Kevadel, kui suveplaane tegin, arvasin, et olen hea inimene ja aitan kaasa teiste inimeste huvide toetamisele. Kui sellest mõnele asjaga seotud inimesele rääkisin, hakkas nende peades mingisugune häirekell tööle. Mina seda häirekella tol hetkel näha-kuulda ei osanud ja ise ma selle peale ka ei tulnud, kuid nüüd saan aru, kuivõrd naiivne ma olin. Eks elukogenumad inimesed oskavad teisi inimesi läbi näha ja saavad aru nende mõttemaailmast, mina, kes ma ikka inimestest vaid head mõtlen, ei oska ju selliseid asju oodata.
Aga, eks siis elu õpetab. Sest eilne päev andis kindla kinnituse ka selle kohta, et ükski heategu ei jää karistamata ja ega ka kaks ilma kolmandata jää - tuligi oodatult see heateo eest karistamise kolmas kord.
Ja suures plaanis on tunne mu sees nii närine, et ma mõtlen juba selle peale, et kõigest üldse loobuda, kõigele käega lüüa ja jätta katki see asi. Sest, kui ma ise selle kõige sees kõige rohkem haiget saan, siis arvan ma, et see pole sugugi see "tasu", mida ma selle asja tegemise eest saama peaks.
Ja kõige iroonilisem selle kõrval on see, et ikka on kõige suuremateks virisejateks need, kellel selleks tegelikult põhjust ju ei ole, aga kui võimalus virisemiseks on, siis tuleb seda ju kasutada...
Ja taaskord tekib ka küsimus, et kui mina kedagi hoian, kellegi eest hästi hoolt kannan, miks siis needsamad inimesed mind ei hoia, minu eest hoolt ei kanna?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar