Eks ma püüan ikka olla positiivne ja mõelda häid mõtteid, aga mõnikord pikivad teistsugused noodid ennast ka sisse. Ja ma vaatan, et ma pole ainus, kes sedasi tunneb.
Üks sarkasminoodi hetk oli see, kui lugesin, et RMK kutsub appi metsa istutama, ja kuigi ma ise olen mitmeid kordi metsaistutamistalgutel käinud, tekkis minul küll seekord täielik protest - see, kuidas RMK riigimetsaga ringi käib, ei ole küll see koht, kuhu mina oma vabatahtliku tööga panustada tahaks. Nõnda lihtne ongi kaotada usaldust (ja heatahtlikke tegijaid)...
Teine sarkasminoot on seotud veteranidepäevaga ja "Anname au!" kampaaniaga, iseäranis viimaste Süüria sündmuste valguses. Eesti sõdurid käivad analoogsetel välismissioonidel ja üldiselt oleks see justkui positiivne tegevus, aga miks me peame pidama sõdu kuskil võõral maal ja meil siin on selle asemel teiste riikide sõdurid? Lisaks muidugi ka see, et meie sõdurite teistes riikide missioonidel käimine on suurendanud pagulastevoolu, kuigi seda otseselt keegi välja ei ütle. Veel ei taha mulle pähe mahtuda see, et Ameerika Ühendriigid ja Venemaa on nüüd siis sellises seisus oma asjadega, et omavahel otse nad lahinguid ei löö, vaid kasutavad selleks kõigeks kolmandaid riike, kus oma tahtmist kehtestada. Veelgi kurvemaks teeb minu mõtted aga see teadmine, et kui üks annab löögi, siis on teisel vaja kindlasti samas kohas vastulöök anda. Tundub täiesti arusaamatu ja mõistmatu - niigi halvas olukorras olevas riigis veelgi enam kaost tekitada, see on muidugi väga mõistlik tegevus. Ja see kõik ei tähenda, et ma poleks Eesti partioot - olen seda vägagi, aga minu jaoks on maailmaasjad selles valguses ikka väga viltu.
Kolmandaks sarkasminoodi kohaks on see, kui meie poliitiline eliit kinnitab, et Eestis ei ole mingit terrorismiohtu. Sellised väljaütlemised tekitavad minus küll alati küsimusi, et kuidas saab midagi sellest välja öelda, kui tegelikult on nii palju kontrollimatuid tegureid ja inimesi meie hulgas ringi liikumas. See muidugi toob mulle pähe veel ühe mõtte, mida olen aeg-ajalt ikka mõelnud - kui inimesel pole enam muid argumente, siis võetakse üles rahvuse ja usu ja rassismi teema, kui teatakse, et see on see nupp, millele saab alati vajutada, olen sellise küpseva rahvusvahelise skandaali keskel olnud, nõnda tean päris hästi, kui lihtsalt need asjad käivad.
Ja veel üks sarkasminoot käis minu peast läbi ühel möödunud nädala rongireisil Euroopa südames, kui nägin ühte meesterahvast oma kohvrit paigutamas endast eemale, minu pea kohal paiknevasse hoiukohta ja polnud sugugi raske mõelda seda mõtet, et kui seal on lõhkeseadeldis sees, siis mul ei olegi mitte midagi teha, mitte millegagi ennast kaitsta. Selline on siis meie argipäev kogu oma reaalsuses, sarkasmita või ilma...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar