugugi lihtne, minule võimetekohane. Võib-olla läheb asi samasse kapsaaeda selle lausega, mis mulle siin mõni aeg tagasi öeldi: "Sina tahad jah kõike ja kohe ja täiuslikult teha, aga teinekord on olulisemad teised aspektid."

Minu elu, minu arusaamad, minu otsused, minu valikud. Nõnda siis ka kõigil teistel. Ju ma siis olen usaldust kuritarvitanud, ju siis mu enda teod on selleni välja viinud, mis toimub.

Millegipärast tuli pähe see lugulaul:



Eks paistab, mis edasi saab...

On alles kaader!

Sattusin eile üle tüki aja taas Koplisse ja nagu minu puhul ikka, kohe sai lugu ka. Asjatasin omi asju ja vaatasin, kuidas veidi kaugemal, ühe bussi juures, kaks purjakil olemisega meesolevust püüdsid kellegagi rääkida, kellegagi, kes pidi vist bussijuht olema. Juhti aga oma kohal polnud ja nõnda nad siis minu juurde tee leidsidki. Esimene küsimus oli kohe, kas mina olen bussijuht, kas see on minu buss. Mina siis vastu, et ei, see pole minu buss ja ma pole bussijuht. Kui nad veidi lähemale jõudsid, avastasid nad, et ma naisterahvas olen ja siis vabandasid ette ja taha tülitamise pärast.

Jätsin nad siis omi asju ajama ja eemaldusin. Puude vilus seisis üks noormees, kes kohe tõttas tõdema: "On siin ikka kaader liikvel!" Mina ei osanud selle peale muud kosta, kui muiata: "See on ju Kopli!" Muidugi oli tegemist Kopli poolsaare tsiviliseerituma osaga, poolsaare tipu lähedal, ei kakerdanud ma seekord Kopli liinidel, aga elu tuli ise kohale.

See lugu pani mind veidi mõtlema. Esmalt muidugi selle peale, kuidas vene mehed, kes need kaks purjakil meesolevust olid, võivad käia keset päeva keset tänavat viinapudel käes. Teiseks muidugi see, kuidas nad ikkagi viisakalt vabandasid mu ees, tülitamise pärast. Kolmandaks ka see, et praeguses muututnud ilmaeluolus ei tea ega oskagi enam kuidagi olla, et kedagi ei riivaks, kellelegi varba peale ei astuks - minul õnnestus olukord kuidagi niimoodi lahendada, et nad veidi taltusid. Lõppkokkuvõttes aga tänan õnne, et meesolevuste agressiivsus, mida nad bussijuhi otsimisel üles näitasid, taandus minu naiseks olemise ees. Mõnes teises kultuuriruumis oleks asi läinud arvatavasti teisiti, mõnede teiste meesolevuste puhul oleks kõik lõppenud sootuks teistmoodi. 

Kurjuse mõju?

Põletasin eile ära ühe kirja. Kirja, mis pärines aastate tagant. Kirja, millega oli tahetud mulle haiget teha. Kirja, mida olin alles hoidnud selleks, et mõnikord endale meelde tuletada ühte oma suurt elumängu, etendust, mille ise korraldasin ja millega suutsin kaardid segamini paisata. Kirja, millega mulle taheti kurja teha, aga mille võttis mind hoopis muigama - kui ikka iseendas kindel olla, ega siis suuda miski inimest kõigutada.

Ja kui see kiri siis põles, avastasin üllatusega, et see põleb rohelise leegiga. Mitte punase või oranži või sinise leegiga, vaid just rohelisega. Selle peale hakkasin mõtlema, et kas see oli see kurjus, mis oli selle kirja sisse pandud, mis tule läbi sellise värvi omandas. Vaatasin ja mõtlesin, selle peale, millist kurja võib üks inimene teha, et isegi aastaid hiljem on tema kirjutatud ridadest õhkuv värv teistsugune.

Nüüd siis on see kiri läinud ja sõnad sellega koos. Ehk muudab see minu elus nüüd midagi, annab uut jõudu ja uut vabadust.

Ainult kaks varianti...

Kas see või teine, mitte midagi muud. Kuidas võivad arusaamad elust ja asjadest olla sellised, et elus on vaid kaks varianti, mida teha, millega tegeleda? Rohkem variante lihtsalt pole olemas. Aga kui minu elus on mitmeid variante veel, siis mis nende asjadega peale hakata. Jätta nad kõrvale, ignoreerida neid lihtsalt?

Tegelikult taandub kõik ikkagi sellele, et mu meelerahu sai kõigutatud. Vaatamata sellele, et polnud isegi teemat, millest ennast kõigutada lasta. Aga kummalisel kombel ei sobinud minu vastu: "Ma ei oska veel midagi öelda!"

Hea on, kui...

... tead, mida vaja on. Hea on, kui tead, kust saab seda, mida vaja on. Hea on, kui sealt, kust arvad leidvat, mida vaja on, leiad ka selle. Siinkohal mõtlen tänutundega selle peale, et hea on, et on olemas Oomipood - sealt saab, mida vaja on, tõesti. Ja hea on, et ma tean, et on olemas Oomipood ja kus tema esindused parajasti paiknevad, et minna ja saada see, mida vaja on.

Nüüd siis on vajalik jubin lõpuks käes ja tulemus on omast käest näha:

Mis jura see nüüd siis oli?

Kummaline on see, millised on minu arusaamad asjadest. See mõte tuli mulle taaskord pähe, kui asusin vaatama mulle hiljuti kingitud filmi. See film oli minuni jõudnud samal ajal, kui üks teine film, mida sai siin mõni aeg tagasi vaadatud ja mille vaatamise järel sai asi kokku võetud selliselt, et selleks, et aru saada, kui häid filme muidu vaatan, tuleb mõnikord ka vaadata sellist jura.

Kuna see tookordne film ei kandnud endas mingeid suuri ootusi, siis seda lihtsam oli see kogemus endalt heita, aga tolle kingiks saadud filmiga oli lugu sootuks teine. Kui ikka peaosas on Leonardo DiCaprio ja film ise pärineb ajast, mil kolm aastat varem oli Leo teinud suurepärase rolli filmis "What's Eating Gilbert Grape" ja vaid aasta hiljem astus üles filmis "Titanic", siis see kõik lõi ootused filmielamuse saamiseks. Ja eks film pealkirigi "Romeo + Juliet" oli paljulubav.

Vaatasin siis seda filmi või vähemalt püüdsin. Aga mitte kuidagi ei istunud see asi mulle, sest tunne oli täpselt selline, et mis jura see nüüd siis on. See vist läheb samasse ooperisse minu hiljutise elamusega, kui käisin Estonias ooperit "Aida" kuulamas-kaemas - kui klassikast tehakse palagan, siis ma seda vastu võtta ei suuda (mitte et ma arvaks, et ma klassikat teda klassikalisel kujul kuidagi paremini vastu võtaks, sedagi lootust vist pole) ja ikka tekib see tunne, et piir stiilse üle võlli keeramise ja labastamise vahel on ikka nii õhuke, et vaid üksikutel läheb korda hoiduda selle ületamisest, et tulemus erakordse elamuse pakuks.

Ja see viibki mind selleni, et üks sellise üle võlli keeraja on olnud Lars von Trier, filmirežissöör, kes on alati piire tunnetanud ja neist päris uljalt ka üle ratsutanud, kuid siiski suutnud hoiduda labastamisest. Tulemused on olnud sellised, et nad on alati puudutanud, alati mõtlema pannud. Selliste filmitegijate filme ma vaatan ja kui satun ootamatult filmikunsti teise serva, siis on tulemus ikka päris šokeeriv. Eks ma saan väga hästi aru ka sellest, et on inimesi, kes jälle sedalaadi filme ei talu ega mõista ja selline see elu ongi - igaühele oma.

Raamatud, mis pakuvad enamat

Mulle meeldib ilukirjandus - kellegi mõtted ja ideed, mis on tekkinud ja seejärel kirja pandud. Ilukirjandus, mis pakub võimalust välja astuda igapäevaelust ja võtta vastu üks teine maailm.

Aga mulle meeldib ka, kui raamatud lähevad teistesse valdkondadesse, toovad sisse teisi teemasid, pakuvad enamat, kui vaid lugemismõnu. Seekordne raamat siis Arne Dahl ja "Europa blues". Üks valdkond, kuhu see raamat läheb, nagu selle kirjaniku puhul ikka, on muusika. Seekord siis Miles Davis ja "King of Blue":



Ja üks teine valdkond, mida see raamat pakub, on ajalugu - Euroopa ajalugu. Kuigi seal on teemaks üks konkreetne rahvakild ja tema saatus ja mõningad seigad, mis selle ümber keerlevad, siis puudutab see igaüht meist, sest see on meie kõigi ajalugu, meie kõigi, kes me praegu elame, sõltumata vanusest, sest minevikust me pärineme ja minevikuga oleme me seotud, oma vanemate, vanavanemate, sugulaste, saatuste kaudu.

Pole siis imestada, et selle järel, kui raamatu lugemise lõpetasin, puhkesin ma, endale täiesti ootamatult, nutma - ka sellist emotsiooni pakkus see raamat. Taaskord jooksid niidid kokku ja ju siis vajutas see kõik õigetele nuppudele.

Ah siis sellepärast tume õlu!

Ega ma polnud oma õlleeelistust kunagi väga tõsiselt analüüsinud, et miks just tume õlu ja miks just selline veidi mahedama maistega. Aga nüüd, kui mul oli üks õllepudel pikalt külmikus olnud ja realiseerimistähtaeg oli ammu täis saanud ja tema küpsetamisel-kasutamise-joomiseni ma ei jõudnudki, võtsin ta siis pähe karanud idee kohaselt tarvitusele hoopis peapesuks. Ja-jah, juba vanad eestlased teadsid, et õllega on hea pead pesta, olen minagi mõnikord proovinud, kuigi seejärel tuleb teha järelpesu, sest õllehais pole sugugi see asi, millega koos eksisteerida sooviksin.

Mõeldud-tehtud ja kui ma siis seda tumeda õlle lõhna tajusin, siis korraga tabasin ära põhjuse, miks mulle just tume õlu maitseb. Selle arusaamiseni jõudmise põhjus oli mõned nädalad tagasi mul tarbimisel - ühel avalikul sündmusel sattusin Raasiku õlletehase tehtud kalja otsa, mis maitses tõesti nagu vanasti, siis, kui suurest kaljaankrust sai liitrisesse nõusse kalja kaasa ostetud või siis kohapeal klaasist joodud (nõukogude aja lapsepõlve suured rõõmud). See Raasiku õlletehase kali maitses (ja ka lõhnas) enam-vähem nõnda, nagu see peapesuks kasutatud tume õlu nimega 1795 (tänusõnad lähevad siinkohal Põrgu asjalikule teenindajale, kes aastaid tagasi mulle seesugust häädust tutvustas), ja nii sain nüüd aru, et minu tumeda õlle eelistus tulebki sellest lapsepõlvest pärit maitsest - korraliku kalja maitsest.

Aga muidu oli see peapesuks kasutatud õlu mõeldud hoopis õllekoogi küpsetamiseks, aga see kook tuleb vist küpsetamisele mõni teine kord, kuigi-kuigi praegu on pool õlut veel alles ja võib-olla olekski sobiv hetk üks kook ahju lükata?

Muidugi läheb see kõik suurepäraselt kokku sellega, et praegu Õllesummer käimas on - ajastus on suurepärane, nagu ikka! 

Õhtujutud

Olen nüüd ikka ja aina õhtuid õues veetnud, enamasti mere ääres, oodates loojangut, nautides ilu ja olemist. Iga kord on nende rännakute eel kerge ärevus hinges: "Mis täna küll juhtuma hakkab? Milline lugu täna pajatamisele tuleb?"

Ja kui mõned asjad tunduvad igavad ja mõni asi tundub juba rutiiniks kujunevat, siis seda suurem on mu rõõm selle üle, kui tulevad üllatused ja lood hakkavad ennast lahti kerima. On olnud meeletult meelelisi hetki, on olnud üllatusi ja on olnud avastusi. Kõige enam on aga olnud enese unustamist, sellesse hetke, sellesse aega.

Kuigi need rännakud on kestnud mul nüüdseks juba oma neli kuud, siis alles praegu saan neile anda ühise nimetaja: õhtujutud. Seda suurem rõõm on neist looduse poolt loodud lugudest osa saada, vahetult ja eredalt - sest teadagi olen ma ju lugude peale alati maias olnud.

Need on lood, mis erutavad ja panevad ennast elavana tundma, need on lood, millega on nii lihtne kaasa minna, millest on nõnda lihtne vaimustuda, lood, mis sisaldavad helisid ja vaateid ja lõhnu.

Oi, kuidas eile näiteks meri lõhnas - selline tõeline mere lõhn oli õhus, mida olekski võinud vist sisse hingama jääda! Ja millise lustiga jälgisin seda, kuidas meri lainetas, täiesti risti - taanduv laine lõi pealetuleva laine harja kenasti õhku. Seda lusti jätkus ikka pikalt, tundus, nagu oleks Tallinna laht üks suur kauss, sest kui meri tundus juba rahunevat, tulid taaskord veidi võimsamad lained kohale ja kõik hakkas jälle otsast peale.

Sellised õhtujutud siis, täiesti parajad ja sobilikud selleks, et seejärel koju tulla, lasta nad kõik endast veelkord läbi ja seejärel rahuliku südamega magama heita.

Killuke imet igas päevas

Igas päevas on killuke imet, vähemalt minul, praegu. Mõnel hetkel on need imed selgesti tajutavad, sellised, mis panevad südame kiiremini põksuma, hinge värelema. Mõned teised imed on aga sootuks teistsugused, neist ei saa sel hetkel, kui nad aset leiavad, suuresti miskit arugi, aga hiljem, kui neile hetkedele tagasi vaadata, siis joonistuvad imed välja, imeliselt ja eriliselt.

Kolm numbrit reas

Vaatasin ja nägin, neid kolme numbrit reas. Need numbrid klappisid kolme numbriga, mis vaatasid mulle vastu veidi eestpoolt. Kolm numbrit ühelt poolt ja kolm numbrit teiselt poolt, täielik kattuvus.

Mida see kõik siis tähendab? Need kolm numbrit polnud sugugi tavalised, vähemalt minu jaoks, vähemalt viimasel ajal küll mitte. Veelgi enam üllatas mind see, et neile kolmele numbrile vastas täpselt samasugune numbrikombinatsioon.

Kas mõnikord on võimalik, et juhtuvad imed, imed, millesse enam ammu uskuda pole julgenud? Kas mõnikord on võimalik, et ongi tõsi see, et tasub oodata ja kannatlik olla?