esmaspäev, 14. veebruar 2011

Sunnitud pingutus

"Muidu ma oleks teinud la-la-la, aga kuna Sina siin olid ja plaksutasid, siis said teised inimesed ka aru, et niimoodi peab ja siis nad hakkasidki kuulama, kuidas ma mängin. Ja nii pidin ma paremini mängima, kui ma mõtlesin, et ma pean. Ja iseäranis teravalt kuulasid nad lõpuosas, kus minul jäi juba kopsumahust puudu."
"Kuidas palun?!"

Jah, nii see siis elus ikka on. Tahad head, aga lõpuks saad ikka teada, et head ei tulnud sest asjast midagi, pigem ikka halba, pigem läks kõik taaskord metsa. Nojah, aga mis siis teha, kui oled otsustanud minna ja olla. Mina aga, nagu ma olen, ei lase ennast sellisest kriitikast kõigutada, sest ikka peab inimene andma oma parima. Mis siis, kui vorm on käest ära. Mis siis, kui pole ammu midagi seesugust teinud. Mis siis, kui esialgne mõte on olnud teistsugune.

/Tean-tean, et on veel keegi, kes võiks samasuguste kaebustega välja tulla, kui ta vaid tahaks. Aga ju siis seal on olulisem see, et ma kohale tulen ja vaatan. Kuigi-kuigi, eks tegelikult tean, et seegi kirjeldatud olukord oli pigem tögamiseks ja asja naljaks keeramine./

PS Tean, et kuulajad olid rahul, sest kõik, kes kuulasid, avaldasid ka suusõnalist tunnustust! Väga viis - selline publik mulle meeldib! Sain ennastki justkui asjaosalisena tunda - ikkagi esinejale lähedalseisev isik!

Kommentaare ei ole: