Kui minu ette pandi ajaskaala, siis sain aru, et mina olen sellel skaalal olematu. Niimoodi, vaid ühe lausega, tehti mulle jälle selgeks see, milline on minu koht. Või siis pigem seda, et mul ei ole oma kohta, sest minuga ei ole nii pikka ajalugu.
Kui ennemalt olen ikka tundnud seda tunnet, et aeg on see, mis mind mingitest inimestest lahutab - need puuduvad kogemused - siis nüüd, kui mul seda tunnet ei ole, leitakse ikka ja jälle see võimalus minus sellist tunnet tekitada.
Jah, pole minu jaoks kohta... Aga miks ma siis ikka ja jälle seda kohta endale nõutan? Vaat sellest rumalast peaga vastu seina jooksmisest ei saa ma aru. Pidasin ennast targemaks, arvasin endast enamat, aga nüüd olen aru saanud, et ei ole mul seda tarkust.
4 kommentaari:
ju siis jõuad veel õppida. vaata sellele kui enesearendusele ja avastamisele - seda sa veel ei teadnudki, nüüd aga tead :)
et suunurgad oleks ikka taeva poole, eks!
Ahsoo, tore! Seda mul just oligi vaja. Selle peale ütleksid klassikud: mine, arene! Eks ma siis tõesti pean.
Hea, kui on häid sõpru, kes suuna kätte annavad. Ma siis jätkan samas vaimus ;-)
koha kättenäitaja ;)
Ja-aah...
Postita kommentaar