Ma ei tea, kummast otsast ma seda asja nüüd alustama peaks? Aga alustan siis sealt, kus minu arvates algus on.
Üks kingitus ootas juba pikemat aega pakkimist ja ma ei saanud üldse aru saada, miks ma ei ole võtnud seda paari minutit aega, et pakkimine läbi viia. Kogu aeg mõtlesin, et miks mul kohe kuidagi ei teki vajalikku aega. Täna, viimaks siis pakkimise juurde asudes, sain oma vastuse - enne lihtsalt polnud veel õige aeg kätte jõudnud. Nüüd te kindlasti mõtlete, et mis siis ühes pakkimise protsessis nii erilist olla saab, aga kohe ma selgitan.
Oli mul siis kingitus, CD-plaat, juba enam-vähem ära pakitud, kui turgatas pähe üks mõte. Haarates eile plaadiriiulilt ühte plaati, mida kuulata tahtsin, leidsin ootamatult, et karp on tühi. Terve õhtupooliku ja pool hommikut otsa vaevasin oma pead, kuhu küll see plaat kadus - tegelesin ka õrna otsimistööga, kuid plaati mul leida ei õnnestunud. Niisiis, tekkis mul kontrollküsimus, kas kingituseks mineva plaadi ümbrise sees ikka plaat on. Pealt vaadates tundus, et on. Millegipärast aga ei tahtnud ma sellega leppida ja tirisin juba peaaegu kinnisest pakist kogu kupatuse välja. Ja mis te arvate, mis ma sealt leidsin? Loomulikult oli seal sees see plaat, mis pidi olema. Aga lisaks sellele olin ma ilmselt kogemata plaadiümbriseid segamini ajades poetanud sinna ka selle plaadi, mille ümbrise ma eile tühjana leidsin.
Selline sündmustejada ajas mind lihtsalt naerma - kõigel on ikka oma põhjus ja kui mingi asja jaoks pole veel õige aeg kätte jõudnud, siis oota, sest võib-olla on mõni teine asi sellega seotud ja see peab enne lahendatud saama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar