Hakka või arvama...

Kuna lastega tegelemine annab mulle päris hea ülevaate sellest, missugused lapsed olla võivad ja pakub ka kokkupuuteid lastega, kellel on mõni autismi vormi diagnoositud, siis eile tundus mulle, et ma vist ise peaks ennast ka kvalifitseerima seesugusesse kategooriasse.

Sest, kui ma ikka tunnen, et ma ei oska inimestega suhelda ja kogu aeg, vaatamata sellele, mida või kuidas teen, tunnen, et olen justkui inimene teiselt planeedilt, siis võib-olla ongi see põhjus, miks see kõik niimoodi on.

Võtsin siis lahti Aspergeri sündroomi kirjelduse ja palun väga, esimene punkt kirjeldas väga selgelt seda, mida mina tunnen:

sotsiaalse suhtlemise eripärad – vähene huvi ja oskus inimestega suhelda; eakohaste suhete puudumine eakaaslastega; raskused oma käitumise kohandamisel sotsiaalsetes olukordades. Aspergeri sündroomiga inimene võib teada sotsiaalse suhtlemise reegleid, kuid ei oska neid õigel ajal ja viisil kasutada 
 
Ja mõnes mõttes tunnen mina ennast veelgi hullemini, sest ma "ei tea sotsiaalse suhtlemise reegleid", saan ma aina enam aru. Ja peamine probleem, millega kokku puutun, on see alaline mängude mängimine, mida inimestevahelistes suhetes harrastatakse. Ja eks ma olen aru saanud, et mina neid mänge ei oska. Ja ikka ja jälle avastan, et minuga on vaid mingit mängu mängitud, sügavamalt midagi mõtlemata ja nii ma tunnen ennast aina oskamatumana - sest ma ju usaldan inimesi enda ümber.

Või siis:

korduvad ühetaolised käitumisviisid, rituaalid ja/või liigutused – näiteks selgeksõpitud reeglite täpne järgimine ning selle nõudmine teistelt

Selliste tulemusteni võib välja jõuda, kui elus kogu aeg mingisuguste takistuste taha takerdun ja vaatamata oma parimale tahtmisele ikka ja aina läbi kukun kõiges selles, mida teen.

Ja maailm mu ümber pudeneb kildudeks...

Mõni väike detail jääb silma ja...

Selle loo algus ulatub kevadesse, mil mul oli ühe otsustajaga vaidlus sellel teemal, kas ma peaksin lastevanematele tutvustama erinevaid võimalusi sellel teemal, et kui nende lapsed täiskoormusega ringides ei osale, siis tegelikult on taotluse alusel võimalik vähendada ka ringis osalemise tasu.

Mina arvasin, et see on normaalne tegevus. Otsustaja teiselpool arvas, et igaühe individuaalseid vajadusi ei jõua me keegi arvestada ja et 10.- eurot pole teab mis suur raha. Ehk siis, täielik väärtuskonflikt, sest mina arvan jätkuvalt, et iga pere peaks ikka ise otsustada saama oma rahakasutust.

Kontekst muidugi oli selline, et seesama otsustaja oli iseenda ja oma laste ringides osalemise tasu korrigeerinud vastavalt sellele, kuidas tema või tema lapsed olid saanud osaleda. Ehk siis, ta ise oli seda võimalust kasutanud ja mind juhendajana polnud ta sellistest asjadest informeerinud.

See lugu aga tuli mulle meelde praegu ühe väikese silma jäänud detaili abil - tegu oli teise otsustaja lapsega ja siis oli ühes kuus tema ringitasu täielikult nullis. Laps oli selles kuus haige ja ringitasu tühistamine ongi sellel juhul vanema taotluse puhul võimalik, aga kummaline selle asja juures oli see, et mind kui juhendajat sellest, et laps haige on/haige oli, ei informeeritud, et mina juhendajana sain sellest teada alles järgmise kuu alguses.

Ja nii ma siis mõtlengi, et mis on need väärtushinnangud mille alusel toimetatakse, sest mina olen alati olnud seda meelt, et kui oled juhtival kohal või otsustaval positsioonil, siis sellega tuleb lisavastutus, sellega seoses tuleb kõigis asjades iseäranis korrektne olla, olla eeskujuks teistele. Ja väga silmakirjalik on lugeda moraali sellel teemal, et igaühega ei jõuta tegeleda, aga iseenda huvide eest seistakse täiel rinnal.

Võiks või ennustajaks hakata...

Viimased nädalad on pakkunud hulgaliselt kinnitust sellele, et mul on ikka ja aina õigus. Kirsiks tordi peale oli see kui mu telefon eile helises ja inimene, kes mind ikka suureks targutajaks pidanud on, arvates, et ma niisama räägin seda, mida ma räägin, lausus: "Sa ikka oskad asjade suuremat pilti näha ja oskad läbi näha neid asju, mis teistele silma ei hakka!" 

Eks ma kusagil kuklas olen ikka kandnud seda lootust, et inimesed ühel hetkel taipaksid asju, et nad lõpuks saaksid asjadest aru. Sest mina ju tean juba praegu, aga teistel läheb aega, kui nad üldse nii kaugele jõuavadki, et mõista.

Aga mis ma ikka teiste inimeste pärast muretsen või teisi tagant utsitan, igaüks elab oma elu ise, igaüks teeb oma valikud ise ja igaüks peab ka oma tegude tagajärgedega hakkama saama.

Kuid eelmine nädal pakkus sellist hetke, mille saabumist ma juba üksjagu aega ootasin - sest näha oli, et asjad on liikumas ühes kindlas suunas. Esialgu küll veel jäi lõplik otsustamine tegemata, aga mina juba teadsin, kuhu see asi läheb. Ja üllatus-üllatus, tuligi see lõplik otsus ära, küll kolm kuud hiljem, kui ma arvasin, aga siiski.

Teisest küljest, mõnel teisel teemal jälle, on mul hea meel, kui ma näen, mis toimub ja siis tulevad otsused, mida justkui ei ootakski (või mille tegemiseni peaks kauem aega minema), aga tegelikult on need ausad otsused - ehk siis, see asi, mis lonkab, lõpetatakse ära. Ja selliste asjade üle on mul hea meel.

Juba varasest lapsepõlvest saati...

Eile tuli see lugu taaskord üles. Lugu, mis juhtus siis, kui ma olin nelja-aastane. Käisin siis veel lasteaias ja olin selles rühmas, mis esmaspäeval lasteaeda viidi ja reedel ära toodi. Ja oli siis üks kena märtsipäev, ma praegu arvan, et nii võis olla. Oli vaikne tund ja me kõik oleks pidanud magama, aga siis, kuna und polnud kellelgi, tekkis kellelgi idee, et võiks kuhugi minna. 

Mina haarasin siis kohe asjal sabast kinni ja ütlesin, et me võime ju minu poole minna, et mul on ema kodus. Ja nõnda me siis kõik riidesse panimegi ja läksimegi minu juurde koju - mis tähendas üle mõnegi suure tänava minemist, kahe raudtee alt läbi - õnneks mitte üle raudtee (aga eks raudtee ääres elava lapsena teadsin arvatavasti ka selleks ajaks juba, kuidas raudtee läheduses käituma peab) - ja olimegi kohal.

Ei mäleta ma midagi sellest, kuidas mu ema reageeris, kui avastas korraga oma ukse tagant lasteaiarühma, ega sedagi, mis sai siis, kui me kõik lasteaeda tagasi jõudsime. Tean vaid seda, et minu ema pidi pärast seletuskirja kirjutama. Et mu ema sai noomida selle eest, missugune on üks nelja-aastane ettevõtlik laps olla võib. Ega kujuta ma ette ka seda, mismoodi tundsid ennast lasteaiakasvatajad, kes avastasid, et neil on terve üks rühm puudu. Või kuidas oli üldse võimalik, et keegi lasteaiatöötajatest tähele ei pannud meie äraminekut. Või et kuidas see üldse võimalik sai olla, et üks nelja-aastaste laste seltskond kellelegi tänaval silma ei jäänud ja keegi huvi ei tundnud, et kuhu nad sedasi omapäi lähevad?

Ajad olid siis teistsugused ja tore on see, et me kõik turvaliselt hakkama saime selle retkega. Aga iseenda seisukohalt mõtlen, et ma olen siis juba varasest noorusest saadik olnud üks paras "tegelane" (eks seda on elus edaspidigi päris ohtrasti selgunud)... Ja võib-olla osaliselt ka selle tõttu on praegugi kõiki mu toimetusi saatmas vajadus kõigi eest hoolt kanda või siis kõigiga arvestada või oskus oma tegude mõjust ja tagajärgedest aru saada.

Palju tahad...

Ükspäev lugesin üht raamatut ja hea oli autori kirjaviisist tajuda, et tema maailmapilt on minu omaga väga sarnane. Kunagi ammu olin ma väga naiivne inimene, elu pidi kõik ilus olema ja ega mind miski suurt häirinud ka.

Nüüd on aeg edasi läinud ja see kirjanik pani kirja täpselt selle asja, mida minagi viimasel ajal enda nahal tunda olen saanud - et kõnekäänud ei pea paika. Võtame kasvõi ütluse: "palju tahad, vähe saad, vähe tahad, üldse ei saa". Olin mina olnud vähenõudlik ja leplik ja siis tekkis tunne, et tahaks rohkemat, aga selle tulemuseks oli hoopis siis see, et see vähene, millega senini olin leppinud, kadus ka ära. Niiet, polnud mingit vähemat ega rohkemat, oli suur mittemidagi. 

Teine kõnekäänd, millega ikka ja aina kokku puutun, on see, et "käitu teistega nii nagu sa tahad, et Sinuga käitutaks". Eks ma teen omi asju ikka omamoodi, aga kusagil selle hoolivuse ja mõistmise ja toetamise ja kannatlikkuse taga on ka väike lootus, et ehk siis minustki midagi peetakse, ja nõnda olen kõik "oma trumbid" käest ära andnud: kahjuks jääb selline maik asjadele man, kui mina oma aja broneerin ja mulle isegi ei anta teada, et kokkusaamisi, mida ootan, ei toimu - saan sellest teada "aegamööda" või "tagantjärele". Ja mis on tulemuseks - soovides anda endast parima omaenda sõbrale, saan teada, et mina pole väärt minimaalsetki panust (praegu hakkasin mõtlema, et mine tea, kas tegu on ühendatud anumate süsteemiga - et kui mina olen valmis kõik andma, siis ei peagi teine pool mitte midagi tegema?).

Vaatan oma elu peale ja mõtlen, et kuidas küll mina nii valel ajastul elan, niivõrd valede väärtushinnangute järgi toimetan, sest kui mustrid korduvad, siis on ju asi ikkagi minus, siis on ümbritsev maailm omaks võtnud teised reeglid ja mina olengi valel ajal vales kohas. 

Eks ma saan aru, et see kõik on väga isekas, enesekeskne mõtlemine ja võtan asju väga isiklikult, aga kui tegu on sõpradega, siis ongi see asi ju isiklik, see ongi ju sõpruse sisu - muidu on ju tegu tuttavatega, sõprus ikka tähendab midagi enamat? Või omistan ma sellele kõigele liigset tähtsust? 

Mulle meeldis ühe inimese sõpruseteemaline ütelus, mida ükskord juhtusin kuulma: "Oma sõbra pean ma ikka välja kannatama!" Ja asi pole ju sugugi selles, et need kaks sõpra omavahel kuidagi nugade peal oleks olnud või kraagelnud või pidanud teineteise heaks teab mida tegema, aga ju siis oli situatsioon selline, et selline lause väljaütlemist leidis. Minu jaoks on selles jutus sügav sisu sees.

Ja eks ma ikka ja aina vaatan ümberringi ja mõtlen oma sõprade peale ja sõprussuhete peale ja eks ma ikka hindan oma sõpru üsna kõrgelt. Aga, kui viimaste aastate kogemus on see, et aega ühisteks tegemisteks on aina keerulisem leida, siis tekib ju küsimus, et mis mul viga on või mida olen ma valesti teinud?

Eks ma saan väga hästi ka aru sellest, et kõigi elud ongi kiired ja kõigil on miljon asja toimetada. Ja eks ma sellevõrra püüan ka mõistev olla ja olla ajalises plaanis paindlik ja kättesaadav. Kuid, viimaste aegade valguses - mis jääb siis järele minust, minagi ju pean iseenda eest seisma? 

Ja siis polegi parata, kui tunne on selline, et tuleb leida uued inimesed, kellega koos toimetada, kellel on aega ja tahtmist ja soovi, uued tegemised, uued paigad. Sest vaatamata oma suurele eraklikkusele olen ju minagi sotsiaalne olend ja tahaks ka ikka suhelda inimestega. Omas mullis saan ma ju piisavalt olla, mõnikord suisa sedasi, et päevade kaupa kellegagi ei räägi. 

Taaskord ise tehtud ilu!

Vaatasin seda, mis toimus ja süda muutus iga hetkega aina kurvemaks. See, mis toimus, oli sõnul seletamatu, see oli täpselt vastupidine sellele eesmärgile, mille suunas töötasin. Ja kõige kurvem selle asja juures oli see, et aktiivseks toimetajaks oli inimene, keda ikka olen usaldanud, kellest parimat lootnud. Teisest küljest muidugi oli mul hea meel, et meeleolu nii positiivne on, et inimesel on lõbus ja et ta lustib kogu hingest.

Kuid iga järgmise hetkega muutus mu meeleolu aina kurvemaks ja nii ma siis püüdsingi olukorrast kõige paremal võimalikul moel välja tulla. Aga kurbus jäi mu hinge ja ega ma seda siis vaid enda teada jätnud - ikka jagasin oma kogemust ja seda, kuidas mina olukorda nägin. Tore, et sellele järgnesid vabandused ja lubadused tulevikuks, et pannakse rohkem tähele ja mõistetakse paremini konteksti.

Ja eks hiljem mõtlesin, et sellel hetkel võis see asi olla veidi üle paisutatud, võisin ju üle reageerida, nagu hetkeemotsioonide ajel ikka juhtub. Sest tunne oli selline, et minust ei hoolita sugugi, et seda, mida mina ütlen, ignoreeritakse täiel rinnal. Ja kogu asja toimumiskeskkond oli täielikult minu kahjuks, sest nõnda said teisedki aru, et pole mõtet tähele panna, pole mõtet hoolida, minu sõnad ei tähenda mitte midagi.

Aga see, et mul oli taaskord õigus olnud, selgus alles poolteist nädalat hiljem - siis tuli mulle selle olukorra tõeliste tagajärgedega alles tegelema hakata. Ja mõtlesin siis, et ma ju tean, kust see kõik alguse sai, kust uut hoogu sellisteks asjadeks juurde saadi.

Ja kui ma siis asja veel sügavamalt analüüsima hakkasin, sain aru, et asi on eeskujus, iidoliks olemises. Kui keegi on juba selle staatuse saanud, siis vaadataksegi tema peale alt üles ja arvatakse seda enam, et kui juba tema nii teeb, siis järelikult ongi niimoodi õige ja hea. Ja siis ma sain aru, et ka ma ise olen selle kõige võimendamisse kaasa aidanud - oma hea usuga andnud energiat juurde, et asjad oleksid nii, nagu nad on.

Niiet, taaskord, ise tehtud ilu. Midagi pole parata, et ma nii naiivne ja heausklik olen. Ja ikka ja aina teen valesid otsuseid ja usaldan valesid inimesi.

Kiusamine - uus sõna, millega lapsi ohjeldada

Eks olen ikka mõelnud selle peale, et ümberringi käib kõlavate lausetega jutt sellel teemal, et koolid kõik on kiusamisvabad, on liitunud KiVa programmiga. Aga ka selle üle, et tegelikku kiusamist selline asi ju lõpetanud pole (olen seda asja mitmel puhul ka laste käest küsinud, et kas tõesti on siis koolikeskkond kiusamisvaba ja siis tulevad kohe pajatamisele jutud füüsilisest vägivallast (!), vaimse vägivalla osas ollakse natuke mõistmatumad, seda nii selgelt eristada ei osata, seda nii selgelt ei mõisteta) - kiusamist on ja päris palju ja olen pidanud ka ise üsna mitmel korral vahele astuma, kiusamisele. Ja kiuslikkust leidub ikka ja aina.

Sel nädalal aga tegin uue avastuse - kui ütlesin ühele või teisele lapsele, et see, mida ta parajasti teeb, on kiusamine, taltus laps hetkega (tundub, et kiusaja ei taha keegi olla). Kui nii selgelt lastele kätte näidata, millised on need kiusamise hetked ja mil moel ja keda parajasti oma tegudega (või ka tegemata jätmistega) kiusatakse, muutus laste käitumine koheselt. 

Eks olen kiusamisega ka varemalt kokku puutunud, ikka ja aina selle vastu võitlemisega aktiivselt tegelenud - rõhutanud peamisi reegleid, et õhkkond meie ühises ruumis on sõbralik ja toetav, et kedagi ei lükata kõrvale, kõik võetakse alati kampa, kõik on alati oodatud ja teretulnud. Aga seda, et ühel või teisel lapsel tuleb kiusamistuju peale, päriselt välistada vist ei saagi.

Ja eks olen avastanud ennast ka sellest seisust, et mindki kiusatakse, et tegelikult on laste kiuslikkus paljudel juhtudel suunatud otseselt ka mulle. Nende asjadegagi on mul tulnud hakkama saada, leida see võimalus enda eest seista.

Kuid kuulates ka laste suust, kuidas neile kiusamist selgitatakse, paneb seegi asi mind pead vangutama - nt räägiti mulle, et õpetaja olevat lastele selgitanud, et kiusamine eeldaks justkui mingit korduvust ja regulaarsust. Päris huvitav arusaamine asjadest.

Aga mis sellest kõigest rääkida, kui see, mis ühiskonnas toimub, on üks suur kiusamine - kui täiskasvanute maailm on kiusamist otsast otsani täis, siis kuidas saab lastele rääkida kiusamisvabast koolist? Ühiskond peaks ju ees käima, täiskasvanud eeskuju näitama sellel teemal ja siis tuleksid need muutused mujalt. 

Ja eks ole ka väga õhuke see piir nalja ja kiusamise vahel - ja mis võib mõnele mõnel juhul naljakas tunduda, lõbu pakkuda, on teisele inimesele just viimaseks piisaks karikas. Nali peab naljakas olema ikka kõigile osapooltele, mitte käima kellegi arvelt.

Kuid, eks ma ise olen nüüd targem ja siit on võimalus vaid edasi minna, ehk saan nüüd omalt poolt anda veelgi suurema panuse kiusamise ohjeldamisse.

Tõega silmitsi seista...

Eks ikka aeg-ajalt tekib igasuguseid mõtteid mu pähe. Mõnikord on need seotud ka naiseks olemise ja naiselikkusega. Ja eks on ka teised teemad, mis peast läbi käivad - vaadates oma elu peale ja mõeldes, et peaks midagi teistmoodi tegema.

Ja siis astub elu uksest sisse ja seisab mu ees järjekordne mees ja ilma suurema sissejuhatuseta kutsub mind endaga voodisse (pole sugugi esimene kord ja ilmselt ei jää ka viimaseks). Loomulikult saab ta eitava vastuse. Sest, niimoodi need asjad minu puhul ikka ei toimi. Ma vajan sissejuhatust, mingisugustki kokkupuudet enne linade vahele minemist (heh, kui luuleline ma olen, ilmselt poleks linadest mingit juttugi olnud, oleks olnud juhuslik paik juhuslike lisanditega).

Siit koorubki välja üks suur paradoks minu elus. Mulle meeldib ausus ja otsekohesus, see kõik on väga kena. Aga selliste isiklike ja intiimsete teemade juures peab see asi minu jaoks tulema loomulikuna, algus peab olema varasem, kõik ei saa alata vaid sellest hetkest. Üleminek järgmisesse faasi nõuab ikkagi ka eelnevat lugu.

Nõnda ma siis seisingi tõega silmitsi ja sain aru, et ma olen ikka tõeline naine - ei tea isegi, mida ma tahan ja kui võimalus avaneb, siis ei asu seda kohe usinasti kasutama, nagu võiks arvestades kogu mu elu seisu vaadates arvata. Ja asi polnud ju sugugi selles, et mees oleks ebameeldiv olnud (täiesti kena meesolevus oli), lihtsalt see mõte, et asjad võiksid niimoodi olla või minna, oli minu jaoks liiga ootamatu, liiga kiiresti sooviti minu käest seda jah-sõna saada. Aga eks siin on ka vastus, miks ma pole siiani läinud iha.ee teed, kuigi see on ju ka üks võimalik variant...

Elu kogu oma ilus...

Kell oli üle südaöö, tõldadest olid saanud kõrvitsad ja minagi leidsin, et on aeg ennast magamaminekuks teele sättida. Ja siis korraga hakkas juhtuma. Juhtusin kogemata kokku ühe inimesega, kelle loomingust olen ikka lugu pidanud, kelle looming on mul palju tähendanud.

Ja eks mõned tema kirja pandid read on nii mõnelgi juhul minu jaoks olulised olnud, mind rasketest hetkedest üle aidanud. Lisaks oleme temaga ka mitmeid kordi kokku juhtunud (üks selline tobe lugu on siinsetelgi lehekülgedel üles tähendatud). Aga kuna tema on kuulus ja mina tundmatu, siis on see lugu ikka nii, et mina mäletan kõiki neid kohtumisi, tema aga mitte ühtegi.

Nõnda siis ta mulle siis ennast tutvustaski - et tema on see ja see. Ma siis teatasin selle peale, et ma tean väga hästi, kes ta on ja et me oleme varemaltki kokku puutunud. 

Ja kuigi ma olin ennast juba minekule seadnud, olid seisud kuidagi sellised, et ei saanud tema minu juurest ära mindud ja minagi justkui vajasin veel midagi temalt. Ja nõnda sain ma talle öelda need sõnad, mida muidu öelda pole võimalik ja üllatavalt hästi oskas ta luua selle konteksti (plaan oli tal muidugi sootuks teine ja eks seda üllatavam võis tema jaoks olla minu reaktsioon), kuhu need sõnad öelda, aga eks arvestades meesolevuse "kainusastet", ma arvan, et need sõnad läksid tühja tuulde. Aga vähemalt said need öeldud. 

Ja oli temalgi üht-teist öelda, kas just täpselt mulle, aga kellelgi, kes kuulda võtab. Ja eks ma kuulasin, mis tal öelda oli ja mõtlesin taaskord, et meil kõigil on aeg-ajalt vaja kedagi, kes oleks lihtsalt olemas, õigel ajal õiges kohas.

Aga kuna mul oli ühel varasemal juhul üks suur küsimus vastuseta jäänud, siis need hetked seal oli täpselt sellised, et ma sain ära küsida ühe küsimuse ühe noore inimese surma kohta - et mis temaga juhtus? Vastus tuli kiiresti: "Mis temaga juhtus? Mis temaga juhtus? Surnuks jõi ennast! See oli tema otsus!" 

Mina ei osanud siis muud kosta kui et: "Küll võib ikka mõnel inimesel "hea" aasta olla! Kaotada kaks väga head sõpra!" Ise mõtlesin, et see siis on see elu, kogu oma ilus - noored inimesed lähevad, head inimesed lähevad, jäävad kõik selle elu hammasrataste vahele, kes kuidas. Ja mõistsin, et tegelikult kõik need mõtted ja tunded, mida mina läbi elan, on ka teiste inimeste eludes, aga me kõik püüame nendega isemoodi hakkama saada, kes saab, kes mitte... Mina olen, mu sõbrad teavad, nendega siiani üle kivide ja kändude hakkama saanud, veel...

Imelised inimesed

Käisin eile poes ja elu pakkus mulle päris huvitava elamuse. Tean-tean, elamuste saamiseks, iseäranis inimeste ja nende ilmaelust arusaamise teemal, arvab enamus inimesi, et peab teatris käima. Aga mina olen paljuski seda meelt, et elu on alati värvikam, tegelased selles on ehedamad.

Aga tagasi siis minu eilse elamuse juurde. Niisiis, tavaline pood, tavaline juurviljaosakond, aga see, mida minu silmad nägid, polnud sugugi tavaline. Kapsaste juures askeldas üks proua, päris kenasti riides ja muidu ka väljapeetud olemisega. Ja vaatan siis, mis tema teeb ja imestan. Ei sobinud talle tema käes oleva kapsapea välimised lehed ja kõigepealt siis kitkus ühe lehe ümbert ära ja asetas selle ülejäänud kapsaste juurde, uuris kapsapead veel ja siis leidis, et ei, üks sobimatu leht on veel ja seegi läks kitkumisele ning leidis tee teiste kapsaste juurde. Ja kui siis oli kapsapea endale sobivaks koorinud, astus ta rahulolevalt minema.

Mina seisin ja muigasin kõrval. Sest niivõrd eriskummaline oli see tegevus, et ma lihtsalt ei osanud muud teha. Ja vaatasin ka, mis siis kapsakilo maksis - oli teine veel soodushinnaga, tavapärase 42 sendi asemel maksis kilo 24 senti. Ja mõtlesin, et kui suur see võit siis oli, mille too proua sellega saavutas? Aga, eks ma sain aru, et asi polnud võidetud sentides, vaid põhimõttes - et ikka saaks ilusa ja imelise kapsapea.

Ja siia juurde sobib üks teine kuuldud lugu, kui üks teenindaja kirus ühte rikast tibi, kellel luksusauto istumise all ja korter Moskva kesklinnas ja suvila Eestis ja kes arvab, et talle peab teenust tasuta osutama. Jutu pajataja muidugi oli püha viha täis, sest tema enda pereliikmedki ei soovi talt tasuta teenust, aga peenele preilile tundub, et tema peab ikka ilma saama.

Eks ma saan aru, et siinkohal on viga minu maailmavaates ja arusaamades sellest, kuidas asjad olema peaksid. Ja tegelikult taandub ju asi selle peale, et ma lihtsalt ei oska elada, kõiki oma võimalusi ära kasutada. Aga, eks ma siis vaatan kõrvalt ja mõtlen, et ei tea, kas peaks sellest kõigest õppust võtma?

Teate, kustkohast mind leida...

Eks ma olen ikka paras aktivist olnud, et kokku saada enda jaoks oluliste inimestega, leida aega ja võimalust meie ühiste hetkede jaoks. Aga, aeg-ajalt tekib ikka see tunne, et enam ei jaksa, enam pole jõudu küsida ja pärida, võimalikke variante välja pakkuda. 

Ja nii ma siis mõtlengi, et lasen asjadel olla. Kui kellelgi on vaja, siis ta teab, kustkohast mind leida võib. Nii lihtsalt on. Eks selline arusaamine on ka midagi väärt ja annab veidigi hingerahu, veidigi hõlpu neil hetkedel, kui on vajadus oma sõprade järele, aga selgub ikka ja aina, et ajastus on vale ja tuleb oodata rahulikumaid aegu...

Aga, asjadele eestlasliku optimismiga vaadates - õnneks pole nii hullusti, kui selles loos:

Olla kui õhk...

Olla kui õhk
või olla läbipaistev -
ma otsisin pilku,
mis mulle ei vastanud,
ma otsisin pilku
ja suu oli valmis
vormima sõna: "Tere!"

Ja otsitud pilk
jäi leidmata,
tere jäi moka
otsa tilpnema,
sest sain aru,
et olen kui õhk,
mida pole olemas,
olen läbipaistev,
sest pilk läheb läbi,
ei jää pidama,
ei teki äratundmist.

Seegi hetk, nagu paljutki,
oli juba varasemast kogetud,
läbi elatud, ära tunnetatud,
ja paratamatult tekkis tunne,
et olen nähtamatu,
olen olematu,
eks olin ennegi
aru saanud,
et mind pole
olemas,
et mind ei
eksisteeri.

Püüa siis olla
ja elada,
kui on vaja
joon alla vedada,
et veelkord
üle rõhutada,
kuivõrd olematu
võib üks inimene olla!

Tookord,
oli ju täpselt samamoodi,
see varasem kogemus,
oli ju täpselt samasugune,
olin taaskord olematu,
olin nähtamatu,
olin märkamatu,
olin inimene,
kellest vaadati läbi.

Teadsin oma toonast rolli
ja tean ka nüüdset,
aga ikkagi ei saanud ma
ennast tagasi hoida,
mõtlemast neid mõtteid,
et miks nii ja mitte naa,
miks sain tunda, mida tähendab,
kui mind võetakse eirata.
/29.09.2019/

Aus mäng, alati aus mäng

Seda kirjatükki ajendas mind kirjutama üks hiljuti nähtud uudis, kus pildil säras suhteliselt üleolevalt naeratav sportlane ja juures oli tekst, et tegu olevat maailmameistriga ja et nüüd on ta vahele jäänud dopingu kasutamisega.

See pani mind mõtlema - esmalt muidugi see ülimalt üleolev ja rahulolev nägu selle pildi peal. Et missugused mõtted liiguvad inimese peas, kui ta teab, et ta rikub reegleid ja et reegleid rikkudes on ta võitnud, saanud maailma parimaks. Kust tuleb see üleoleku- ja rahulolu tunne? Ja kas siis tõesti on asi seda väärt?

Siinkohal hakkab mu peas kumisema hiljuti kellegi poolt analoogsel teemal öeldud lause: "Aga seal on ju rahad mängus!" Rahad või mitte, mäng peab aus ikka olema. Või kas tõesti suur raha siis õigustab seda, et tahetakse reegleid rikkudes parim olla? Või õigustab seda siis see, et sellega kaasneb au ja kuulsus.

Siinkohal teen vahelepõike hoopis teise valdkonda - soovitan Tallinnas Fotografiska'sse minna kaema Alison Jackson'i näitust "Tõde on surnud" ja kuulata-vaadata tegija enda kommentaari kogu näitusele. Minu arvates haakub tema tõdetu väga kenasti ka selle au ja kuulsuse teemaga - ehk siis, kuulsustele on kõik lubatud, kui ületad kuulsuseks saamise maagilise piiri, siis oled kõige eest kaitstud. Ju see siis tekitab ka selle tunde, et võibki reegleid rikkuda, võibki teha, mis aga pähe tuleb.

Kuid, tagasi ausa mängu juurde. Kui ma siis edasi mõtlesin selle peale, missuguse reaktsiooni tekitas minus taaskord üks dopingupatune maailmameister, siis tulid mul silme ette need hetked oma trennidest, mil olen lastele selgitanud ausa mängu põhimõtteid ja nende käest küsinud kontrollküsimust: "Kas Sa tahad võita, teades, et Sa oled pettusega võitnud?" Enamasti võtavad nad vaevata omaks arusaamise, et võit peab ikka ausal teel tulema, siiani pole ma kohanud ühtegi last, kes oleks seda protestinud. Sest, minu peas on ikkagi see mõte, et võit on vaid siis tõeliselt väärtuslik, kui ta on ausal teel saavutatud, kui ise oma heade oskuste ja osavuse ja nutikusega oled sellise tulemusena jõudnud.

Aga arutluse kohta pakkus see kaasaegse maailma pettusemäng ja iga hinna eest võitmine küll. Ja kuidagi tekitas hetkeks selle tunde, et maailm nõuab teistsuguseid inimesi, maailm on niipalju muutunud (see pole viimaste aegade sündmuste juures sugugi uus tunne - olen juba hakanud tajuma seda, et minu väärtushinnangud on radikaalsed (ja eks olen mingi aeg tagasi juba leidnud, et mõnes mõttes elan ma vales sajandis)), et kas peaks sellega kaasa minema. Kuid ei, praegu seisan veel kindlalt ja usun, et asjad peavad taaskord muutuma, peab leiduma koht kõrgematele väärtustele, soovile olla parem inimene.

Võimalus ennast tobedalt tunda

Eks selliseid hetki tuleb elus ikka ette - kui seisan taaskord selle tunde, et ma olen ikka üks parajalt tobe tegelane.Viimane nädalgi on sellel teemal kaks-kolm seika esile toonud.

Kõigepealt olid tekkimas takistused ühe protsessi teele ja kuna arvasin, et selle asjaga on kiire-kiire-kiire, siis loomulikult tegutsesin ka sellele vastavalt, ise veel muretsedes, kas jõuan ikka piisavalt kiiresti valmis, et teistel tõrkeid ei tekiks. Ja siis seisin selle lahendatud olukorraga silmitsi nädalajagu - tuli välja, et mina olen vaid see, kellel kiire oli, keda see asi häiris, teistel kõigil oli aega küll. Ja eks see ole vaid mu enda teada tunne kuivõrd tobedasti ma ennast tundsin, kui olen muretsenud üksikute kuluvate tundide pärast, kui teistel oli aega päevi ja päevi.

Tänane hommik joonistas teise analoogse olukorra välja. Seekord siis sellel teemal, kuidas mina olen otsinud ja leidnud võimalusi, ka sealt, kust neid pealtnäha leida polegi. Arvestades maksimaalselt teise inimese vajadustega ja püüdes võimalikult vähe tema praegust kibekiiret elu häirida ja siis saan teada, et seda kõike polekski justkui vaja, sest aega-jõudu-jaksu jagub inimesel küll. Küll aga mitte minu jaoks. Jälle tunnen ennast tobedalt, sest teen meeletuid pingutusi ja siis saan aru, et see taandub ikka teise inimese mugavusele. Eks ma saan aru, et need on väiklased mõtted minu sees ja see enese tobedalt tundmine on selline sisemine asi ja õnneks pole see enam nii valuline, nagu vanasti, aga selle tunde jõuan ära tunda, sellest aru saada küll. Ja püüan sellistes olukordades alati hoida fookuse sellel, mis on oluline, millel on tegelikult tähtsus - ühisel kvaliteetajal ju, kuidas ja kes pole sellel juhul ju oluline.

Ja kolmaski enese tobedalt tundmise hetk tuli üles täna hommikul. Eile käisin ühes kohas arvuteid seadistamas. Mulle oli antud info selle kohta, et on olemas kasutajakontod ja et nende abil saan siis süsteemile ligi. Aga kohapeal selgus, et osadele kontodele ligi ma ei saanud ja täna hommikul anti mulle siis minu küsimise peale külmalt teada, et ma oleksin pidanud teadma üht väga võrguspetsiifilist asja, et kõike seda teostada. Ja jälle olin sellises seisus, kus mina sain ennast tobedalt tunda, sest minu aeg läks eile raisku ja ma pean seetõttu veelkord kohale minema ja asjad nüüd uuesti tegema. 

Niiet, üldiselt tundub selline tobedaks tegemine ja tobe olemine selline suurem suund olevat. Aga eks elu ongi selline ja ega selles kõiges ju mitte midagi uut ole, olen seda juba ennegi teadnud, et ma olen ikka üks paras totu (ja paljudes asjades ka radikaal, nagu selgub) olen, tahtes teha kõike maksimaalselt hästi, arvestades maksimaalselt teiste vajadustega ja tahtes maksimaalselt ära kasutada kõik oma võimalused.

Sõitke džiibiga!

Selle loo eellugu on mitmeid aastaid vana. Lugu kõneles siis sellest, kui meie vallakeskuse teemal võtsid sõna inimesed, kes jala käivad - et kuidas on vallakeskuses niimoodi, et jalakäija peale pole mõeldud - pole kõnniteid, pole kergliiklusteid -, et kus peaksid need omal jalal ringi liikuvad inimesed siis liiklema. Loomulikult olid need, kelle poole pöörduti, vallaametnikud. Vastus oli üsna ühemõtteline: "Sõitke džiibiga!"

Nüüdseks on muidugi aeg edasi läinud ja rõõm on tõdeda, et selles osas on vallakeskus ikka kenasti arenenud - on tekkinud hulgaliselt kergliiklusteid ja kõnniteid ja kogu see keskkond on muutunud oluliselt jalakäijasõbralikumaks.

Aga, kirjutama ajendas mind praegu hoopis üks paar päeva tagasi kuuldud jutuajamine. Kui üks vallaelanik kurtis, et bussiühendustega on vallas kehvasti, siis selle peale teatas teine vallaelanik: see elukohavalik on ju olnud teadlik otsus, et kui on selline koht valitud, siis tuleb arvestada sellega, et on nagu on. Iseäranis irooniline on kogu asi seetõttu, et just praegu, kooliaasta alguses, on meil bussiühendustega ikka väga kehvasti - olen seda kuulnud nii laste kui ka täiskasvanute suust, et korraga on täiesti normaalseks muutunud olukord, kus mõnda bussi lihtsalt ei ole ega tule. Legendaarsemad lood räägivad juba sellest, kuidas on kaks tundi bussi oodatud (meeletu paduvihm pole võimaldanud ka bussipeatuse kaitsvast varjust teele asuda, et mõnda teise peatusse, kust rohkem busse käib, liikuda)!

Eks inimesed on erinevad ja taaskord mõtlesin mina selle peale, et kas tõesti see on see viis, kuidas me oma valla inimestega suhtleme, lihtsalt keerame neile selja? Kui inimestel on mure, siis selle mure peaks ju lahendatud saama? Siis peaks ju olema eesmärgiks need kitsaskohad likvideerida? Ja sisuliselt on see ju ikkagi jälle viide samas suunas - et sõidetagu džiibiga.

Ja eks ma teisest küljest imestasin selle asja üle ka. Inimene, kes sellise lause välja ütles, on suuresti toimetamas nõrgemate kaitsmise teemal, see teema on talle südamelähedane. Ja sellise transporditeema juures tuli välja tema kitsarinnalisus. Sest kui peres on kaks autot, siis ei olegi vist võimalik mõista, mida tähendab, kui tuleb sõltuda vaid bussiliiklusest. Ja ega ju sellisel juhul pole ka samastumisvõimalust.

Järgmine teema, mis üles tuli, oli see, kuidas mul oli võimalik näha, kuidas kohaliku kooli köögis toimetajad viskasid ära kaks ämbritäit täiesti korralikku salatit. Kui seda sel hetkel minuga koos olevate inimestega arutasin, siis ütlesid nemad, et nad on sellel teemal püüdnud rääkida, aga neile on öeldud, et kuna toitu jääb üle, siis tulebki see lihtsalt ära visata. Kui küsiti, et kas ehk saaks neilegi süüa anda, nendega jagada, siis vastati, et ei, nad pole selle eest maksnud. 

Minu jaoks tundus see väga jabur olukord (ma isegi ei julge mõelda, kuidas tunneks ennast mu naabrinaine, kes on nälga näinud sõja ajal, või mu üks sugulane, kes on nälga tunda saanud Nõukogude Armees teenides) ja kui see asi hiljem selles teises seltskonnas, kus see bussiteema üles tuli, arutlusele tuli, siis hakkas see inimene, kes rääkis sellest teadlikust elukohavalikust, selgitama, miks see toit tuleb ära visata ja miks sellele toidule ei ole võimalik leida sööjaid. Mina samas tean väga hästi, kuidas lapsed tulevad pärast kooli trenni ja neil on kõhud tühjad - ikka on mõni laps, kes sellise jutuga välja tuleb, kuidas kere on hele ega jaksa trenni teha. Samade asjadega puutuvad kokku ka Noortekeskuste töötajad, sest lapsed saavad küll koolis süüa, aga kui nad pärast veel mitmeid tunde enne kojuminekut Noortekeskuses aega mööda saadavad, siis lähevad neil ju paratamatult kõhud tühjaks.

Ja eks selle toidu äraviskamise teema juurde võin ju pikkida ka selle, kuidas mul oli suvel võimalik näha kuivõrd palju vaeva ja närve ja aega on vaja rakendada, et toitu kasvatada, kuidas käib igapäevaelu ühes väiketalus, kus inimene sõltub ilmast ja kui ilmaga veel veabki, siis ei pruugi tehnika enam välja vedada.

Minu süda muidugi rahu ei andnud ja võtsin sellel teemal ühendust meie vallaametnikega - sest minu jaoks on see täiesti mõistusevastane olukord! Samas, kui on olemas peresid, kus söögi lauale saamisega on raskusi, kvaliteetsest ja tervislikust toidust rääkimata. Aga, eks paistab, mis sellest asjast saab, võib-olla püüan vaid tuult väljal.

Aga, seesama inimene arvas kevadel, et 10 eurot on olematu raha. Mina arvasin, et igaüks ise peab saama otsustada, kas 10 eurot on olematu raha või ei ole. Ja ega mul siis polnudki muud, kui sattusin väärtuskonflikti, kui oma sellise arvamusega lagedale tulin.

Kõige selle juures hakkas mulle nii mõnigi asi selgemaks saama. Kasvõi see, mida olen varemgi tajunud, aga teise nurga alt - et teatud inimesed peavad raamides toimetama, nende jaoks on hirmutav raamidest välja astuda. Ja nii tore on reeglitele toetuda, need on ju paigas, ja pole viga, kui süda (või isegi mõistus) ütleb midagi muud, sest reeglitele toetudes võib ka kõige jaburamad asjad ära põhjendada (seda, et reeglid küsimuse all seade, ei saa ju endale ometigi lubada?). Lisaks sain oluliselt targemaks ka selles on, et ma olen taaskord naiivne olnud, inimest pimesi usaldades ja inimesest ikka parimat uskudes (ma olen ikka üldiselt ka selline naiivsemat laadi tegelane, sain taaskord aru).

Ja eks ma sain ka iseenda kohta rohkem teada, et mismoodi mina maailmast arvan ja millised on minu arusaamad ja nägemused. Ja taaskord tuli üles ka avatuse teema ja valmisolek inimestega asju arutada, suhelda (eks tean-tean, et sealsamas kõrval oli mul ka endal tõrkekoht - kui ma nägin ühe inimese teist palet, mis oli ülimalt moosiv ja mesine, samas, kui mina olen teda senini vaid tõredalt ja torisevalt käitumas näinud - aga eks positsioonid olid erinevad, seekord suhtles ta täiskasvanuga, kellest nii mõneski mõttes sõltuvad tema asjad, varemalt olid pealtnähtud olukorraga seotud lastega suhtlemisega). Ja samamoodi õppisin teist inimest rohkem tundma ja eks seal hakkas mängima ka taustsüsteem - kus sõnu stabiilsus, turvalisus ja jõukus on iseenesestmõistetavad asjad. 

Niiet, igas päevas on ikka võimalust avastada ja üllatuda (kahjuks küll mitte alati positiivselt, mõnikord võib ikka šoki ka saada ja mõnikord tajud mingeid asju, mis muudavad ettevaatlikumaks)! Sõitkem siis kõik džiibiga (ja kui džiipi pole võtta, siis limusiiniga) või siis teisisõnu: kui leiba ei jagu, sööge siis torti!

Maailmaga riius...

Täna on jälle üks selliseid päevi, mil lähen ühte kooli lastevanemate koosolekule - et ikka tutvustada seda, millega me tegeleme, astuda lastevanematele (ja nende kaudu lastele) lähemale. 

Eellugu sellele minekule on aga seesugune, et selles koolis ollakse väga tõrjuvad kõigi ja kõige suhtes, mis tulevad väljastpoolt. Meie siis oleme väljastpoolt tulijad, seda olen sealkandis ennegi tunda saanud. Fookus on sõnadel "meie" ja "teised", mitte lastel või siis sellel, et tegelikult oleme kõik ühte asja ajamas (hoolt kandmas oma valla inimeste ja iseäranis laste eest).

Ja kui ma nüüd seda pilti veidi laiemalt vaatan, siis on selles koolis, nii palju, kui minul kokkupuuteid on selle kooli pedagoogilise kollektiiviga olnud, või nii palju, kui teiste käest kuulnud olen, seis ikka selline, et nad on maailmaga riius. Kõik, kes on väljaspool "nende" ruumi või kes ei sobitu nende riius olemise olekuga, need praagitakse välja, need lükatakse kõrvale. Sellest olen vist siingi juba kirjutanud, et vähemalt ühel mulle teada oleval juhul on see viinud selleni, et kooli ja lastevanemate vahele on võetud vallapoolne lepitaja. Sellel puhul oli esialgseks kõrvalelükatavaks uus klassijuhataja, kes hakkas klassis esinevaid probleeme innukalt lahendama - see maksis talle lõpuks töökoha.

Täna siis, enne seda minekut, hakkasin selle asja üle veel kord järele mõtlema ja leidsin, et mina ikka niimoodi ei saaks, mul on vist ikka mingi suur sisemine vajadus rahu ja harmoonia järele, kooskõla ja koostöö järele.

Õnneks mind ju sellest katsumusest säästeti - oli mulgi ju tekkimas üks selline ring, mida selles koolis juhendanud oleksin, aga koolipoolsete vabanduste ja segaste asjaolude tõttu jäi see ära. Kui sellest plaanist ühele lapsele, kes selles koolis on kunagi käinud, rääkisin, ütles ta mulle: "Kuigi ma tean, et ma ei peaks Sulle nõu andma, siis ma siiski loodan, et Sa ei hakka selles koolis toimetama, niimoodi on Sulle endale parem!" Ju ta siis tahtis mind hoida ja säästa ja kuna minust see asi suuremat rohkem ei sõltunud, kui et olin valmis asju arutama, siis ei liikunud need asjad isegi nii kaugele, et oleksime arutluseni jõudnud, ja nõnda see plaan siis katki jäigi.

Ja siis korraga tekkis mul selle pildi kõrvale selle kooli tõrjuvast olekust veel üks teine tegija meie vallast, kes on ka maailmaga riius. Õnneks seal on olemas mõni inimene, kellele riius olemine isegi pähe ei tule ja nii saavad asjad ikka suhteliselt hästi aetud. Aga üldiselt, mõtlen ma, mis muster see selline on, et meil kohe kahes otsustavas rollis on maailmaga riius olevad inimesed.

Siia juurde ma muidugi võin muigamisi tõdeda, et on ju ette tulnud neid hetki, mil tunnen justkui mulle inimesed ei meeldiks, aga need on sellised mööduvad nähtused ja enamasti seotud ekstreemsete kogemustega. Sest üldiselt, praegu nende maailmaga riius olemiste taustal, mõistan, et olen ikka päris positiivne inimene.

Elulugu muusikas

Eks see ole minu elus ju ikka nõnda olnud, et kui toimuvad mingid sündmused, siis minul on nende kõrvale kohe võtta ka mõni muusikapala.

Ja kui ma vaatasin, mida elu teeb ja mida see siis endaga kaasa toob, siis lõpplahendus polnud minu jaoks sugugi üllatuslik. Lihtsalt, ma teadsin, et elu mind hoiab, ma teadsin, et mu sisetunne on õige. Nii kinnitas see kõik, mis toimus, seda, et universum on mu selja taga ja korraldab toimuva ikka nii, nagu asjad peavad olema (et võiksin ikka jätkuvalt olla universumi direktor). Vahepealsed puiklemised ja kõrvalekalded, ilmselgelt otsitud-leitud vabandused ei muuda mitte midagi. 

Eks kõik andis tunnistust sellest, et mul on imeline oskus leida võimalusi ka sealt, kus neid pealtnäha sugugi ei paista olevat. Võib-olla on selles ka põhjus, miks mu elukvaliteet on selline, nagu ta on - et kasutangi kõik oma võimalused maksimaalselt ära. Ei otsi vabandusi, ei leia takistusi, vaid ikka näen võimalusi, kuidas midagi teoks teha. Eks mõni tegu lendab ka aeg-ajalt vastu taevast, aga vähemalt olen proovinud ja teinud.

Oli selle eluseiga kõrval veel teinegi muusikapala, mis peas kumises, aga kuna see on ühe mu sõbra sisselauldud/-mängitud ja mulle vaid kingiks antud, siis seda laiema avalikkusega jagada ei anna. Aga põhitegijateks olid selles palas akna taga paugutav äike ja ojadena alla kallav vihm - ehk annab selline olukirjeldus veidigi edasi meeleolu.

See on korra juba olnud!

Sain eile oma postkasti arvukaid sõnumeid - ühe seltskonna seast, kellega olen mingil oma eluperioodi jooksul hulgaliselt kokku puutunud. Lugesin neid sõnumeid, vaatasin vanu pilte, mis sinna juurde lisatud olid, ja siis korraga tekkis mul tunne, et see kõik on juba korra läbi tehtud, läbi kogetud. See juhtus paar aastat tagasi, kui meil klassikokkutulek oli - samamoodi oli seal viibides selline tunne, et jah, ma tean neid inimesi, olen nendega kokku puutunud, aga mul mingeid suuremaid mälestusi sellest kõigest ei ole.

Ma olen ikka aeg-ajalt mõtisklenud selle üle, kas ma olen inimene, kes elab minevikus ja mõnikord mulle tundub, et see niimoodi ongi. Aga, kui tekivad sellised momendid, nagu see eilne, mil saan aru, et teiste inimeste tänapäev on nii tihedalt seotud sellesama minevikuga, et nad praegugi uduselt selle mineviku sees toimetavad, siis ma saan aru küll, et mul on minevik ikka päris korralikult käest kadunud. Jah, minugi tänapäevas on seda minevikku, aga seda mõne üksiku inimese pärast, kes on sellest perioodist minu ellu jäänud, kellega ikka aeg-ajalt suhtlen.

Ja eks ma siis hakkan mõtlema selle peale, miks see nii on. Kas on asi selles, et mul on niipalju erinevaid seltskondi, kellega ma elu jooksul suhelnud olen, nii palju erinevaid valdkondi, kus ma toimetanud olen. Või on asi ikka selles, et mu elu ongi selline, et ma olen mingil oma eluperioodil mingis seltskonnas sees ja siis tuleb justkui aeg lahkuda, edasi liikuda ja jäävadki kõik sellega seotud asjad maha ja vajuvad ka unustuse hõlma?

Sest hämmastav on ka see, et mul on küll neist perioodidest seiku nii- ja naasuguseid, kusagil mälusopis, aga need lihtsalt on, ka emotsionaalses plaanis pole neil minu jaoks enam mingit suuremat väärtust. Aeg kaob ja kui tulevad uued kogemused ja emotsioonid peale, siis on vist suhteliselt loogiline, et selle käigus tuhmuvad ka minevikukogemused.

Suurepärane suvi

Nädalajagu päevi tagasi olin Manilaiul, tegemas teoks oma selle suve viimast suurt seiklust. Ja kui ma seal siis seisin, augusti viimase õhtu päikeseloojangus, siis laskus mu peale suur rahulolu.

Sellist tunnet polnud ma ammu tundnud, sellist tunnet, et kõik on hea ja mõnus ja tore. Ja elada on vahva! Ja kuigi see õhtu oli ühe suurepärase päeva õhtu - sai heas seltskonnas usinasti tööd tehtud ja kõik tööd, mis plaanis olid, said kenasti valmis, ja töö tegemise ajal oli ilm mõnusasti leebe, päike paistis ja õrn tuuleõhk käis üle -, siis lisaks sellele sain kokku võtta kogu oma suvi ja suur ja soe tunne tuli mu sisse, kui oma suvele tagasi vaatasin.

Suurepärane suvi oli! Teoks said nii mõnedki mõtted, mida ammu kavandanud olin. Ja ikka ja aina oli häid ja vahvaid hetki. Eks oli ka teistsuguseid kogemusi, aga nüüd oma suvele tagasi vaadates võin väita, nagu üks mu armsam kunagi filosoofiliselt tõdes: aeg möödub ja meelde jääb vaid hea. 

Ja iseäranis rõõmus olen suvele tagasi vaadates selle üle, et ma tegin niipalju asju, mida ma varem teinud polnud. Algas see kõik muidugi loomaaia hilisõhtuse ekskursiooniga, mille äikesevihm sisse juhatas ja mis seetõttu muutus täiesti omaette sündmuseks. Siis olen väga rahul sellega, et Tallinna Merepäevadel vabatahtlikuna osalesin - tegutsemine täpselt selles valdkonnas, mis mulle huvi pakub.

Suve kõrghetk oli muidugi hullus nimega Fääri saared (hullus seetõttu, et ma polnud kindel, et ma seda endale lubada saan ja Fääri saartest ei olnud ma isegi unistada osanud, nüüd, seal käinuna võin tõdeda, et see on tõesti minu jaoks õige paik) - kui juba esimesel hommikul liikusin ringi nägu kõrvuni peas, siis mida aeg edasi, seda rohkem mu nägu totakat naeru täis oli.

Ja iseäranis ehedaid elus olemise hetki pakkus laevareis Mykines'ele ja tagasi - reisi kõige tuulisemale päevale olin endale pileti rõõmustanud ja sain tunda, mida tähendab üle 20 m/s puhuv tuul suure mere peal (laevareisi sisse oli arvestatud ka lõbustuspargilaadne meresõit - laineharjale ja sealt siis suure hooga alla, vesi üle laeva lendamas). Ja eks ma sain väga hästi aru ka sellest, et Fäärid mind hellistasid, sest ilma vihmata reis oli suurepärane (olin ju teinud siin Eestiski "trenni" selleks, et olla valmis seal udus ja vihmas ringi toimetama)!

Ja kirsiks tordi peale oli seesama, viimasel hetkel tekkinud võimalus Manilaiule minna. Selleski reisis oli vähemalt kaks ühes - esmalt muidugi Eestimaa Looduse Fondi talgutel osalemine, aga lisaks veel ka Eesti saar, millel ma varem käinud polnud (suve alguses olin muidugi ju ka Ruhnul käidud saanud). Siis pole imestada, et augustikuu viimase päeva õhtul, kui oli aega aeg maha võtta, tuli mu hinge ülim rahulolu. Ja eks omamoodi tegi suve suurepäraseks ka see, et palju sai ette võetud ja kõik asjad, mis ette võetud said, läksid ka korda.

This was summer that was, let's see what autumn brings (parafraseerides ühte mu lemmiseriaali "Vicar of Dibley")!

Täiuslikud inimesed

Elu ikka pakub mõtteainet. Nõnda siis ka seekord. Hakkas kõik pihta sellest, kuidas üks suhteliselt kõhn inimene sai oma lapse käest teada, et tal pekki ka leidub. Selle peale tegin mina suured silmad, sest välja seda rasvakihti küll kusagilt ei paista. Ja kui siis arutelu jätkus, sain teada, et kuigi mina olin senini arvanud, et tegemist on inimesega, kes on päris korralikus füüsilises vormis, siis liigitati teda pigem lodeva liha kanti - et polevat ta nii treenitud midagi. Eks ma teadsin juba enne, et talle heideti ette ka seda, et ta oma füüsilise vormi eest piisavalt hoolt ei kanna (polevat tal suuri eesmärke ega sihte, see, et ennast aktiivselt liigutad, polevat piisav eesmärk) - ju siis igapäevane rattaga tööle ja tagasi sõitmine, kaks korda nädalas trenni tegemine ja mitmeid kordi nädalas jalutamas käimine pole füüsilise vormi tarvis piisav tegevus (sain ma tookord teada).

Kõrvalt vaadates mõtlesin, et võib ikka päris keeruline olla elada sellises keskkonnas, kus ümberringi on vaid täiuslikud inimesed. Sest kui selliste asjade kallal võetakse ja täie rauaga, siis kuhu edasi. Aga võib-olla on mu mõttemall kuidagi vigane, kui arvan, et teisi kritiseerima minna (kui seda just tingimata tegema peab) saab alles siis, kui ise parem oled (ja sellisel juhul on see pigem selline parastamise kanti liigituv tegevus). Antud juhul on seesama teismeline laps see, kelle füüsiline vorm oluliselt küsitavam on ja kes isegi väikeseid koormusi raskesti talub. Seda, kas tal ka rasvakihti leidub, pole ma analüüsinud, aga igal juhul on ta oluliselt lodevama olekuga kui see inimene, keda ta kritiseeris.

Ja eks minus tekitas selline kriitika protesti, sest ühe varasema kogemuse pealt sain aru, et tegelikult on sellised kriitilised väljaütlemised inimese enesehinnangule väga tugeva hoobi andnud, sest kuigi ta püüab vapper välja paista ega lase ennast enamasti sellistest ütlustest kõigutada, tuleb see kõik välja sootuks teisest kohast ja on teda pannud põdema selliste asjade pärast, mis teistele inimestele sugugi mingit mõju ei avalda.

Aga, minu peas on see teema liikunud nimetuse täiuslikud inimesed alla. Ja võib-olla on selle asja suurem sisu, et ma olen samasuguse täiusliku inimese kõrval aastaid elanud ja tean, mis jääb järele kõigist teistest, kes sellise täiusliku inimese kõrval elavad. Niiet, võib-olla siit ka minu sisemine trots sellise asja vastu.

Kuid, kui juba üks selline olukord silme ees on, siis tuleb kohe ka teine kõrvale. Ja saingi peagi näha teist täiuslikku inimest. Kuigi jah, selle inimese puhul on lugu pigem selline, et tema ei eksi kunagi, kõik see, mida ta teeb, on õige ja kõik teised eksivad kogu aeg. Ja kui ma siis kuulasin teda, siis mõtlesin tagasi ühele olukorrale, kus jätsin sellele inimesele nii mõnedki asjad ütlemata ja siis rääkisin temast ühe teise inimesega ja sellestki, et mis on need asjad, mida ta teisiti tegema peaks. Selle peale küsis see teine inimene minu käest, et kas ma sellele mitte kunagi eksivale inimesele ka neid asju ütlesin. Mina siis vastasin selle peale, et mul pole mõtet talle neid asju öelda, sest teda ei huvita, tema teab ise paremini.

Ja elu ikka pakub, sest sealsamas kõrval oli selle mitte kunagi eksiva inimese laps, kellest on saanud samuti inimene, kes on ainus inimene, kes teab kõiki asju ja õigesti. Arutleda temaga võimalik pole, sest ta raiub nagu rauda omi asju ja ühestki loogiliselt või mõistlikust alternatiivist ei taha ta midagi kuulda. Nüüd on tema ainuõige arusaam uut jõudu juurde saanud ühe erakonna noorteorganisatsioonist. 

Ja see on ikka päris hirmutav, kuhu võivad inimese mõtted liikuda. Näiteks arutlesime selle üle, et mis oleks kõige keskkonnasäästlikum tegu. Mina siis pakkusin välja, et kõige keskkonnasäästlikum tegu, mida ma ise teha saan (arvestades, et niikuinii elades, vaatamata sellele kuivõrd palju ma püüan keskkonda säästa, ma juba oma eksistentsiga saastan keskkonda), on see, kui ma oma elu ära lõpetan. Selle peale vaieldi mulle vastu, et tegelikult oleks kõige keskkonnasäästlikum tegu see, kui ma tapaksin teised inimesed ära - et siis poleks enam neid, kes keskkonda saastaksid. Kui püüdsin arutleda selle üle, et see tapmine ju nõuaks aega ja ressursse ja keskkonna jätkuvat reostamist, siis ikkagi leiti, et see teiste inimeste äratapmine oleks ikka õige tegu.

Sellised täiuslikud inimesed siis ja selline imeline maailm. Aga, eks ma ikka ja aina, mõnda mõtet välja öeldes, püüan endas hoida seda teadmist, et see kõik, mida ma välja ütlen, võib mulle endale tagasi tulla. Ja mitte ainult väljaütlemistega pole asi niimoodi, ka oma mõtetega tuleb mul aktiivselt tööd teha (ja mõnikord ikka ehmatab päris korralikult mõni sisemine reaktsioon, mille siis sügavamalt analüüsi alla võtan ja läbi hekseldan - eks ikka ajendatuna soovist olla parem inimene, aga ega see alati väga hästi välja kuku).

Palju personaalseid pöördumisi

Eks iseenda elu on ikka tore kõrvalt jälgida või siis jälgida seda, mis ümberringi toimub ja teha käigu pealt huvitavaid tähelepanekuid.

See lugu pääses esile vast seetõttu, et ma ikka iseenda vastu ei saanud, kui ikka midagi huvitas, siis küsisin, kui ikka oli vaja suhelda, siis suhtlesin. Alguse sai see kõik, kui üle õue tormas Eesti parim lambapügaja ja kutsus meid saaresüdame lambapoodi sisse ning oli valmis meil tutvustama kohalikku lambaelu (Kihnu maalamba oma siis). Ja eks me siis astusime endid sisse ja kuulasime teda ja kuigi küsijaid oli üksjagu, minagi teiste hulgas, siis ühel hetkel avastasin, et meister räägib justkui minuga ainult ja peagi leidsin ennast ainsana meie seltskonnast veel jutukat tegusat tegijat kuulamas.

Sellest, võiks öelda, saidki alguse paljud personaalsed pöördumised, sest see, et jäin teistest maha, tähendas kuidagi ka seda, et kuigi sain meie seltskonnaga aeg-ajalt kokku ka, olin peagi jälle üksi. 

Järgmiseks peatuspaigaks oli siis Manilaiu muuseum, kuhu jõudsin teistest hiljem ja sealgi kordus sama muster - ühel hetkel avastasin, et muuseumitöötaja vaatab peamiselt vaid mulle otsa ja räägiks justkui ainult minuga. Ehk oli asi selles, et ma kuulasin ja küsisin ja uurisin vist liiga palju. Ja võib-olla sain temaga ühele lainele seetõttu, et olin varasematest kuuldud pajatustest üht-teist kõrva taha pannud ja oskasin küsida enam, kui lihtsalt niisama puhtalt lehelt kuulaja.

Taaskord oli nii, et kui mina sain muuseumiasjad üle vaadatud, oli meie seltskond taaskord edasi minemas. Sel hetkel olin seltskonnas täiesti sees, kuid siis sattus mulle silma alla üks kulliline, keda oli vaja jälgida ja pildistada ja nii see vahe seltskonna ja minu vahel siis suureneski.

Ühel hetkel kuulsin selja taga auto häält ja ümber pöörasin ning nägin juba tuttavat muuseumijuhataja autot ja peatasin selle kinni - sest meil jäi ju muuseumijuhataja tänamata, ta tormas ära laevale vastu ega jõudnud enne tagasi, kui meie juba tulema tulime.

Kui ma siis pea autoaknast sisse pistsin, tänades prouat, sain taaskord personaalse pöördumise osaliseks - mitme küsimusega oli mul kohe nina all Mark Soosaar, kellelt oma vastuste peale - et oleme kõrede talgutel, veistele uut karjamaad juurde tekitamas, et siis kõredel oleks lompe, kus toimetada - sain suhteliselt pika loengu sellel teemal, mida kõrede heaks tegelikult tegema peaks, et asi olevat hoopis talvitumistingimustes, et puud on soosinud röövlindude pesitsemist ja et nastikud on ka kõredega maiustanud. Eks ma siis püüdsin kuidagi olukorda pehmendada tuues välja selle, et Manilaiul on kõrede populatsioon siiski viimastel aastatel suurenenud (olles paar päeva varem näinud, kuidas väikesed kõresid kümnete kaupa loodusesse liikvele lasti) ja üle mitme aasta suuremat konnalaulu olevat sel kevadel kuulda olnud. Veidi leevendas see härra karust olekut, aga õigus jäi sellel teemal ikka talle. Olgu sellega, kuidas on, see polnud minu võitlus pidada ja ma ennast küll kuidagi halvemini ei tundnud.

Selle personaalse pöördumise peale olin meie seltskonnast taaskord kaugele maha jäänud ja nemad olevat muudkui imestanud, et kuhu ma kadusin. Sain siis seltskonna kätte kohaliku kudumismemme talust, kuhu jõudsin selleks hetkeks, kui juba hakati sealtki edasi liikuma. Aga mul oli ju ka vaja näha näputööd, mida siis müügiks pakuti - silme ette tulid Viive kootud imeilusad kindad, sest neil müügiks pakutavatel oli ka sarnaseid elemente. Vaatasin ja imetlesin ja asutasin siis ennast ka minema. Memm taat püüdis mu õue pealt kinni ja küsis: "Mis asja te siin Manijal siis ajate ka, olete turistid või?" Sain taaskord selgitada, et mille jaoks me oleme kohale tulnud. 

Viimase personaalse pöördumise sain laeva peal, kui juhtusin laeval töötavale mehele (ma ei tea tema ametinimetust, sest ta võis olla nii pootsman kui ka madrus või keegi hoopis kolmas, kapten ta igal juhul ei olnud) märkima, et kormoraanid peesitavad päikese käes. Selle peale avanes selles mehes justkui midagi ja sain kuulda saarerahva suurt muret, kuidas kormoran kõik kala ära söönud on ja nendega midagi ette ei võeta, samas aga käivad kalakaitseinspektorid usinasti rannakalureid puistamas ja sel konkreetsel mehel olevat võrgukividki paigast nihutanud - olevat kontrollinud, kas ehk ebaseaduslikku võrku on, aga kontrolli tulemusena ei taibanud võrgukive tagasi panna. Ja et suureks mureks olla see, et mehed enam kalapüüdmisega ennast ära ei elata, et tuleb otsida muid töökohti. Eks ma siis soovisin vaprat vastupidamist. Selle peale teatas mees mulle: "Mis mul häda, mul töökoht olemas!" 

Selline arvukate personaalsete pöördumiste päev siis. Mind ennast pani ka imestama. Aga võib-olla on asi selles, et ma olen ikka ilmaratta pöörlemisest nii väljas (ja olen enda jaoks välja lülitanud ka kõik meediakanalid), et mul ongi aega süveneda ja keskenduda ja vastu võtta seda, mida teadjatel-toimetajatel jutustada on, ja neile, kes räägivad, on see oluline ja ju siis sedasi see silmside tekib ja nõnda saabki personaalset lähenemist. Ja eks ma vaatasin ka selles mõttes iseennast kõrvalt, et kuigi mul polnud seltskonna vastu midagi - igati vahvaid inimesi oli, kellega oli tore maailmaasju arutada, - siis lõpuks leidsin ennast ikka üksi ringi tuiamas. Ma ei taha sellest praegu ei nii- ega naasuguseid järeldusi teha, las ta olla.

Sellised poisid kasvavad Eestis!

See lugu pajatab ühest poisist, kes augusti viimasel päeval sai 13 aastat nooreks (inimene õpib kogu elu ja nii tuletati mullegi meelde, et ei tohi inimeste käest küsida, kui vanad nad on, sest mõni on näiteks 28 aastat noor). 

Üsna ootamatult sattusin osalema Eestimaa Looduse Fondi talgutel. Olen seda talgutemõtet ju mõlgutanud mõnda aega, aga ikka on olnud niimoodi, et kui info talgutest minuni on jõudnud, on kõik kohad juba hõivatud olnud. Sel korral aga oli asi selline, et tuli välja, et esimese hooga olin mina justkui ainus osaleja. Peagi selgus ka põhjus - eks ikka suve lõpp, kooli algus ja see, et talgud pidid kestma reedest teisipäevani. 

Aga üsna pea pärast seda, kui olin ennast kirja pannud, tuli teade, et talgute kestvust lühendati ja need kestavad nüüd pühapäevani. Ega siis midagi, mul on niikuinii aeg broneeritud ja nõnda olin ka nende lühemate talgutega päri.

Ja kui me siis talguseltskonnaga kokku saime, siis selles seltskonnas oli üks isa oma pojaga, esmapilgul selline täiesti tavaline laps. Ja toimetasime siis seltskonnaga ja jutu sees selgus, et poisil on talgute teisel päeval sünnipäev, et ta saab 13 aasta nooreks. Ja siis kuidagi tuli jutuks see, et päris vahva, et poiss sedasi talgutel on, sellel ajal, kui tal sünnipäev on. Selle peale ütles siis poisi isa: "Poiss sai ise valida, kas peame tema sünnipäeva kodus või tuleme talgutele. Ja ta valis talgud!" Selle peale tõdesin mina, et vaat missugune poiss. Ja täiendasin seda tähelepanekuga, et peavad ikka eeskujud ees olema, kui üks teismeline poiss teeb otsuse pidutsemise asemel tööd teha. 

Ja nõnda siis oligi, see 13 aastat noor poiss saatis oma sünnipäeva mööda füüsilist tööd tehes, kõigi teiste talgulistega ühes tempos ja õhtul oli väga vahva tema suust kuulda sõnu: "Ma olen oma sünnipäevaga väga rahul!" 

Mida tarka ma oskan selle peale siis kosta: kui sellised poisid kasvavad Eestimaal, siis on Eestimaa küll väga kindlates kätes!

LinkedIn ja sellega seotud kogemus

Kuna mul on Linkedin'is konto, siis tulevad mulle ka selle kontoga seotud teavitused. Aga kuna aktiivselt külastan seda vaid vahel harva, siis võib juhtuda selline lugu, nagu minuga juhtus mingi aeg tagasi (see tuli mulle praegu meelde, kui üks järjekordne paljulubav automaatkiri minu postkasti jõudis).

Lugu ise algab siis sellest, et ma polnud juba tükk aega oma kontot külastanud ja siis logisin millegipärast kontole sisse ja avastasin, et mulle on tükk aega tagasi kirjutanud üks rahvusvahelise ettevõtte esindaja, soovides minuga ühendust saada. 

Panin siis ettevõtte nime otsingusse sisse ja sain teada, et tegemist on ettevõttega, mis pakub tõlketeenuseid mitmel pool, muuhulgas ka Eestis. Ja kuna mul on profiilis kirjas ka see, et tegelen tõlkimisega, siis kirjutasingi neile. Vabandades hilinenud vastuse pärast, loomulikult, lisades juurde selgituse, miks selline asi juhtus.

Aga tuli välja, et sellest pole suurt midagi, sest peagi saabus vastus, et tõlkijaid on neile ikka vaja ja et täitku ma nende kodulehel ära ankeet (mugav variant, mida ikka kasutatakse inimeste andmete kogumiseks, on neid ankeete täidetud juba üksjagu). Kuna mul olid sellel hetkel ka suhteliselt vaiksed ajad, siis mõtlesin, et olgu siis pealegi, täidan ankeedi ära, eks siis paistab, mis sellest kõigest edasi saab.

Küsiti seal ankeedis siis ühte ja teist ja lisaks kõigele muule ka seda, millist tasu ma oma töö eest ootan. Ei võtnud ma ette midagi ulmelist, vaid need summad, mis mul praegugi tõlketööd tasudeks on ja panin need siis ankeeti kenasti kirja.

Ja kui ma siis jäin ootama, et keegi minuga uuesti ühendust võtaks, siis nüüd tagantjärele tarkusena saan aru, et olin üks suur naiivitar. Peamiseks põhjuseks, miks siiani vaikus valitseb, arvan olevat selle, et need soovitud rahanumbrid olid liiga suured. Aga, miks ma peaks tegema asju odavamalt, kui mulle ollakse valmis rohkem maksma?

Selline kogemus siis LinkedIn'iga, aga eks ma saan aru, et igal pool ikka otsitakse odavat tööjõudu, aga, kui tahad saad kvaliteetsemat tegijat, siis tulebki rohkem maksta (ja-jah, tean-tean, mingites asjades pean ennast ikka üsna heaks ja tundub, nagu uhkustaksin, aga nagu ma ükskord selle kohta ütlesin - see on lihtsalt tõestamist leidnud fakt, nõnda sellelgi teemal)!

Siia juurde tuleb mulle meelde üks humoorikas seik hiljutisest Rahvusooperi külastusest, kus tiitrite hulgas oli sõna gay, kui oleks pidanud olema sõna guy - seda nii kontekstist kui ka esitaja suust kuulduna. Seda ma isegi ei oska kirjutada, kuidas sõna psychologically kirjutatud oli, sest seal oli midagi väga paigast ära ja lisaks kõigele oli sõna lõpuotsas suisa üks k-täht sees. Kummaline oli minu jaoks see, et kogu see tekst peaks ju olema inglise keeles kättesaadav, sest tegu oli "West Side Story" ingliskeelse etendusega, kustkohast sellised vead siis sisse tulevad (praegu vaatan, et isegi lihtne internetiotsing ei anna mingit k-tähega ja vigast varianti sellele sõnale - ja eks sellel ajal, kui see tükk loodud on, olid ajad ka teised, oli aega süveneda ja asjadega tegeleda). Juhtub ka parimates peredes.

Usaldades tegijat

Käisin ükspäev kinos, vaatamas Quentin Tarantino filmi "Ükskord Hollywoodis". Ja see film tekitas minus mitmeid mõtteid.

Esmalt muidugi ehmatasin ära sellest, et filmi pikkus küündis kolme tunni alla. Aga eks ole Tarantino ju teinud suisa kaheosalisi filmegi ja eks ma olen ju pikki filme ennegi vaadanud - kõige pikem filmiseanss on seotud mul ju ikkagi Lars von Trieri ja tema "Riigiga", aga see jääb juba kaugete aastate taha -, niiet polnud see mingi uudis, et üks film võib nõnda kaua kesta. Aga, otsustatud ju sai filmi kaema minna, nõnda siis olingi selle asjaoluga arvestanud.

Ja istusin mina siis kinosaalis ja vaatasin seda filmi ja igav oli. Eks mul on Tarantinoga nii- ja naasuguseid emotsioone-kogemusi ja tema suur hulk vahepealseid filme on mul ju ka nägemata jäänud. Aga, kuidagi eeldasin, et põnev saab see kõik olema. Praegu mõtlen, et asi tundub olevat selles, et ma võib-olla ei osanud tabada selle filmi sügavamat sisu (kui seesugune olemas oli). Viimane Tarantino film, mida enne seda vaatamas olin käinud, oli "Vabastatud Django" ja see film imponeeris mulle küll. Aga selle kõnealuse filmi puhul tundus asi ühe lõputu jändamisena ja selles valguses jäi mulle küll mulje, et seda lugu oleks saanud oluliselt intensiivsemaks teha, oluliselt kaasahaaravamaks muuta ja ajaliselt ka oluliselt lühemaks muuta.

Ja lõpuks siis mõtlesin ikka ka selle peale, et tegelikult on asi selles, et usaldan tegijat, et kui konkreetne tegija juba teeb, siis on tal ka midagi öelda, et selle taga on kvaliteet ja sisu. Aga sel korral oli see "ütlemine" küll väga väeti. Eks ta oli nii "Pulp Fiction'i" kui ka "Lock, Stock and Two Smoking Barrels'i" hale vari. Idee oli analoogne, aga mis kokku sai, jäi väga nõrgaks. 

Saalis istudes tuli mulle pähe samasugune mõte, nagu kunagi aastaid tagasi, taaskord tegijaid usaldades, sattusin vaatama filmi "Umbkotid". Tookordne filmivaatamine sisaldas suurt küsimust teemal, et mille jaoks selline film tehtud ja kas tõesti keegi peab seda sügavaks väärtuseks (olgu-olgu, tegu on komöödiafilmiga ja sisu otsimine vast polegi selle puhul kõige olulisem, aga kvaliteeti eeldaks ju siiski?). Jah, eks ma saan aru, et minu huumorimeel on teistsugune ja asi võis olla ka selles, et mind see film pigem ärritas ja tüütas.

Niiet, kokkuvõtteks peab ikka alati kaaluma, kas tegijat usaldada või mitte ja selle kõneks oleva linateose valguses soovitan mina küll pigem minna Nóllywoodi, sealne meelelahutus on oluliselt huvitavam ja sisukam.

Kaasaegne maailm või siis vajadus jagada

Eks see ole vist üksiku inimese probleem, mõtlen ma praegu. See, et kui ma midagi kellegagi jagan, siis minu jaoks on oluline, et see, kellega midagi jagan, minuga oma tähelepanu jagaks, et see, mis mul öelda on või näidata on või jagada on, jõuaks ka tegelikult selleni, kellega ma neid asju jagan.

Lugu ise leidis siis aset neil hetkedel, kui Fääri saartel tehtud pilte oma pereringis näitasin. Kuigi arvasin, et selle jaoks võiks olla mingi eraldi hetk, leiti, et sobib väga hästi, kui need käivad siis söögilaua ääres söömise taustaks. Ja nii see siis läkski ja kuna pildid vaheldusid suhteliselt kiiresti, siis arvan, et vaid murdosa neist jõudis vaatajateni.

Ja minu jaoks oli see selline pooliku jagamise hetk või üldse mitte jagamise hetk. Panin selle kaasaegse maailma arvele, kus süvenemiseks aega ei ole, kus mingi meelelahutus on taustaks, mis pole enamat väärt kui vaid kiiret pilguga ülelaskmist. 

Eks ma ikka olen kasuahne inimene, nagu mulle ükskord öeldud on - et tahan ikka ise midagi andes ka midagi vastu saada. Ehk siis selgi korral mõlkus mul meeles see, et ühe teise pereliikme tehtud pilte olin ma vaadanud kolmel erineval korral, iga kord süvenedes, iga kord üle vaadates ka need kaadrid, mille mingit väärtust ei olnud, mis olid lihtsalt kustutamata jäetud pildid, mis olid tehtud saanud näiteks kogemata nupule vajutades. Ja ma tõesti ootasin sedasama tähelepanu millegi pärast ka neile piltidele, mis mul Fääridel tehtud olid, sest nende puhul olid ju alles jäänud vaid paremad palad, olin nende näinud mitmeid päevi vaeva, et nad ikka võimalikult head välja näeksid. Tehtud ülesvõtest kolmandik läks kustutamisele ja tuli välja, et mingit suuremat niisama plõksutamist ma seal tegelikult ei harrastanudki. 

Ja eks omaette kahju on mul sellest kõigest ka seetõttu, et tegelikult oli selles kollektsioonis hulgaliselt selliseid kaadreid, mis nõuavad süvenemist, mis pole sellised pilguga üle laskmise pildid, mis on väärtused omaette. Aga eks see ole minu enda probleem - need on ju minu tehtud pildid ja neil on tõeline väärtus on ju vaid minu enda jaoks.

Aga, kui nüüd sügavamalt mõelda, siis see jagamise rõõm on ikka üsna suur asi. Või vahel ka mure jagamise vajadus ja olen sellel teemal ikka mitmeid kordi pidanud oma lähedastele tegema märkusi - kasvõi sedasi, et kui ma parajasti räägin millestki, mis on minu jaoks oluline, lõigatakse jutt lihtsalt pooleks ja hakatakse rääkima sootuks muust. Alternatiiviks siis küsitakse lühikese telefonivestluse jooksul, et kuidas mul läinud on, aga siis, kui asun sellele küsimusele sisuliselt vastama, saan peagi aru, et tegelikult ei olda sisulisest vastusest huvitatud (eks see sotsiaalne oskus on mul täielikult omandamata, saan ise ka väga hästi aru - see selline tühja jutu ajamine - ja mina ikka naiivselt mõtlen, et kui mu käest midagi küsitakse, siis sellele küsimusele ka tegelikult vastust oodatakse). Siis olengi selle välja toonud, et pole mõtet küsida, kui huvi ei ole - see ei anna midagi, kui selline sisutu küsimus mulle esitatakse.

Eks see ole arusaadav, et kõik tahavad ikka iseendast rääkida ja mina olen alati olnud selles kuulaja rollis, aktiivse kuulaja rollis, kes ka süveneb. Eks siis sealt ka see viga, et ootan sedasama ka teistelt.

Ja tegelikult on mul ju seda rõõmu, et on vähemalt üks inimene, kes süveneb ja kellega heal meelel omi asju jagan. Ega rohkemat polegi vist tarvis? Sellest vast ehk piisabki?

Kuid jah, üldise ilmaelu taustal tunnen mina küll seda, et mu elutempo on ikka argipäeva oravarattast niipalju väljas, et ma vajan süvenemist, vajan sügavuti minemist, vajan aega. Ja selles osas kaasaegne maailm mulle ikka kohe üldse ei istu, kogu aeg tundub, et satun sellega konflikti ega suuda kohaneda.

Võib-olla järgmises elus...

Mul on ikka ja alati hea meel, kui mu sõpradel hästi läheb. Viimasel ajal on kõigil aga nii hästi minema hakanud, et see hästi minema tähendab seda, et asjatoimetused võtavad sõpradel kõik aja ära ja selle tulemus on see, et nendega kokkusaamise võimalused on aina väiksemad.

Ja just nüüd, kui taaskord üks kokkusaamise võimalus ühe sõbraga luhtus, tõdesin ma, et võib-olla tuleb see kokku saamise ja koos olemise aeg kunagi järgmises elus. Sest minu soov ja vajadus oma sõprade järele ületab mõnel hetkel, vähemalt mulle endale tundub, mõistlikkuse piirid, sest kuigi on mitmeid alternatiive, mida välja pakun, ei tundu ükski sobivat ja lõpuks tekibki selline tunne, et võimalus ühiseks ajaks lükkub nii kaugele edasi, et sellest võibki saada järgmine elu...

Kui on olemas õige vahend...

Kevadel, kui ma pärast üht järjekordset päikeseloojanguretke pilte fotokaamerast arvutisse tõmbasin, sai minu mõõt täis, lõplikult. Loomulikult sellest, mismoodi minu olemasolev fotode töötlemise tarkvara neid pilte siis ümber pööras, sel hetkel, kui need arvutisse tõmmatud said. Kõigist kirgastest ja eredatest värvidest said plassid, ägedatest päikeseloojanguhetkedest ei jäänud suurt midagi järele.

Eks esimene reaktsioon oli ikka see, et peaks ju kuidagi saama niimoodi, et see tarkvara neid asju ei teeks. Aga uurisin interneidise läbi ja sain peagi teada, et polegi võimalik. Alternatiiv oleks olnud jpg-formaadis pildistamine ja selle peale ei taha ma oma praeguste pilditegemise vahendite juures isegi mitte mõelda (samamoodi, nagu ma ei saa rahulduda mobiiltelefoniga pildi tegemisega või siis sellega, et valimatult kõik on tehtud klõpsud ilma mingi eelneva töötlemiseta kellegi ette laotaksin).

Ja eks siis tuligi hakata vaatama, mida ja kuidas edasi. Sai ühte ja teist artiklit loetud, ühte ja teist asja proovitud ja jõudsingi välja selleni, et võtsin endale Capture One'i nimelise tarkvara prooviversiooni. Ja kui olen temaga veidi toimetanud ja mõned nipid ja nõksud ka selgeks õppinud, siis leidsin peagi, et see on asi, millesse ma tõesti olengi valmis investeerima.

Eks mul kevadel vist ikka üks täiesti hull periood oli, sest väljaminekuid oli nii- ja naasuguseid ja ühel hetkel juba tundus, et kas ma need kõik ikka välja ka vean. Aga, väikese arvutamise järel otsustasin eluaegse litsentsi kasuks. Et kui on olemas, siis on olemas, sest ometi tahan ma teda ju kasutada pikemalt kui vaid aasta. Ja kuidagi kiiresti ja lihtsasti tuli tema kasutamine mulle kätte - olen siin ju nõnda mitut erinevat programmi juba kasutama õppinud, et võiks sellel teemal kohe eraldi kokkuvõtte vist kirjutada ja ühe järjekordse endale selgeks tegemine tundus olevat ületamatult raske.

Aga, põhjus, miks sellest kõigest kirjutan, on selles, et nüüd, kui oma Fääridel tehtud pilte (üle 600 erineva kaadri, millest alles jäi kusagil 400 ringis) töötlesin, siis nautisin seda tegevust päris korralikult, sest tulemused olid kiired tulema ja ei pidanudki eriti pikalt ja eriti palju vaeva nägema. Eks seda kõike osaliselt ka tänu sellele, et poole aasta jagu on mul nüüd kasutamiskogemust ka ja need asjad, mida ise oluliseks pean, saan suhteliselt kiiresti paika. Aga, igal juhul oli hea nautida seda, kui on kasutada "see õige vahend" (tean-tean, see Fääride reis oli selles mõttes justkui täiuslik kombinatsioon (vähemalt minu enda jaoks): imelised vaated-kogemused, vajalik pilditegemise varustus nende hetkede jäädvustamiseks ja ka täiuslik vahend nende ülesvõtete hilisemaks töötlemiseks). Ja omamoodi loomingulisust andis ta mulle nende piltide töötlemiselgi juurde, nt avardasin oma ampluaad must-valge suunas...

Fääri saared ehk mine, naudi Eestimaa loodust!

Seda lugu tuleb alustada veidi kaugemalt, sellest tundest, mis on mind mitmeid aastaid juba vallanud, seoses jõulupühade ja aastavahetusega. Et tahaks kuhugi kaugele ära minna, et tahaks minna kuhugi maailma otsa, kaugele paika, kus inimesi peaaegu ei leidugi. Näiteks on Teravmäed ja Lapimaa selles kontekstis mu "laua pealt läbi käinud". Aga, kuna talvisel ajal kipuvad lennukipiletid sellistesse kohtadesse olema üsna kallid, sest lende on vähe, siis on sedalaadi maailma otsa minemine ära jäänud.

Kevadel, kui sattusin aga uurima lennukipiletite hindu, ilma mingi suurema mõtteta, et tahaks kuhugi minna, lehitsesin mitu lehekülge pakkumisi läbi ja avastasin korraga, et pakkumisel on imelise hinnaga ja täiesti normaalsete lennuaegadega piletid Fääri saartele. Vaatasin oma suvisele kalendrile otsa, et kas leidub mõnda sobivat vaba auku, kohe uurisin järele, kas öömaja ka kuskilt saab ja kuna kõik klappis, siis tunniga olingi teinud hullumeelse otsuse suvel Fääri saartele minna. 

Ega ma neist saartest suurt midagi teadnud, et kus nad on ja mis nad on ja mida see kõik üldse tähendab. Lihtsalt, tundus, et võiks olla selline sihtkoht, mis on midagi minu jaoks. Kui see kõik siis tehtud oli, siis hakkasin uurima ja eestikeelset kirjandustki lugema sellel teemal. Ja üsna pea sain aru, et see on üks unelmate sihtkoht, vähemalt minusuguse jaoks, kes soojast kliimast sugugi ei unista, kes hindab privaatsust ja mõnusat olemist ja eks seda suurem ärevus oli enne reisi sees. Veidi muidugi hirmutas see, et ööbimine oli mul broneeritud haagissuvilas ja käsipagas ei lubanud mingit suurt hulka riideid ka kaasa võtta (ja lisaks oli ju vaja ka fototehnika kaasa haarata, sest ilma selleta poleks minu jaoks olnud mõeldav selline reis), et kuidas see 10-12 kraadise "soojusega" nii ööl kui ka päeval hakkamasaamine siis läheb.

Aga, Fäärid olid minu vastu lahked, väga lahked. Kuigi kaks päeva puhus tuul - nende mõistes natuke tugevam tuul, minu jaoks ikka natuke liiga tugev, sest käimisega oli raskusi ja isegi haagissuvila kõikus selle tuule käes -, oli üldiselt hea ja mõnus olla, ja lubatud vihm ja udu, mille jaoks ennast olin valmis pannud, jäid minul kogemata. Ja viimaste päevade jooksul kerkis temperatuur juba 17 soojakraadini, mis tundus täiesti palav ilm olevat. Ja kuigi mõnel hetkel olid käed ikka väga külmad ja mõnel hetkel, sel kõige tuulisemal päev mitmeid tunde õues olles, hakkasid ka mingid külmavärinate laadsed asjad tekkima, siis tegelikult läks see kõik kiiresti üle ja sealne karge ja värske õhk mõjus väga hästi - ööd magasin sügavalt ja ärkasin ikka ja aina värske ja puhanuna.

Ja kui fäärlased ise on välja mõelnud sellise lause, et kui sulle praegune ilm ei meeldi, siis oota 5 minutit, sest siis tuleb parem ilm (kirjeldades nende pidevalt muutuvat ilma), siis minu hea ilma kogemus rääkis sellest, et kui sulle praegune ilm ei meeldi, siis sõida teise saare peale, sest üldiselt oli ikka niimoodi, et kui minu "kodukülas" ilm kehv oli ja ähvardas sadada, siis nt teise kohta sõites säras päike ja tuulgi oli vaiksem.

Kuid, tagasi selle maailma servas olemise juurde. Kui ma seal kaugel maal siis olin, oligi niimoodi, et see tundus olevat maailma ots, sest kõik muu, mis oli kusagil siin või üldse mujal maailmas, tundus olevat nii kaugel ja nii eemal, et seda justkui polnudki olemas. Oli "siin ja praegu olemise aeg". Ja eks ma siis muigasin ennast ja omi mõtteid - et näed, saab ju küll seda, mida soovid, aga eks ikka veidi teise nurga alt, kui oodanud oleks. Ja kummaline oli see hetk, kui olin lennukiga jõudnud juba Tallinna kohale, siis alla vaadates ei tundnud seda kohta justkui äragi ja pidin hakkama endale meelde tuletama, et mis on kus ja kuidas see asi siin kõik käib. Selline maailma serva peal (või maailmast eraldi olemise) efekt toimis siis, kõik muu kustutati päris korralikult ära.

Aga, minnes nüüd selle kirjatüki pealkirja juurde, siis kirjutama ajendas mind see, mida sealsetel matkaradadel kogeda sain. See, et nüüd on hakatud teatud radadel matkamise eest tasu võtma ja et neid matkajaid olid niikuinii kõik kohad täis. Ja siis ma mõtlesingi, et tegelikult on meil siin Eestimaa peal niipalju avastamata rikkusi, niipalju neid kohti ja paiku, kus saad loodusega kahekesi olla, ilma suurte hordideta, ilma mingi tasuta, et tekkis tahtmine kõiki üles kutsuda Eestimaist ilu ja olemist avastama. Tean-tean, see on selline kaugelt vaatamise pilk Eesti peale. Ja eks ma ise ju olen siin neid kohalikke imesid ja imelisusi ikka ja aina avastamas käinud ja olnud ikka Eestimaa suur armastaja ja austaja. Aga seal kaugel maal tuli see asi kõik kuidagi iseäranis selgelt esile.

Ja üldiselt sain juba reisi teisi päeva hommikul aru, et Fääri saared on just õige sihtkoht minu jaoks - oma karguse ja selgusega, oma roheliste heinamaade ja sinise taeva ja sinise merega (ja see teadmine ja arusaamine vedas mu suu kõrvuni pähe ja käisin veidi totaka ilmega ringi, sest nii hea oli olla). Sest iga uus vaade lummas ja õnneks oli minu jaoks ka hulgaliselt pilvi taevasse laotud, et ma ikka täiusliku elamuse saaks, ja valguse ja varjude mänge pakuti mulle ka hulgaliselt. Ja selle kõige jaoks ei olnud tegelikult vaja muud kui vaid vaadata ja seda ilu kõike endasse ahmida. 

Ja eks ma siis muigasin seda asja seal ka - et ma olin teinud ikka mitu aastat ettevalmistusi - selleks, et ka veidi jahedama ilmaga laevateki peal õues olla, selleks, et lendavatest lindudest pilte saada. Sest kõiki neid "omandatud oskusi" läks mul selle reisi käigus vaja. 

Ja kuigi fototehnika osas läksin ma nö säästuvariandi peale - st kaasas oli mul ainult mu kaamera koos kahe põhiobjektiiviga -, siis üldiselt sain tehtud kõik need pildid, mida teha soovisin ja tulemustega jäin rahule. Ja kuigi mõnel hetkel oli tunne, et pikemat toru oleks vaja, siis tegelikult nägin neid pikkade torudega tegelasi küll, kuid ega seal mingit suuremat rõõmu polnud ja üldiselt arvan, et ega ma pikema toruga polekski jaksanud näiteks lunnide pildile püüdmisega tegeleda, rääkimata sellest, et jalgsi igale poole minnes seda kõike endaga kaasa vedada.

Lisaks muidugi kiitsin ka kaameratootjat, kes nii kaamera kui ka põhiobjektiivid ilmastikukindlaks oli teinud, sest ometigi oli mul ju vaja selle minu sealoleku aja kõige tugevama tuulega päeval, mil mul oli sealsele pärlile Mykines'ele mineku laevapilet ostetud, vaja ka möllaval merel, kus laine üle laeva käis, pilte teha. Ja hea oli, et kaamerameistrid sellise võimaluse-variandi peale mõelnud olid, sest ookeaniveest märjaks saanud kaamera-objektiividega ei juhtunud midagi ja sain edaspidigi rõõmsalt pilte edasi klõpsida. Sest seda, mida üles pildistada, jagus küll ja veel!

Üheks suureks eeliseks oli minu jaoks ka see, et ajavahe Fääridega on meil kaks tundi, mis tähendab, et sain mõnusasti magada ja ärkasin täpselt sellisel ajal, et sain oma toimetustega varakult alustada, nt ühel hommikul läksin 6:55 bussi peale, mis muidu võis tunduda ulmevara, aga kui vaadata, et Eesti aja järgi tähendas see 8:55, siis oli see ju täiesti paras aeg on järjekordset seiklust alustada.

Mis siis veel? Üldiselt leidsin, et selle reisi näol oli tegu tutvumisreisiga. Sest vaatamata selle, et jõudsin nii põhja kui lõunasse ja läändegi nende nelja päeva jooksul, mis mul oli võimalik seal kohapeal olla, jäi seda aega ikka liiga väheks ja sain aru, et selle maaga tuttavaks saamiseks on pikemat aega vaja. Ja et sellisel juhul tuleks ööbimised vaadata sedasi, et ei peaks edasi-tagasi sõitma, nagu ma sel korral tegin, vaid et oleks nö püsiv kulgemine - lähed mingisse kohta ja siis avastad sealkandis erinevaid paiku ja siis liigud järgmisele saarele edasi. Ja kuigi ma polnud kindel, kas minu suured lemmikud lunnid ikka on veel kohal, siis neid leidus ohtrasti ja minu suureks rõõmuks oli ka suulasid näha ja eks kohalik rahvuslind merisk hakkas ka ikka silma, lisaks mõni krüüsel - üks näiteks tuli mulle personaalseks modelliks. 

Ja kui ma kevadel selle reisi endale rõõmustasin, siis polnud ma sugugi kindel, kas seda endale ka rahaliselt lubada saan - kuidagi hullumeelne tundus see asi kõik -, siis reisil olla sain aru, et sellise reisi jaoks pole mingist rahast kahju, et sellise elamuse jaoks on raha just kõige paremini ja õigemini kasutatud. Lisaks avastasin, et kohapeal ei kulunud mul suurt mingit raha - suurim väljaminek oli kohaliku transpordi 4 päeva pilet, aga ringi liikudes ei saanudki raha justkui kusagil kulutada, sest enamasti on igas külas kohvik ja pood, niiet, mingit suuremat raha raiskamise kohta polegi ja kui oled niikuinii matkarajal kulgemas, siis on kaasas see, mis on kaasas. Ja kraanivesi on seal ju samamoodi nagu Islandil imemaitsev, niiet, ka joogipoolise pärast polnud tarvis muret tunda - veepudeli (tühja) võtsin ju kodust kaasa ja see oli vaja enne järjekordset teeleasumist vaid ära täita. Ja tee pealgi leidus alati mõni koht, kust vett juurde sai. Ja ega sellise temperatuuri juures ju suurt jooma ajagi...