Mõned teemad jäävad sisse, kuigi aeg võiks teha oma töö, veidigi neid mõtteid vaigistada. Aga ju siis pole asjad päris selgeks mõeldud, ju siis on mõni seik, mis ikka teema kusagil kuklas hoiab.
Nii on ka see teema, see teema, et miks ma teen asju nii, nagu ma neid teen. Ja täna jõudsin jälle välja selleni, et ma teen asju nii, nagu ma neid parajasti teen, seetõttu, et ma teisiti ei oska. Kui ma juba teen, siis ma seda asja teen, annan endast parima. See võib tunduda millegi muuna, võib tunduda vajadusena muljet avaldada, aga ei, seda pole see teps mitte. Ma olen ikka ja alati tahtnud kõiki oma asju tehes jääda iseendaks, selleks, kes ma olen, selleks, kuidas ma asju teen. Ja nii see lihtsalt on, iseäranis tuleb mul olla aus iseenda vastu.
Eks ma tean oma nõrkusi ka - et ma mõnikord ei jaksa, ei taha, ei viitsi viimast detaili paika ajada. Selles osas olen ma tõesti üsna nõrk, tean seda ja eks ma püüan sellega hakkama saada. Muidugi astun ma selle lisasammu, kui seda soovitakse. Ja seegi pole raske, sest tean, et selle kõik olen ma ise oma tegemata jätmistega esile kutsunud. Ja võib-olla ka see annab aimu minu olemusest, sellest, et ma mõnikord näen suurt pilti ja detailid ei määra minu jaoks midagi. Samas on mujal jälle seesugused asjad, mis tuleb viimse piirini täpselt teha ja nende osas ma suisa fanaatiline olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar