pühapäev, 27. veebruar 2011

Isekuse ja isetuse piiril

Suurtel hetkedel võib suuri sõnu teha. Neil hetkedel on see lihtne, siis on joovastus, mis tiivad annab, ja sõnad tulevad justkui iseenesest üle huulte. Kuid läheb aeg edasi ja siis ühel hetkel võib selguda, et suured sõnad tahab isekus ära süüa. Lihtsalt tekib selliseid hetki, mil saad aru, et iseenda säästmiseks pead isetuse ära unustama ja vaid isekus on see, mis tagab püsimise ning hakkamasaamise. Samas aga tahad ikka olla suurem inimene, tahad olla isetu. Ilmselgelt on võti siinkohal selles, et isetuses tuleb leida isekuse võimalused ja variandid, siis saab isekas olles isetud asjad ka ära teha. Just nõndaviisi, nagu vaja on.

Aga enne seda tuleb piiri peal laveerida, sest ega ikka ükski inimene iseendast üle ega ümber saa...

Hiljaks jäänud

Võtsin ühte oma elu peatükki taaskord kokku, ühte, mis on jäänud lõpetamata, mis on jäänud kuidagi ripakile või lihtsalt olemise seisu. Ja mõtlesin siis selle peale, miks see asi sellisesse seisu üldse jõudis.

Aga põhjus oli väga lihtne - hiljaks jäi suurem osa sellest, mida ma juba varemalt vajasin. Selline lihtne elutõde - kui midagi ootad ja liiga kaua pead ootama ning ta siis lõpuks saad, siis võib selguda, et seda sa enam ei taha, see ei oma enam tähtsust, see pole midagi seesugust, mille pärast oleksid valmis midagi tegema.

Kogu selle loo juures on ka teine ammune moraal. Kui sa mingist asjast ikka ei saa täpselt seda, mida saada tahad, siis pole sellel asjal ka suurt mõtet, pole vaja teha järeleandmisi, sest ikka viivad nad asjad sellisesse seisu, et lõpuks oled katkise küna ees ja need järeleandmised on sulle endale vaid haiget teinud.

Nii jäin mõtlema ka mõne suhte peale, mida kõrvalt näinud olen, kus inimesed lepivad mingite asjadega vaid selle pärast, et neid nad kunagi ei saa. Samas aga peaks olema ikkagi nii, et elus saad kõike, mida tahad. Kas minu unistus ideaalmaailmast on tõesti nii utoopiline, kumiseb siinsamas, minu peas, sest tundub, et see, millest kirjutan, on vaid irreaalsus, mida kunagi olema ei saa. Aga kas ainuüksi seepärast peaks leppima vahepealsete variantidega?

Soovimatu tulemus

Kui inimesed soovivad midagi saavutada, siis nad peaksid enne põhjalikult läbi mõtlema, kas nende valitud taktika ja lähenemisviis ikka viib sihile. Sellise moraali leidsin ühest oma elu loost sellel nädalal. Minu arvates saavutas üks inimene enda poolt soovitule sootuks vastupidise tulemuse. Ja põhjuseks, miks see asi nii läks, on ikka see äraspidine loogika, mis minu elus kenasti toimib. Kuigi ma näen seda, millise tulemuseni tema teod viisid, ei oskaks ma talle hetkekski nõu anda, kuidas ta võiks saavutada enda poolt soovitud tulemuse, sest praegusel hetkel ei näe seda võimalust ja varianti isegi mina mitte, kuigi ma peaks ju iseennast päris hästi tunda ja iseendast päris kenasti aru saama.

Aga ühte tean ma selles loos siiski - valitud käitumismuster andis soovimatu tulemuse. See tõi minus esile soovi välja otsida need ressursid, mida elu mulle andnud on, ja meelde tuletada kõik need omandatud oskused, mida olen vahepeal kippunud unustama.

neljapäev, 24. veebruar 2011

Kõik siinsamas olemas

See tunne on mu sees juba pikka aega olemas olnud. See tunne, et minu jaoks on kõik, mida ma vajan, olemas siinsamas Eestis. Kõik, mida ma vajan, kõik, mida igatseda oskan, kõik, mis mu meele rõõmsaks teeb, kõik, mis vaimustuma paneb, kõik, mis annab elule sädeme, kõik, mis suudab jalust rabada, kõik, mis põlvist nõrgaks teeb, kõik, mis annab tiivad. Kõik see on olemas siin väikesel maalapil ja polegi vaja kuhugi mujale minna.

Niimoodi olen mina üks iseäranis õnnelik inimene, kellel on täna väga hea meel, et kallil Eestil on sünnipäev, sest ma armastan teda, hindan teda ja iga hetk sellel imelisel maal on minu jaoks väärtuslik kingitus.

Kõike kaunist Sulle, kallis kodu!

Ikka veel imestan?

Ma ei suuda ennast ära imestada, et ma ikka veel imestan. Kuigi ma tean, et piiri lihtsalt ei ole, olen siiski üllatunud, et ma imestan iga kord, kui mulle jälle kord selgeks saab, et piiritu on see võimaluste hulk, ei ole lihtsalt seda kohta, kustmaalt enam edasi minna ei saaks.

Jah, hämmastav on see inimeseloom. Lükka teda mingis suunas aina edasi ja edasi ja ta ikka läheb, silmad hämmeldust täis, et kas tõesti on see kõik võimalik, kas tõesti on võimalik veel edasi minna, kuigi tundub juba ammu, et viimase piiri viimase piiri viimane piir on juba ammu selja taha jäänud.

Aga tuleb välja, et nii see elu on. Kui arvad midagi, siis ta tõestab kohe, et peaksid oma arvamust muutma ja seisukoha ümber vaatama.

Iseenese tarkus

Iseenese tarkus on see, mis elus edasi aitama peaks. Tarkus, mis on inimese enda sees, peaks olema piisav selleks, et ta saaks kõigis oma elu hetkedes hakkama. Igal juhul saaks hakkama, sest tarkust on hakkamasaamiseks ikka vaja. Ja eks inimene oma naiivsuses arvab alati, et ta on see kõige targem ja teab asju just parajasti nii hästi, kui ta neid teadma peab.

Aga vahel näitab elu kätte kitsaskohad, mil võib aru saada, et ei, iseenese tarkusest ainuüksi ei piisa, ikka on vaja ka midagi väljastpoolt, on vaja kellegi teise tarkust selle iseenda oma kõrvale.

Emotsionaalselt seotud

Inglise keeles on selline kena sõnapaar, nagu emotionally involved. Kaks sõna, mis tähendavad seda, et inimene omab millegagi emotsionaalset sidet. Ja praegu on saabunud just selline hetk, mil mina olen aru saanud, et minul on just seesugune emotsionaalne seotus tekkinud. Tekkinud ta on ja olemas ta on. See on ilmselt ka põhjus, miks ma tunnen neid tundeid, mis parajasti minu sees on, ja elan üle neid hetki, mis parajasti käsil on.

Kui oleksin emotsioonitult seotud, siis poleks mitte midagi, millega oma pead vaevata, mitte midagi, mille pärast oma närve raisata, siis oleks rahu ja vaikus. Eks sellel asjal ole ka teine pool - siis oleks tuimus ja ükskõiksus, see aga pole üldsegi see, mida ma tahaksin.

teisipäev, 22. veebruar 2011

Mis nüüd siis lahti on?

Midagi peab kusagil ikka olema paigast ära löödud, sest sellist kirjutamistuhinat, nagu mind praegu tabanud on, pole ikka tükk aega olnud. Teemasid tuleb paremalt ja vasakult, pea on mõtteid ja emotsioone täis ning näpud liiguvad suure kiirusega klahvidel edasi, ilma suurema kontrollita.

Ei tea, kas on eneseväljendamist väheks jäänud, et siin sedasi kirjutama kipun. Seda ma ei tea, aga tean, et on vaja. Ja kui juba vaja on, siis tuleb sellel teemal ka midagi ette võtta. Niiet, jõudu neile, kes loevad. Täna on sellel grafomaanil siin üks kõrgpäev.

Millest rääkida... (vol 2)

...naistega? Arutelu sellel teemal, millest meestega rääkida, oli mul siin siis ära. Praegu tuli meelde, et elu pakkus mulle kohe alternatiivset varianti mõelda sellel teemal, millest rääkida naistega.

See teema, mis ma arvasin, et peaks meeste puhul ainult meeste vahele jääma, tuli ühe naisterahva kaudu täiesti otse naistevahelisse vestlusesse sisse. Ma ei suuda siiani ära imestada, kuidas on see võimalik, millise imenõksuga selline teema naistevahelisse vestlusesse, täiesti süütusse, igapäevasesse, sisse tuli. Aga tuli, selles võin kindel olla.

Sellest võin järeldada vaid seda, et inimesed on erinevad ja erinevad on ka naisterahvad. Nii lihtne see elu siis ongi.

/Aga minule jättis see jutuajamine küll häiritud tunde külge./

PS Meelevaldne järeldus on see, et pole ühtegi teemat, millel inimesed, soost sõltumata, rääkida ei võiks. Siia otsa siis see minu naiivitariks olemine ka - ei ole ma valmis mingitel teemadel mingeid väljapääse leidma ja reageerin täiesti otse ilma igasuguse kaitsekihita ning tulemus võib seetõttu olla kohutav!

Mina, naiivitar

Sa oled naiivitar!

Võtame selle lause nüüd uuesti ette ja analüüsime läbi. Just-just, see lause käib minu kohta. Mina olen see naiivitar. See naiivitar, kes tahab uskuda kõike seda, mida ilusat talle kokku luuletatakse. Mitte ainult ei taha, vaid usub ka. Ilma igasuguse kõhkluseta, ilma igasuguse kahtluseta. Lihtsalt võtab ja usub. On alati uskunud ja jääb ilmselt ka edaspidi uskuma.

Sellistega on väga lihtne. Polegi palju vaja, sest nad suudavad ka ise väga suurepäraselt ennast veenda asjades, mida ei ole olemas, panna ennast uskuma, et võib juhtuda igasuguseid imesid.

Niiet, tere, lubage tutvustada, mina olen naiivitar, minuga on lihtne, ise teen ja toimetan, vahetevahel mõni väike luul ja ongi kõik korras.

Otsustamise koht

Mõnikord on asjad seesugused, et nad jõuavad sellisesse staadiumisse, kus nad vajavad otsustamist. Tuleb teha põhimõttelised valikud, kuhu suunas siis edasi minna. Mulle hakkab üha enam tunduma, et üks selline otsustamise koht on peagi kätte tulemas. Ja üha enam kinnistub minus arvamus, milline saab see otsus olema. Õhus on otsustavust, tunnen seda. Eks paistab, kas saab võitu kaine mõistus või võidab meeleheide. Kaalukauss on tasakaaluasendist välja löödud ning ootab kannatamatult seda raskust, mis ta ühele või teisele poole kallutaks.

Eks ikka on head sõbrad need, kes nõu annavad. Siinkohal kipub täide minema ühe sõbra öeldud lause. Samamoodi kipuvad tõeks saama minu enda sõnad ja laused siinsamas kirjutatuna. Kui ise oled otsuse teinud, siis pead sellega elama. Ja ei ole mitte kedagi, kes saaks minu eest minu elu elada. Ikka ise pean selle ära elama ja ehk tasub risk ennast ära. Vabadus maksab palju ja ma tahan seda vabadust. Peaasi, et kannatamatus mind rumalat otsust tegema ei sunniks.

Kaks korda sama trikk

Täna hommikul olin osav. Oli vaja vähe teistsuguse riietuse pärast jalanõusid vahetada. Kui muidu arvasin, et olen iga päev suhteliselt saamatu selle jää peal, mis meil igal pool on, siis täna sain aru, et olin siiamaani ikka päris tubli olnud, isegi kukkumiselähedast olukorda polnud mul tekkinud.

Aga täna hommikul, nende teiste jalanõudega, sai see lünk selles talves siis ka ära likvideeritud. Nii ma siis astusin ühel hetkel veidi hooletult ja järgmisel hetkel leidsin ennast juba külili maast. Eks ma siis püüdsin edasi minnes ettevaatlikum olla, kuid ikka ei suutnud ma olla piisavalt hoolikas, sest vaid mõne meetri möödudes olin taas külili. Selle asja peale ei osanud ma teha muud, kui kõva häälega naerma hakata. Sellised seiklused siis tänasest hommikust. Head liuglemist teilegi!

Küsimatagi selge

Sa ei pea seda
küsimust küsima,
see peaks olema
küsimatagi selge,
milline saab olema
minu vastus Sinule...

Kas Sa tõesti tahad?

Mõtle järele hoolikalt,
kas Sa tõesti tahad
seda, mida tahtvat
mulle tundud Sa?

Mõtle järele hoolikalt,
kas valmis oled Sa
seda vastu võtma,
mille endale võtad?

Pole minu keelata
Sulle kõik seda,
mida tahad, aga kas
Sa seda tõesti tahad?

/Miks on minu sees see tõrge? Aeg on unustada elukogemus ja teha nii, nagu süda ütleb, et õige on.../

No ma ei tea...

Tõesti, olukord on selline, et ma ei oska isegi kuidagi suhtuda sellesse, mis toimub. See on üks ütlemata keeruline olukord, kui juba mina, kes ma enamasti päris kiiresti otsustan, olen nüüd sellises seisus, et ma isegi ei oska iseendale selgeks teha, mida ma arvan sellest asjast. Lihtsalt märkan, et midagi toimub, aga miks see toimub ja mis on selle asja eesmärk, ei suuda ma mitte kuidagi aru saada. Samamoodi olen hämmelduses selle üle, et ma isegi ei oska mingisugustki seisukohta võtta või leida mingitki vaatenurka sellele asjale.

pühapäev, 20. veebruar 2011

Taustal toimuv

Ma ei tea, mis toimub kusagil taustal. Ma ei tea, mis toimub kusagil, kuhu minul asja pole. Aga ma tean, et midagi toimub. Ma näen, et seal on toimunud midagi sellist, mis annab oma mõju nendesse asjadesse, mis praegu toimuvad.

Ja ma ei vaeva oma pead taustal toimuva pärast, sest see ei puutu minusse. Vähemalt otseselt mitte. Kaudselt aga, tundub mulle, toob see minu juurde midagi seesugust, mis muidu ehk minuni ei jõuaks. Sellise taustaltoimuva vastu pole mul otse loomulikult mitte midagi. Palun toimetage edasi!

Nali minu kulul

Iga järgmine hetk annab aina enam tunnistust sellest, et nali on minu kulul. Ikka võib igast minu öeldud lausest leida midagi seesugust, et kohe saab tekitada mingi teema. Ja nii ongi iga järgmine lause nali minu kulul, mina pean selle kinni maksma, kas siis oma maine või vankumatu meelega.

Mõtlen siin isekeskis, mis võiks olla selle asja põhjuseks, et see asi just nõndamoodi on. Leian nii ühe- kui ka teistsuguseid põhjuseid, aga millised antud juhul kehtivad, on raske aimata. Kuid siiski tean, et narrimüts on mul ikka peas olnud ja seepärast ilmselt on need naljad kõik ka minu kulul.

/Ehk on see kaitsereaktsioon - et mitte ise naeruväärne näida, tuleb see naljateravik kuhugi mujale suunata. Ja ju siis on, mille pärast muretseda, kui sellega nõnda kõvasti vaeva nähakse./

Vallandaja

Vahel on nii, et mingid mõtted saavad alguse üsna vähesest. Seekordseks mõtete vallandajaks oli kaks asja. Esmalt üks õhku visatud lause. Ja seejärel üks nähtud stseen, mis kutsus esile ühe mälestuse. Midagi seesugust, mis meenutas midagi, mis kippus juba meelest ära minema.

Nii võibki mõttetulva vallandajaks olla mõni üksik hetk, mille peale tekib ajus mõttekombinatsioon, mis viib väga kaugele sellest, mis esialgu oli või mille virvendus õhust vaid hetkeks läbi käis.

Oma mõtetes oleme vabad. Milleks neile siis piire ette seada - las nad olla nii, nagu tahavad, las nad lähevad sinna, kuhu nad ise heaks arvavad minna.

Tuli ära!

Kui on uitmõtted peas ringi käimas, siis pole imestada, et neile järgnevad ka unenäod, mis igati seesuguseid uitmõtteid väärt on. Uni, millega minu tänane öö sisustatud sai, oli pikem, kui tavaliselt meeles seista suudab, ja sisukam ning teguderohkem, kui üldse kunagi.

Eks ma olen selliseid unenägusid oodanud, olen neid oodanud juba päris pikalt, sest mõtted minu peas on ju ringi käinud juba päris ammu. Aga nüüd siis viimaks tuli ära, tuli ära see uni, mida näha olen lootnud, soovinud ja tahtnud.

See annab mulle veelkord kinnitust sellest, et tõkked, mis ees on olnud, on nüüdseks ületatud. Ja edasi saab see unenägu vaid tõeks saada.

laupäev, 19. veebruar 2011

Ilu!

Siinse kommentaari järgi üles leitud, igal juhul jagamist väärt - r. blogi. Ilu, mis paneb silma rõõmustama ja hinge helisema.

Millest rääkida...

...meestega? See on intrigeeriv teema. Vähemalt mõnikord. Enamasti on meestega lihtne suhelda, sest neid huvitab loodus ja maailmaasjade üle filosofeerimine. Neid huvitavad autod, tehnika (kõige üldisemas plaanis) ja (enamasti ka) sport. Neil teemadel on lihtne suhelda, need on teemad, millega võib sageli jõuda välja kuhu iganes.

Aga ükskord juhtus selline lugu, et olin just ühe meesterahvaga kenasti arutlemas autode teemal ja siis, korraga, astus ligi tema teine pool, naisterahvas, kes tahtis teemat vahetada, sest arvas, et mind see teema ei huvita. Eks ma siis pidin sellele naisterahvale teada andma, et mind tõesti huvitab see autoteema ja et ma tõesti arutlekski sellel teemal edasi.

Selline see elu siis on. Ole aga naisterahvas ja siis kallid sookaaslased arvad, et ei saa sinu huvide ringi kuuluda autod (ega ilmselt mitte ka sport, loodus ja elufilosoofia), vaid sinna peaksid kuuluma hoopis sellised teemad: kes kellega käib, mis kellelgi seljas on.

Samas saab meestega rääkida ka sellest, kust poest võiks miskit kraami odavamalt saada ja kas kaubamärk pakendil tagab tingimata ka parema kvaliteedi - mehed teavad selliseid asju ja nende käest on sellel teemal palju õppida. Samamoodi teavad nad suurepäraselt, kuidas maitsvat toitu teha ja kuidas on vaja taimi kasvatada ja milline on õige aeg mingite aiatööde tegemiseks.

Ja eks teadagi on veel üks teema, millest mehed räägivad, omavahel, ja minu jaoks sinna nende vahele see teema jäägugi. Sest sellel teemal, olen ma kindlal veendumusel, on ühel naisel kohane rääkida ainult ühe konkreetse mehega... Või siis pigem tegutseda...

/Selliseid uitmõtteid ei saa ma täna isegi mitte täiskuu arvele panna... Punastamiseks ei tunne ka vajadust. Hukas mis hukas./

Üllatunud? Miks küll?

Oli üks uks, mille peal kõlguti. Ma ootasin, et astutaks sisse. Ootasin nii kaua, et enam ei jaksanud oodata. Siis tuli omalt poolt sisseastumise kutse teele panna. Seepeale saadi aru, et võib sisse astuda. Mul oli hea meel, et viimaks ometi ka astuti sisse ja mu ootamise aeg sedasi ära lõpetati.

Ja miks ma siis olen nüüd üllatunud, kui kutsutakse hoopis ühest teisest uksest sisse astuma? Miks ma olen üllatunud, kui minu kutses sisaldus kutse ka üle selle läve astumiseks? Aga ikkagi olen üllatunud.

Kuigi-kuigi, see on märk, et ka järgmine lävi on mõttes mõlkunud ja selle peal kõlgutud, kutsuja ja kutsutav, kes keda, pole teada, aga siiski mõlemad ootamas, soov ja tahe mõlemapoolselt olemas. Küll saab seegi ületatud...

/Püüa siis mõistlikuks jääda, kui kogu aeg lükatakse mõtted neid radu pidi käima. Ikka väike stimulatsioon mõttemängudeks, et oleks, mille kallal tööd teha, millega oma aega sisustada, millega oma pead vaevata. Kõik ikka selleks, et mul igav ei oleks. Kui osatakse kenasti meelelahutust pakkuda, siis ikka ja alati!/

Elu korrastamise vajadus

Kui valitseb suur segadus, siis tuleb kusagil korda looma hakkama. Nüüd, sulgedes oma elus ühte olulist peatükki, avastasin korraga, et ma olen viimasel ajal üldse palju tegelenud mineviku ja seal leidunu kordaseadmisega.

Elu korrastamise vajadus on väga suur, olnuga kas uue tee leidmise või siis lihtsalt mõne asja äralõpetamise aeg. Ja segadust on selles elus palju olnud, nüüd on hetk teha sellega midagi, sest on olemas selgus minu enda sees, on olemas jõud, millega seda korda luua.

Eks siis saagu kord, eks siis tulgu, mis tuleb, eks siis mingu, mis minema peab. Eks ma siis vaatan, mis edasi juhtuma hakkab.

Ühe peatüki sulgemine

Elus on ikka peatükke, ikka jaguneb elu etappideks. Mina otsustasin, mingi sisemise sunni ajel (ja ka ühest äsjasest meenutusest ajendatuna), nüüd viimaks sulgeda ühe peatüki oma elust. See on olnud oluline peatükk, see on olnud hea peatükk, see on olnud suurepärane elukool. Aga nagu elus ikka, saavad asjad otsa. See aeg on nüüdseks möödas. See aeg on siis otsas.

Tegelikult on aktiivne tegevus selles peatükis juba pikalt puudunud. Nüüd on lihtsalt jäänud riismete kokkukogumise ja kuhugi ärapanemise hetk.

Aga enne veel, kui lõplikult otsad kokku seon ja selle asja ajalooriiulile asetan, võtan veelkord lehitseda selle peatüki lehekülgi, et vaadata üle, mis on olnud, meenutada neid hetki, mis olid head ja mõnusad, seiklusi, mida see peatükk endaga kaasa tõi.

Kuigi on paremaid, on see Youtube'is leiduvatest üks parimate seast:

Liigne lihtsus ei ahvatle

Leidsin ise ennast analüüsimas ning avastasin, et mind ei ahvatle see, kui ma midagi liiga lihtsalt kätte saan. See, kui mulle midagi kandikul ette tuuakse, kahandab oluliselt selle asja väärtust. Ikka peab olema mingi keerukus, peab olema mingi väljakutse ja kui selle siis lahendanud või ületanud olen, ise hästi hakkama saanud, siis saan ainult saavutatust rõõmu tunda.

/Jah, tegelikult peaksin olema tänulik, et minu heaks ja jaoks selliseid asju tehakse, aga see ei saa olla väga pikaajaline tulemuslik tegutsemisviis. Aga ma tean, millised on selliste tegude tagamaad ja see paneb südame heldima./

Lohelausuja

Täna siis, tuli mulle meelde, et oli üks luuleraamat, mida endale rõõmustada soovisin. Anzori Barkalaja on erinevate muusikute kaudu oma suurepäraste sõnadega minuga kõnelenud juba ammu. Nüüd siin sai endale rõõmustatud tema "Lohelausuja".

Kuigi eks seda tuleb ikka ja jälle lugeda, siis leidsin kohe ühe luuletuse, mis minuga väga kenasti kõneles:

sest aastaid merre vooland on
kui mind lummas kaunis neid
kirg süütas taeva leeke täis
ja meil läitis südameid
kolm kuud ja seitse päeva siis
olin kullast pilvedes
ning kuud ja tähti näha võis
ainult tema silmadest

õhk vääris hingamist vaid siis
kui see tuli tema suult
ja ainus heli kuulamist
mida vormis tema huul
mul oli elust tähtsam ta
tema oli sama meelt
kuid mu maailm murdus mõttest sest
et kord lahku läevad teed

et kord tuleb päev ja kaunis neid
minust lahku lüüa võib
mure rinna seest ei taandund vaid
salamisi südant sõi
jah meest magusam ta arm
kuid juba soontes sapp
peas sööbis käskis olla karm
et teha sel ise lõpp

jah ma olin jõhker olin julm
ma ei andnud aru eal
seda ilu mis ma hävitan
teist ei tule ilma peal
ma ei ole hingelt timukas
kuid ta nutt siis joovastas
nüüd ma anun ainsat suudlust talt
mis mind piinas lunastaks

ja kardan ma ei kaunis neid
enam mulle kuulu eal
need pikad üksindusööd
piinlen nagu risti peal
ja hinges pean ma taluma
mind vaid sõbraks kutsub ta
kuniks suren ja mind maetakse
armu see ei kustuta

Eks ma tean väga hästi, miks just need read ja miks just see lugu. Ikka see, millega samastuda. Suur peab olema see tugevus, et loobuda armastusest, loobuda lootmast ja uskumast, kui kogu südamest muud ei tahakski, muust ei mõtlekski.

Hind vs väärtus

Ühel päeval leidis aset selline jutuajamine:

Kui palju see asi maksis?
Ma ei tea, ma sain selle kingiks.
Aga ilmselt ta ikka nii palju ei maksnud, nagu need siin?
Ei, ma arvan, et mitte. Aga see-eest on ta hindamatu väärtusega.
Jah, asja hind ja väärtus on kaks täiesti ise asja.

Hajameelsuse tipp

Lugesin siin paar päeva tagasi, et Rainer Nõlvak kirjutas sellest, kuidas Hiiumaal jätavad inimesed külma ilmaga poodi minnes autodele võtmed ette ja mootori tööle. Ja siis manitses ennast, et talle selline harjumus väga külge ei jääks ja et ta siis selle tulemusena nt Tallinnas peaks meeles selline komme järgimata jätta.

Mina aga, ilma igasuguse pingutuseta, tegin täna Tallinna kesklinnas selle asja teoks - küll mitte mootorit käima jättes, aga võtmed jätsin siiski auto ette. Sellise asja võib põhjustada vaid äärmine hajameelsus. Ma tean ka, kust see hajameelsus tekkis - olin ametis parkimisaja alguse märkimisega. Ja kui see tehtud sai ega ma siis märganud, et autole võtmed ette jäid. Tulin aga autost kenasti välja ja kuna viimased päevad on pannud auto uksed kahtlaselt ebakindlalt töötama, siis ei vaevunud ma ka uste lukustamise peale mõtlema. Nii ma siis läksin, isegi teadmata, et olen jätnud just nüüdsama auto igaühele koheseks ärasõiduks sobivas seisus seisma. Kui auto juurde tagasi tulin, hakkasin autovõtmeid otsima. Ja mida ei ole, seda ei ole. Võtmed on kadunud. Kontrollisin kõik taskud mitmekordselt üle ja siis mõtlesin, et kas ehk tõesti olin nii osav, et jätsin nad autole ette. Ja muidugi, kummardudes üle rooli, võisingi näha neid kadunud võtmeid.

neljapäev, 17. veebruar 2011

Erapoolik arvamus

Vaatasin tennist. Vaatasin seda, kuidas Kaia Kanepi mängis Jelena Jankovic'iga. Ma ei ole Kaia Kanepit sellises tõsises võistlussituatsioonis ja täie jõuga ammu mängimas näinud. Ta on ikka päris kenasti mängima hakanud ja väga palju stabiilsemaks läinud oma toimetamistega. Aga minu erapoolik arvamus tänase mängu kohta, nii palju, kui ma seda nägin, on see, et liigne risk ei tasunud ennast ära. Ikka tuleb sisse neid hetki, kus on vaja paugutada. Ikka tuleb ette neid hetki, kus tekivad liigse riskeerimise pärast lihtsad vead. Kui see praegune mängustiil on vaid üks etapp arenguteel, siis olen sellise proovimise poolt. Nõnda peavad ühel hetkel need asjad, mida praegu katsetatakse, välja tulema hakkama. Ja siis, hoidke kõik, kes te Kaia Kanepi'ga mängima hakkate, piip ja prillid. Senikaua aga tuleb istuda pilti näitava seadeldise ees ja oiata: "Niimoodi ei saa seda mängu võita!"

Aga üldiselt oli ju mäng tasavägine ja võitluslik. Ja võitis see, kes oli täna parem ja kellel oli täna rohkem tahtejõudu ning meelekindlust. See mäng oli nagu publiku jaoks loodud - pakkus emotsioone servast serva. Vastased aga olid teineteist igati väärt - väga tubli etteaste mõlemalt poolt!

Tasakaalupunkt

Hing väreles sees, pidin ennast mitu korda kokku võtma, et astuda see samm, mille paratamatult astuma pidin. Hing värises sees, pulss läks lakke, veri kohuses kõrvus. Erutus valdas mind täielikult.

Nii ma siis nihelesin üsna mitu minutit, üsna pikka aega püüdsin endas edasiminekuks vajalikku jõudu leida. Kuni lõpuks mõtlesin, et aitab, ma pean ennast kokku võtma, sest on vaja ära teha see, mis tegemist vajab.

Püüdsin veel leida pääseteed, ehk saan kuidagi teistmoodi. Proovisin, aga ei olnud mulle ette nähtud seda teed pidi seekord minna.

Ja siis, iseendast võitu saanuna, astusin vajaliku sammu. Ärevus oli mu sees ja astusin tundmatusse...

Peagi saabus rahu, sest sain aru, et olen leidnud tasakaalupunkti. Kõik on õige ja ladus, kõik kulgeb kenasti ja kõik, mis annab sisemise rahu, on jätkuvalt olemas.

Ja nii sain taaskord aru, mismoodi see asi on - tasakaalupunkt on siinsamas olemas, võtta ja heaks arvata. Tore on tabada ennast peale tormi vaikse lahesopi turvalisest keskkonnast.

/Kuigi tasakaalupunkt on mul olemas, ei arva ma hetkekski, et järgmine kord ei peaks ma kogu asja jälle algusest peale alustama./

kolmapäev, 16. veebruar 2011

Bussiralli

Eile õhtul, kui tahtsin ühte inimest bussi peale viia, tekkis ootamatult olukord, kus sain tegeleda bussiralliga. Õigem oleks vist öelda, et bussi tegi rallit, aga mina püüdsin autoga talle järele jõuda. See kujunes päris põnevaks seikluseks, sest buss oli hämmastavalt kiire ja kihutas ikka korralikult. Vaatamata sellele, et ta peatustes peatus, ei läinud mul kuidagi korda temast järgmises peatuses ette jõuda. Olukorra päästis vaid see, et buss pidi ringiga minema ja mina autoga sain otse minna ning vaid sedasi sain inimese bussipeatusesse transporditud enne bussi sinna jõudmist.

Aga üldiselt kinnitas kogu see seiklus minu arvamust bussijuhtidest - buss on üks selline transpordivahend, millega saab riski piiril sõita, töö peab ju ometi lõbus ka olema, toimugu see kõik siis kasvõi reisijate tervise hinnaga.

Valged ladvad

Tänane päev oli imetlusväärne selle poolest, et härmatis oli puude ladvad valge värviga üle käinud. Helesinise taeva taustal oli seda lausa lust nautida. Kahju, et ei olnud ühtegi pilditegemise masinat käepärast - oleks soovinud seda ilu fotosilma abil jäädvustada, et mõnel teisel hetkel seda siis taas meelde tuletada. Kuna aga sellist võimalust ei olnud, tuli see pilt endale mällu salvestada ja ehk läheb õnneks ka kunagi tulevikus see pilt ajusoppide hämarusest üles otsida.

PS Täna oli jälle üks selliseid päevi, kus vaatamata miinuskraadidele võis ennast päikese soojuse kätte unelema unustada - silmi sulgedes õnnestus päris hästi ennast veenda, et ongi soe ja mõnus olemine.

Meeldiv lõhn

Kui oled kuulanud oma tunni jagu juttu sellest, millist õhupuhastamise masinat oleks sulle koju vaja, et sa ennast hästi tunneksid, ja siis koju tulles võtab sind ukse peal eelmisel õhtul küpsetatud koogist õhku jäänud meeldiv aroom, siis saad aru, et vaatamata sellele, milliseid suurepäraseid seadmeid on välja mõeldud, tahad ikka rõõmu tunda lihtsatest asjadest ja sellest, mille loomiseks oled oma panuse andnud.

Nii leidsingi, et tõesti-tõesti, ma ei ole oma rahakotti kergendanud päris korraliku summa võrra, et oma tervist ja elukvaliteeti parandada, aga ma saan selle parandamisega ise väga hästi hakkama, sest see õhus hõljuv aroom suutis koheselt tuju heaks ja meele rõõmsaks teha. Lisaks meeldivale aroomile tulid ka koogid päris maitsvad välja, ehk siis kaks ühes, vähemalt, ka küpsetamisrõõm on ju omaette panus heasse elukvaliteeti.

Unenägudes unelemas

Ma ei tea, kas minu muusikanälg on nii suur või tuleb see millestki muust, aga unenäod on mul viimasel ajal sellised, et neis ikka mõni kontsert sees on.

Ühel ööl oli selline unenägu, et olin justkui Tallinnas, postimaja vastas ja seal oli lava üleval ning kohe-kohe pidi üles astuma Gunnar Grapsi Grupp (see oli veel enne seda, kui üks hiljaaaegu ülespandud GGG video minu nägemisulatusse jõudis). Ja mina siis püüdsin sellele seltskonnale, kellega koos ma seal olin, selgeks teha, et Gunnar Grapsi pole ju enam elus? Aga läks mõni aeg mööda ja sealt ta siis tuligi, lokkide lehvides ja seadiski ennast lavale esinema. Ja sellega see mälestus sellest unest minu jaoks otsa sai.

Tänane öö aga pakkus hoopis huvitava elamuse. Oli mingi väike koht, kus oli koos igasuguseid karvaseid ja sulelisi, aga ometi olulisi inimesi. Ja siis astus seal üles justkui mingi soojendusesineja, kelle kohta ma ei mäleta midagi muud, kui et neid kutsuti mitte just kõige kaunima nimega. Ja seda, millega nad ette astusid või kas üldse, ei mäleta ma mitte. Aga hoopis olulisem on see, et pärast neid pidi üles astuma VLÜ ja neid kutsuti millegipärast luikedeks ning see ülesastumine pidigi olema vaid väljavalitud publikule, keda nad ise näha tahtsid. Ja kõige kummalisem oli see, et sai seal ühe ja teisega räägitud ning justkui kinnitust saadud sellele, et just nõndamoodi see valimine siis käiski.

Kui on sellised unenäod, siis võiks ju kogu aeg magadagi? Üldiselt tundub, et talveuni on nüüd, vastu kevadet, küll peale tulnud ja ikka kutsub Mati enda rüppe.

esmaspäev, 14. veebruar 2011

Elutõed

Ikka kipuvad elus tekkima tõed, teadmised, mida tahan teistega jagada. Aga nagu elus ikka, võivad need tõed ju olla, aga nad võivad tõed olla vaid minu jaoks. See, kas nad ka teiste jaoks toimivad, ei ole minu otsustada. Ja nii ei saagi ma teistele rääkida oma elutõdedest või arvata, et need tõed, mis on mind edasi aidanud, aitavad edasi ka kedagi teist. Kuigi neid tõdesid ikka aeg-ajalt endast välja veeretan, leian üha enam, et igaühel meist peab olema oma tõde, sest vaid selle järgi elades saame elada enda elu, mis on just täpselt selline, nagu meie ise seda soovime. Aga enda tõed võime küll endast välja veeretada ja eks seda saab ka tehtud, kuid teistele ei pruugi neist mingit abi olla, sest olukorrad on erinevad, inimesed on erinevad ja ka see, kuidas inimesed teiste inimestega kokku käivad, on erinev.

Sisu ja vormi kooskõla

Tegelikult ei ole sisu ja vorm omavahel enam ammu kooskõlas. Ja eks see ole juba ammu teada. Päris hämmastavad on need olukorrad, kus sisu läheb ühte rada ja vorm käib sootuks mingeid teisi teid pidi. Ikka üllatun selle üle ja imestan, kuidas kogu selle kooskõlatuse juures on võimalik jätta kogu asjast mõistlik mulje. Arvata on, et ühel hetkel muutub vahe sisu ja vormi vahel nii suureks, et alles peab jääma vaid üks. Eks siis paistab, kumb selles olukorras ellu jääb. /Loogikageeniust tabas siinkohal mõttelend ja nagu aru sain, siis jäi ikka õige asi ellu. Aga see jääb vaid mõne üksiku inimese teada. Vahva, kui elu õiged sõnad õigetesse kohtadesse asetab ja siis saab meelevaldseid järeldusi teha!/

Kuigi siin on suuremaid sõnu, on siin ka õigeid piisavalt. Tunne on aga räägib ise enda eest (nostalgia tabab selliseid pilte vaadates, tuleb palju häid mälestusi meelde):

Muljet avaldada

Teen omi asju just nõndamoodi, nagu oskan ja õigeks pean, ja ikka tuleb välja, et olen sellise toimetamisega kellelegi muljet avaldanud. Ma ei tea, millest see tuleb. Enda arvates ei tee ma midagi eriti tähtsat ega erakordset, aga mingi aja pärast saan aru, et see on olnud midagi enamat, kui inimesed ootavad. Või on inimeste arvamus minust seesugune, et polegi väga keeruline muljet avaldada.

Igal juhul on olnud neid, kes on olnud üllatunud. On olnud neid, kes on olnud rabatud. Kui mulje avaldamine pole eesmärk omaette, siis tuleb see suurepäraselt välja. Kui aga kunstlikult pingutama hakata, siis ebaõnnestub kõik - asju tuleb ikka teha nii, nagu õigeks pead ja enda jaoks, küll siis tuleb ka väline tunnustus, varem või hiljem. Jätkuks vaid usku endasse ja jõudu edasiminekuks.

Palju sõnu peale loetud

Keegi pole mulle ammu nii palju sõnu peale lugenud. Selline asi tekitab minus ebakindlust. Kuigi ma tean, et see kõik on hästi mõeldud ja korraliku hoolivusega öeldud, ei sobi mulle selline asi eriti hästi. Eks selleks, et saaksin sellised sõnad endale abiks võtta, pean oma peas ära tegema mõttetöö.

Miks on küll sedasi, et edasiminekuks vajan väljakutsed. Lihtsast toetusest on mul aga vähe abi ja see kipub mind pigem pärssima. Leidsin siit üles seletuse päris mitmele asjale. Ühelt poolt sellele, miks ühes analoogses olukorras peaaegu kildudeks pudenesin, sest hooliti minust ja kanti mu eest kenasti hoolt. Samamoodi leidsin siit seletuse sellele, miks on üks teine asi nii kenasti paigas. See on väljakutse, mis seda asja edasi viib. Ja kui on väljakutse, siis tunnen ennast hästi - on, mille poole püüelda, on, kuhu pürgida.

Sellised asjad siis kooruvad välja, ootamatutel hetkedel, iseenda ja asjade peale vaadates. Paarist lihtsast ja hoolivast lausest saab alguse terve mõttelend.

Sunnitud pingutus

"Muidu ma oleks teinud la-la-la, aga kuna Sina siin olid ja plaksutasid, siis said teised inimesed ka aru, et niimoodi peab ja siis nad hakkasidki kuulama, kuidas ma mängin. Ja nii pidin ma paremini mängima, kui ma mõtlesin, et ma pean. Ja iseäranis teravalt kuulasid nad lõpuosas, kus minul jäi juba kopsumahust puudu."
"Kuidas palun?!"

Jah, nii see siis elus ikka on. Tahad head, aga lõpuks saad ikka teada, et head ei tulnud sest asjast midagi, pigem ikka halba, pigem läks kõik taaskord metsa. Nojah, aga mis siis teha, kui oled otsustanud minna ja olla. Mina aga, nagu ma olen, ei lase ennast sellisest kriitikast kõigutada, sest ikka peab inimene andma oma parima. Mis siis, kui vorm on käest ära. Mis siis, kui pole ammu midagi seesugust teinud. Mis siis, kui esialgne mõte on olnud teistsugune.

/Tean-tean, et on veel keegi, kes võiks samasuguste kaebustega välja tulla, kui ta vaid tahaks. Aga ju siis seal on olulisem see, et ma kohale tulen ja vaatan. Kuigi-kuigi, eks tegelikult tean, et seegi kirjeldatud olukord oli pigem tögamiseks ja asja naljaks keeramine./

PS Tean, et kuulajad olid rahul, sest kõik, kes kuulasid, avaldasid ka suusõnalist tunnustust! Väga viis - selline publik mulle meeldib! Sain ennastki justkui asjaosalisena tunda - ikkagi esinejale lähedalseisev isik!

Kuningriigid

Öö lasi mul rännata ühest kuningriigist teise. Nõnda sain aru, kui jõudsin Talve kuningriiki. Seal möllas tuul ja lund lendles igasse kanti, taevas oli vatiseid pilvi täis. Enne seda olin külastanud Külma kuningriiki, kus üksikud helbed särasid ja sätendasid, mõnel hetkel olin sellises lummuses, et ei suutnud ära imetleda nende helveste värvikirevusest ja elavusest. Kuu valgustas nõrgalt kogu seda seiklust ja tähed särasid taevalaotusel. Lummusin, kuigi teadsin, et pean olema hoolsam ja tegelema sootuks teiste asjadega.

Ka õhtuvalguses oli kahe kuningriigi piir selgelt tajutav - Külma kuningriigi piiril tervitas imetlusväärne päikeseloojang kogu sinna juurde kuuluva värvi ja valguse mängudega, ikka taevas ja lumel, sellel materjalil, mis käepärast oli.

Kui nüüd aus olla, siis oli Talve kuningriigis palju külmem, kui Külma kuningriigis, aga eks elus ole asjadega ikka nii, et sellel, kellele nimi on antud, ei pruugi seda välja vedada, ja teisele, kellele veel enam antud, kannab välja ka selle, mida keegi teine ihkab ja igatseb.

Ja kuningannad peavadki erinevat kuningriikide vahel rändama, sest kui oma isiklikku kuningriiki ei ole, siis saab ehk mõnes teises kuningriigis valitseda?

Mida teeksid Sina?

Mida teeksid Sina, kui ühel päeval juhtuks see, mida Sa oled üle kõige oodanud? Mida teeksid siis, kui ühel päeval saaks teoks see, millest oled pikalt unistanud ja mille võimalikkusesse usku juba kaotamas oled? Mis toimuks Sinu sees sel hetkel, kui saad aru, et Sinu meeletumad unelmad on nüüd reaalsuseks saanud?

Meist keegi ei tea seda, kuni selle hetkeni, mil see asi käes on. Senikaua me ootama ja loodame ja unistame, aga siis saabubki ootamatult see silmapilk. See, mis annab elule uue värvi ja maitse. Kuidas küll selle kõigega hakkama saada? Kuidas nüüd edasi minna? Unistus on reaalsuseks saanud ja see on ju kõige parem tunne üldse, mis olla saab. Eks sellised hetked on hetked, mil tunned, et elad, mil iga hingetõmme on hingamist väärt, mil igas hetkes on maitset, mida kunagi varem tunda pole saanud. Hetk, mille nimel elada. Kuid siiski midagi seesugust, mille puhul ei taha mõtted ja tunded inimese sisse ära mahtuda, sest kõik see tulvab suure lainena üle inimese, ja võib hinge kinni matta.

Nii ei saa olla...

Seisin ja vaatasin pealt. Peas tagus mõte: "Nii ei saa olla! Niimoodi ei saa ometi olla!" Ja ometi, vaatamata sellele mõttele mu peas, nägin oma silmaga, et nii saab olla, niimoodi saab ometi olla. Sellised hetked on hetked, mis kustutavad kogu reaalsuse, sest teades, mismoodi asjad on, ja nähes, et nad välja paistavad hoopis teistpidi, on raske endale ja oma veendumustele kindlaks jääda ning lõpuni minna sisemise veendumusega selle kohta, mida tead ja tunned.

Ja nii need asjad mõnikord lähevad. Haprad asjad leiavad oma lõpu, sest ühel hetkel saab usk otsa, ühel hetkel ei suuda inimene ennast enam veenda selles, et see, mida ta teab, on reaalselt olemas, kui tegelik elu näitab talle midagi sootuks muud.

Kõige hullem kogu asja juures oli aga see, et olukord oli jaburamast jaburam. Eks pärastpoole sai selgeks, miks see just nii oli, aga sel hetkel oli mul raskusi oma mõtete ja tunnete vaid enda sisse jätmisega ning oleksin tahtnud aru saada ja mõista, miks on asjad niimoodi, milleks on mulle näha antud seda vaatepilti, kui tegelikult peaks kõik hoopis teistmoodi olema ja ma peaksin nägema sootuks midagi muud.

/Eks kogu selle asja keskel sai tehtud ka paar otsust, mis näib, mõjutavad ka tänast päeva. Aga võib-olla on need millekski head, ehk on neist kasu selleks, et tulemus saaks hea olema. Ikka kanname endaga kaasas oma tegusid, olgu need siis parajasti millised tahes./

Otsustusvõimetu

Mängin oma peas kahe mõttega. Kaalun poolt ja vastu argumente. Mõtlen, kuidas oleks kõige parem. Siiani pole ma suutnud leida seda kõige paremat varianti, seda kuldset keskteed, mis vajalik on. Ühelt poolt on mul olemas soovid ja tahe, teisest küljest aga kaine mõistus ja ettevaatlikkus, mis ei lase mul uisa-päisa otsustada ära üks minu jaoks väga oluline küsimus. Kas pean taaskord aja maha võtma ja laskma elul enda eest see asi korda ajada ning näidata, millist teed pidi ma siis minema pean.

Eks aeg annab arutust, nagu ikka. Aga senikaua olen otsustusvõimetu, sest ikka on nii- ja naasuguseid põhjuseid see asi ära teha või siis tegemata jätta.

Iseendaga rahulolematu

Ma olen iseendaga rahulolematu. Põhjus selleks on väga lihtne. Kuigi ma tean, et peaksin targem olema ja rohkem suutma, olen siiski nii nõrk, et elan oma negatiivseid emotsioone välja nende peal, kes ei puutu üldse asjasse. Pean siinkohal vabandust paluma, kuigi tean, et minu tehtud kahju see olematuks ei tee. Rahulolematu olen endaga, aga ennast muuta ka kuidagi ei oska. Ikka on vaja kõik, mis sees pakitseb, endast välja saada.

Mõte teoks saanud

Suure sisemise vihaga ütlesin selle mõtte välja. Ütlesin välja ja mõtlesin, et sinna see siis jääbki. Aga elu ei tahtnud seda asja niimoodi jätta. Nüüd, kui mõtte väljaütlemisest on mitu nädalat möödas, võin kindlalt öelda, et ka see mõte sai teoks. Ilma suurema pingutuseta olen saanud selle tulemuse, mida "soovisin". Palju õnne mulle, et oskan ikka õigeid asju soovida. Eks paistab, mis ma selle tulemusega nüüd peale hakkan. Selge ja üheselt arusaadav märk sellest, et midagi kusagil pole päris sedasi, nagu peab olema, on igal juhul praegu olemas.

Nüüd mõistan...

Oli segaduste aeg, olid arusaamatused, oli mõistmatus. Nüüd, suhteliselt lühikese ajaga, sai kõik selgeks. Minu jaoks tuli mõistmine, miks on asjad nii, nagu nad parajasti on. Hetkega selgines kogu segadus, sest sain enda jaoks vajaliku põhjenduse.

Tegelikult on hea näha inimese ausat ja realistlikku maailmavaadet, tõele näkkuvaatamist ning endale tunnistamist, mis on asjade hind ja mida on ta valmis tegema selleks, et oma unistusi realiseerida. Suur peab olema see julgus, et sellised asjad välja öelda. Suur peab olema see tugevus, et olla kinni oma tõekspidamistes ja mitte hoolida sellest, mida kõik teised arvavad.

Mõte vajab...

...edasiarendamist. Ikka on nii, et kui mõtted juba mingil suunal töötama on hakanud, siis lähevad nad päris kontrollimatult edasi. Nii leidsin ennast edasi arendamas mõtteid sellel teemal, keda minust ikkagi veel ei saa.

Ja üks asi, milles üha enam veendun, on see, et minust ei saa tolerantset inimest. Kuigi tahaks ju kõike ja kõiki tolereerida ning mõista, tuleb mõne koha peal piir ette ja siis ei teki mitte kusagilt seda mõtteivagi, et võiks mõnda asja taluda. Mitte midagi ei ole teha, kui enda põhimõtetes nii kinni olla. Mitte miski ei aita, kui ei oska iseendale seatud raamist välja saada.

neljapäev, 10. veebruar 2011

Veel ei saa minust...

Hakkasin siin seda ajaloolaseks-mittesaamise-mõtet veidi edasi arendama ja leidsin, et nimekirjas, keda minust veel ei saa, võiks olla järgmised võimalused:
1. doktorit - olen kogu aeg olnud arvamusel, et doktoriks olemise jaoks peab olema oma kiiks ja soov selleks saada, seda kiiksu ma endas ära ei tunne;
2. trammijuhti - näide tänasest päevast, kus autoga mööda jäärööpaid sõites, jah, just neid, mis praegu igal pool teedel-tänavatel on, suutsin auto hange "juhtida", kui soovisin rööpast välja saada;
3. korralikku inimest - ei oska mina olla ega käituda, püüan küll endast parimat anda, aga ikka kukub kõik kuidagi teistmoodi välja, kui minu arvates korralikul inimesel peaks;
4. mõistlikku inimest - emotsioonid juhivad mind ja nii jätab mõistus ning mõistlikkus mind neil hetkedel maha, mil teda just kõige rohkem vaja oleks.

Stimuleerivad jutuajamised

Viimasel ajal olen avastanud, kuivõrd ma võin nautida jutuajamisi ja aruelusid. Tundub, et sõnadega majandamine ja mõtetega mängimine on üks väga veetlev aja möödasaatmise moodus. Kõige huvitavam kogu selle asja juures on see, et ühe korraliku arutelu saab luua vaid ühest väljaöeldud lausest, mõnikord suisa paarist loetud-lausutud sõnast. Ainest leiab igalt poolt ja igal hetkel on võimalik arutelule algus luua.

Seepärast on eriti tore leida enda ümbert inimesi, kes võtavad aga jutuotsa üles ning lasevad mõtetel lennata. Niimoodi saavadki kokku stimuleerivad jutuajamised, sest ükski mõte pole keelatud, ükski suund pole vale. Ühest mõttest saab märkamatult teine. Peagi ei mäleta enam keegi, millest kõik alguse sai, sest jutuajamine on viinud asja sootuks teise kohta.

Ajaloolast ei saa...

Minust ajaloolast ei saa. Jõudsin täna taaskord sellisele järeldusele. Kuigi ajalugu võib ilmavalgele tuua ka palju häid asju, kipuvad möödunus ikka esile kerkima negatiivsed asjad. Nii olen viimase paari nädala jooksul juba teist kord olukorras, kus saan aru, et minevikuga pole vaja tegeleda, sest olemist paremaks see mitte kuidagi ei tee, pigem ikka halvemaks.

Kuid mõnikord on vaja ajas tagasi minna, et aru saada sellest, mis praegu toimub. Ja siis tuleb hakata "ajaloolaseks", olude sunnil. Nõnda tulebki see tee mõnikord jalge alla võtta, kuid kõige sellega kaasneb minu jaoks teadmine ja sisemine tunne, et ajaloolase kiiksu minus ei ole.

Uni selgelt meeles

Ei juhtu just sageli, et hommikul ärgates on nähtud uni selgelt meeles. Seekord just sedasi läks, et oli meeles palju asju, mis juhtus unenäo jooksul.

Esmalt sai sõidetud ühe laevaga, mis oli hiilgama pikk. Laevaga sai sõidetud kuival maal ja ühest mäest alla sõites võis ahtrist näha, kuidas vööri paindub mäekumeruse järgi. Järgmisel hetkel aga hakkas laev puude alt läbi libisema ja otse merele ning järgmisel hetkel saigi suure rõõmuhõiskega juba merel oldud.

Teine selge stseen oli selline, et panin 2-eurosendise taksofoni. Ise veel mõtlesin, et taksofone ju Eestis enam ei kasutata, et helistada sellega enam ju niikuinii ei saa. Ja siis selle automaati langenud mündi peale tuli sellest masinast välja hulgaliselt raha. Nii sealt, kust pidi tagastusraha tulema, kui ka sealt, kust oleks tšeki pidanud saama. Kõige kummalisem oli see, et seal oli lisaks münditele ka paberraha ja kõik need olid eurod. Kui teised arvasid, et selle raha võiksin endale võtta, siis mina arvasin, et peaks ikka Elionile teada andma - et nende automaat ja puha, ju siis on raha ka nende oma. Ise aga imestasin selle üle, et kui taksofonide kasutamine lõpetati juba ammu aega tagasi ära, veel siis, kui meil oli kroon, siis kuidas nüüd selle lühikese ajaga, mil meil euro kehtinud on, nii palju eurosid on selle aparaadi sisse saanud. Selle üle, kuidas üldse saab meil olla müntidega töötav taksofon - selliseid pole ju ammu näha olnud, ma aga unes imestada ei jõudnud.

Inimeste loomusest

Mida kõike inimesed välja ei mõtle? Olid juba olemas abielunõustajad, ametiasutuste psühholoogid, psühhoterapeudid, hoolekande töötajad... Ehitati hulganisti asutusi joomaraviks, taastumiseks ja ümberkasvatamiseks... Kogu seda värki hoiti tegevuses innukalt ja hästi bürokraatlikult... Aga veel palju innukamalt ja märksa vähem bürokraatlikult toodeti pomme, lennukeid, tanke, eri masti relvi, et üksteist vastastikku hävitada. See oli tõesti veider lugu nende kaasaegsete edusammudega. Oldi humaansed üksnes tagamõttega, et varsti jälle üksteist maha nottida.

/Matto valitseb maailma, Friedrich Glauser/

1936. aastal on need read saanud lugejatele esmakordselt kättesaadavaks. Kurb on see, et aega on nii palju mööda läinud, aga maailm käib ikka sama rada edasi.

Ja veel sissejuhatav lõik sellesse raamatusse:

...ja seepärast võivad küll kirjanikud panna oma tegelaskujud rääkima nii, et vestlustes avalduvad nende kavatsused, aga tegelikus elus on kõnelused pigem selleks, et oma mõtteid varjata ja elusihte saavutada... /Arnold Zweig, Erziehung vor Verdun/

pühapäev, 6. veebruar 2011

Minevik annab märku

Viimased nädalad on suuresti möödunud selle tähe all, et minevik on endast väga kõvasti märku andnud. See, mida olen teinud mingitel oma varasematel eluhetkedel, kipub praegu iseäranis esile kerkima. Tulevad meelde need asjad, mida tehtud sai, kerkivad esile need inimesed, kellega siis kokku puututud sai.

Ja selliste olukordade ja elusituatsioonide peale on esimene küsimus alati: "Miks?" Praegu ma aga tean vastust. Seda kõike on just praegu vaja selleks, et saaksin tugevust selleks, et edasi minna. Olen justkui stardipakul ja minevik pakub vajalikku tuge, et alustada uut elu. Seepärast on just nüüd minevik nii selgelt esile kerkinud. Seepärast on just nüüd mõju avaldamas need teod, mida sai kunagi tehtud.

Ikka oleme me need, kust me tuleme. Ja siis ongi hea, kui on minevikust kaasa võtta selline seljatagune, mis annab kindla aluse selleks, et tuleviku poole teele asuda.

reede, 4. veebruar 2011

Ma tean...

Ma tean, miks ma sellisesse seisu satun. Ma tean, miks tekib see tühimik minu sisse. Kui on midagi, mis tekitab täiusliku tunde, siis tekibki tühimik, kui see miski ära võetakse. Nii on see igakordne "äravõtmine" ikka valusam, sest täiuslikkuse tunne on aina sügavam ja nõnda on kogu see protsess ka raskem.

Kuidas sellest kõigest üle saada? Kuidas küll leida see võimalus, et sellist tühimikku ei tekiks? Millise võtme abil saaks selle asja nüüd sedasi korraldada, et ma saaksin iseendaga hakkama justnimelt sellistel hetkedel?

/Olgu siis vaakum või vaakuum, vahet pole, kuidas seda sõna parajasti kirjutada, tunnet see teistsuguseks ei tee. Jälle on meelest läinud need ajad, kui asjad olid teistmoodi. Kiiresti kipun unustama, veel kiiremini aga, tundub praegu, uusi kombeid külge õppima./

Mõtlesin, et ..., aga ei

Mõtlesin, et suudan, aga ei suuda. Mõtlesin, et oskan, aga ei oska. Mõtlesin, et jaksan, aga ei jaksa. Nii selle eluga siis on. Arvad ennast suutvat kõike, arvad ennast hakkama saavat kõigega, ja siis saabub tõehetk ning selgub, et ega ikka ei suuda, ega ikka ei saa kõigega hakkama. Tõehetk tuleb siis, kui seda kõige vähem ootad ja kõige vähem valmis oled.

Jah, ma tunnistan ausalt, et ma olen nõrk, või siis teisipidi, ma pole piisavalt tugev. Tahaksin olla, aga ei ole. Mitte midagi mul selle asjaga teha ka pole - nii see lihtsalt on ja sellega pean ma leppima. Tean, et püüdsin ja andsin enda parima, aga ei tulnud midagi välja. Kas kunagi hakkan suutma ja saama, seda ma ei tea. Vaevalt seda keegi üldse teab...

neljapäev, 3. veebruar 2011

Tagasi vaadates

Kui oma elu peale tagasi vaatan, siis on olnud igasuguseid küsimusi ja on olnud inimesi, keda ma oleksin tahtnud varem tunda. Selline tunne on, et selleks, et nendega koosolemiseks on vajalik justkui ühise ajaloo olemasolu.

Ja siis on siinsamas kõrval inimesed, kelle puhul pole oluline, kust nad tulnud on, milline on olnud nende ajalugu ja kelle puhul ei teki kunagi seda tunnet, et oleks vaja mingit minevikust pärit olevat sidet. Nende puhul on oluline sootuks muu - see, mis praegu toimub, see, mida tulevik toob. On praegune aeg, on väärtuslik ühine aeg, mida hinnata ja millele sisu anda oma kohalolekuga.

Nii leian tagasi vaadates, et tagasi vaadata pole vaja, pole vaja minevikust midagi otsida, kui on olemas praegune aeg, on olemas need hetked, milles elada ja olla.

Mitte ainult mina

Ma arvasin, et ma olen ainus, kes on võlutud. Aga tuleb välja, et ei ole. Tuleb välja, et on teisigi. Imetlusväärne, lihtsalt imetlusväärne! Väikeste asjade abil suured tulemused saavutatud. Eks siis mina olen selle võrra veel rohkem võlutud.

Ja üllatavaid olukordi loob elu. Mõned asjad, mis arvad, et on ühtemoodi, võivad mingites olukordades saada hoopis teistsugusteks. Ja kui arvad, et inimestel on teiste inimeste suhtes mingisugused arusaamad ja seisukohad, siis võib ühel hetkel selguda, et need on sootuks vastupidised, kui neid seni teadsid olevat. Nii võib kaitsja saada sellest, kes seni on vaid kaikaid kodaratesse loopinud. Kõige kummalisem on kontekst, kuhu see seisukohamuutus asetus, aga eks ma tean ka põhjuseid. Kui on vaid lehekülg loost käes, ei ole selle põhjal võimalik hinnangut anda kogu jutustusele.

/Elu, mis võiks olla kindel ja selge, näitab iga järgneva hetkega kuivõrd muutlik ta on. Eks siis tuleb kohanduda selle eluga - olla valmis selleks, et kõik asjad võivad igal ajahetkel muutuda. Hea on see, et kõige selle sees on midagi kindlat, milles hetkekski kahtlema ei pea - sellise tunde najal võib kõik muu muutuda nii palju, kui süda lustib./

Haritusest

Kuidas defineeritakse inimese haritust? Selline küsimus tekkis. Millised on need kriteeriumid, mille alusel võib öelda, et inimene on haritud või mitte? Kas esmavajalike oskuste hulka, et olla haritud, kuulub kirjaoskus? Mina sedasi ei arva. Minu arvates on harituse mõõdupuuks inimese oskus ja võime asjadest aru saada ning maailmaasju avatud südame ja lahtiste silmadega vaadata.

Toon siinkohal sisse veidi teise mõiste - haridus. "Ega haridus matsi riku!" Selline ütlus on ju olemas ja mõnel juhul läheb see ka väga täppi. Mitte, et ma ise suudaks alati olla suure südamega ja kõikidesse asjadesse mõistvalt suhtuda, aga siiski saan aru sellest, kui minu suhtumine on selline, nagu ma ise seda ei tahaks. Ja eks ma kõrvalt näen, mis maailmas toimub. Enamasti leian ennast ikka imestamas ilmaasjade üle, selle üle, kuidas inimesed, kes on saanud hea hariduse, ei suuda kuidagi kindlatest mõttemallidest välja tulla ja ega nad suurt hooligi, vähemalt selline mulje jääb mulle mõnikord.

See on minu jaoks justkui äraspidine tõestus sellele, et haritud olemiseks ei pea omama haridust. Minu arvates on sellel teemal parimaks näiteks Pipi Pikksukk, küll väljamõeldud tegelane, aga siiski minu jaoks kandmas endas haritust.

teisipäev, 1. veebruar 2011

Kuidagi ei mahu

Panen siin oma nädalakava paika ja mitte kuidagi ei mahu sinna sisse üks hommikune lisategevus. Lihtsalt ei sobi praeguse nädalakavaga kokku. Proovin mõelda üht- ja teistpidi, aga mitte kuidagi ei leia seda päris õiget hommikut üles. Alternatiiv oleks muidugi nädalavahetus, aga kuidagi efektiivsem ajakasutus tundub olevat, kui see tegevus siiski tööpäeva hommikusse jääks.

Praegu on ajagraafik täpselt selline, et mitte kuidagi ei sobitu see tegevus nädalakavva sisse. Eks ma siis peangi ta ootele panema, paremate aegade tarvis, ja ehk siis saab olema kohasem graafik, kuhu see asi siis kenasti sisse sobituks.

Kohe hea tuju

Ma ei tea, mis on see põhjus, miks ma pelgan. Ma ei oska seda mitte millegagi seletada. Kas see on põhjustatud sellest, et ma kardan, et mul ei ole mitte midagi öelda või et sõnad lähevad segamini?

Aga iga kord, kui jälle ennast kokku võtan, siis saan aru, et kõik need hirmud on täiesti mõttetud ja iga kord on hea tuju tagatud, vaid paari vahetatud lausega saab mõnusa energiasüsti ja naeru mugistada.

Eks ma siis pean meeles pidama, et ma oma hirmud ära unustaks ega muretseks asjade pärast, mille pärast pole vaja muretseda. Kui on ees ootamas soe ja sõbralik suhtumine, siis mille pärast ma üldse oma pead vaevan?

Igaüks on andekas

Seekordne ujumaõppimise tund, vähemalt nii saan ma seda asja enda jaoks nimetada, sest minu eesmärk just seesugune on, mis siis, et mõne teise jaoks on see trenn, sest ette on võetud suured sportlikud eesmärgid, andis taaskord kinnitust sellele, et igaühel on oma asi, milles ta andekas on.

Kui muidu olen kogu selles seltskonnas suhteliselt koba ega suuda vees eriti kiiresti edasi liikuda, siis nüüd leidsin selle asja, milles mina andekas olen. Minu jaoks oli lapsemäng ujuda jalad ees, vaid käte abil. Selles olin teistest tüki maad kiirem ja imestusega vaatasin, kuidas teised selle asjaga hädas on. See oli selline paras naljahetk - kui muu asi mul seal basseinis eriti hästi välja ei tule, siis jalad ees ujumine on ikka minu jaoks mõeldud.

Eksole, ikka tuleb leida see päris oma asi, siis on tuju hea ja sellise sooja tundega võib teine kordki ennast vette sulistama unustada.

Teine äärmus õppimisprostessi juures on minu jaoks konna jalad, neid ei saa ma kuidagi õigesti toimima ja nii seisangi vaatamata meeletule rabelemisele ja vaevanägemisele lihtsalt ühe koha peal. Eks ma pean proovima ja katsetama ja küll ühel päeval see õige liigutus ka tuleb, praegu aga on asi veel üsna kaugel sellest, mis olema peab. Kuid eks ma selleks õppima läksingi, et asju endale selge(ma)ks saada ja ütleme nii, et need mõned korrad, mis ma olen käinud, on juba päris tõhusa panuse andnud minu ujumisoskuse paranemisse.