Kui siin üks hetk võtsin kätte ja kurtsin oma sõpradele seda muret, kui minu poolt välja pakutud kokkusaamiste ajad ei klapi, siis võiks initsiatiiv tulla teiselt poolt ja teised võiksid ka miskeid ühiseid kokkusaamisi välja käia, ja et minu arusaamine sellest on, et kui seda ei toimu, selliseid mõtteid mõlgutata, siis pole ka soovi kokku saada, siis üks mu sõber reageeris siis selle peale sedasi, et ärgu ma ikka seetõttu oma sõprade ringi harvemaks tegema hakaku, et küll ikka saame kokku ka.
Ja nüüd on siis aeg edasi läinud, olen kolmel erineval korral sellelesamale sõbrale kolm erinevat kokkusaamise mõtet välja pakkunud, aga tulemust ikka pole, sest talle pole minu pakutud ajad sobinud. Ja üllatus-üllatus, ise pole ta ka välja tulnud mitte ühegi plaaniga. Ehk siis, lootus, et asjad võiksid kuidagi teisiti olla, on minus tekkinud, aga tegelikkus räägib ikka seda keelt, et ise pean selle initsiatiivi võtma, ise neid asju vedama, ise pean võimalused leidma.
Nii ma mõtlengi, et kuidas see asi siis ikkagi nõnda on? Või mida ma peaks tegema, et need asjad kuidagi teistmoodi oleksid? Ma ei arva, et sõpradega peaks iga päev ninapidi koos olema, ma ei arva ka, et see saaks kuidagi sunduslikult käia, aga siiski, võiks ju olla see asi kuidagi niimoodi, et on soov ja tahe minuga kokku saada ka minu sõpradel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar