esmaspäev, 29. jaanuar 2018

Imeline maailm ehk ikka leidub keegi

Tükk aega olen mõelnud oma blogi pealkirjale ja juhtlausele - et ikka ja aina on mul siin, vähemalt viimasel ajal, kirjutada neist asjadest, mis kogu sellele asjale irooniamaigu juurde annavad. Ja kuidagi nagu veidi kriipinud on selline tunne. Et kas siis tõesti imelist ja ilusat ja head elus ei leidugi, millest kirjutada...

Aga, ju see õhus olev mõte, et peab olema ka midagi ülimalt positiivset, millest kirjutada, nõudis ikka realiseerumist. Ja nõnda siis saangi sel korral kirjutada oma tõeliselt imelisest kogemusest, mis tegelikult läheb päris hästi kokku ühe suurema mustriga, mida aeg-ajalt ikka täheldanud olen.

Lugu siis seesugune, et tuli mul taaskord asendada üht teist treenerit, ühel teisel spordialal, kes ei saanud oma treeningut läbi viia. Ja saalis oli siis terve rida poisse ja üks tüdrukki, parajas puberteedieas. Mõned lõbusamad, mõned tõredamad, aga sellistena, nagu nad on. Mina, oma suures naiivsuses, nagu hiljem selgus, panin neid tegema harjutusi, mida neil on vaja selleks, et oma mänguoskust parandada, aga milleks nad tegelikult veel valmis polnud. Aga kui see siis kuidagi tujutult ja suurte tulemusteta toimus, asus mulle korraga appi üks vanem poiss nende trennitegijate seast, võttis selle asja korraldamise sujuvalt üle. Ja tegi ja toimetas ja saigi kõik toimima, nagu vaja. Neil hetkedel, kui ta nägi, et mingid asjad ei toimi, sain teda julgustada vaid oma kogemusega, et ta on sama optimilistlik, kui mina. Aga, tegelikult sai ta, ala paremini tundes ja oma suurema kogemusega mulle appi tulles, väga suurepäraselt hakkama. Ja eks ma siis kiitsin teda ja tänasin ja saime siis kahekesi selle asja enam-vähem kenasti lõpule viidud.

Aga teadmine, mis mulle sellest kogemusest kaasa tuli, oli selline - ikka leidub keegi, kes on valmis appi tulema, kui näeb, et hädas olen. Ja selles valguses on mul viimasel ajal ikka päris mitmeid hetki ja kogemusi, kus inimesed ongi ulatanud oma abikäe ja siiralt ja heatahtlikult andnud enda parima, et mind toetada ja abistada. Ja see on tegelikult ju imeline.

Selles valguses võib-olla ongi hea lisada eile kuuldud lause, taaskord ühe noormehe suust, kes mulle appi tuli, kui mul abi vaja oli ja kui teda selle eest tänasin: "Sina tulid meile appi, nüüd on meie kord Sind aidata!"

kolmapäev, 24. jaanuar 2018

Millal siis asja pärast?

Täna on siis see päev, kui taaskord saab selgeks, kas üks minister saab oma ametikohal jätkata või mitte. Ja seda ainuüksi ühe väljaütlemise pärast. Mina, kes ma olen oma elus palju meestega kokku puutunud, ei oma tegelikult suuremat illusiooni sellel teemal, kuidas ja millest mehed mõtlevad ja nõnda polnud selle ministri väljaütlemises minu jaoks mingit uudist, kuigi jah, intelligentsemad meesisendid peaksid suutma oma väljendumissoove kontrollida, ehk siis juhtida seda, mida ja millal nad ütlevad.

Aga, kummaline on see praegu tekkinud olukord selle pärast, et asja esialgsest sisust on eemale liigutud, see on sootuks unustatud ja nüüd on teravik suunatud hoopis kõrvalseisjale. Olgu siis pealegi, kui selline on üldsuse soov ja see, et tegelik "tegija" nõndamoodi kõrvale jäi, on praegu saanud asjade loomulikuks käiguks. Ja võiks ju tsiteerida Eesti filmiklassikat: "Oma näoga päästa naise ilu!"

Kuid, üldises plaanis häirib mind praegusel juhul, nagu ka ühe ministri eelmise umbusaldusavalduse juures see, et ühtegi ministrit ei soovita umbusaldada selle töö pärast, mida nad teinud on/teevad, ikka on umbusaldusavaldused seotud suuremalt jaolt otsitud põhjustega. Miks ei ole seda jõudu-jaksu-tugevust, et ministreid umbusaldada selle pärast, millisesse seisu on nende otsused Eesti viinud - aina kasvavad eelarveaugud, segadused maksudega on vaid peamised viimase aja teemad.

Ma ei taha siinkohal teha üldistavat järeldust, mis tavaliselt sellistes olukordades kehtib - kui sisu ei suudeta hallata, hakatakse tegelema formaalsustega (mitmeid kordi elus nähtud ja kogetud tõsiasi). Vähemalt sellisesse valgusesse asetub kõik toimuv minu jaoks praegu. Ja kurb on see, et Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva lävepakul on riigitüüri juures vaid vähe neid, kes tegelikult tahavad Eesti elu paremaks teha, Eesti elu edasi viia - ikka taandub kõik sellele, et tahetakse riigipiruka juures olla, riigipirukast osa saada (sellest on kantud ka see praegune umbusaldusavaldus ju)...

Ja retoorilise küsimusena tuleb mul siia pead vangutades lisada: kas ma ikka tõesti oleksin pidanud endale eesmärgiks seadma Eesti presidendiks saamise (tean-tean, ma ei oleks niikuinii kvalifitseerunud, aga mõttemõlgutusi sellel teemal võin ju ikka kedrata)?

laupäev, 20. jaanuar 2018

Ikka esirinnas, ikka esirinnas...

Lugedes presidendi Brüsselis välja öeldud lauset, et Eesti peaks Euroopa Liidu eelarvesse rohkem panustama, tuleb minul silme ette üks analoogne olukord minevikust.

Lugu siis seesugune, et sai oldud ühel rahvusvahelisel kohtumisel (välisriigis ja osalejaid kuskil 100 inimese ringis) ja muuhulgas arutati seda, et kus võiksid järgmised analoogsed kohtumised toimuda. Mina, rumala peaga, arutlesin valjuhäälselt seda oma Eesti kolleegiga väljaspool koosolekuruumi, et võib-olla on võimalik see kohtumine Eestis korraldada. Meie mitteformaalsest vestlusest võttis minu kolleeg selle jutu rääkida kohtumise eestvedajatega ja järgmise tööpäeva formaalses keskkonnas räägiti sellest, et kohtumine võiks aset leida Eestis, juba kui täiesti arvestatavast võimalusest. Kuna see polnud see hetk, mil hakata asju ümber rääkima, siis tuligi vaadata, et kas kuidagi on siis võimalik seda asja teha.

Kuna aga Eestis ei käi riigiasutustes ükski selline asi ilma korraliku eelarveplaneerimiseta ja minu teada meie asutusel selliseid väljaminekuid planeeritud ei olnud, siis tulin Eestisse tagasi, arutasin asja teadjatega ja tuligi välja, et tuleb kuidagi muudmoodi hakkama saada. Nõnda saigi siis hakatud mõtlema, et kuidas seda olukorda lahendada. Lõpuks sai see asi tehtud siis nii, et osalejad ise maksid kogu kohtumise korraldamise kinni - st konverentsiruumide ja lõunase toitlustamise osa sai kõik hotelliarvetesse sisse kirjutatud ja sai siis nõnda see kohtumine Eesti läbi viidud. Ja ääremärkusena olgu lisatud, et seesama kolleeg, kes olukorra tekitas, ei arvanud, et tema peaks selle asja korraldamise ja kordaajamise enda peale võtma.

Aga põhjus, miks see tookordne olukord mulle hästi silme ette tuleb, on selles, et mulle tundub meie presidendi jutt praegu täpselt samasugune - et tema annab suuri lubadusi välja, aga kuidas need reaalselt siis täidetud saavad, see on juba kellegi teise rida. Teisest küljest paneb selline suhtumine mind päris korralikult ahastama - kas Eesti pole piisavalt juba igale poole ja kõikjale panustanud, kas tõesti on meil siin siis nii palju raha riigieelarves üle (tean-tean, et tegelikult on puudu ja praeguste arengute tulemusena jääb aina enam puudu, mis siis, et tööjõumakse laekub aina enam), et esirinnas joosta Euroopa Liidu eelarvet täitma? Ja tegelikult võiks selle asja juures mõelda ka selle peale, et Euroopa Liidu institutsioonide ülevalpidamine ja sealsed palgad ja toetused ja kompensatsioonid, millest meie presidentki osa on saanud, on tegelikult, tavamõistes üle igasuguse piiri. Kui oskaks selle asemel, et hakata rääkima täiendavast panustamisest, hoopis mõelda selle peale, et kus on kokkuhoiukohad, siis vast poleks seda lisapanust vajagi.

Saada kõike, mida ihkan...

Mõnikord pakub elu selliseid hetki, et kõik ongi ilus ja hea. Minu seni viimane selliste hetkede kogemus pärineb neljapäevaõhtust, mil oli suisa kaks mehepoega, kes olid valmis kõiki mu soove täitma. Pruukis mul vaid öelda, et lilli tahaks - tekitati kohe terve lilleaed, sinna juurde veel purskkaev ja mõnus aiakiik. Siis mõtlesin, et mis kandilisi autosid mulle pakutakse, tahaks Porsche't või Bugatti Veyron'i. Pruukis mul vaid see välja öelda, kui ma nad kohe sain. Ja nõnda edasi. Lihtsalt, mis iganes mulle pähe turgatas, see ka tehtud sai. Ja relvade asemel sain endale kätte hoopis laterna ja fotokaamera.

Kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, siis päris jabur sai see asi nt sellepärast, et korraga oli olemas nii avar erinevate lillede-põõsastega kaetud väli kui ka erinevate suurusete ja kaunistustega jõulupuud. Ja minu soovide kohaselt tekitati ka helitaust ja organiseeriti mulle kõrvaklapid pähe, et ma sellest kõigest ikka maksimaalselt osa saaksin.

Selline ideaalmaailm siis, kus kõik soovid vaid hetkega täidetakse ja milles mul osaline olla lasti, ma olin justkui kauaoodatud külaline, kelle heaks kõike soovitakse teha. Eks see meenutab mu ühte eelnevat tõeliselt südamlikku ja sooja kogemust, kui veidi suurem ringi neid vahvaid tegelasi mulle virtuaalse mina valmis meisterdas ja kui äge ma selles vitruaalses maailmas olin. Ja nii äge on see, millise entusiasmiga seda asja siis toimetatakse ja kui kiiresti on lapsed valmis oma parimaid oskusi demonstreerima ja kui rõõmsad ja rahulolevad nad ise selle kõige juures on.

Ja selles vallas edasi minnes on mul väga hea meel, et praegusel hetkel on trendikas ruubiku-kuubikuga toimetada - saan minagi lastele näidata trikke, mida lihtsasti teha saab. Vahva on see, kuidas neil silmad säravad peas ja kuidas nad on valmis kõike uut õppima ja omandama. Ja mõnusasti naeratama panevad ka sellised hetked, kui mõni laps, kes on kõrvale hoidnud, on korraga ennast nõnda hästi tundma hakanud, et võtab ja osaleb ja on aktiivne. Väikesed muutused, mis lapse enda otsuste pealt tulevad, on vast ikka kõige paremad - ja nii pole imestada, et mõni, kes muidu on oma nö kohustust täitmas käinud, on nüüd nii hasarti täis, et ka kahest trennitunnist kipub väheks jääma. Tasa-vaikselt, aga siiski edasi.

esmaspäev, 15. jaanuar 2018

Rattas sees

Eks elus ole ikka nii, et tõusud ja mõõnad käivad käsikäes ja eks seetõttu peaks ma ju selleks kõigeks valmis olema. Aga kas samamoodi käivad käsikäes ka soojus ja jahedus, lähedus ja kaugus?

Minu elukogemus näitab, et just nõnda see asi ongi. Ja nõnda ma olengi selles rattas sees, mis kord taeva poole veab, siis käib tipus ära ja kihutab suure kiirusega maapinna suunas.

Ise mõtlen ma selle kõige juures, et miks pagana pärast on mul nii lihtne kõige hea ja ilusaga kaasa minna ja miks peavad need kukkumised nii rängad olema? Eks tean ka vastust - ma olen usaldav ja naiivne ja vaatamata sellele, et ma ammu enam ei looda, on ikkagi nii lihtne lasta asjadel minna, lasta ennast kaasa kiskuda...

Ja kuna see kõik juba ringiratast käib, siis olen jälle tagasi selles seisus, kus olin nädal aega tagasi ja mul tuleb kõigega otsast peale alustada! Või mis nädal tagasi, poolteist nädalat tagasi juba.

Ärgem unustagem ära ka seda, et iga sõna jätab jälje, mõned kohe iseäranis sügavad...

reede, 12. jaanuar 2018

Miks peaks üle minema?

Lugesin täna ühe tarkvara kohta, mida aeg-ajalt kasutan, et peaksin selle pilveversiooni üle kolima ja seda siis ettevõtte, kes selle tarkvara valmis on teinud, soovitusel - et nende arvates on pilve kolimine igati kiiduväärt mõte.

Mina aga, olles teatud põhjustel sellesama tarkvara pilveversiooniga kokku puutunud, olen seda meelt, et mulle meeldib minu praegune tarkvara kasutamise viis väga kenasti. Ja põhjus on kasvõi lihtsalt selles, et nt pilveversioon ei luba mingeid lahtreid, siis, kui oled mõned teise programmi vahelduseks lahti võtnud, enam muuta. Ja kõike tuleb otsast peale alustada. Sellesama pilveversiooniga oli veel selline veidrus, et mingid asjad, mis on arvutipõhise programmi puhul automaatsed, pole seda pilveversiooni puhul teps mitte, mis tähendab, et juba sisestatud andmeid tuleb taga otsida ja seeläbi kannatab ka kasutusmugavus.

Ja nõnda ma siis muigasingi selle pilveversiooni pakkumise peale - et kahjuks või õnneks, ma tean, mida see üleminek tähendab ja mida mul kaotada on ja ausalt öeldes, ei taha ma sellist protsessi läbi teha!

laupäev, 6. jaanuar 2018

Mis selle kuupäevaga siis on?

Ma olen ju kogu aeg olnud see, kes mustreid otsib. Ja eks ma siis leian neid ka sealt, kuhu keegi teine vaadatagi ei oska. Kuid, kui järele mõelda, siis siiski vist mitte. Sest, kui on märkimisväärsed sündmused, siis need ju jäävad meelde ja jäävad meelde ka kuupäevad, millal need sündmused on aset leidnud.

Nüüd siis on siin üks selline kuupäev - pealtnäha tore ja helgeid hetki täis, aga hoopis olulisem on see, millised on need tagajärjed ja tulemused. Sügavalt sisse sukeldumise kuupäev, et mõista, et tulemused on tühjad ja tühised.

Ja nõnda ma siis mõtlen, et mis selle kuupäevaga siis lahti on - kas liiga optimistlik lähenemine ja taaskord need lootused, millel on ette nähtud luhtuda?

Aga, eks elu näitab, kas ma olen õigel teel või eksin...

neljapäev, 4. jaanuar 2018

Võistlemisest ja mõõduvõtmisest

Eile õhtul sai minul viimaks mõõt täis - siis, kui üks inimene, kellega koos trennis käin ja kes muidu on väga mõistlik, hakkas rääkima sellest, et mina ja veel mõned trenniskäivad inimesed mängivad sulgpalli paarismängu valesti.

Lugu siis seesugune, et sulgpalli paarismängus ei tohtivat teha pikki ja kõrgeid serve, aga meie seltskonnas oli selliseid servijaid ikka mõningaid küll. Ja põhjendus, miks seda teha ei tohiks, oli selline, et see konkreetne inimene pole harjunud niimoodi paarismängu mängima. Eks sealsamas trennis saan ma kogu aeg vastu päid ja jalgu kõige muu teemal ka - alates sellest, et pallid on nirud ja lõpetades sellega, et niikuinii mängida ei oska (aga eks igaüks saab sellise suhtumise peale seda, mida ta oodata oskab - ehk siis, kui on vähe teistsugused paarilised, siis sujub kõik kenasti ja eks ma ise tean ka seda, et mida rohkem ma mängin, sest paremini ma mängin, sest asi on lihtsalt selles, et ma pole aastaid sellist aktiivset liikumist teinud, aga kui see juba meelde tulema hakkab, siis tuleb kõik muu ka välja - sest ma ju tean, et see kõik on olemas).

Ja see on nüüd sissejuhatus vähe üldisemasse teemasse. Olen ju arvukalt kokku puutunud, iseäranis viimasel ajal, sellega, kuidas inimesed, kes reketialadega tegelevad, kiruvad oma vastaseid, et see on paha või teine on paha või kolmas mängib ebamugavalt. Või siis olles olnud kohtunikuks ka ühel pubispordialal, on hulgaliselt leidunud virisejaid sellel teemal, et kuidas ikka loos on seesugune või teistsugune ja kuidas üks või teine vastane ei sobi.

Eks ma saan väga hästi aru ka sellest, mis mind kogu selle teema juures häirib - igaüks peaks ise oma mängu mängima ja ise piisavalt hea olema, et igasuguste vastaste ja mängustiilide vastu mängitud saada. Kui juba võistled ja mõõtu võtad, siis pead olema ka valmis selleks, et vastane ei sobi või toimetab kuidagi ebamugavalt ja see ongi ju kogu selle asja eesmärk - püüda selle kõigega hakkama saada. Aga tundub, et selline pahameele avaldamine on mingi üldisem trend, et võibki viriseda kõige kallal, mis ei sobi.

Ja eks ma tunnen siis ennast ohmuna, taaskord, et mul on etteheiteid teha vaid iseendale. Peaks ikka ka kõik asjad kellegi teise süüks panema, oleks vast asi, mida uuel aasta uue hooga proovida...

Veedab kvaliteetaega

Stseen eilsest päevast, kus laps, kelle ema oli päevaks võistlustele toonud, püüdis oma ema telefoni teel kätte saada ja lausus: "Ta ei võta telefoni vastu!" Ja selle kõrval siis üks lapsevanem teatas südamerahuga: "Ilmselt veedab ta kvaliteetaega!"

Mina kõrvalt vaatasin ja see olukord tegi mulle mitmel põhjusel haiget. Esiteks muidugi sellepärast, et see ema polnud lapsele sellel võistluspäeval kaasa elama tulnud, kuigi tal see võimalus oli. Ja teiseks see teise lapsevanema kommentaar sinna kõrvale, millest võis välja lugeda, et ilma lasteta veedetud aeg on kvaliteetaeg.

Aga kes olen mina, et sellisel teemal üldse mõelda või arutleda või midagi tunda?