... et ma olen üle mõistuse sarkastiline. Nagu näiteks sellel nädalal, kui "Euroopa vägevad" Tallinnas külas käisid. Mina mõtlesin, et mille poolest need Euroopa vägevad siis vägevamad on, kui iga Euroopa inimene? Need inimesed, kes igapäevaselt oma tööd teevad, omi toimetusi toimetavad - nende, väikeste, "mittevägevate" inimeste najal saavad "Euroopa vägevad" on vägitegusid teha - sest maksud ju laekuvad nende inimeste toimetuste pealt, millega korraldatakse kõik seesugused suurkohtumised - nii vastuvõtja kui ka külalise poolelt. Euroopa vägevate Tallinnaskäimise teema juures mõtisklesin ka muidugi selle üle, et kuidas nemad kõik digivaldkonna spetsialistid on (eks ma olen ennegi imestades ja imetledes kõikvõimalikke digispetsialiste näinud, aga eks ma saan aru ka sellest, et minu mõtetes on loogikaviga sees, sest ega poliitik pea olema valdkonnas, millest ta räägib, kompetentne), sellel teemal aktiivselt kaasa rääkida soovivad, tahavad?
Siia sobib vahepalana minu viimaste päevade kogemus, kus tavalistes argiolukordades olen saanud teenindajate arvutamisoskust parandada - ikka on nii, et kuidagi rohkem raha peaks justkui nende tasku minema. Mina, rumaluke, aga olen omad arvutused enne raha väljakäimist ära teinud ja leidnud, et need summad, mida nemad kokku arvutavad, ei ole sellised, nagu nad olema peaksid. Kas see ongi vaikimisi nii, et nad eeldavad, et ega keegi raha loe, võib mistahes numbritega arveid esitada?
Aga, minnes tagasi oma sarkasmi juurde, siis tunnen ma ikka ja jälle seda sarkasminooti tõusmas, kui kuulen-loen meie presidendi toimetamistest. Sest - sisulisi toimetamisi meieni ju suurt ei jõua, peamiselt on jutuks ikka sportimine ja vaba aeg. Ja minu jaoks jääb kõlama see, et kuidagi "tehtud" on kogu meie presidendi olemine, minu jaoks väljendub see kasvõi tema keelekasutuses, mis on suuresti ebaloomulik, vähemalt minu jaoks. Ja eks neid igasuguseid väljaütlemisi on ka juba kogenenud, mis sellele sarkasmile kaasa aitavad.
Kuid, kogu selle arutluse iva on ju selles, et tegelikult peaks selle sarkasmita hakkama saama, peaks ikka inimestesse leebelt ja lahkelt ja heatahtlikult suhtuma (ja ma näen neid heatahtlikke inimesi enda ümber ja imestan, et mis küll on minul viga), aga mõnikord ma tunnen, et ma ei suuda, ja ausalt öeldes, mõnel hetkel isegi ei taha (sest kui tahaks, siis ju saaks).
5 kommentaari:
Mina jälle ei saa aru, miks peab digiteemalisele konverentsile kokku sõitma - selle võiks ju teha siis ka digikonverentsina. Kõigil ju arvutid olemas ja sellel seltskonnal kindlasti väga tasemel arvutid ja ITipoisid ümber. Ju siis ikkagi oli tervest maailmajaost kokkulendamise eesmärgiks suhtlemine ja ühine õhtusöömaaeg.
Kui rääkida asja sisulisest poolest, siis kõik olulised asjad otsustataksegi ära mitteformaalsete kohtumiste raames (ja asjad sujuvad ju alati paremini, kui oled saavutanud isikliku sideme) - iseasi on muidugi see, kui palju keegi formaalses keskkonnas neid mitteformaalseid kokkuleppeid peab.
Aga, olles tehnikaga palju kokku puutunud, ei võtaks mina sellist riski, et korraldaks sellisel tasemel digikonverentsi elektroonilisi kanaleid kasutades, kuigi jah, kui seda enam-vähem riskivabalt tahta teha, siis on vaja korralikku ettevalmistust, aga sellesse vist pole keegi valmis panustama.
Ja tegelikult ei olnud ju tegemist digikonverentsiga, selle sõna sisulises mõttes, vaid pigem ikka poliitilise kokkusaamisega, mida, kui nüüd veidi mõelda, oleks oluliselt lihtsam elektroonilisi kanaleid kasutades korraldada olnud.
Võin siia lisada ühe näite sellest, kuidas Euroopa Liit üldiselt toimetab. Näiteks on sedasi, et töödokumendid saadetakse elektrooniliselt. Kõik saavad need dokumendid kätte ja kõik on kena, aga siis oskab Euroopa Liit üllatada ja saadab samad dokumendid ka paberkujul - ma saan aru, et inimestele on vaja tööd ja et postiteenistus sureks muidu välja, aga minu kui kokkuhoidu pooldava inimese jaoks on selline olukord jabur. Umbes analoogseid jutte olen kuulnud ka Eesti e-valitsuse teemal - et kuigi kõigil arvutid ees, prinditakse ikka arvukalt ka paberdokumente välja. Ja kui rääkida sellest, missugune on valitsuskabineti liikmete arvutikasutusoskus, siis sellest puudub meil ju üldse igasugune ülevaade. Kuigi jah, midagi keerukat ei tohiks seal ju olla...
Digi või ei, aga poliitikat tehakse näost näkku. Ja kui meil on ühine poliitiline liit, siis peab olema ka poliitika, nii et ilma kokkusaamisteta ei saa.
Arvutikasutus või töökorraldus ei puutu siinkohal asjasse.
http://www.politico.eu/article/europes-e-believers-brave-skepticism-in-estonia-digital-tech-summit-tallinn-eu/
Ja vägevad nad poliitika mõistes on. Kui May või Macron ütleb, et tuleb Amazoni maks, siis hakatakse sebima. Kas see päriselt tuleb või millal tuleb või kas sel mõtet on - see on iseasi. Aga nende tüüpide soovi järgi hakkavad asjad juhtuma. Või jätavad juhtumata. Ja see ongi võim.
Võib muidugi arutada, et kelle käes see võim ikka on ja "jah härra ministrit" vaadates pihku itsitada. Aga lõppkokkuvõttes pole vahet. Merkel esindab Saksamaad koos tema ametnike ja ametitega, ja see loeb.
Jah, eks selle vägevusega vist niimoodi tõesti on. Ja mõnel hetkel paneb see vägevus või selle rakendamine/kasutamine ikka pead vangutama. See on see alaline suurema malaka teema - kellel suurem on, sellel on ka õigus. Samamoodi ju ka riikidega ja nende mõjuga - Euroopa Liit teeks meid kõiki justkui võrdseks, aga sisuliselt see ju nii pole, ikka on võrdsed võrdsemate seas. Ise olen kogenud seda, missugune erinevus valitses vanade ja uute liikmesriikide vahel - uutelt nõuti kõigi tingimuste tingimusteta täitmist, samas ajal, kui vanad liikmesriigid vilistasid nendesamade tingimuste peale.
Aga, praegu tekkis mul sootuks teistsugune mõte - et miks on siis vaja formaalseid kohtumisi, kui kõik teavad niikuinii, et otsused sünnivad mitteformaalses õhkkonnas - võiks ju selle tsirkuse siis kõrvale heita ja tulemused oleksid oluliselt kiiremad ja efektiivsemad tulema?
Postita kommentaar