Nii toredaid vigu tekib ajakirjanduses vahel - see "luulutamine" on ikka üks tore tegevus küll, teravam mõistus tabab ära peene iroonia. Eks need konkursid üks suur luulutamine ongi. Ja elus peab ju kogu aeg üks võistlus olema, üks peab teisest parem olema, seda niikuinii.
Aga, tegelikult teeb kurvaks, kui lugeda ajakirjanduses ilmuvate artiklite pealkirju, et eesti keelest kaugenetakse üha ja korrektsest keelekasutusest võib vaid unistada (ja kuidas peaksin tahtma lugeda neid artikleid, kui pealkirigi juba vigane on). Samalaadne on lugu ka raadiost ja televiisorist kostuva keelega, kuna olen nende meediakanalite harv tarbija, siis see kõik jääb mulle kõrvu, tekitab kohese reaktsiooni.
See tuletab mulle meelde, kuidas ma olin imestunud-üllatunud (taaskord, tean-tean, iga kord, kui riigitelevisiooni poolt pakutavate saadetega kokku puutun, tekib selline reaktsioon), nähes ühte lõiku 20. augusti vastuvõtust Kadrioru lossi roosiaiast, milles kaks teada-tuntud näitlejat esitasid sketši, mille eesti keel oli minu jaoks suhteliselt vastuvõtmatu, sisaldades hulgaliselt slängi ja võõrkeelseid sõnu. Sellest ma sugugi ei räägi, millist mõttemaailma ja elust arusaamist see nähtud sketš endas sisaldas - kui sellist vaadet pakub riigitelevisioon, siis pole millegi toimuva üle imestada, eeskuju on ju selgelt ja avalikult ette pandud.
Nii ma tunnengi, et elades suuresti väljaspool meediamõju, olen väga keeletundlik, kui juhtun sattuma selliste meediaallikate kuuldekaugusesse. Teisest küljest muidugi on see hea - et mul sellised küsimused tekivad - see näitab, et ma pole tuimaks tambitud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar