Eks ma olen ikka paras aktivist olnud, et kokku saada enda jaoks oluliste inimestega, leida aega ja võimalust meie ühiste hetkede jaoks. Aga, aeg-ajalt tekib ikka see tunne, et enam ei jaksa, enam pole jõudu küsida ja pärida, võimalikke variante välja pakkuda.
Ja nii ma siis mõtlengi, et lasen asjadel olla. Kui kellelgi on vaja, siis ta teab, kustkohast mind leida võib. Nii lihtsalt on. Eks selline arusaamine on ka midagi väärt ja annab veidigi hingerahu, veidigi hõlpu neil hetkedel, kui on vajadus oma sõprade järele, aga selgub ikka ja aina, et ajastus on vale ja tuleb oodata rahulikumaid aegu...
Aga, asjadele eestlasliku optimismiga vaadates - õnneks pole nii hullusti, kui selles loos:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar