Kui ma nüüd laskuksin oma irooniapärlite sügavusse, saaksin taaskord tõdeda, et ma olen üle mõistuse osav, teist minusugust ikka annab leida.
See kõik on ikka seotud sellega, missugused on minu sotsiaalsed oskused ja milliste ämbrite tulemusena saan ma hakkama sellega, et lõhun ära kõik hea ja ilusa, olles selline, nagu ma olen, tehes asju, mida ma teen.
Nüüd siis on siin jälle üks selline seis, kus tunnen, et peaksin abi otsima laulusalmist:
Sest kosta ei oska ma midagi ja diivanit ostma ka ei kipu, aga olen taaskord lõhkise küna ees. Ja eks ma tean ka seda hetke, mil asjad valesti läksid - nagu ikka, ei suutnud ma oma suud kinni hoida. Teisest küljest aga arvan, et see oli tol hetkel ainuõige samm ja kahetsemiseks või teisititegemise mõtete mõlgutamiseks ma ka põhjust ei näe.
Ja eks vist on ikka nii, et kui midagi pole ette nähtud, siis pole teda ette nähtud. Mis siis ikka, elu läheb edasi, taaskord targemana. Kurbus on hinges, aga kelle asi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar