Sellises olukorras olen ma ju ennegi olnud - kus seisan vastamisi inimesega, kelle pilk vihast vahutab ja kes on kohe-kohe plahvatamas. Täna siis taaskord selline olukord. Läks vaja palju aega ja palju veenmisjõudu, häid sõnu ja ka mõtlemapanevaid sõnu, et see kõik ära lahtuks.
Asi poleks ju nii hull, kui ma ei teaks, miks see kõik nii on - mitte need pole põhjused, mida inimene ise näeb ja põhjusteks peab, need on tagajärjed, tõeline põhjus on eeskujus - inimeses, kes arvabki, et käsi käiku lasta on hea ja õige, või need harjumused, kuidas teiste inimestega käituda. Lisaks veel ka see, et tegelikult olid selle kõige taga hoopis inimese enda eelarvamused ja mõtted, mis ta oli oma peas välja mõelnud, sest hilisemates olukordades neutraalselt asju vaadates ei saanud mina küll aru, et keegi oleks erilisi teravusi just selle inimese suunal öelnud, asi tundus ikka olevat inimese enda tundlikkuses.
Kuid, asja iroonia on see, et inimene, kes esialgu tuli teist inimest parastama, ei talunud pärast sugugi seda, et tema peal rakendati täpselt sama meetodit, ja oi, kui kiiresti sai karma ta kätte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar