Kui te ei tea, kuidas see lugu edasi (või pigem tagasi) läheb, siis aitab teid seejuures VLÜ plaat "Grand Marino" ja sellel leiduv "Lõpulugu". Kuid lugu, mida siinkohal pajatada tahan, ei ole peale pealkirjas toodud fraasi kuidagi seotud selle vallatu veiderdamisega.
Jälle on Sul vaja erineda, olla teistsugune. Miks Sa ei ole selline, nagu kõik teised? Kust Sa nüüd siis sellise nutu välja võtsid? Kas siis tõesti ei ole üldse enam võimalik normaalselt käituda? Pisarad hakkavad voolama, mingid tunded vajavad ootamatult väljundit. Ja mistõttu? Lihtsalt seepärast, et tundsid ära midagi, mis Sind puudutas. Kokkuvõtvalt kõlab tõesti kõik vaid nõnda - hakkan jälle otsast peale... Endal nii tobe tunne - iga kord midagi iseäralikku, iga kord mingi täiesti ebaadekvaatne reaktsioon. Kaua see küll sedasi kesta võib? Ise saan ka aru, kui arulage see on (panite ehk tähele iroonilist keelekasutust)... Kuid mida arukat võib oodata sealt, kus tunded keevad ja möllavad? Oodata pole tõesti mõtet - kui peaks arukusepiisk kuskil leiduma, siis see on üksik eksinud juhus, midagi imetabast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar