Õppimine aitab

Lugesin seda, kuidas presidendil polnud lapsepõlves jalgratast ja garderoobki oli kehvavõitu ja kuidas siis õppimine teda aitas. Neid esialgseid iroonilise mõtteid, mis mulle sellist mõtteavaldust lugedes pähe tulid, ma siia kirja ei pane, sest see teema puudutas mind hoopis teise kandi pealt. Ja sugugi mitte iseenda peale vaadates ja oma elu analüüsides, vaid hoopis ühe mu lähedase sõbra näite peal.

Kui ma kuulen, mida mu sõber räägib, siis ikka aeg-ajalt ka sellest, et tal on nii palju haridust, aga haridusele kohast vääriliselt tasustatavat tööd tal leida ei õnnestu. Ja nii ma siis mõtlengi praegu tema peale - ta on mitmes koolis õppinud, laialdaste teadmiste ja oskustega, mis aina täienevad, sest praegugi on tal kaks kooli korraga pooleli. Haridust tuleb muudkui juurde, aga seda jalgratast ei paista selle suure õppimise peale kusagilt, uhke garderoobi teeb-valmistab ta endale ise, kui vaid vajadus on. Aga jalgratta ostmiseks vajalikku raha ta ilmselt niipea kokku ei saa.

Ja nii ma siis mõtlengi, et nii hea on öelda, et õppige, siis on kõik uksed teie ees valla ja saate hea elu peale. Tegelikult ei pruugi see aga sugugi nii olla, iseäranis veel selles valguses, kui õpid seda, mida hing ihkab, mitte seda, mida ühiskonnal vaja on. Või kui sandikopikad vaid neilt vajalikelt töökohtadelt vastu vaatavad. Ja president ise pole ju selles mõttes pädev näide, et oma erialast tööd ta ju ei tee, see, mida ta toona õppis, pole sugugi seotud tema praeguse eluga. Tema elus on määravaks saanud hoopis see, kus ja kellega koos ta õppis, selles on hoopis asja sisu. Ma tean sedasama seltskonda sellestsamast koolist samast ajajärgust küll - ikka kambakesi koos, teineteise eest hoolt kandmas, mille poolest siis presidentki erinema peaks, kui on selles ringis sees olnud. Õppimisega on sel siis niipalju pistmist, et see õppimine lõi vajalikud sidemed, muud ei midagi.

Võttes nüüd presidendi eluloo ette, leidsin ma, et tema on see inimene, kes on täielik vastand neile inimestele, kellest mina pean - tema on töötanud selle nimel, et tal oleks suured sissetulekud, see on olnud eesmärk omaette. Erialavaliku tegi ta aga minu arusaamist mööda vale, kui sai alles pärast ülikooli aru, et see eriala talle vajalikke sissetulekuid ei taga. Samas tean mina inimesi, kes oma intelligentsiga suudaksid ilmselt varandusi kokku ajada, aga neid inimesi see asi ei huvita. Ja millegipärast on sellised inimesed mulle oluliselt sümpaatsemad. Aga, eks nagu elus ikka - igaühele oma!

Kui ma nüüd aga oma eluloo siia kõrvale panen, siis ma tean, et osa minu elu valikuid tulevad minu lapsepõlve kogemusest, aga seda pole seal teps mitte, et mu lapsepõlv oleks kuidagi vähem värvikas selle pärast, et meil oli näiline vaesus majas (see, et see vaesus vaid näiline oli, on nüüd alles selgunud) ja polnud minulgi jalgratast. Ja see keskkond, kuidas ja mida, mõjutas selle hetke emotsioone ja mälestusi vähe. Ja vaadates praegu oma trennides käivaid lapsi, siis mõnel juhul olen ma sügavalt hämmeldunud sellest, kuidas neid üldse ei häiri see trenni keskkond, st see, kuidas näevad välja need ruumid, kus nad trenni teevad. Aga ju siis on määravaks see, et neil on trennis hea ja lõbus olla ja see, missugune see keskkond on, pole sel juhul üldse oluline.

Ühe teema toob see õppimine veel üles - see on teema, mida ma praegu koolis õppivate laste suu läbi kuulen. Arutelu käib siis sellel teemal kui palju sellest kõigest, mida nad õpivad, neil üldse reaalses elus vaja läheb. Et kas sellisel õppimisel on üldse mingi mõte, kui muudkui õpid ja õpid, aga peale pole sul nende teadmistega mitte midagi hakata, sest reaalses elus ei lähe sul neid kunagi vaja.

Kui nüüd aga üldfilosoofiliseks kätte minna, siis igapäevaselt me kõik õpime, selles elus hakkama saama, ja sellest pole pääsu. Aga sellise õppimise motivaatoriks ei saa olla materiaalselt asjad, see peaks ikka isiksuse areng olema, mille jaoks õppida. See on see mõttetasand, mida mina ootaks presidendilt.

Millegipärast tuli mulle pähe selline muusikapala:

Päev täis üllatusi

Kui ma hommikul mõtlesin tänase päeva eesseisva osa peale, siis see oli pigem selline raskemapoolne mõttemuster - et kuidas ma selle päevaga hakkama saan, et kuidas see päev küll õhtusse veeretatud saaks, kuidas leian selle jõu ja kas ma saan sellega hakkama.

Ja ma ei teagi, nüüd tagantjärele sellele päevale vaadates, kas oli selle päeva peamiseks kandvaks ja sellele sisu andvaks mõtteks see mõte, mis mul peast läbi käis enne, kui oma toimetuste kallale asusin: "Mul on nii hea meel oma koduvallas toimetada!"

Igal juhul oli lugu nii, et iga järgmine etapp sellest päevast muutis päeva aina paremaks - heast sai parem ja paremast veelgi parem ja kõige krooniks siis väga hea (isegi sellises kohas, kus ma mõnel hetkel tunnen, et ma ei oska ega suuda, isegi seal oli täna sädet ja selliseid hetki, mil tundis sügavat rõõmu sellest, mida ma oskan ja suudan), millele kirsiks tordi peale oli veel üks päris südantsoojendav sõnum kõledas kevadõhtus, mõeldud selleks, et ma naerataks (või et mu naer ei katkeks).

https://www.youtube.com/watch?v=OoNVMTuTLVI

Hommikune meelelahutus

Tavaliselt olen toimetused ikka niimoodi sättinud, et tipptunni ajal ma autoga ummikus istuma ei peaks - kui on asja pealinna, siis on kõik kohtumised kokkulepitud alates kella 10st.

Tänane hommik erines aga selle poolest, et valikut polnud - tuli oma minemist rihtida täpselt 8 peale hommikul. Ja eks ma siis optimistlikult ennast teele seadsingi. Esimene märk, mis oleks pidanud mind eesseisva meelelahutuse osas valvsaks tegema, oli see, et suure teele keerates oli linnapoole suunduval suunal ummik seismas. Mina ei lasknud ennast sellest häirida ja keerasin linnast välja sõitma ja oma tavapäraseid nurgataguseid teid kasutama. Aga abi oli sellest vaid niipalju, et mõne aja sain rahulikult sõita, kui olingi sama targalt oma autoga teosammul liikuvate autode rivis. Edasi läks asi sedasi, et toimus mõningane liikumine, kuni ühel hetkel jäi kõik suisa seisma.

Ja nii ma seal siis istusin, oma autos, ja mõtlesin, et näed, missuguse hommikuse meelelahutuse ma siis endale korraldatud sain - et see on justkui omaette kogemus, kuidas sellistes tingimustes hakkama saada. See on midagi seesugust, mida minu päevad enamasti ei sisalda. Meelelahutuse kõrgpunktiks oli see, et hulgaliselt leidus neid juhte, kes ootamisest tüdinesid ja kohe hulgakesti liikluseeskirju rikkudes möödus neid - üks auto teise järel vuras mööda seal, kus möödasõit keelatud oli, ikka läbi vastassuunavööndi ja minu peast käis läbi mõte, et mis siis küll juhtuma hakkab, kui sealt suunast ka autod tulema peaks.

Ja keset kogu seda sahmerdamist avastasin ühel hekipuul istuva tihase ja niisiis oli tema minu järgmiseks meelelahutajaks. Teda oli vahva jälgida, kuidas ta omi toimetusi toimetas, tegemata sugugi välja sellest melust, mis ümberringi toimus.

Ühel hetkel sai minugi ootamise mõõt täis ja kuna olin liikunud ühe kõrvalepõikevõimaluse juurde, siis kasutasingi seda ja sain taaskord autoga sõitma hakata. Edasi läksid asjad juba oluliselt kiiremini. Aga kell oli selleks ajaks juba üle 8 tiksunud ja ma jäin hiljaks.

Loomulikult sinna, kuhu hiljaks jääda ei tohi. Ehk siis perearstikeskusesse. Ja kuna ma hiljaks jäin, siis laiutati registratuuris käsi ja öeldi, et 3 numbrit perearstile oli, aga need on nüüd läinud. Ja kui ma hakkasin uurima, et mis siis edasi teha, kui on erakorraline vajadus abi järele ja kui oodata ei kannata, öeldi, et perearst on selles ja selles kabinetis, et minge ja oodake ja vaadake. Ootasin vast 5 minutit ja olingi ilma igasuguse numbrita perearsti kabinetis ja mu mure sai lahendatud umbes 3 minutiga.

Pean vist õnne tänama, et asjad niimoodi läksid. Samuti ka iseennast kiitma, et ma ikka piisavalt järjekindel oma asjades olin. Aga eks selle kõige eellugu on see, et kõigepealt ei suutnud ma internetist kuidagi tuvastada, kus mu perearst vastu võtab - lugu nimelt selline, et perearst oli vahepeal teises kohas vastuvõtmas, sest hoone, kus muidu tema vastuvõtt oli, lammutati ja sinna ehitati uus asemele. Nüüd on siis uus hoone valmis ja läks ikka tükk aega, et teada saada, et kas ka minu perearst seal toimetab ja millal tal vastuvõtuajad on. Lisaks siis ka see teadmine, mis meil siin üldiselt õhku on paisatud - et arsti juurde ei saa ja arsti juurde tuleb pikalt aega oodata.

Aga hommikune meelelahutus oli suures plaanis ikka mõtlemapanev küll - iseäranis see autoga liikumise teema, et minul tuli sellega kokku puutuda nüüd üle väga pika aja, aga kui palju raiskavad oma aega need inimesed, kelle jaoks on see igahommikune rutiin. Ja olukord polnud seotud niivõrd autoga liiklemisega - sellessamas ummikus nägin liinibussi ka seismas, niiet, poleks ka seltskondlik transport aidanud.

Raske kehavigastuse tekitamine

Elu ikka oskab korraldada, olukordi, mis panevad pead vangutama ja mõtlema.

See lugu leidis aset ühes toidupoes, kus mina riiulite vahel liikudes riivasin (vähemalt oma arvates) oma käes oleva korviga üht naisterahvast. Loomulikult vabandasin. Sain aru, et minu vabandust vist ei kuuldud, keerasin ümber ja vabandasin veelkord.

Edasi liikusin juba kassasabasse ja kuulen siis selja taga selliseid lauseid, mis olid lausutud selle sama naisterahva poolt temaga koos olnud lapsele: "Oi, mul on nii valus! Üks inimene läks mulle pihta ja nüüd on mul nii valus!" Ma siis keerasin ennast tema poole ja palusin veelkord vabandust. Naisterahvas aga jätkas kurtmist, kui valus tal on ja et nüüd tuleb sinikas. Mina siis vabandasin selle peale veelkord. Selle peale lausus naisterahvas: "Ega sinikas selle pärast siis olematuks muutu!" Selle peale ei osanud mina enam midagi kosta. Laps aga soovis sinikat näha. Selle peale teatas naisterahvas, et sinikas on pükste all, ega ta selle pärast pükse jalast ära võtma hakka, aga et pärast näitab. Ja hala jätkus aina edasi.

Selle kõige peale sain ma aru, et mul pole selle asja juures enam midagi teha - mind ajas selline hala muigama. Sest mulje minu teost jäeti selline, nagu ma oleksin jõuga teisest inimesest läbi jooksnud.

Samas mõtlesin, et võib-olla on tõesti mõni inimene nii hell ja õrn, et ka õrnem riivamine tekitab sinikaid, ega teise inimese kohta ei tea ju kunagi.

Veidi hiljem, juba poest väljas olles, mõtlesin selle peale, et huvitav, kas ma oleks pidanud naisterahvale mingisugust kompensatsiooni pakkuma? Või et kas Ameerikas oleks selline asi viinud mingi kohtuasjani ja oleksin pidanud kohtukulli ette minema. Samas mõtlesin ka selle peale, kuidas üks hetk võib kõik pea peale keerata.

Ja alles oluliselt hiljem sain aru sellest, et ma oleks pidanud sellele naisterahvale selle peale, kui ta ütles, et vabandamine sinikat ära ei võta, ütlema, et ega see halamine seda samamoodi tee! Aga sellised asjad ei tule mulle ju kunagi pähe, alles oluliselt hiljem, sest ma enamasti ikka otsin viga enda tegemistest ja püüan neid kuidagi heastada. Teised võivad teha seda, mida nad heaks arvavad, ka minu vastu ebaõiglased olla...

Saatmata kiri

Eks neid saatmata kirju ole ennegi olnud ja tuleb kindlasti veel. Aga tänane on siis seesugune.

Ma arvasin, et Sa oled julgem, aga näed, eksisin. Ma arvasin, et Sa oled parem, aga näed, eksisin. Juba ühel teisel korral vaatasin ja mõtlesin, et see suund, kuhu Sa kulged, pole see suund, milles mina Sind hea meelega minemas näeksin. Tookord juba mõtlesin, et koht, kuhu Sa tüürid, on ikka kaugemal minust (aga kes olen üldse mina, et Sa minu juurde peaksid teel olema?)... Aga, teades, kui kergesti mõjutatav Sa oled, siis polnud ma sugugi imestunud selle üle, kui lihtsasti Sa kaasa läksid sellega, mis toimus. Proovisin Sind korraks tõmmata paremale teele, aga eks inimene ole teadagi laisk ja nõnda siis Sinagi valisid tee, mis oli lihtsalt vanu rööpaid pidi kulgemine.

Iga järgneva päevaga avanesid mu silmad üha enam. Sain aru, et ma olen eksinud. Sain aru, et ka minu suund on vale. Ja võib-olla ongi hea, et asjad läksid, nagu nad läksid. Nii ongi lihtsam. 

Mõtlesin just selle peale, et see, mida ma teen, on paras enesepiinamine, selle kõrgeim vorm. Tore, et Sa aitasid mul sellele lõpu teha. Vabastasid mind sellest kahevahelolekust, millele ma ise ei osanud lõppu teha.

Eks selles osas on elu ikka selline, et kui mõni asi tundub mõnel päeval olevat täielik katastroof, siis mõnel teisel päeval pole sellest mitte midagi, see ei mõjuta olemist ega meeleolu kuidagi. Tuleb vaid õige aeg ära oodata - nüüd on see aeg siis käes.

Kas mul on kahju, et asjad niimoodi läksid? Kummaline küll, aga praegu on mul täiesti ükskõik, läks, kuidas läks, vahet pole...

Ja tegelikult on huvitav see, kuidas mõned asjad, mis elus juhtuvad, annavad kindlama veendumuse neile mõtetele mis juba niikuinii peast läbi on käinud. Ja mõru meel saab kohe oluliselt rõõmsamaks - et mõtted on liikunud õiges suunas, sisetunne on õige ja tuleb vaid iseennast usaldada...

Ikka leidub neid kirsse tordile

Kui olen siin kõrvalt jälginud nii mõndagi vindumist, siis poleks arvanud, et ma ise olen ka ühe vindumise sees. Aga, vindumistega on lugu sedasi, et kui ise ei oska või ei taha või ei suuda või ei julge lõppu teha, siis saabuvad mõnel hetkel päästvad kirsid tordile, mis enam samamoodi edasi minna ei luba.

Nõnda siis oli üks eile postkasti saabunud arve selliseks kirsiks tordile, mis tegi asjad minu jaoks selgeks ja muutis otsuse langetamise lihtsaks. Ja taaskord tuleb tõdeda seda, et inimesed ise ikka on need, kes asjad endale korraldavad.

Märksõnadeks on taaskord puudulik suhtlemine ja hoolimatus (või kui ma oskaksin olukordi läbi näha, siis ka tegelikult sügav nahaalsus ja minu jaoks imelik mõistmine, et üks väike ettevõte käitub oma klientidega nii, nagu see kipub tavapärane olema suurfirmade puhul). Ja pole siis imestada, et üheks eilse päeva naelaks oli ka see, et sain aru, et see, mis mind teistest inimestest eristab, on see, et ma kuulan ja panen tähele ja lähen asjade sisusse ja see võimaldab mul jõuda sootuks teistsuguse tulemuseni. Ja ise ma muidugi olen kummastunud - selle üle, et kui avada inimesed, saada aru sellest, miks nad üht- või teistmoodi käituvad, siis on edasine suhtlemine imelihtne. Küsimus on vaid selles, et kas me viitsime või jaksame või tahame aru saada ja mõista (ja tean ka seda, et mõnel juhul olen minagi mõistmatu, aga mul tekib trots, kui minust (ja ka mõnest teisest) inimesest oma arusaamadega üle sõidetakse ja surutakse peale autoriteeti seal, kus seda loomulikuna pole).

Teine teema, mille enda jaoks eile avastasin, on see, et lastega on lihtne ja tõeliselt. Lapsed on väga mõistvad ja arusaavad ja arvestavad, täiskasvanud on aga selles osas oluliselt jäigemad ja nendega pole suures plaanis midagi arutada, sest nemad on välja kujunenud ja teavad täpselt, kuidas asjad olema peavad.

Aga minnes tagasi selle juurde, mis puudutab seda arvet, siis ma ikkagi arvan, et kui tegemist on hinnakirja muutusega, siis tuleb sellest ka teada anda. Ja teadaandmise õige viis pole sellel hetkel, kui esitatakse arve. Või soovitus tutvuda teadetetahvliga, mis mingit sisulist väärtust pole siiani kandnud. See, et info allikaks võiks olla kodulehelt ja et seal võiks üleval olla korrektne info, oli liiga palju tahetud. Ja teadaandmine siis, kui on "juba liiga hilja", ei käi kohe üldse mitte. Minu jaoks selline asjade korraldamine ei sobi - tean-tean, mu standardid on liiga kõrged, aga eks viga ole jälle selles, et ma hindan teisi enda järgi.

Viga ikka minus?

Tänane päev pakkus siis taaskord seda mustrit, mida olen juba kogeda saanud. Mustrit, mis algab sellega, et arutan mõne oma sõbraga mõnda tulevikuplaani ja siis jätab mu sõber otsa lahtiseks - ehk siis, ta pole kindel, kas tema poolt plaanist asja saab või ei saa.

Ja kui siis hakkab kätte jõudma see plaani jaoks kavandatud hetk ja taaskord on seis selline, et mina ei saagi enne teada, et sõbral plaani realiseerimiseks võimalust pole, kui pean seda mõistma sellest, et aeg möödub ja plaani teokstegemiseks vajalik ajahetk jõuab kätte ja sõbrast pole kippu ega kõppu.

Nii ma siis mõtlen ja arutlengi, et kui see on korduv muster ja mitme erineva sõbraga niimoodi, siis peab viga ikka minus olema. Või mida saaksin mina selles olukorras teisiti teha, kui ma kuidagi ikka takerdun sellesse lootusesse, et kui sõbra poolt jääb ots lahti, siis ta annab mulle teada ka sellest, et kui plaanist asja ei saa, mitte ei jäta mind tühjalt ootama ja lootma? Ja üldse pole ma seda tüüpi, et sõpru oma tühiste küsimustega torkida, et mis sest asjast siis saab, kui ma ei tea, miks mulle teada pole antud... Ja see põhjendus, et mõnikord ollakse sitt sõber, ei päde tegelikult sugugi...

Eks see kõik annab aga perspektiivi, sellele, kuidas ma endaga ringi käia luban. Või mida ma eeldan või mida ma loodan või mida ma loomulikuks pean. Ja omaenda sõprade puhul veel seda enam...