Kuidagi tuli mulle praegu see väljend - pildikesi koolielust - pähe, kui mõtlesin, et mul tuleb seda lugu pajatada. Seda lugu, mis sel nädalal minu "koolieluga" seoses juhtus.
Lugu sai alguse kolmapäeval, päeval, mis oma kaugõppetunnid laiali olen saatnud. Said siis seegi kord kirjad teele pandud ja toimetasin oma toimetusi edasi. Kell liikus juba pärastlõuna poole, kui korraga saabus minu postkasti kiri ühelt poisilt, kes mul ühes ringis käib.
Kirja ehk oskasin veel oodata - sest olengi mõelnud, et võiks ikka olla rohkem dialoogi moodi see asi. Aga seda, millist sõnumit kiri sisaldas, ma oodata ei osanud. See sisaldas vaid kaht sõna ja need sõnad oli f**k off.
Ja nii ma siis leidsingi ennast olukorrast, mis nõudis minult mõtlemist ja analüüsimist. Üks asi oli selge - reageerimata ma jätta ei saa. Teisest küljest jälle mõtlesin, et huvitav, millest selline sõnum. Kas on tegu ehk selle praeguse eriolukorrajärgse stressiga või on lapsel lihtsalt närvid läbi? Lisaks käis mu peast läbi veel see mõte - et kirja saatja ei pruugi olla see poiss ise, vaid keegi, nt on minu teada sellel poisil vanem vend, kes arvab, et see on üks hea nali, mida teha, üks vahva vemp, mida visata...
Leidsin siis selle peale, et olgu, kirjutan siis sellele kirjale suhteliselt neutraalse küsimusega vastuse - et ehk oskab kirjasaatja mind aidata edasi sellest sõnumist, et kas ma ehk saan teda kuidagi aidata. Sest, ma olen kogu aeg olnud seda meelt, et esimese asjana tuleb sellised olukorrad lahendada mul laste endiga. Kui lastega kuidagi ei saa, siis alles läheme edasi, kaasame vanemaid ja püüame ikka kõik olukorrad lahti harutada, kõik pinged maandada. Ja sellest lastega asjade lahendamise mõttest ajendatuna saatsin siis kirja ära...
Kui aus olla, siis ega ma vastust suurt lootnudki. Pigem tahtsin anda märku sellest, et ma olen valmis selle teema lahti harutama, minema edasi, et teeme selle asja siis selgeks.
Ja üsna suur oli minu üllatus, kui järgmisel päeval jõudis minu postkasti kiri sellelt poisilt, kes kirjutas, et tema ei olnud kirja tegelik saatja ja sain ka kenad vabandused sinna juurde. Eks siis vastasin sellele kirjale, et mul olid omad kahtlused ja tänasin poissi selle eest, et ta mulle selguse majja tõi.
Kogu selle protsessi käigus muidugi oli päris põnev ka ennast kõrvalt vaadata, näha, mismoodi ma reageerin ja missugused on mu enda mõtted. Ja üldiselt oli see esialgu tunne selle asja juures päris huvitav - sest nii otsest rünnakut (mille muuna võib tõlgendada õppematerjalide saatmisele sellise vastuse saamist) polnud ma ühegi lapse poolt nende aastate jooksul, mis ma juhendamisega tegelenud olen, veel kogenud. Ja eks omajagu oli üllatav ka sõnumi allikas - sest pilt sellest poisist, kes oleks justkui kirja saatnud, polnud selline, et ta sellistes kategooriates üldse mõtleks (aga eks ma kutsusin ka ennast korrale, et laste sisse ei pruugi ju näha ja ma võin olla asjadest valesti aru saanud) ja eks seetõttu usaldasin ka pigem seda sisemist tunnet, et selle asja juures on midagi valesti.
Ja eks üldises plaanis oli see ka selline, kui ma võin niimoodi kirjutada, nö ahaa-kogemus. Sest ma olen aru saanud, et õpetajatel on selliseid kogemusi hulgi ja tunne oli selline, et nüüd siis jõudis see asi ka minuni, nüüd sain mina ka sellise kogemuse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar