esmaspäev, 26. november 2018

Ei midagi uut siin päikese all

Seda olen ma ju varasemate aegade kirjanike teoseid lugedes varemgi tõdenud, et maailmas käivad asjad ikka ühtemoodi, muutub vaid keskkond, muutuvad vaid aksessuaarid. Ja eile, lugedes Hermann Hesse "Eurooplast", mis on kirjutatud täpselt 100 aastat tagasi, tuli mul taaskord tõdeda, et päikese all pole mitte midagi uut. Teemad, mis selles kirjatükis üleval olid, on ka praegu väga aktuaalsed - ikka see, et eurooplane on laisk ja lohe ja seetõttu tulevad teised rassid elu siin üle võtma. Kuidas küll on võimalik, et need mõtted, mis ühe mõistuloo sisse pandud on, on nii asjakohased meie viimaste aegade aktuaalsete teemade valguses.

Selle kogumikus, milles see "Eurooplase" lugu sees on - pealkirjaga "Võluri lapsepõlv ja teisi muinasjutte" - on teisigi lugusid, mis ülihästi sobivad praegusesse maailma ja kui ei teaks, et need on kirja pandud sajandijagu aastaid tagasi, ei oskaks seda kuidagi uskuda. Sest see läbinägelikkus ja taust sobivad suurepäraselt ka praegusesse aega.

Ja iseäranis ilusasti sobib praegust aega, teise külje alt, iseloomustama ka lugu "Riik", milles räägitakse riigist ja sellest, kuidas tema vaesed elanikud oma vaimuannete najal siiski õnnelikult elasid, aga kui rikkus nende õuele tuli, siis tekkisid lõhed, kõik olid puha õnnetud ja vaestest-töötavatest inimestest said orjad. Tundub kuidagi tuttav olevat, kas pole? Siia sobib minu arvates väga hästi selline muusikapala:

Kommentaare ei ole: