Eks olen ikka mõelnud selle peale, et ümberringi käib kõlavate lausetega jutt sellel teemal, et koolid kõik on kiusamisvabad, on liitunud KiVa programmiga. Aga ka selle üle, et tegelikku kiusamist selline asi ju lõpetanud pole (olen seda asja mitmel puhul ka laste käest küsinud, et kas tõesti on siis koolikeskkond kiusamisvaba ja siis tulevad kohe pajatamisele jutud füüsilisest vägivallast (!), vaimse vägivalla osas ollakse natuke mõistmatumad, seda nii selgelt eristada ei osata, seda nii selgelt ei mõisteta) - kiusamist on ja päris palju ja olen pidanud ka ise üsna mitmel korral vahele astuma, kiusamisele. Ja kiuslikkust leidub ikka ja aina.
Sel nädalal aga tegin uue avastuse - kui ütlesin ühele või teisele lapsele, et see, mida ta parajasti teeb, on kiusamine, taltus laps hetkega (tundub, et kiusaja ei taha keegi olla). Kui nii selgelt lastele kätte näidata, millised on need kiusamise hetked ja mil moel ja keda parajasti oma tegudega (või ka tegemata jätmistega) kiusatakse, muutus laste käitumine koheselt.
Eks olen kiusamisega ka varemalt kokku puutunud, ikka ja aina selle vastu võitlemisega aktiivselt tegelenud - rõhutanud peamisi reegleid, et õhkkond meie ühises ruumis on sõbralik ja toetav, et kedagi ei lükata kõrvale, kõik võetakse alati kampa, kõik on alati oodatud ja teretulnud. Aga seda, et ühel või teisel lapsel tuleb kiusamistuju peale, päriselt välistada vist ei saagi.
Ja eks olen avastanud ennast ka sellest seisust, et mindki kiusatakse, et tegelikult on laste kiuslikkus paljudel juhtudel suunatud otseselt ka mulle. Nende asjadegagi on mul tulnud hakkama saada, leida see võimalus enda eest seista.
Kuid kuulates ka laste suust, kuidas neile kiusamist selgitatakse, paneb seegi asi mind pead vangutama - nt räägiti mulle, et õpetaja olevat lastele selgitanud, et kiusamine eeldaks justkui mingit korduvust ja regulaarsust. Päris huvitav arusaamine asjadest.
Aga mis sellest kõigest rääkida, kui see, mis ühiskonnas toimub, on üks suur kiusamine - kui täiskasvanute maailm on kiusamist otsast otsani täis, siis kuidas saab lastele rääkida kiusamisvabast koolist? Ühiskond peaks ju ees käima, täiskasvanud eeskuju näitama sellel teemal ja siis tuleksid need muutused mujalt.
Ja eks ole ka väga õhuke see piir nalja ja kiusamise vahel - ja mis võib mõnele mõnel juhul naljakas tunduda, lõbu pakkuda, on teisele inimesele just viimaseks piisaks karikas. Nali peab naljakas olema ikka kõigile osapooltele, mitte käima kellegi arvelt.
Kuid, eks ma ise olen nüüd targem ja siit on võimalus vaid edasi minna, ehk saan nüüd omalt poolt anda veelgi suurema panuse kiusamise ohjeldamisse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar