Lugesin kirja oma postkastis ja üldiselt tuli päris suur masendus peale. Tavapärane olukord, nagu peaksin nendega harjunud olema - et mõni oluline asi on meelest ära läinud ja see selgub alles siis, kui on juba peaaegu hilja.
Ma püüdsin olla mõistev ja arusaav, aga see ei takistanud mul sügava rõhuasetusega küsida: "Miks ma alles nüüd sellest kõigest teada saan?" Muidugi tuli vastus koos põhjenduse ja vabandusega, aga tekkinud olukorda see sugugi ei leevendanud. Eluaegse operatiivreageerijana suutsin kiiresti ja efektiivselt leida vajalikud lahendused.
Mulle ei ole kunagi meeldinud see, kui mina pean hakkama teiste tegematajätmiste pärast kiirustama-tormama. Kuna ma ise kunagi ei venita ja ikka teen asjad esimesel võimalusel ära, suhtudes austusega teiste inimeste aega, siis mind ikka mõnel hetkel ärritab see, kui mõtlematult inimesed käituvad.
Eks ma saan väga hästi aru, et viga on suuresti minus endas, see peamine viga elus üldse - ikka asju oma mätta otsast võtta, ikka loota-oodata-soovida, et teised inimesed järgiksid samu põhimõtteid, mis mina enda elukorralduse aluseks olen võtnud. Hämmastav on muidugi see, kuidas ma üldse ei õpi, ikka ja jälle ennast samast olukorrast leian. Kuid, võib-olla ma siiski midagi olen õppinud - ma olen hakanud neid asju oluliselt rahulikumalt võtma ja oma nördimust, mida ma vanasti vaid endale pidasin, ka ausalt ja otsekoheselt väljendan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar