Tänase päeva kogemus ütles mulle päris selgesti, et minu näol on tegemist meeste hirmuga. Mida muud ma oskan arvata, kui mulle tuttav meesolevus püüdis minuga suhtlemisest pääseda juba enne, kui me teretanudki olime. Ja kui siis veel paar lauset vahetatud sai, nägin teda kohe mitme tuule poole tüürimas.
Sugugi ei lugenud see, et meesolevuse puhul on tegemist ühe Tallinna suurhaigla osakonnajuhataja-ülemarstiga, mehega, kes ei peaks küll kellegi eest pagema. Vanad vaimud vist kummitavad, mulle tundub, sest ilmselgelt võis põgenemise põhjust otsida minevikust - meesolevuse minevikutegudest või siis sellest, mida ta arvas täna edasi juhtuvat. Aastakümnete tagused asjad, tõesti aastat vast 25 on neist aegadest möödas, aga mõned asjad mõjuvad ja toimivad. Hea, et nüüdki on aru saadud, et polnud (noor)mehe väärilised teod. Mind aga pani see kõik muigama ja veelgi võimsamalt mõjus see, et ma julgelt ja avala naeratusega ligi astusin ja heatahtlikult elu-olu kohta pärisin.
Eks selle oma praeguse tugeva olemisega olen ennegi inimesi jalust rabanud (šokeeritud on mõned neist olnud) - mitte, et minevik oleks unustatud, aga lihtsalt, mul ei ole mitte midagi, mille pärast põdeda, mul on pigem nõnda palju, mille pärast sirge selja ja heatahtliku naeratusega ringi käia, suhelda lahkelt ka nendega, kes mingitel vaid neile endile teadaolevatel põhjustel on mõnedel hetkedel mind halvasti kohelnud. Ja see kõik võib jalad alt ära lüüa küll, olen ma aru saanud. Iseäranis muidugi see, et seda inimest, kes ma kunagi olin, pole vist enam ammu näha olnud - kuigi enamasti endas kahtlev, on mu sisemine kindlus siiski väga tugev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar