Suure optimismiga olin ju alustamas oma õuetrenne - et küll me hakkame saame ja et õues on ju ikka hea olla.
Aga, eks selleks, et õues hakkama saada, tuleb õiged riided selga panna, peab ilmakaartidel ikka silm peal hoidma. Ja nõnda oli see siis ka eile. Ilmakaardid olid optimistlikud - sajab küll, aga enne, kui meil trenn algab, sajab ära, või siis sajab mere peal ära, maale vihmasajud ei ulatu.
Astusin siis selle teadmisega uksest välja ja vaatasin sinnapoole, kuhu minema pidin, kus trenn toimuma pidi. Ja tulin koju tagasi, et võtta kaasa oma merejope. Sest see, mida ma taevas nägin, rääkis seda keelt, et võib paduvihma krae vahele saada.
Istusin siis autosse ja asusin teele, pilv kõrgus üle taeva ja mida lähemale sihtkohale jõudsin, seda selgemaks sai see, et ikka kipub see vihm tulema, just sinna, kuhu sel hetkel vihma niiväga vaja polnudki.
Aga, nagu ikka, Murphy seaduse mõjuala oli täpselt meie trenni tegemise kohale seatud - tuli see esimene vihm ja sadas seal maha. Ja samamoodi läksid siis ka järgmised tunnid - et kui juhtus mingi pilv olema, siis ikka ja aina sadas see meid kastes alla. Otse loomulikult oli Murphy oma tembutamise nimekirja lisanud ka iga pilve alla korralikud tuuleiilid ja võib ju vabalt ette kujutada, missugune oli selle mõju niigi suhteliselt kergele lauatennisepallile (ei aidanud ka see, et meil on kasutusel õues mängimise pallid, mis on kolmandiku võrra raskemad kui tavapärased pallid). Alles siis, kui vihm vähemaks jäi ja tuul maha vaibuma hakkas, liikus üks järjekordne pilv veidi eemalt mööda.
Kuid, vaatamata sellele kõigele said kõik trennid peetud ja nalja oli palju, sest lisaks tuulemõjule oli suureks määrajaks ka see, et laudadele tekkisid veeloigud ja neist ei tahtnud pall üles põrgata. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ja kõik on kinni selles, kas on soovi ja tahet. Ja rõõm oli näha, et neid, kellel soovi ja tahet on, jagus ikka üksjagu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar