Kõik need mõtted ja soovid on keelatud maa, maa, mille pinnale ma astuda ei tohi(ks). Aga, lihtsalt, nii raske on, ennast eemale hoida, ennast talitseda. Olla ja samas mitte olla, jääda ja püsida ja oodata, lämmatada seda tuld, mis tahab möllata.
Ja ikka see küsimus: miks alati niimoodi? Ikka ja aina? Ühesugune muster, ilma mingi muutuseta. Miks minul need asjad niimoodi olema peavad? Alati keelumärk ees.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar