Nüüd on siis oma 1,5 nädalat mööda läinud sellest ajast, kui Estonian Airiga ühele poole saadi. Ja kuigi see oli justkui osake meie rahvuslikust uhkusest ja mina olen ennast ikka pidanud inimeseks, kes on uhke eestlaseks olemise üle, pean siiski tõdema, et ettevõtte kui sellise tegevuse lõppemine (tean-tean, et asi on veel õhus ja lõpuni selget pole siin midagi) ei muutnud minu jaoks suurt midagi. Ma ei räägi siinkohal üldse riigi kui omaniku tegudest, poliitikute otsustest ja valikutest (eks see, et midagi seesugust juhtub, oli juba ju varem teada - avalikultki oli teada antud mitu ettevõtet Estonian Airi asemele luuakse). Ma räägin siinkohal sootuks kliendi vaatekohast lähtuvalt. Ma ei olnud aastaid juba Estonian Airi juurde oma valikutega jõudnud - ikka olin valinud pigem Lufthansa - sobivad lennuajad ja ühendused, lisaks veel mõistlik hind ka. Inimene paratamatult loeb oma rahakotis raha ja teeb oma otsused selle järgi. Kurb on see, et isegi teistele ei õnnestunud mul Estonian Airi pileteid osta, kuigi otselennud soovitud kohtadesse olid olemas. Aga taaskord sai otsustavaks hind - ümberistumisega reisid olid oluliselt odavamad. Ja nõnda olen minagi üks neist, kes on süüdi Estonian Airi tegevuse lõpetamises, aga midagi pole parata, ei jaksanud minagi piisavalt panustada tema toimetustesse.
Aga, ühe südantsoojendava loo Estonian Airiga seoses võin ma ju siia siiski kirja panna. Ma ei mäleta, mis aastaarv võis olla ja kustkohast ma koju tagasi tulemas olin, igal juhul oli lugu selline, et Helsingis streikisid lennujuhid ja seetõttu Estonian Airi viimane õhtune lend enam Tallinnasse ei tulnud, öö tuli mul mööda saata Helsingis. Ja anti mulle siis valida, et kas ma tahan laevaga koju minna või ootan järgmise päeva keskpäeva paiku tulevat lennukit. Ma, olles lennujaama piirkonnas ja seal ka ööbides, otsustasin, et olgu see logistika siis kõik ühes kohas koos ja seetõttu valisin lennureisi. Ja järgmisel päeval siis, kui polnud veel sugugi kindel, et ma lennukiga koju saan, nähes Estonian Airi Fokkerit (ja-jah, see lennuk, millega pigem ei tahtnud lennata, vaid oleks ikka tahtnud mõnda suuremat) maandumas Helsingi lennuväljal, läks ikka südame alt soojaks küll ja oli täpselt selline tunne, et omad tulid mind koju viima.
Ja praegu meenus mulle üks teine lugu. Eks nad kõik on ikka sellised ootamise lood. Amsterdami lennujaamas, kus oli paarisentimeetrise mahasadanud lume tõttu täielik kaos (veel suurem kaos oli kogu Hollandi rongi- ja ka muus liikluses, aga hakates varakult lennujaama poole liikuma, jõudsin siiski soovitud ajal kohale) ja siis 4-5-tunnise ootamise järel siiski sai Tallinna poole teele asutud ja piloot vabandas viivituse pärast - et neile ei antud maandumisluba. Jah, eks meil teine kliima, teised olud ja isegi meil tuleb talv ootamatult. Ja seegi kord oli see tunne, et tahan ära koju, ja taaskord oli selleks kojutoojaks Estonian Air.
Ja sellest pole vist mõtet üldse rääkida, et mõnikord, kaua Eestist ära olles ja tagasi tulles, on ikka pisar silmas küll, kui maapind paistma hakkab ja lennukirattad maad puudutavad. Süda läheb korralikult härdaks küll, kallis on see maa mulle, väga kallis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar