Telefon helises, võtsin vastu. Küsiti, kas mul on aega kuulata. Vastasin, et on. Järgmisena küsiti, kas tean ühte avalikkuselegi tuntud arsti. Vastasin, et tean. Siis küsiti, kas ehk olen Tallinna Televisioonis tema nõuandesaateid näinud. Vastasin, et ei ole, sest mul ei ole televiisorit. Siis küsiti, kas ehk olen tema nõuandeartikleid lugenud. Vastasin, et ei ole, sest lehte ka ei käi. Ja lõpuks siis jõuti asja juurde - et doktor on raamatu välja andnud ja et seda mulle nüüd siis pakkuda tahetaksegi. Kuni selle hetkeni polnud ma saanud võimalust välja öelda oma mõtteid - sellest, kuidas seesama doktor minu jaoks vastuvõetamatu väljaütlemisega mõned ajad tagasi üles astus ja seetõttu ei taha ma tema tegemistest ka mitte midagi teada. Sel hetkel, kui raamatust rääkima taheti hakata, sain viimaks aga sõna sekka öelda, et ma tõesti ei ole huvitatud. Õnneks siinkohal ka telefonikõne lõpetati.
Ma saan aru, et telefonimüüjate elu on raske, aga kuulamine ja teisel osapoolel rääkimise võimaldamine peaks ikkagi olema osa müügitööst. Eks ma saan aru, et selliste asjade soovimine on minu vildakas arusaamine asjadest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar