Uuendused pole alati head

Arutades siin mõne kliendiga kuhu ja kuidas edasi liikuda, on ikka ja aina üles tulnud teema sellest, kuidas mingid kodulehti uuendatakse ja mis selle tulemus siis on.

Selles valguses on minu jaoks suurim pettumus sellel nädalal uue välimuse saanud WTA tennise koduleht. Välimus küll arvatavasti parem, kui enne, aga sisu osas muutused ainult halvema poole. Esiteks muidugi see, et senine lihtne väljavõte, kus oleks esindatud jooksva nädala turniirid ja ühe nupulevajutuse kaugusel järgmise nädala turniirid, on asendunud aasta turniiride tabeliga ja seal tuleb siis ise vajalik üles leida.

Kuid see vast polegi kõige hullem. Hoopis suurem probleem on mängude graafikuga - see on asendunud tulemuste lehega, mille lõpus on võimalik näha järgmise päeva kava. Samasugune lugu on ka nt otseülekannete blogidega - ikka eestpoolt tahapoole. Võib-olla kellegi jaoks on selline lahendus parem, ma ei tea, minu jaoks tundub küll äärmiselt ebamugav. Lisaks sellele on kadunud ka turniirist osavõtjate nimekiri, mis enne oli olemas.

Eks uued asjad nõuavad ikka harjumist ja loodetavasti pannakse mõne andmebaasipäringu lõppu kahanevas järjekorras sortimine ka, aga praegu on küll selline tunne, et tahaks vana lahendust tagasi.

Teine analoogne kogemus on mul kui sagedasel kontserdikülastajal Piletilevi kodulehega - vanasti oli neil lihtne lahendus, kus rõhk oli sisul. Mingi aeg tagasi tehti lahendus ümber ja rõhk asetus piltidele. Nüüd on olukord küll paranenud, kuid kiiret ülevaadet sellest, millal mis kontserdid toimuvad, on praegugi keeruline saada. Aga eelduseks on vist see, et pead teadma, mida otsid ja mida leida soovid.

Kas vanasti pandi pidu teistmoodi?

Kui üks õhtu pakub kahte vanema generatsiooni naisterahvast, kes alkoholilembesed on ja kes alkoholilembuse tulemusena igasuguseid trikke tegema hakkavad, siis paneb selline asi mõtlema.

Kaks kõnealust naisterahvast on mu elus ikka figureerinud, aga ma ei ole kunagi mõelnud selle peale, et nad nõnda sarnased on. Nüüd siis oli mul ühe õhtu jooksul võimalik neid mõlemat näha ja arutleda selle üle, et kas vanasti pandi kuidagi teistmoodi pidu. Sest neil, vaatamata nende vanusele, on särtsu ja sädet ja kiiresti leitakse tee põleva aine juurde ja sealt edasi tulevad ka juba trikid. Üks neist naisterahvastest nt on sellises olukorras harrastanud tõukerattaga sõitu, mis lõppes enesele viga tegemise ja kiirabi kohalekutsumisega.

Eks ma muidugi kõrvalt vaatan, et ma olen ikka tükk vanainimest valmis küll, sest mina küll sedasi ei jaksaks ega suudaks, juba praegu, iseasi, kas ma tahakski. Aga mõtlema paneb see kõik küll.

Ja kui on ühe õhtu jooksul kaks pidu, milles osaleda, siis ikka kipub inimene võrdlema - nõnda siis minagi. Ja minu sümpaatia kaldus ikka vanemate inimeste peo poole - kleepuvad põrandad, üldine laga laudade peal ja põrandal ning kõledad seinad polnud just väga ahvatlev peokeskkond.

Segaduses olles segadust tekitamas

Jõudsin ettenähtud kohta ja mõtlesin, et astuks sisse, aeg oli ju juba kaugelt üle südaöö ja polnud enam midagi oodata. Uks aga, millest sisse kavatsesin astuda, oli lukus. Samuti ei paistnud selle lukus ukse tagant mingit elu.

Eks ma siis liikusin järgmise uks juurde, seal seisid mõned noormehed. Mina siis mõtlesin, et astun sellest uksest sisse. Seepeale teatati mulle, et ma olen vales kohas. Ma siis vastasin, et tulin sünnipäevapeole. Seepeale anti mulle teada, et ikka on vale koht, et tegemist on erapeoga. Ma siis ütlesin, et ma olengi erapeole minemas ja nimetasin siis ka sünnipäevalapse nime. Selle peale öeldi mulle, et ma olen ikkagi vales kohas, et nende peo sünnipäevalapse nimi on sootuks teine.

Arusaadav siis. Võtsin taskust telefoni ja hakkasin helistama ja uurima, kus pidu toimub. Aga enne, kui teine pool kõnele vastas, astusid sellest lahtisest uksest välja mõned neiud ja püüdsid aru saada, milles on minu probleem. Mina omast arust olin ennast juba sellest peoseltskonnast välja arvanud, aga praegu mõtlen, et võib-olla on tänapäeva noortega sedasi, et kui inimesega on võimalik silmsidet luua, vaatamata sellele, et tal telefon kõrva ääres on, siis võib-olla seda peetakse ikkagi veel suhtlussituatsiooniks. Vastasin siis neiudele, et ma juba sain aru, et ma olen vales kohas ja et ma kohe tegelen sellega. Selle peale ütles üks neidudest: "Ma tahaks ka seda ainet tarbida, mida tema tarbinud on (viidates ilmselgelt minule)!" Selle peale vastasin ma päris kenasti: "Selle aine nimeks on kainus!" Teine kõrval seisev neiu teatas selle peale, et tema on ka kaine. Aga kogu selle jutuajamise peale vastati juba mu telefonikõnele ja minu tähelepanu kandus sellele üle ja jäigi see tarbitud ainete teemaline jutuajamine katki ja edasine segaduse selgitamine pooleli.

Ja nõnda ma siis ise segaduses olles tekitasingi väikese segaduse - vähemalt mingite inimeste jaoks, sellisel hetkel, mil minu jaoks olid asjalood juba selged. Aga kui kogu olukorra peale tagasi mõtlen, siis oli vist asi selles, et mõned inimesed paraja vine all olles ongi sellised, kellele iga väiksemgi kõrvalekalle rutiinist tekitab suurt segadust ja ootamatute tegelaste ilmumine nende nägemusulatusesse vallandab uue tegutsemistahte.

Praktikant roolis

Stseen ühelt Tallinna tänavalt:

Olin just oma auto parkinud teeperve, nii, nagu sellel kitsukesel tänaval lubatud on, nii, et jääb ühe autoga möödasõiduks ruumi või siis vastassuunas liikmeliseks. Ja veidi veel. Astusin autost välja ja hakkasin siis autoust lukku keerama ja nägin, tänavanurgalt, mis asus paarkümmend meetrit eemal, keerab sisse suur veoauto ja nähes, et ta kohe kiiruse üles kerib, kuna ust ma nii kiiresti lukku ei saanud, jätsin autovõtme ukse ette ja tõmbusin kiiresti enda auto taha. Veoauto aga sõitis sama soojaga edasi. Kui ta siis mööda sõitnud oli, astusin mina oma auto juurde tagasi ja võtsin siis ka võtme lukuaugust välja.

Kõige selle peale muidugi mõtlesin, et näed, viimase aja trendi kohaselt tundub, et tegemist oli praktikandiga, kes alles harjutab inimestest ülesõitmist. Sest kuidas muudmoodi saab seletada seda, et veoautojuht, kes pidi mind nägema ja enda auto mõõtmeid väga hästi teades ka aru saama (aga võib-olla ma oma suures naiivsuses eeldan inimestelt liigset mõtlemis- ja analüüsivõimet) sellest, et ma võin kahe auto vahele jääda, ei teinud mingisugustki katset gaasipedaalile vajutamise teemal veidigi järeleandmisi teha. Mu enda elu ja tervis oli neil hetkedel vaid mu endas kätes (või siis pigem jalgades) ja reaktsioonikiiruses - et kas ikka saan piisavalt kiiresti eest ära.

Ma veel ei julge...

... päriselt rõõmustada. Kuigi jah, suhtumise ja suhtlemise muutused on märgatavad ja kõik liigub aina paremas suunas. Aga, kusagil mu kuklas on see mõte, et ma päris lõpuni ei julge seda kõike veel uskuda.

Kuigi jah, positiivsed tervitused ja kallistused on ju märk sellest, et asjad on liikumas õigesse suunda, et kõik on minemas nii, nagu ma soovin. Ja mis kõige vahvam - lapsed võtavad kainelt üksteisega oma tunded ja emotsioonid läbi arutada, vastastikku vabandust paluda ja asjadega edasi minna. See on juba täiesti uus tase ja mulle selline asi väga meeldib! Ehk on oma osa ka selles, et ma olen suutnud säilitada neutraalsuse, ausalt oma seisukohti avaldanud ja osanud tekitada vajaliku turvatunde, kõigile osapooltele...

Nüüd aga pöidlad pihku, et selline ongi asjade uus olemine!

Kahe otsaga asi...

Nüüd siis on see läbi, selle nädala ja võib vist öelda, et ka viimase kuu suursündmus - suur rahvusvaheline võistlus taas aidatud läbi viia. Kõik läks suures plaanis suurepäraselt, aga...

Kui mina arvasin, et mul on ette nähtud olla sekundeerivas rollis, siis üsna kohe visati mulle silma ette palavikunumbrid ja põhimõtteliselt pandi fakti ette, et mul tuleb see asi suuresti üksi ära teha. Jah, mis mul siis muud üle jäi - ajaliselt olin ennast selle asja juurde ju lubanud ja minu kohusetunne ja muud säärased asjad hakkasid kohe kõnelema, lisaks teise inimese mõistmine ja teisest inimeset arusaamine. Ja eks ma ju teadsin, et ma saan hakkama ja probleemi pole. Asi oli pigem minu ettevalmistuses - selles, et olin arvestanud teistsuguse rolliga.

Aga, kui ma siis juba selle asja sees olin ja toimetasin ja kõigega muidugi ka hakkama sain, siis tuli mulle pähe see mõte, mida mõtlesin juba eelmisel aastal - sellest, kuidas on mõned inimesed, kes alati leiavad lihtsama tee. Ja kui tore on see, et mina olen see, kelle peale võib kindel olla, kelle peale võib alati loota. Teen ära, vean läbi, olen õhtul viimane lahkuja, mis siis, et kell on juba üle südaöö, ja olen hommikul esimesena kohal, et kõik asjad ikka oleksid nii, nagu peab, ja polegi probleemi. Ja nõnda ma siis vaatasin oma elule otsa ja tõesti, nii see asi siis ongi, põhimõtteliselt alati - kui olen lubanud, siis ka teen. Ja kui ei saa, siis peab ikka mingi väga totaalne jama olema. Nõnda on see olnud ja nõnda olen ma oma elu elanud.

Seekord aga polnud ma sugugi kade ka küsima enamat, tasu osas, kui esialgu pakuti. Lihtsalt, tegin suu lahti ja pool-naljana küsisin. Ja loomulikult sain ka, just sellesama põhjendusega, et ma tegin ju rohkem, kui esialgu plaanitud oli. Niiet, siit moraal - küsi ja sulle antakse.

Ja eks omamoodi tasuks oli seegi, et nii palju inimesi käis häid sõnu ütlemas ja tänamas ja kiitmas, hea ja sujuva korralduse, kiiruse ja operatiivsuse eest, väikesed viperused isegi ei mänginud mitte mingisugust rolli. Ja isegi need, kellel oli suur hulk protestivaimu ja nurisemist sees, leebusid üllatuslikult ja tulid kaasa ja olid ka viimaks kiitjate seas.

Niiet, kokkuvõtvalt - elu ikka üks kahe otsaga asi, kuid viimaste päevade kogemuse saab suuresti ikkagi positiivsele poolele kanda ja eks ikka peamine moraal on, et inimestega tuleb rääkida, rääkida ja veelkord rääkida....

Tahan linnast ära!!!

Nüüd on siis minunigi jõudnud see tunne ja mõte. Mitte päris selles valguses, nagu siinsamas kõrval on see mõte juba idanenud ja teokski tehtud - et kaugele ja omaette. Minule sobib mu praegune elukoht linna lähedal maal ka väga hästi. Aga see eilne tunne - tahan linnast ära - oli seotud sellega, et igal pool on piirangud ja palju autosid ja inimesi ja selle kõige tulemusena siis mõistmine, et seda kõike on minu jaoks liiga palju.

Hea oli mu meel, kui taaskord sain linnast välja. Ja eks ma vist olengi ära hellitatud, oma praeguse liiklusskeemiga, kus kõik vahemaad on väikesed ja kõik teed on väheste liiklejatega.

Muidugi käib praegu mu peast läbi ka see mõte, et tegelikult oli ju tegemist suhteliselt jaheda kevadilmaga, mis siis veel oleks juhtunud, kui tegemist oleks olnud kuuma suvepäevaga, siis oleks see tunne vist veel radikaalsem olnud. 

Muudatust on vaja...

Ma tunnen, et mul on vaja muudatust, oma mõtetesse. Sest tegelikult pole see sugugi hea, milliseid mõtteid ma mõtlen. Need mõtted on sarkasmi täis. Miks on see nii? Kas see on ikkagi kadedus minu hinges? Ei, sugugi mitte, võib-olla on tegemist pettumusega, sellega tundega, et mind on petetud. Ja kellelegi kaebamine minna ka pole. Ja võib-olla tekitab minus sarkasmi see, et ma näen kõike seda läbi, kõik seda, mida püütakse kujutada, kõike seda, mida püütakse esile tuua. Samas, oluliselt olulisemad on need asjad, mis tegemata jäävad, need asjad on palju kõnekamad ja räägivad sootuks teist keelt.

Aga, ma tunnen, et mul tuleb teha see muutus enda sees, võib-olla huumor aitab?

Ma ei saa seda endale lubada...

Mõtlesin siin paari päeva taguste kogemuste valguses oma elu peale. Tõesti, ega mu elul viga pole. Ja kui mingi aeg mulle tundub, et minu ümber on vähe mehi, kellega seoses võiks olla mingisuguseid edaspidiste arengute mõtteid, siis nüüd paar päeva on taaskord mu mõtted selle peale viinud, et vähemalt kaks seesugust meest, kellega mõnikord kokku puutun, ju on.

Esimese puhul oli huvitavaks see, et jutu sees tegi ta ise oma teksti korrektsiooni: "Minu naine... Laste ema..." Milleks selline repliik, ei suutnud mina mõista. Lisaks ka veel sügavalt silma vaatamine mingitel hetkedel. Midagi, millele ma kuidagi reageerida ei oska.

Teise puhul siis aga selline repliik: "Me ei ole nii ammu näinud!" Mis siis, et viimasest kohtumisest oli möödunud vaid napp kolm nädalat. Ja enne seda olid pausid pikemad.

Tean-tean, et võib tunduda justkui loeksin väikestest asjadest suuri välja, aga eks neis suhtlemistes ja olukordades on palju muud veel ka. Aga, mina ei saa SELLISEID mõtteid endale lubada, sest ma ei taha enam haiget saada. Isegi mingisugust lootust ei julge ma siit püsti tõmmata. Kuigi jah, mõlemad meesterahvad on väga sümpaatsed, aga minu teada on mõlemal perekonnad ja seda meelt olen ma alati olnud, et pere vahele ei minda.

Ja nõnda ma siis veedan oma aega meesterahvaste seltsis, kellega on tore koos olla, aga kellega koos olemisest midagi enamat tulla ei saa, vähemalt minu jaoks, vähemalt praegu. Eks ma saan ka sellest aru, et ma ise panen endale tõkked ette. Aga, ma ikkagi tahan päris oma meest. Kuigi jah, abstraktselt on mul ju mu armas-kallis merel olev mees olemas, aga sellest tundest ja neist mõtetest, mis minu sees on, ei piisa kahe jaoks. Ja kuni tema minu juurde jõudnud ei ole, kui ta üldse kunagi jõuab, olengi selline hulkuv tuluke.

Üks asi aga paneb mind veelgi enam hämmastama, see on meeste kehakeel või see, missugust füüsilist lähedust nad otsivad. See on teema, mis mind mõnel hetkel täiesti ahastama paneb. Olen aru saanud, et minu juurde tullakse hellust ja õrnust otsima, aga seda, millist mõju see mulle avaldab, milliste emotsioonidega mina pärastpoole hakkama pean saama, ei tea ju keegi teine. Aga eks ma saan aru, et siingi on asi minu enda mõtetes, peaksin need ehk ümber mõtlema... Ja muidugi on huvitav see, milliseid üllatusi on elul varuks, kui arvad, et oled juba kõike kogenud ja kõigest osa saanud, ja siis satuvad teele uued kehakeeled.

Erinevad vaatenurgad

Toimetasin omi asju, aga ikkagi kuulsin seda juttu, mis räägiti. Lausekatke oli umbes seesugune:

"SEE POISS küll meie kooli edasi jääda ei tohiks, tema peaks küll kuhugi mujale minema, sest ta on nii andekas ja meil ei ole tema tasemel mitte midagi pakkuda!"

Pidin peaaegu suu lahti tegema, sest minulgi oli sellesama poisiga kokkupuuteid olnud. Ja just samal nädalal ja sootuks vastupidises võtmes - et ta ise arvas, et ta lünkade tõttu, mis tal tekkisid sellest, et ta minu juhendatavas ringis kohal ei käinud, läheb edasiminek tema jaoks liiga keeruliseks ja nõnda oli ta loobunud sellest, mida minul pakkuda oli. Ehk siis, kui ma need kaks vaatenurka kokku panin, sain aru, et see, millega ma tegelen, ongi veidi keerulisem, kui üldine tase. Aga mu suu jäi suletuks, sest tundsin, et nii kohatu oleks minu repliik selle jutu vahele.

Samas, kui vaadata olukorda üldisemalt, on mul heameel näha seda, kuidas kõigele sellele vaatamata need, kes mul ringis käivad, ikka edasi püüavad ja kuidas asjad ka selle töö tulemusena õnnestuvad, tööle ja toimima saavad. Iseäranis vahva on see, kui osalejad ka ise täiel määral saavutatud tulemustest rõõmu tunnevad.

Aga, ühe huvitava vaatenurga sain veel, kui üks teine poiss, kes mul ringis käib, küsis mu käest, kas ma ülikoolis käies stipendiumit ka sain - minu vastus oli muidugi, et ei saanud, et polnud ma selline oivik midagi. Eks ma ühest küljest sain aru, et see oli paras kompliment, teisest küljest aga hakkasin mõtlema, et minul pole kunagi olnud motivatsiooni heade hinnete pärast midagi teha ja tegelikult olen ma oma vaimseid võimeid ikka üksjagu raisanud. Aga, kuna üks minu olulisi isikuomadusi on laiskus, siis olen läbi ajanud täpselt nii laisalt, kui olen parajasti saanud, kui pole just tegemist teemaga, mis mind lõpuni võlub ja millesse ma seetõttu olen valmis ennastunustavalt sukelduma. Ja kuidagi jõudsin ka hoopis teistsuguse teadmiseni, et inseneriteadmised on head asjad küll ja nendega peavad asjad korras olema, aga peamiselt olen ma elus pigem ikka suhtlemis- ja inimeste tundmise oskust ning arvukalt loogilist mõtlemist ja seoste nägemise ja loomise oskust pidanud kasutama.

Sarkasminoodid

Eks ma püüan ikka olla positiivne ja mõelda häid mõtteid, aga mõnikord pikivad teistsugused noodid ennast ka sisse. Ja ma vaatan, et ma pole ainus, kes sedasi tunneb.

Üks sarkasminoodi hetk oli see, kui lugesin, et RMK kutsub appi metsa istutama, ja kuigi ma ise olen mitmeid kordi metsaistutamistalgutel käinud, tekkis minul küll seekord täielik protest - see, kuidas RMK riigimetsaga ringi käib, ei ole küll see koht, kuhu mina oma vabatahtliku tööga panustada tahaks. Nõnda lihtne ongi kaotada usaldust (ja heatahtlikke tegijaid)...

Teine sarkasminoot on seotud veteranidepäevaga ja "Anname au!" kampaaniaga, iseäranis viimaste Süüria sündmuste valguses. Eesti sõdurid käivad analoogsetel välismissioonidel ja üldiselt oleks see justkui positiivne tegevus, aga miks me peame pidama sõdu kuskil võõral maal ja meil siin on selle asemel teiste riikide sõdurid? Lisaks muidugi ka see, et meie sõdurite teistes riikide missioonidel käimine on suurendanud pagulastevoolu, kuigi seda otseselt keegi välja ei ütle. Veel ei taha mulle pähe mahtuda see, et Ameerika Ühendriigid ja Venemaa on nüüd siis sellises seisus oma asjadega, et omavahel otse nad lahinguid ei löö, vaid kasutavad selleks kõigeks kolmandaid riike, kus oma tahtmist kehtestada. Veelgi kurvemaks teeb minu mõtted aga see teadmine, et kui üks annab löögi, siis on teisel vaja kindlasti samas kohas vastulöök anda. Tundub täiesti arusaamatu ja mõistmatu - niigi halvas olukorras olevas riigis veelgi enam kaost tekitada, see on muidugi väga mõistlik tegevus. Ja see kõik ei tähenda, et ma poleks Eesti partioot - olen seda vägagi, aga minu jaoks on maailmaasjad selles valguses ikka väga viltu.



Kolmandaks sarkasminoodi kohaks on see, kui meie poliitiline eliit kinnitab, et Eestis ei ole mingit terrorismiohtu. Sellised väljaütlemised tekitavad minus küll alati küsimusi, et kuidas saab midagi sellest välja öelda, kui tegelikult on nii palju kontrollimatuid tegureid ja inimesi meie hulgas ringi liikumas. See muidugi toob mulle pähe veel ühe mõtte, mida olen aeg-ajalt ikka mõelnud - kui inimesel pole enam muid argumente, siis võetakse üles rahvuse ja usu ja rassismi teema, kui teatakse, et see on see nupp, millele saab alati vajutada, olen sellise küpseva rahvusvahelise skandaali keskel olnud, nõnda tean päris hästi, kui lihtsalt need asjad käivad.

Ja veel üks sarkasminoot käis minu peast läbi ühel möödunud nädala rongireisil Euroopa südames, kui nägin ühte meesterahvast oma kohvrit paigutamas endast eemale, minu pea kohal paiknevasse hoiukohta ja polnud sugugi raske mõelda seda mõtet, et kui seal on lõhkeseadeldis sees, siis mul ei olegi mitte midagi teha, mitte millegagi ennast kaitsta. Selline on siis meie argipäev kogu oma reaalsuses, sarkasmita või ilma...

Omapärane keedus pliidiplaadil

Kuulsin juba mitmest allikast seda, kuidas ma toimima peaks. Ja ega mul siis polnudki muud teha, kui võtta kätte ja proovida. Teemaks oli see, kuidas pinksipalle taas terveks ja ümaraks saada. Lugu pidavat siis seesugune olema, et tuleb palle keeta ja siis taastub nende esialgne kuju. Ega polnudki muud teha, kui vesi keema ajada ja katkised pallid.  mida oli juba üksjagu tekkinud, vette. Esialgu ei paistnud mingit progressi ega arengut, kuid nagu alati, tuli olla kannatlik. Peagi taastus pallid esialgne ümar kuju, enam-vähem täielikult. Mõni pall aga keeldus ümaraks muutumast ja peagi selgus ka põhjus - nendes pallides olid mõrad sees ja keetmise tulemusena sain munakujulised lapergused pallid, milles vesi sees. Pole lugu, küll nendegagi midagi lõbusat ette saab võtta.


Ja nõnda mul siis podiseski täna pliidiplaadil veidi teistsugune keedus, kui seda tavaliselt oodata võib. Eraldunud lõhna põhjal oleks võinud arvata, et mul on avatud uus keemialabor.



Kõige vahvam on aga see, et on olemas targad lapsed, kes oskavad nõu anda!

Kokkupuude kummalise kliendikandidaadiga

Eelmisel nädalal jõudis minuni üks uus kliendikandidaat oma sooviga. Alguses tundus asi olevat täiesti tavaline - ikka algülesanded paika ja sealt edasi, mis ja kuhu ja kuidas. Aga, mida rohkem ma küsimusi küsisin, seda teravamaks teemad läksid.

Ja kui ma siis selgitasin, miks ma küsimus küsisin, toodi mängu juriidika ja autoriõigused ja muu säärane. Samas aga need küsimused, mida küsisin, ei käsitlenud minu arvates sugugi selle taseme asju. Minu jaoks oli tegemist matemaatilise probleemiga, mis oli vaja lahendada. Aga kuidagi arvati, et ma olen kohe raha teema peal väljas ja ilma selleta pole ma valmis liigutama, ja mis peamine - kui saan asja sisu teada, siis võtan idee endale.

Ühel hetkel keris asi ennast nii suureks, et sain krae vahele juba ähvardusi ja sõimu. Selle peale tekkis mul küsimus, et miks on vaja ühel täiesti võõral inimesel minu peale oma viha välja valada või mind hakata porri talluma, teha mulle selgeks, et ma mitte millestki aru ei saa ja et ma olen rumal ja et ma pole piisavalt hea.

Ja nii see ratas siis muudkui käias, mina püüdsin olla viisakas ja anda aimu sellest, miks ma küsimusi küsin. Teiselt poolt aga tulid suured kahtlused, et ma tahan midagi ära varastada, midagi tuuri panna - et miks ma selliseid küsimusi küsin. Lisaks muidugi püüdsin inimest aidata lahenduse juurde - et kui mulle asjast ei räägita, siis võib selle asja ise ära teha. Aga seda teed ka kuidagi minna ei tahetud.

Nõnda ma siis mõtlengi - et kuidas lahendada ülesannet, mille sisendandmeid ei taheta mulle anda, samas aga laotakse mulle ette terve rida selliseid asju, millest mul pole vaja mitte midagi teada - projekti andmete tundlikkusest ja muust säärasest.

Aga eks ma suures plaanis saan aru, et tegemist on ebastabiilse närvikavaga inimesega, kellel on nüüd kuidagi õnnestunud mind oma õnge otsa saada. Ja mina oma suures viisakuses püüan ikka rahulikku meelt säilitada...

Kõik, mis kirjutamata...

Kirjutasin ühe segase looga seotud kirja ja lisasin sinna ka ühe kiiduavalduse. Täpselt ja selgelt sõnastatuna. Ja iseenda jaoks jätsin ruumi selleks, et mul jäi kirjutamata see, mis oli kõige olulisem, asja negatiivse poole. Aga, võib-olla võtsin ma õppust sellest, et sõnum peab olema positiivne, või siis rakendasin praktikasse seda teadmist, et igast inimesest ja igast olukorrast on võimalik midagi head leida.

Eks ma tean ka, mis oli see teema, mis minu jaoks teiste vahelt läbi kumas. See puudutas seda, et mulle meeldib, kui asjad on korrektsed ja ma olen ikka seda meelt, et asju tuleb korrektselt ajada. Iseäranis hoolikad peaksid olema inimesed, kes on juhtivatel ja vastutavatel kohtadel. Aga, siinkohal saan väga hästi aru ka sellest, et see on vaid minu vaatenurk ja et tegelikult ei pruugi inimesed neist asjadest niimoodi mõelda. Ja et mõnikord võivadki juhid arvata, et neile on rohkem lubatud vaid seetõttu, et nad on juhid - sellised asjad teevad aga mind ettevaatlikuks.

Nüüd, kogu ühepäevase kirjavahetuse saaga lõpuks, on mul siis oodata vaid tagajärgi, sest mulle tundub, et ega need tulemata jää, vaatamata sellele, et ma positiivset nooti säilitada püüdsin. Ja mõnes mõttes on see võib-olla isegi hea, kui asjad lähevad seda rada pidi, ma olen valmis kõige halvemaks... Aga, eks elu näitab, ei tasu sündmustest ette rutata!