Kui poleks seda eriolukorda, siis, ma arvan, poleks ma selle raamatuni jõudnud. Sest, kui raamatukogus raamaturiiulitest raamatuid otsin, siis ei oska ega tea ma ju otsida raamatuid, mida seal leiduda võib.
Eks ma neid riiulivahesid pidi käin ikka selle pilguga, et ehk on mõnelt minu lemmikkirjanikult ilmunud mõni uus raamat. Nõnda olen ikka aeg-ajalt lootnud ka seda, et Boriss Akunini (või siis nagu antud juhul on autoriks märgitud Akunin-Tšhartišvili, ehk siis kirjanikunimele on lisandunud ka kodanikunimi) sulest pärit teoseid lisandub. Aga, mida pole, seda pole.
Kui aga endale eriolukorra alguses raamatukogu fondides lugemist otsisin, siis oli suur minu rõõm, kui leidsin sealt Akunin-Tšhartišvili "Aristonoomia", raamatu, mida ma veel lugenud polnud. Seda ma sel hetkel muidugi ei teadnud, et selle ajani, kui ma selle raamatu reaalselt kätte saan, läheb veel aega, et lugeda saan ma seda alles nüüd, eriolukorra lõpu eel.
Kuid, aega läks ja asja sai. Ja nõnda ma siis selle kallale asuda saingi. Juba algus oli paljutõotav, miski, mis mind kõnetas, miski, mis pani nii mõnegi keele minu sees helisema. Kui ajapikku veel selgus, et tegu on nö kahekordse teosega - filosoofilised arutelud vaheldumisi romaaniga -, siis oli minu rõõm seda suurem.
Sellest pole mul vist mõtet kirjutada, et see on raamat, mis praegusesse aega väga hästi sobib. Loomulikult tõdesin seda raamatut lugedes taaskord ka seda, et tegelikult pole maailmas midagi muutunud. Püüd aristonoomia poole võib ju inimestes olla, aga tegelikkus toimub ja toimib ikka hoopis teiselt tasandilt (aga see ei takista ka nt minul selle poole püüelda).
Üksjagu kõnetas mind muidugi ka sissejuhatuses toodud mõte - et iseenda jaoks ja iseenda pärast asju teha. Ja sedagi olen ma tunnetanud, et mingi asi paneb mind kirjutama, mingi kõrgem jõud võtab juhtimisi üle ja siis olen mina justkui ainult vahendaja, sest see, mis kirja saab pandud, on justkui kusagilt mujalt.
Huvitav on see, et kogu see raamat sobitus väga hästi ka üldisesse konteksti minu elus - just sai räägitud sellest, kuidas ja mismoodi maailma muuta, just arutletud sellest, et muutusi on kõige rohkem võimalik esile kutsuda, kui alustada oma lähiringist ja tegeleda sellega. Küll see maailm siis ka järgi tuleb. Aga sisemistest võitlustest ei päästa see teps mitte ja eks need olegi vist osaks inimeseks olemisest.
Ja eks sain taaskord tõdeda ka see, et eks ikka kõnetavad rohkem need raamatud, mille autorite loominguga on lihtne kaasa minna. Ise arutlesin veel selle üle, kas ma reageeriksin neile asjadele kuidagi teistmoodi, kui arvamused täielikult lahku läksid...
Kummaline on selle asja juures ka see, et minu peast viimastel nädalatel läbi käinud mõte "See on umbes sama, kui surra sõja viimasel päeval". Umbes samasugused mõtted käivad, sootuks radikaalsemates oludes, raamatu peategelase, kes nii mõnigi kord seisab surmaga silmitsi, peast läbi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar