reede, 17. detsember 2010

Asjaajamine

Kui ikka ei puutu kokku sellega, et igapäevaselt asju ajaksid, siis tunduvad asjaajamised, kui neid ette juhtub, iseäranis kentsakad.

Tänahommikune kogemus oli siis selline:
1. helistasin üldtelefonile, kust pidi saama vastuseid kõigile küsimustele;
2. sealt öeldi telefoninumber, kuhu tuleks helistada, sest üldnumbril polevat vastuseid;
3. helistasin siis uuele numbrile;
4. sealt öeldi järgmine telefoninumber, sest neil vajalikku infot ei olevat;
5. helistasin siis sellele numbrile;
6. ja saingi viimaks küsimusele vastuse.

Päris kiire ja operatiivne? Ainult kolm erinevat numbrit tuligi valida ja vastus oligi käes. Ja suunamisest pole need tegelased vist mitte midagi kuulnud (pidin kõik numbrid meelde jätma või vähemalt viimased kolm numbrit igast numbrist, sest algused olid kõigil ühesugused) - elame justkui üle-eelmisel sajandil...

Ega ma ei oskaks seda suunamise asja oodatagi, kui ma ei teaks, et selline võimalus on olemas ja iseäranis igasugused info- ja keskpunktid peaksid sellise funktsiooni kasutamisega imelihtsalt hakkama saama. Võib-olla olen ma liiga naiivne, et pean seda normaalse asjaajamise juurde kuuluvaks?

Ja nagu tähele panete, andis selline toimetamine hommikule kohe uue värvingu. Nii vähe ongi vaja, et tekitada emotsiooni ja reaktsiooni.

Kommentaare ei ole: