Seda lugu tuleb alustada nädalatagusest laupäevast. Korraldasin Eesti meistrivõistlusi Tallinnast eemal ja seal tuli minu juurde inimene ja küsis, kas ma olen valmis neid abistama ühe suure rahvusvahelise võistluse läbiviimisel, nagu seda varemaltki teinud olen. Ütlesin, et jah, mul on see asi juba kalendris kirjas. Siis paluti mul välja mõelda ja teada anda summa, mille eest oleksin valmis abiks olema. Naljatamisi ütlesin tol hetkel: "Miljon raha!"
Saabus siis laupäeva öö ja pikk bussisõit lällava seltskonnaga kodu poole, mille jooksul jõudsin ühe väga "toreda" tõdemuseni: "Ma olen ikka täiesti loll!" Tõdemuse ajendiks oli see, et kogu sellele bussisõidule eelnenud aja olin poputanud suurt seltskonda "sportlasi" - nende iga soovi ja palve parimal võimalikul moel täitnud, olnud üdini asja juures, lahke, viisakas, kiire, täpne. See kõik aga oli mind nii läbi võtnud, et oleksin tahtnud vaid vaikust kogeda. Aga minu selleteemalised palved ja soovid kõlasid kurtidele kõrvadele - ikka jätkati samas vaimus ja siis saingi aru, et ma olen puhta loll - arvestades maksimaalselt teiste inimestega ja siis lootes seda, et ka minuga arvestatakse. Ei käe need asjad niimoodi!
Ja läks siis aeg edasi ja justkui kirsiks tordi peale sain veel sõimu osaliseks. Lugu siis seesugune, et võistluste, mille korraldamises laupäeval osalesin, autasustamisel oli 2 komplekti medaleid üle jäänud, sest konkreetse võistkonna liikmed olid juba ära koju sõitnud ja kuna tegemist oli ikkagi Eesti meistrivõistlustega, siis olin mina, naiivne inimene, arvanud, et need medalid oleks õige anda alaliidu presidendi kätte - et kui on taaskord mõni suur ja tähtis võistlus tulemas, siis antakse need medalisaajatele üle. Nõnda siis talitasin - alaliidu president võttis minult medalid vastu ja lausus, et ma talle e-kirja saadaks, kellele need medalid on. Eks ma siis saatsin alaliidu presidendile sellesisulise kirja. Ja peagi leidsin enda postkasti väga pahase kirja - et mis mõttes ma olevat medalid tema kätte andnud (tema käes neid polevat) ja kuidas ma üldse tulin selle peale, et need tema kätte anda. Eks ma siis vastasin, et andsin need tema kätte ja just seetõttu, et ta on alaliidu president. Selle peale tuli siis taaskord kuri vastus: et kui tema võistlustel käib, siis on ta vaid oma klubi esindaja, alaliidu president ta siis ei ole. Ja et tema ei tea, kus need medalid on. Eks ma siis vabandasin oma eksimuse pärast, aga tõdesin ka, et nüüd, kui medalid juba kadunud on, on veidi hilja selles asjas midagi muuta. Asja tegelik sisu oli aga selles, et inimene oli sellel hetkel, kui need medalid talle andsin, liiga purjus ja nüüd ei olnud tal mingit soovi võtta vastutust oma oleku või nende medalite asukoha teemal. Kahjuks on inimene ka selline, kelle puhul pealt ei paista väga hästi milline on tema purjusolekuaste, nii ma teda usaldasingi.
Aga, kui see kirjavahetus siis läbi sai ja jätkuvalt oli mul teada andmata, millist summat ma selle rahvusvahelise võistluse läbiviimise eest saada tahan, siis korraga hakkasid klotsid minu jaoks paigale asetuma. Mõtlesin lisaks neile seikadele ka sellele, et võistluste peakorraldaja on inimene, kes eelmisel aastal suutis mu nii endast välja viia, et olin pastakat laua peale panemas ja lihtsalt sealt ära tulemas - sest inimene lihtsalt ei saanud aru, missugused on prioriteedid või mis on asja juures tähtis, lisaks alaline tähelepanuvajadus, mida sellises keskkonnas, kus neid tähelepanu vajajaid on pidevalt kümneid, on iseäranis väsitav. Kahjuks sai mu vastutustunne minust sel hetkel võitu ja nii viisin selle asja kenasti lõpuni. Teine asi on see, et inimene, kes minuga koos neid asju korraldanud olen, kahese tandemina, on ikka leidnud, et mul tuleb põhikoormus kanda ja tema võib lihtsalt ringi lehvida - pärast südaööd lõppevate võistluste päeva teine pool ja üle südaöö tikkuvad tunnid on ikka kõik minu hooleks jäänud ja eks läheks see asi ka sel korral niimoodi.
Ja siis korraga tundsin, et see minu naljaviluks lausutud miljon raha läheb tõeks, sest korraga sain aru, et mitte mingi raha ei motiveeri mind selle rahvusvahelise võistluse korraldamises osalema, sest minu head tahet, mille najal senini toimetanud olen, kuritarvitati ja see sai lihtsalt otsa! Jõudnud sellise järelduseni, saatsin rahumeeli kirja, et teada anda, et minuga nad selle võistluse korraldamisel arvestada ei saa.
Nüüd siis olengi mõelnud selle peale kuivõrd palju head tahet ma ikka endast välja lasen ja kuivõrd palju on mu elus tegelikult olukordi, kus seda head tahet kuritarvitatakse... Ja huvitav, kas mingil hetkel tulevad need hea tahte otsasaamise mõistmised ka teistes valdkondades?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar